esmaspäevade needus

Esiteks: ma tean väga hästi, et täna on juba teisipäev. Sageli lähevad mul vaheaegu pidades nädala- ja kuupäevad sassi, aga täna siiski on mul selge, et meil on 30. jaanuar ja teisipäev. Selge on see muidugi läbi eksimuse :D Saatsin Piretile sünnipäeva-smsi, kus juba ette vabandasin, et õnnitlused päev hiljem saatsin. Pärast vaatasin kalendrit ja nägin, et vabandus oli tõepoolest ennatlik. Päev oli õige :D Selline ma siis olen... :D

esmaspäevade needus seineb aga selles, et kui ma värske nädalavahetusest puhanud keha ja vaimuga kuskile minna tahan, on see paik tavaliselt suletud. Näiteks raamatukogud. Vanasti sattusin ma raamatukokku alati esmaspäval või korrastuspäeval - siis kui uksed on lukus. Aeg-ajalt juhtub seda siiani. Eilegi juhtus. Ainult, et eile käisin ma Evaga loomaaias ja kinni olid elevandimaja ja troopikamaja. Vaatasin enne minekut veel loomaaia kodulehte...Kuidas see fakt mul märkamata jäi? Eks ikka see va esmaspäevade needus :D

Teine asi, mis mulle esmaspäede juures ei meeldi, on töönädala algus. Hea küll: tudengina pole see eriti aktuaalne probleem. Alati saab sisse magada jne jne. Millalgi peab aga esmaspäev ikkagi tulema. Päev, mis lõikab vahe töö- ja puhkuseajale. "Esmaspäev" võib alata ka näiteks kolmapäeval, aga ta sunnik tuleb ikkagi ju :( Ja siis on nii raske: ühe ajupoolkeraga oled veel voodis unenägudes, aga teisega tuleb kirjutada kirjandusteooria esseed....Tsiteerides klassikuid: mondays suck!

Minu esmaspäev tuli täna. Eile, tegelikul esmaspäeval, käsin ma kohvikus ja loomaaias :) Nägime ilusaid suuri pehme karvaga kiisusid (tiiger ja lumeleopard), kitsi, hülgeid, jääkaru,muskusveist, raisakotkaid ja lume- ja kodukakke. luiki, parte. Kõik teised peitsid end küla eest kuskile meile teadamata paigas. Aga tiigergh- viigehr oli nii nunnu :)

talve võlumaa

Käisin Sütiste metsas jalutamas. Ilm oli külm, aga nii uskumatult ilus. Päike paistis ja lumi tuiskas. Puude vahel oli siiski piisavalt hea ja soe. Ma ei mõelnud sellele, kuidas nina külmetab vaid sellele, et näe: tuhanded sädelevad osakesed tansivad õhus. Maapind nagu kees, kui tuul jälle tuurid üles võttis.
ma polnud ainuke, kes jalutama oli tulnud. Inimesi oli päris palju. Eriti muidugi kelgutajaid ja suusatajaid. Tähendab, et mets on siiski tore paik, kuhu inimesed hea meelega lähevad. Mina lähen sinna meelerahu saama. Olen avastanud, et just üksi on kõige parem metsas käia. Mõtteid mõlgutada ja suvaliselt lihtsalt seisma jääda, et enda ümber ringi vaadata. Ja ükskõik kui kole elu ka poleks, mis mured ka ei painaks - hakkab parem.

Ja mõelda vaid, et on idiootseid ärimehi, kes võtaksid kõik puud maha kui ainult saaks. Puit on ju raha. Ega ei saa ju raha niisama vedelema jätta. kas nad üldse on kunagi metsas käinud ja tundnud seda metsa tegelikku väärtust? Kuidas panna neid mõistma, et nad nii kergemeelselt meie ühist rikkust hävitavad?

"Nõrk" aga õnnelik :)

Ooo maailma õnnistus on minu peale laskunud. ma tegin esteetilise põrgutule läbi ja nüüd olen ma vaba vaba vaba :D Hindeks sain ma D, aga see oli küll saavutus sellegipoolest. Tulin eksamiruumist välja ja särasin terve pika tee bussijaama kõndides. Siis avastasin pangaautomaadi juures, et nagu mulle aeg-ajalt ikka kombeks, olin rahakoti koju unustanud. "Särasin" siis terve tee ühikasse tagasi. Kõigel on oma hind. Kaotada tunnike oma elust on parem, kui kaotada terve õppeaasta (kui ma oleksin läbi kukkunud).

Nüüd olen ma mõnda aega vaba. Magan end lõhki ja loen end raamatutest paiste. Mitte sest peab, aga sest tahan :)
muu loba kirjutamiseks olen liiga väsinud. kaks magamata ööd minusugusele unenautijale on siiski kurnav. Milelga end kurnasin? MSN-i vestluste ja ilukirjandusliku tüki valmistamisega ja eksami pärast ärevuse tundmisega

teine maailm

Õues on lõpuks ometi tõeline talv. Naudin lund ja küla ilma, aga seda huvitavam on vaadata suvepilte. Nii võõrastav on mõelda, et maailm nägi kord selline välja (ja näeb varsti taas).
28.august 2006, Rõuge

sidrunike või hoopis kirsike?

Ma olen nii väsinud nii väsinud. Ei mingit entusaiasmi, ei mingit hirmu. Enne sai räägitud tühjakspigistatud sidruni efektist, nüüd tuleb vägivaldselt pigistada viimaseid tilku. Olen nii tuim, et ei hooli isegi sellest faktist, et homme läbi kukkudes ma võibolla see aasta ülikooli lõpetada ei saaks. Ma tahan magada ja siis üles tõuta, et värske peaga veel materjale lugeda, aga ei õnnestunud keskpäevane magamine, ei õnnestu ka õhtune kella seitsmene magamine. kahjuks.

Õnneks läks mul lastekirjandus väga hästi. Ma sain A. Tõsi küll, miinusega, aga siiski. peale hirmsat 20-lehelise essee kiirkirjutamist (millest sai tegelikult valmis u 12 lehte) võttis lastekirjanduse 5lk referaadi tegemine aega paar tundi. Tõeline käkitegu! Seda enam, et ma avastasin, kuidas mingi küsimuse uurimine tõelist naudingut võib pakkuda. otsid ühe teema kohta võimalikult palju materjali, filtreerid selle läbi ja esitad oma nägemuse. Raske seletada, aga tõeliselt tore. Natuke nagu Tutanhamoni haua avastamine. Just! Avastamine ongi see õige sõna. Äkki minus on ikkagi (humanitaar)teadlast? Võimalik muidugi, et lihtsalt need akadeemilised aastad on niimoodi mõjunud :D

Praegu olen sidrun valmis, aga eksamilt tulles oli mul tunne. Päike sillerdas valgel paksul lumekihil ja mina kuulasin ühika poole tulles Ultramelanhooli Talve hommikut. Selline tunne oli, et ei teadnud kas nutta või naerda. Lihtsalt see oli rohkem, kui mu maine keha mahutas....

Praegu kuulan ma miskit tiibetikeelset meditatsioonilugu. Uskuge või mitte, aga see aitab. Väsimus hakkab kaduma, tahe taastuma. Nüüd on vaja leida endas see jõud, et arvuti tagant lahkuda ja vähemalt korra veel materjal läbi vaadata...

Niisiis olen nüüd sidruni asemel Kirsike. Seesama, kes Cipollino seiklustes aina õppis ja õppis ja õppis ja õppis....Sidrunid olid pahad nii palju kui ma mäletan :D

Lõppude lõpuks on ainult veel üks samm.....

trollibussiseiklus

Piret kirjutas nii lõbusalt oma lapsepõlvest, et mul tekkis ka kohe tuju mõnda naljakat asja meenutada. Teekeetmist ma ei mäleta. Küll aga mäletan oma liiklemisseiklusi. Saaksin ma vaid öelda, et olen orienteerumises paremaks muutnud. Tühjagi! Andke mulle viis minutit ja ma võin tundmatus kohas lootusetult ära eksida :D Tallinnas olen õppinud elu jooksul siiski hakkama saama... Läbi valusate kogemuste ikka :D

Kes teab kui vana ma olin, väike igatahes. Ema käis linnas tööl ja kuivõrd ka minul oli linna asja, pidin võtma trolli ja emaga "Estonia" peatuses kokku saama. Väga lihtne: tuleb troll nr 2, astud peale ja sõidad kuni näed seda suurt tuttavat kollast maja. Teooria selge, tuli praktika ette võtta.
Ütlen kõigepealt eneseõigustuseks, et see oli mul esimene kord täitsa üksi trolliga sõita. Pabistasin väga. Pikal teel suutsin ma välja mõelda sada teooriat sellest, kuidas uksed minu nina ees kinni pannakse ja ma ei saagi õiges peatuses välja. Olin väga ergas ja valvel. Vaatasin kogu aeg aknast välja, et ometi mitte "Estoniat" maha magada. Läksin välja siis, kui nägin trolliaknast
suurt ehtist. "Estoonia, estoonia," pobisesin ma julgustuseks. teadsin täpselt milline Estonia teater on. See maja oli hoopis midagi muud. Olin maha tulnud Tõnismäel, nägin hoopis Rahvusraamatukogu.
Vastumeelselt tunnistasin oma eksimust. Samal ajal kartsin ma hiljaks jääda ja proovisin ruttu oma viga parandada. Mida ma tegin? Ei, ma ei oodanud järgmist nr 2! Peatusesse tuli buss 17, sildilt lugesin "Estonia" ja kiiresti astusin peale. Asi oli kahtlane. kas buss sõidab sinna peatusesse ringiga? Säilitasin kõige kiuste rahulikku meelt aga kui nr 17 juba Mustamäe haigla juures peatus, olin paanikas.
Kui ma õigesti mäletan, siis soovitas üks tädi mul bussiga ring peale teha. Siis jõudvat ma lõpuks ka "Estonia" peatusesse. Noh, lõpuks ma jõudsingi :D

neid eksimise lugusid on mul mitmeid. hea, et olen linnalaps. Võõrad tädid ja onud juhatavad eksinule teed, aga põdrad ja karud vist mitte :D

Põgenemine Tallinna

Kes oleks võinud arvata, et mul kunagi Tartus selline tunne võib tekkida, et siin enam üldse olla ei taha? Eks inimene õpib kuni elab. Tartu linna vastu pole mul endiselt mitte midagi ja pean seda siiski üheks maailma parimaks paigaks. Lihtsalt mu meeleolu on praegu selline, et ei taha olla siin, kus kõik meenutab pidevat vajadust õppida ja õppida (sest õppida on mul endiselt vaja) Teised on oma eksamitega enamasti juba lõpetanud, mina olen viimane ja saan nüüd hästi aru kui vastik on see "hapupiimane" olla. Tahaksin ka puhata ja lõõgastuda. Ei saaks öelda et ma lauslaisk oleksin olnud. Semester on mind ära väsitanud, aga ta ei taha veel lõppeda.

Korraldan nüüd pettemanöövri. Hüppan rongile ja sõidan Tallinna. Nagu selgus, suudan ma vajadusel isegi Tallinnas õppida. Samas on seal suuremaid võimalusi vaheldust leida. Esiteks on keskkonnavahetus mulle alati hästi mõjunud ja teiseks: kuivõrd emal- tädil on autod, saab veelgi erilisematesse kohtadesse minna. Sõita näiteks mere äärde või metsa. Ja lõppude lõpuks on kodu ikkagi seal, kus on need kellest hoolid :) Tulen veel tartusse enne uut semestrit tagasi. eks selgub, kas saan teha neid ühe või koguni kaks.

Tegelikult mulle ei meeldi vinguda, kahju et viimased sissekanded nii hädaladavad on. See läheb siiski varsti üle, ma loodan :)

rinnaeksam

Rinnaeksam e. kuidas Greta unenäod aina hullemaid tuure võtavad

Mul oli see va e-eksam. Eksam nägi välja nii, et auditoorium oli paksult rahvast täis ja igaühele oli kaks küsimust antud, millele auditooriumi ees vastama pidi. Kõigepealt tuli küsimus paberilt maha lugeda ja siis sellele suuliselt vastata. Kõigepalt anti küsimused ja siis jäi natuke aega materjali uurida. Minu laud oli paksult konspekti pabereid täis. Kuskile sinna vahele oli kadunud mu küsimuste leht. Siis tuli muidugi minu kord vastata. Lehte ma üles ei leidnudki ja üritasin siis peast küsimuse ette lugeda, enam-vähem ma ju mäletasin. Selline peastlugemine ei tulnud aga kõne allagi, sest küsimus pidi täpne olema, sest vastasel korral ei saa vastus ka täpne olla. Lugesin peast oma küsimuse ette ja proovisin vastata. Piilusin konspekti, aga abi ei olnud. Null! Mingt normaalset vastust ei tulnud, seisin klassi ees ning tundsin häbi ja kohmetust. Siis tuli õppejõud ja hakkas mu rindu käperdama. Rääkis sellise magusa perverdi häälega: "Noh las ma katsun, need on nii head ja pehmed" Ma ei teadnud mida teha. Sellist asja polnud minuga kunagi varem juhtunud :D Õudne oli. Ja minu tuttavad tagumistes pinkides itsitasid ja itsitasid. ma ei teagi kas õppejõu, minu või kogu jabura situatsiooni üle.

See video peaks teemasse minema....



Papagoi, papagoi!

Nägin sellist und ka, kus ma olin kahe väikese lapse ema. Üks oli umbes pooleteistaastane, teine oli kahekuune. Mul oli mees ka, aga mina ihalesin mingit tõmmut paaripäevase habemega noormeest. Olime kuskil rahva seas ja vaatasime teineteisele vägagi üheseltmõistetava pilguga otsa. Siis kadus kahjuks to noormees ära. Mina jäin oma laste ja mehega. Järgmisel päeval pidin ma kuskile teise linna minema. Mees jäi koju, aga lapsed võtsin ma kaasa. Kui ma kodulinna tagasi jõudsin, hakkasid ümberringi lapsed milelgi peale kilkama. "Papagoi, papagoi!" rõõmustasid lapsed. Vaatasin selja taha ja seal istus Eric laste mänguväljakul turnimisredeli otsas suures kirjus papagoikostüümis. Eric oli ühtlasi minu mees. Mu vanem laps jooksis issi poole, noorem jäi mulle sülle. Siis tulid Tiina ja teised tuttavad, keda ma polnud kaua aega näinud. Nad imetlesid mu imikut(nad polnud mu lapsi üldse näinud) ja küsisid mu käekäigu kohta. Samal ajal nägin toda noormeest oma sõpradega. Andsin oma tite kellegi kätte ja jooksin noormehe juurde. Nüüd hakkasime otsima kohta, kus ma abielu rikkuda saaksin. Üllatus, üllatus - loomulikult oli parim paik 37. keskkool. Klassidesse me ei pääsenud, proovisime siis leida mõne tühja garderoobi. Sinna ka ei saanud, sest need olid nii väikesed, et mahutasid ainult ühe klassitäie laste kingi. Lõpuks jäime lihtsalt koridori. Lootsime, et laud varjab meie siivutused. Asjad kiskusid juba kuumaks, aga siis läksid meist mööda algkooliõpilased. Tõmbusime üksteisest eemale. Abielu jäi rikkumata....

õuduste aeg

Väga raske on säilitada rõõmsat meelt, kui tuleb välja, et "ebamäärase essee" asemel oleksin ma pidanud kirjutama traktaadi :D Viidetega ja puha. (vt eelmise postituse kommentaare) Noh, nagu mu ema ütles, mu elu ongi liiga sujuvalt läinud ülikoolis. Ainult, et nüüd kus ma olen esitanud midagi, mida isegi esseeks ei saa nimetada, olen ma täielikus paanikas. Kurat küll! Andke mulle revolver! Eks ma saan siis teha head nägu kui mind ka järeleksamilt tagasi saadetakse? Paanika.

Relax, relax, breathe, breathe...

Kunst on tore. Olen vaadanud palju paljaid maalinaisi, tosinkonda
madonnat, uhkeis rõivais härrasmehi. Leidsin muinasjutulossi.
Kunst on tore. Kõik need totrad itaalia nimed käivad mulle närvidele, aga kunst on tore. Ma hakkan oma mõistust kaotama. Siin on Rembrandti Danae. rembrandt on üks minu suurtest lemmikutest. Muide, Rembrandtil läks elus (ka) üsna kehvasti. Tema oskas vähemalt ilusti maalida ja oli kirjaniku loodud mulje järgi vägagi sümpaatne.... Mina....

rahu, ainult rahu!

Silmad kipitavad ja selg valutab sellest õudsast õppimisest. See on mingi katse jah? Mingi murdepunkt, mis tuleb ületada...Noh, paanitsemisest pole kunagi kasu olnud. Kui lõppkokkuvõttes taandub kõik ainult kahele võimalusele- elu või surm- siis on mul hästi läinud. Ma ei sure sellesse. Aga väga vastik on küll.

Tegelikult ei pea ma seda ploogi mitte selleks, et vinguda. Ometi hakkas mul sellest kirjutamisest natukenegi parem. Äkki hakkas? Noh, kujutame ette, et hakkas....

Aga Chambord' loss on ilus. Kunagi kui ma eksameid tegema ei pea, siis lähen ehk sinna. Itaalias oli ka paar ilusat renessanssehitist...

Lähen loen veidi veel Vollit, siis lähen magama ja näen ilusaid unesid, kus ma lendan ja olen maailma naba ja tantsisklen koos metskitsekestega ja ja ja... eksju?

Ta hingitseb siiski

Oijah, ega elus ei saa siis kogu aeg hästi minna, või kuidas? Täiesti arusaadav, aga ikkagi häiriv. Eile oli mul kiivakiskumise päev. Läksin surma kartes esteetika eksamit tegema. Ainuke eksam, kus tuleb tänapäeval veel suuliselt vastata ja millele ÕIS-s registreeida ei saa. Eksam algas kell 10.15. Tulin korralikult õigeks ajaks kohale. Arvestasin sellega, et kohe sisse ei saa, aga et saan siis veidi materjali korrata. Sellega ma küll ei arvestanud, et eksamile pääsemist ootan kella kolmveerand kaheni ja siis eksamile ei saagi.

Tuli nimelt välja, et see essee, mis samas aines teha tuli, oleks pidanud olema esitatud nädal aega varem. Nii mind eksamile ei lubatudki. Oh häda ja viletust! Nii palju raisatud aega. Oleks ma teadnud, et lood sedaviisi on, siis oleksin end kohe järeleksamile registreerinud ja suure käki asemel väiksema käki kirjutanud. Aega oleks olnud rohkem nii essee kirjutamiseks, esteetika õppimiseks kui ka kunsti õppimiseks. Nüüd on mul kolm kehva asja ühe eduka asemel. Noh, alati on lootust, et saan esteetika ja kunsti veel selgeks, aga ikkagi... Ma olin nii nördinud, et oleksin peaaegu nutma hakanud. :(

Loodan, et Piretil läheb paremini. Temal on eksam 24. jaanuaril. Teatasin talle nädala-aja nõudest. See tähendab, et eilse öö veetis Piret ilmselt paaniliselt kirjutades. Mina aga magasin magusasti Tallinnas oma laias voodis uue padjaga. Puhkasin pingest välja. Eile tundsin hiigelsuurt vastumeelsust kõikide tulevaste eksamite suhtes ja unistasin sellest, kuidas ma kõik sinnapaika jätan.

Täna tunnen end jälle paremini. küll saan kunstiga hakkama ja esteetika on nüüd 7 päeva kaugusel, vara veel mõttetult piinleda. See elukehv essee paneb muidugi muretsema aga....
alati on mingid agad, eks?

Seitse päeva veel, seitse päeva veel, seitse päeva veel... Siis saan jälle loodriks hakata. Tegelikult pean ma hakkama oma bakatööga tegelema ja üldse ontlikuks hakkama, aga kui ainult see sess mööda saaks. Öök!

tee, mandariinid ja Hull saar

Ja ma ei maga ja ma ei söö,

ja ma ei taha teha tööd

ja ma ei kuule ja ma ei näe

ja ma ei kuule ja ma ei näe....
(Siiri Sisask)

Liis kirjutas sellest. vaevalt, et ma kahanenud olen, aga tahke toidu suhtes olen ma viimasel ajal jah kuidagi vastumeelsemaks muutunud kui varem. Liis diagnoosib muidugi rasedust. Mina diagnoosin endale stressi. Sümptomid on mõlemal case'il sarnased. Ma ei tea küll kas paranoia on sessistressist või on see omaette nähtus, aga vot rasedust ma kardaksin vist küll. Mitte et mulle lapsed ei meeldiks (oi meeldivad küll) jne, aga siis ma pean endale mehe otsima ja igasugu muud jama kah veel :D
Võibolla on mul lihtsalt mingisugune eriti võimas jõuluõgimise vastureaktsioon? Toitun tõesti põhiliselt mandariinidest ja esteetikatarkusest. Lisaks sellele joon liitrite viisi teed (ja pissin seda välja). Kohvi jõin täna viimast korda, sest see sai otsa ja... noh, ma lubasin endale, et ohjeldan oma kohvisõltuvust. Alateadlikult ostsin siis täna poest kohe Colat :D Ainuke häda on selles, et homme hommikuks on ta vist juba otsas ja siis pole mul mittemingisugust äratusjooki :(

Mis puutub mittemagamisse siis, siin on ka mingid häired. Liis põõnab rahulikult lõunani, aga mina kuulen kella kümne paiku mingit krõpsu (või on sellest gigantsest teejoomisest pissihäda) ja pean üles tõusma. Magaks edasi, aga kohe hakkab esteetika kummitama :( Ja õhtuti passime Liisiga kordamööda MSN-s ja muidu lollakates kohtades netis. Magamaminek on ikka peale keskööd. Selle ajaga läheb muidugi lõpuks ka kõht tühjaks. Eile sõin kell pool üks võileiba ja siis valutasin 45 minutit kõhtu, sest magu vist juba magas :D

Muidu on nii, et me ikka õpime päevad läbi ja vaatame youtube'st seriaale ja meil on uued mänguasjad. Skype ja Google Earth ja Google SketchUp.
Õhtuti lendan ma ikka oma Hullule saarele :) Ta asub Austraaliast paremal. See on vist kirdesuund :) Noh, Igatahes tsillib see saar mõnede teistega täpselt Austraalia ja Põhja- Ameerika vahel. See on atoll ja seal elab null inimest. Liis kardab üle ääre kukkuda, sest "rõnga" laius on ca 500m (Kes oskab, see saab saare üles otsida: lat=-4.52212226785, lon=-172.216516968)

Ja Liis landib Skypes mehi. Mis SkechUpi puutub,
siis mina ehitan endale sääl maja :D
(Eelmine sess mängisin ma Runescape'i, üleeelmisel mängisime Zumat, millalgi veel Neopetse jne jne) Minule pakub huvi uus itaallane, (Päkapikul on palju tegemist vist) sellepärast ma lantimisega see sess ei tegele. Kunagi varem otsisin ma ka üles oma kodu Mustamäel. (Tartu on kahjuks liiga udune :( ) Nojah, olgem ausad, see pole üldse nii ilus nagu Hull saar. (Liis muide läheb Suva saarele)

Tore on see, et kui vanasti kostis hullumeelset naeru meie toast, siis nüüd on asjad edasi arenenud. Ka kõrvaltoas on terve õhtu otsa naeru lagistatud. Aww, Leena leidis endale girlfriendi. Meie naerame muidugi ka. Liis ostsis vanilje pudingut, hakkas seda sööma. "See on sperma. Kontsistentsilt." Ma ütlesin siis teravmeelselt, et meil leidub lisaks puding-spermale ka banaane ja kondoome. Noh, ja asi lõppes sellega, et Liis kastis banaani pudingusse ja mina tegin rõvedaid pilte :D head isu :)

ja enne kui ma lõpetan, sõnakesi veel unedest. Eile sai mu kooliunede seeria veel ühe osa. Nägin unes kehka õpetajat L-i, kes käitus ülisõbralikult samas kui mina suutsin vaid meenutada kui vastumeelne ta mulle kooli ajal oli. Meil pidi kodus mingine pidu tulema ja meie L-ga valmistasime vaagnaid jms ette. toimetuste käigus rääkis L, kuidas ta oli Brasiilias reisil käinud ja seal endale mehe leidnud ning abiellunud. Samal ajal oli ta ikkagi koolis kehka õpetaja edasi...
Tänane uni oli segane, aga huvitav. Oli mingisugune väike mände täis Eesti saareke, kus seltskond inimesi puhkust veetis. Üks inimene soovis hobust. See saadeti talle siis paadiga sinna saarele (mingi automaatjuhtimisega paat) Paat randus ja hobune sai kuivale maale. Kuulsin hobuse mõtteid: siin on puha männid, ei midagi süüa. Kus ma olen? Aa, siin on see tuttav jalgrada, ma tean, see viib inimesteni. Hobune läks mööda rada ja jõudiski inimesteni. Keset saart oli mingi kummaline pooleliolev bassein. Naine tahtis hobust joota, aga bassein oli merega ühenduses ja vesi joomiseks ei kõlvanud. Siis tuli torm. Kõik pagesid saarelt, välja arvatud üks naine ja mees, kes varjusid rookatusega saunakesse. Siis tuli vahe ja siis selgus et kogu eelnev oli olnud vaid teatrietendus. Naisnäitlejad võtsid peale etendust napsi ja lobisesid.

vot nii!
(alguses oli pool pudelit cokat, nüüd on vaid veerand. Liis tantsib vist esimest korda sel semestril, kohe lõpetan blogimise teadmata täpselt mida ma edasi teen)

kallid!

hmmm...

Minu eelmisele sissekandele tekkis huvitav anonüümne kommentaar. Ma jäin selle üle mõtlema, sest kuigi see oli ehk veidi segane, tundus mulle, et ma saan sellest aru. Mõtlesin pikalt, mis see miski võib olla, mis sõnade taga peidus on. Mõtlesin ja kirjutasin bloogi. Kui tekst lõpuks valmis sai, tundus ta liialt isiklik, jätsin endale mälestuseks, aga ainult endale. Niikuinii mõjuks ta lugedes teisiti kui kirjutades. Ja nüüd on mul sõnad otsas. Seda, mida ma tegelikult öelda tahtsin, enam väljendada ei oska. ütleme siis nii, et see kommentaar aitas mind. Ta läks sügavamale.

Aga väljas sajab lund. Lõpuks ometi. Just eile mõtlesin ma lumetu talve võimalikkusest. hea, et lumi tuli. Loodame, et seekord jääb ta ka maha. Mulle lumi meeldib hoolimata sellest, et kõndimine mööda rookimata teid raskeks läheb, hoolimata sellest, et ilm külmaks muutub.

Nokitsen vaikselt bloogi ja arvustuse kallal.(Hämmastav kui nauditav on aeglane mõtestatud kirjutamine viimase õhtu esseekirutamisega võrreldes) Liis veel magab. Kindlasti kuulen hiljem mõnda põnevat unenägu. Minu omad on viimasel ajal peaaegu eranditult kooliga seotud. Küll olen sattunud tagasi esimesse klassi, küll pean korraga lõpetama keskkooli ja ülikooli. Õnneks tähendab see seda, et teadlikult ma sessi pärast muretsema ei pea, seda teeb alateadvus juba niigi intensiivselt :D

Täna nägin ma siiski midagi muud. Läksime ema ja tädiga Nõmmele. Nõmme keskuses oli üks raamatupood, mis oli kõike muud kui tavaline. Pood oli nii nunnu, et pilt temast söövitub mulle vist pikaks ajaks mällu. Kirjeldada on jällegi raske. Ruum oli väga väike, vanamoodsat mööblit täis. Ühe seina ääres oli osa sektsioonkapist, mis oli samasugune kui see, mis meil kodus on. Kõik raamatud olid küll värsked ja müügiks, aga paigutus oli selline, et kogu poest jäi mulje, nagu oleks tegemist kellegi hubase elutoaga. Kõige parem oli veel see, et ühes sopikeses asus Singeri õmblusmasin, mida omanik kasutas, kui poes parasjagu rahvast polnud (tean, sest masina kõrval olid valmis pandud nõelad traagelniitidega). Idülli rikkus veidi see, et poes oli suhteliselt kitsas ja minul oli seljas mu suur roheline seljakott. See jäi igale poole ette ja piinlikkusega tõstsin ma raamatuid riiulile tagasi. Liisaks väiksele eesruumile, oli poel ka suurem tagaruum, samuti klientidele avatud. Esimene ja teine ruum erinesid teineteisest nagu öö ja päev. Tagumine ruum oli kõle kivine laoruum. Umbes nagu mõne suure ehituspoe müügisaal. Sellegipoolest veetsime seal veidi aega, sest tädi otsis endale sobivat pastakat. Ta proovis mitut varianti, kirjutades paberile midagi imelikku, mida ma kahjuks enam ei mäleta. Siis leidis tädi sobiva kirjutusvahendi....

ei midagi erilist

Nõndaks. Mitu päeva ja ei ühtegi sõna bloogi. Ma vabandan, aga mu mõtted ja energia on suunatud mujale. Üritan nimelt oma eksameid sooritada. Ausalt öeldes on see tüütu ja ma eriti ei viitsi. Teisalt on mul jällegi peale tulnud omapärane hasart. Kus on minu võimete piir? Kuu ajaga viis rasket eksamit ja kolm esseed pluss arvustus on imelihtne? Kindlasti mitte. praegu on siiski tunne, et saan hakkama. Mnjah, möödas on üks eksam, valmis pool arvustust. Olen veel üsna mahlane sidrun (vastukaaluks tühjakspigistatuse tundele sessi lõpus).

Ja mida ma praegu teen? Ärkan üles. Ainult kaks ja pool tundi ja minust hakkab asja saama. Tõusin koos Liisiga kell kaheksa hommikul. Tema läks eksamile ja mina viisin pesud masinasse. Siis lugesin ühe artikli, siis mängisin arvutimängu, siis jõllitasin arvustust..
Natuke veel, tassike kohvi ja minust saab inimene, kes loeb kõik need muusikakultuuri kohustuslikud artiklid läbi, söövitab mällu klassikalise muusika heliloojatelt alates Palestrinast kuni Pärdini. Lähen panen pesu kuivatisse ja hakkan inimeseks.
Kui ainult nii pime ja vihmane ei oleks....

mõte

Mul ei ole tegelikult midagi öelda. Olen ühikatoas ja ma pean kirjutama. Ma pean toksima klahve, et tähtedest moodustuksid sõnad ja sõnadest laused. Nende lausete eest pean võtma vastutuse. Need on osa minust, nad näitavad mind teistele. Minu arvamus, mu maailmavaade, mu haritus. Teised hindavad ja saavad minust aimu. Nagu iga inimene, tahan olla väärtuslik ja hinnatud. Need laused peavad olema täiuslikud, et mina saaksin olla täiuslik.
Aga keegi meist ei ole täiuslik nagu ei ole täiuslik ka meie looming ja meie teod. Alati on mingi piir, miski segab. Sõnad on sõnad, nad tõlgivad Mõtet, loovad mingisuguse visandi, aga täpset fotot ei saa Mõttest kunagi. Ta on liikuv nagu vesi, alati muutuv ja täiustuv. Ta ei püsi paigal.
Mõte tuleb ideede maailmast. Ta on siin võõras. Mõte tuleb mittemateriaalsest maailmast ning suruda teda viie meele tasandile on keeruline. Me saame öelda, mida tahame, aga see pole kunagi muud kui ainult peegeldus tegelikust, sellest mida tajub kuues meel.

Mul ei ole midagi öelda. Mul on tegemist, sest ma pean õppima tõlkima Mõtet.

sinki, šokolaadi, alkoholi: puhkus ja paisumine

Nõndaks. Neljas jaanuar juba :) Uus aasta on seega juba täies eluhoos. Aeg kihutab ja jätab maha mälestusi. Viimasest ajast jääb mõndagi meelde, ma loodan. Kui niisama ei jää siis....selleks mul bloog ongi.

Krissu on külas ja see tähendab muidugi rohkem melu ja meelelahutust. Mul on lausa selline eelhäälestus juba. Kui Krissu tuleb siis...teeme seda ja seda ja seda :) Ilmad on muidugi kehvad ja peale pimeduse ja vihma seal väljas suurt ei ole. Jõulud on läbi, aga söömine-joomine käib täies hoos: liha, sink, šokolaad, alkohol. Seda kõike ikka minimaalselt kümme korda päevas. Ja õppimine? Ei kommenteeri :)

Peale söömise on ka ikkagi midagi tehtud. On piljardis ja saunas käidud. Saunas oli mullivann, kus me viiekesi tsillisime ja vatsad ribadeks itsitasime. Tegin natuke ka siivutuid pilte, aga tsensuurikomisjon hävitas neist enamiku. Vot siis. Stseenid jäävad mällu, mitte paberile. Ongi veidi põnevam :) Fantaasia tuleb ju vaid kasuks. Arvake kõik, et toimus hull orgia ja eiteamisveel. Tegelikult......

Käisime ka uisutamas. Uskumatu, Krissu, endine iluuisutaja pole oma kuus aastat trenni teinud ja ikkagi. Milline vaatepilt. Kolmekordseid meie auks ei hüpatud (selleks olevat vaja ikkagi korralikku treenituse astet) küll thti aga kõiksugu muid kauneid piruette ja naljanumbreid. Küll iluuisutamine on graatsiline ala. Ja nagu mu ema ütles: ilus on vaadata kuidas inimene oma keha valdab.

Tahan ka trimmi saada, aga olen liiga laisk. Ei saaks öelda et minu ilusamaks ihalemine oleks seotud uusaasta lubadustega, aga uuel aastal mingi mõju vast siiski on. Tunnen end ja tean oma püsimatust. Kõige kauem kolm nädalat ja siis kõik. Hoolimata sellest mõtlen jälle: hakkaks tervislikult toituma, vett jooma ja trenni tegema. Jee rait! See tervislikkuseiha on ikka seotud jõuluorgiatega. Mõistus annab juba märku, et lihahimu (singihimu :D) tuleb hakata taltsutama. Noh, samas....kohe algab sess, mis tähendab ühikaelu jätkumist riisi ja makaronidega. Kui hästi läheb, saab lisandiks ketšupit ka.

Aastavahetusel käisime Liisi ja Krissuga Hollywoodis. Nüüd on jälle klubitamiseiha pooleks aastaks kadunud. Aeg-ajalt pean ma ikka klubis käima, et enesele meelde tuletada kui mõttetu see on. Tantsida mulle muidugi meeldib, aga muusika on minu õrnade kõrvade jaoks liiga vali, alkohol liiga kallis. Ning nagu ma aastavahetusel väga hästi selgeks sain, on väga kurb klubis täiesti kaine olla. Veel hullem on kaineks saada, aga täpselt nii läks. Kui muidugi ühest smirnoff ice'st üldse saab švipsi jääda.

Nalja sai sellegipoolest. Kui klubis on palju kiimalisi väljamaa mehi, siis mõni neist märkab kindlasti ka meid. Seekord siis kaks italjaanot. Mütsiga Claudio ja mingisugune mustanahaline, kelle külge Liis nagu kleebitud sai. Huulipidi siis :D Mina tantsisin Mütsiga hullumeelseid tantse, heast maitsest jäi see asi vast kaugele, aga sellest pole ma küll kunagi hoolinud. Peaasi, et nalja saab! Rõhutan veel kahekümnendatki korda, et millekski enamaks kui üheöönaljaks need minu klubilised meestutvused ei kujune. Eriti itallaastega :S

Pidasime klubis päris kaua vastu. Minu jaoks oli see rekord. Taluvuse piir sai ületatud. Millegipärast arvasid klubi DJ'd, lisaks valjule muusikale peab mingit eriti nõmedat pininat laskma. Narkojoobes inimesetele läheks kindlasti peale. Aga teised? Kui ma 1. jaanuaril kella poole nelja ajal õhtul ärkasin, pinisesid mu kõrvad ikka veel. Öök.

Koju saime me muide esimese trolliga :) Ses mõttes on tore, et ööklubi nii kaua lahti oli. Ei pea kulutama taksole või riskima ohtliku jalgsimatkaga kesklinnast mustamäele. Ega taksosid saada ei olegi - linna pidime ka trolliga minema, sest taksodele olid ligi pooleteisttunnised ootejärjekorrad. Õnneks läks kõik siiski hästi, sest jõudsime pilgeni täis trolliga, kus rahvas ebatavaliselt lõbusas meeleolus sumises, veidi enne keskööd Vabaduse väljakule. Siis vaatasime ilutulestikku ja hiljem läksime kluppi.

Kibestunud nagu ma olen, ei saanud ma ka ilutulestikku täiel rinnal nautida. Esiteks oli ta ikka samasugune nagu iga aasta- ei midagi põnevat. Lisaks sellele see paugutamine, mis kõik loomad surmani ära ehmatab ja liialt palju pommitamist meenutab. Ja kogu selle kärsahaisu peale, hakkasin mõtlema, et kogu see ilutulestik toodab palju kahjulikke aineid, mis osooniauke soodustavad. Aga rahvale tsirkus meeldib....

Siiski olen ma enamasti rõõmsameelne :) Kari tüdrukuid ja palju nalja. Koht ei ole oluline, tegevus ka mitte. Tore, et saab silmast-silma suhelda Krissuga. Järgmine võimalus ju alles suvel. Uskumatu küll: juba täna õhtul läheb Krissu Iirimaale tagasi ja mina olen juba homme Tartus sessimeeleolus. Puhkus läbi :(