reaalsuse inetu külg

Eile tabas mind masendus. Ühtäkki kukkusin justkui kustkilt kõrgelt suure hoo pealt prantsti vastu kõva maad. ma sain aru, et lõppude lõpuks kui ma tahan ülikooli lõpetada, siis tuleb asjalikuks hakata. Ega mul väga viga ei olegi olnud senini, aga nagu arvata võib, on elus domineerivad mitte niivõrd looduseseadused kui Murphy seadused. ehk siis...ole kui tubli tahes, ikka kuhjub kõik viimasele aastale/kuule/minutile.

Kõik on veel kontrolli all ja kindlasti ei ole siin kõiges midagi ületamatut, aga kui esimene tõsine koolinädal tähendab ainult ülesannete kuhjumist, siis läheb meel mõruks küll. Tuleb lugeda suurem kogus raamatuid kui kunagi varem (rekordilise tempoga muide), tuleb end teoreetiliselt eluga kursis hoida, samas veel ise midagi produtseerida ja jätta veel ruumi eraeluks? oeh :(

Mind tabas niisugune kole masendus, et helistasin kohe Akadeemilisele Sõbrale lohutuse leidmiseks. Läksime Zavoodi ja tuju paranes. Nii temal kui mul. Põnev oli muidugi see kuidas ta enese hilinemist vabandas. "Ma lõhkusin pokaali ära, mõned killud vist tungisid kätte, aga ma tulin nii kiiresti kui sain" Kangelane missugune. vabandust, mul on suur lõikehaav, aga ma tormasin siia, et sind lohutada :D

Zavoodis oli tore nagu ikka. Tõesti, kui kunagi kuskil midagi juhtub, siis just nimelt zavoodis. küll baarikaklused, küll purjus vanamehed, küll mustahambalised mehed, kes õlut ja kohvi välja teevad. Zavood on nagu kodu, kus kõik tuttavad näod koos. Kui ei olegi tuttavad siis varsti saavad. Alguses mina ja Doris, siis Marit, siis Liis, siis Minni ja Anneli, siis nende sõbrad-tuttavad, siis Dorise kursavend ja co. Muid olendeid oli Zavv niigi täis:)
Ja siis kui mina hakkasin ära mienma, nägin Piretit uksest sisse tulemas :D

muud ei oskagi öelda. tore oli noh :) Reaalsus taandus ja loodetavasti ta niipea tagasi ei tule :D