Neljapäev, september 28, 2006

nullist sajani nelja nädalaga

ehk siis sellest, kuidas ma olen vist madalseisust välja tulemas. Kooli algus on minus enamasti ikka meeldivat ärevust tekitanud( mis siis et lühiajalist) aga see aasta virututati mulle küll paksu raamatukuhjaga pähe. Eks ma vist juba varemalt mainisin kuidas mul on nii palju lugeda-kirjutada, et kole. Pealegi, minu "sõber" on endiselt väsimatu - ta saatis mulle ka kohtu kaudu ametliku kirja, mis tuju küll kohe kuidagi paremaks ei muuda.

Sellest hoolimata näen elu jälle nii nagu vaja - ilusates heldedates toonides (mis sest,et viimsel ajal kannan üha enam tumedaid riideid) Muidugi võib end petta, et see kõik on ajutine, aga ikkagi :) Üle pika aja tulin ma koduteed tansiskledes ja omaette lauldes. Olen vaikselt ja tasaselt armunud. See ei ole kärarikas juubeldamine vaid lihtsalt teadvustamine, et tema on igati suurepärane. Vigadega, aga seda armsam. Vaatan teda kaugelt, salaja ja vaikselt, ta ei tea, aga mina tean- ta on mul südames, helge ja sooja tundena...Muide on tema, ja siis on tema. Mõlemad on mulle kuidagi nii tähtsaks saanud. On unistused, mälestused ja mõned üksikud täiesti tühised MSN-vestlused. Päris mehi mul ei ole, aga ega ma kurda - mul on roosamannased tulevikustsenaariumid :)

*Tarkadele meeldib minu seminaritöö/bakalaureusetöö teema -väga huvitav, ütlevad nad.
Mul pole aimugi mida üks korralik töö endast kujutab, aga ebalusest ja hirmust hoolimata tundub tulevik huvitavana

*Ja pesu pesen ma juba teist nädalat :D Lihtsalt kogu aeg tuleb midagi ette: laiskus, zavood....

2 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

see pesupesemisfenomen hakkab mullegi juba huvi pakkuma :D

Anonüümne ütles ...

oh armunud olla on vahest nii raske :( ma olen veel ni loll et armun igasse kolmandasse ettejuhtuvasse :(
....lyhiajaliselt muidugi :D

Kris