Laupäev, jaanuar 20, 2007

Põgenemine Tallinna

Kes oleks võinud arvata, et mul kunagi Tartus selline tunne võib tekkida, et siin enam üldse olla ei taha? Eks inimene õpib kuni elab. Tartu linna vastu pole mul endiselt mitte midagi ja pean seda siiski üheks maailma parimaks paigaks. Lihtsalt mu meeleolu on praegu selline, et ei taha olla siin, kus kõik meenutab pidevat vajadust õppida ja õppida (sest õppida on mul endiselt vaja) Teised on oma eksamitega enamasti juba lõpetanud, mina olen viimane ja saan nüüd hästi aru kui vastik on see "hapupiimane" olla. Tahaksin ka puhata ja lõõgastuda. Ei saaks öelda et ma lauslaisk oleksin olnud. Semester on mind ära väsitanud, aga ta ei taha veel lõppeda.

Korraldan nüüd pettemanöövri. Hüppan rongile ja sõidan Tallinna. Nagu selgus, suudan ma vajadusel isegi Tallinnas õppida. Samas on seal suuremaid võimalusi vaheldust leida. Esiteks on keskkonnavahetus mulle alati hästi mõjunud ja teiseks: kuivõrd emal- tädil on autod, saab veelgi erilisematesse kohtadesse minna. Sõita näiteks mere äärde või metsa. Ja lõppude lõpuks on kodu ikkagi seal, kus on need kellest hoolid :) Tulen veel tartusse enne uut semestrit tagasi. eks selgub, kas saan teha neid ühe või koguni kaks.

Tegelikult mulle ei meeldi vinguda, kahju et viimased sissekanded nii hädaladavad on. See läheb siiski varsti üle, ma loodan :)

2 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

Me oleme samas paadis.

K. ütles ...

minul on hea meel et sa vingud :) meil k6igil on mille yle nuriseda aga niipidi ei tunne ma end ainukese h2daldavana :D