Neljapäev, jaanuar 18, 2007

Ta hingitseb siiski

Oijah, ega elus ei saa siis kogu aeg hästi minna, või kuidas? Täiesti arusaadav, aga ikkagi häiriv. Eile oli mul kiivakiskumise päev. Läksin surma kartes esteetika eksamit tegema. Ainuke eksam, kus tuleb tänapäeval veel suuliselt vastata ja millele ÕIS-s registreeida ei saa. Eksam algas kell 10.15. Tulin korralikult õigeks ajaks kohale. Arvestasin sellega, et kohe sisse ei saa, aga et saan siis veidi materjali korrata. Sellega ma küll ei arvestanud, et eksamile pääsemist ootan kella kolmveerand kaheni ja siis eksamile ei saagi.

Tuli nimelt välja, et see essee, mis samas aines teha tuli, oleks pidanud olema esitatud nädal aega varem. Nii mind eksamile ei lubatudki. Oh häda ja viletust! Nii palju raisatud aega. Oleks ma teadnud, et lood sedaviisi on, siis oleksin end kohe järeleksamile registreerinud ja suure käki asemel väiksema käki kirjutanud. Aega oleks olnud rohkem nii essee kirjutamiseks, esteetika õppimiseks kui ka kunsti õppimiseks. Nüüd on mul kolm kehva asja ühe eduka asemel. Noh, alati on lootust, et saan esteetika ja kunsti veel selgeks, aga ikkagi... Ma olin nii nördinud, et oleksin peaaegu nutma hakanud. :(

Loodan, et Piretil läheb paremini. Temal on eksam 24. jaanuaril. Teatasin talle nädala-aja nõudest. See tähendab, et eilse öö veetis Piret ilmselt paaniliselt kirjutades. Mina aga magasin magusasti Tallinnas oma laias voodis uue padjaga. Puhkasin pingest välja. Eile tundsin hiigelsuurt vastumeelsust kõikide tulevaste eksamite suhtes ja unistasin sellest, kuidas ma kõik sinnapaika jätan.

Täna tunnen end jälle paremini. küll saan kunstiga hakkama ja esteetika on nüüd 7 päeva kaugusel, vara veel mõttetult piinleda. See elukehv essee paneb muidugi muretsema aga....
alati on mingid agad, eks?

Seitse päeva veel, seitse päeva veel, seitse päeva veel... Siis saan jälle loodriks hakata. Tegelikult pean ma hakkama oma bakatööga tegelema ja üldse ontlikuks hakkama, aga kui ainult see sess mööda saaks. Öök!

8 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

Bakatöö.. heh. Kas pole põnev ja piisavalt paradoksaalne, et peas on koguaeg mingid "aga"-d ja "peaks"-id ning mõttetöö on katkematu pidevusena kaldunud mingitele kaugetele tulevikulistele asjandustele, sellest johtuvalt on olevikuline paanika ja sunnitus kuidagi kramplikum.. Mingeis kaugeis ideaalides uskusin ka, et talvel hakkan usinalt bakatööd tegema. Oli hää mõte jah.. Kuigi oma ideaale pole veel purustanud, sest talve ei olegi. Küsimus suurele üldsusele, kas teid ei piina verbaalne defitsiit? Pärast kõiki neid mõtlemisi, kirjutamisi, olemisi. On ju olemas verbaalne defitsiit, eks? Nt kirjutasin kirj.teooria asjanduse valmis ja kuidagi liiga naljakas tundub see, et sõnad, mis helendavas kastis silme ette kerkivad, on täiesti klaviatuurist välja imetud, nad ei ole tõelised ja ei ole sellised, nagu peaks. Jälle "peaks".. Ei ole küll otseselt selle blogi teema, aga naljakas on ka see, et kui mõni on seadnud taas mõtted akadeemiliselt lõpetamise peale, siis siinkirjutatule tundub üha põnevam hoopis akadeemiline puhkus - pont selles, et koguaeg on naljakas ja ühtlasi imestan/imetlen, kuidas suudate selliselt koguaeg kirjutada. Siia, sinna, tänna. Nii ilusti ja täielikult.. Tugrik! Igatahes ma soovin sulle jaksu, kindlasti saad imekenasti hakkama, eneseusk on põhiline, veena ennast ja jää seda uskuma. Nii ongi lihtne.

Anonüümne ütles ...

Ehkki see sind ilmselt ei lohuta, ütlen ikkagi, et ma tean, mida sa tunned. Minuga on sel talvel juba kaks korda selline asi juhtunud, et lähen kohale, aga eksamit teha ei saa.

Igatahes pea püsti ja vapralt edasi!
Hoian pöialt :)

Anonüümne ütles ...

oi, ma tean et ka see sind ei lohuta, aga mina magan lihtsalt eksamitele sisse, isegi kui ma neid oskan ja neile ka pääseksin :DDD

Armilda ütles ...

Jah, Greta, sul on õigus. Juba kolmandat ööd istusin vähemalt viieni üleval ja kirjutasin. Viimastel öödel olen maganud üldse vähe...

Esteetikaga on mul sama halvasti kui sul. Kijutasin pika essee, sain kokku suisa 17 lehekülge mõtteid, mis üha kaootilisemaks muutusid... see selleks, onju, peaasi, et valmis. Paanika, mille sinu telefonikõne tekitas, pani kirjutama. Olin kirjutusmasin suisa. Ning kolmapäeval, mil oli tähtaeg mu essee esitamiseks, kirjutasin härra Õppejõule kirja sisuga, mis värk on?! Ning tsiteerides teda:

"Tere! Tegemist ei ole mitte "esseega" mingis ebamäärases mõttes,
vaid
siiski - nagu olen loengul ja pärast seda korduvalt seletanud -
filosoofilise käsitlusega esteetika alalt, mis võib ulatuda referaadist
kuni uurimusliku traktaadini (20 lk.) õppejõuga eelnevalt kokkulepitud
teemal või pealkirja all. See peaks olema nõuetekohaselt vormistatud
(korralik tiitelleht, viited, kirjandus, paginatsioon jne.) ning
esitatud nädal enne eksamit väljatrükitult ja koospüsivalt filosoofia
osakonda, kuna kuulub säilitamisele. - Parimate soovidega Ülo M."

(Minu lemmik osa sellest on PARIMATE SOOVIDEGA)

Aga igajuhul tähendab see asi seda, et minu ESSEE ei ole üldse mingi asi. See peab olema REFERAAT või UURIMUSLIK TRAKTAAT!!!

Mis ma nüüd siis tegin? saatin päälikule uue meeldiva mailiga (soovides ka talle parimat) oma töö ning küsimuse, mis saab?

Härra pole vastanud. Ja mina lähen jooma...

Aaahh... Need meeleheitlikud ööd, need pingutatud mõtted- ja kõik asjata.

Aaaahh!!!

Armilda ütles ...

Ja mis kurat see paginatsioon veel on???

Anonüümne ütles ...

paginatsioon = leheküljenummerdus

greta ütles ...

tore, nüüd lähen ma lasen end küll maha.

Anonüümne ütles ...

2ra seda tee !
k6ik l2heb yle/m88dub vms.
kalli