teatrimaraton

Hiljuti sai läbi minu kuu aega kestnud teatrimaraton. Ma ei läinudki hulluks.
Kõigepealt üks kena kronoloogiline nimekiri:

1. "Vaikne muusika", 26. jaanuar, Draamateater
2. "Kivid sinu taskutes", 30. jaanuar, Linnateatri külalisetendus Athena keskuses
3. "Päike soojem, taevas sinisem", 5. veebruar, Linnateater
4. "Bulgakoff", 7. veebruar Draamateater
5. "Võlg", 19. veebruar MTÜ R.A.A.A.M etendus väikeses Vanemuises

Viis etendust kuu aja jooksul ei ole naljaasi. Järgi võivad proovida ainult kõige suuremad kultuurikäsnad, sest veidi väiksemad käsnad seda kõike endasse immutada ehk ei suuda.

Mul pole vähimatki plaani nüüd arvustust kirjutama hakata, aga mõned muljekillud võiks ehk olla...

Vaikne muusika
Lars Norén

Lavastaja: Priit Pedajas
Osades: Ülle Kaljuste, Elina Reinold, Ain Lutsepp, Guido Kangur

Enne kui algas etendus, tuli lavale neli muusikut, kes esitasid Mozarti keelpillikvarteti. Minu mälu on nagu Šveitsi juust ja kava ma ei ostnud. Nii ma siis kahjuks ei mäleta, mis numbrit see kvartett kandis . Aga muusika oli nii mõjus, et alateadlikult mängis ta mul peas terve etenduse aja. Ja etendusele mõeldes mängib ikka veel. "Vaikne muusika" oli traagiline. Kuidas mõned kaotused on nii suured, et nendest ei taastugi. Või noh - kes taastub ja kes mitte...Inimesed on ikka inimesed, aga hinges on neil mingi mõra, tekivad mingid defektid, elu ei saa täiel rinnal elada. Võibolla ma dramatiseerin üle? Mõjus oli see lugu teatrist lahkudes, aga praegu sellele tagasi mõeldes on ta mingis mõttes isegi mõjusam. Raskemeelne tükk, seda küll.

Kivid sinu taskutes
Marie Jones

Lavastaja Jaanus Rohumaa
Osades Indrek Ojari, Argo Aadli

Kaks näitlejat mängisid kõiki rolle ja neid rolle oli õige mitu.
ideaalne tükk näitlejameisterlikkuse demonstreerimiseks. Indrek Ojari muutus näitlejana hulga sümpaatsemaks.
Nalja sai ka üksjagu, aga lugu ise kippus tüütuks minema. Ja see "point", mis loos oli, polnud minu jaoks küll eriti hingeminev.
Noh, tore meelelahutus, aga piletirahast hakkas natuke kahju.


Päike soojem, taevas sinisem
Daniel Potter

Lavastaja Mart Koldits
Osades Piret Kalda, Anne Reemann, Aleksander Eelmaa, Allan Noormets, Andres Ots, Rain Simmul, Margus Tabor

Lapsed Edela-Inglismaal Teise maailmasõja aegu. "See on lapsepõlv, mille juurde kuuluvad mängud, kiindumused ja väikese inimese rõõmud, aga ka sõda, hirm, võimuvõitlus ja vägivald. Lapsed on loomult hakkamasaajad, nad võtavad maailma asju sageli iseenesestmõistetavamalt, üks-ühesemalt kui täiskasvanud, ja sellepärast on nad ka halastamatult objektiivseks peegliks ümbritsevale," ütleb tutvustus. Kas just halastamatult objektiivne peegeldus, aga päris murettekitav peegeldus küll. Jälle selline näitlejameisterlikkus, et hakka või uskumagi, et tegemist on kamba 8-aastastega. Lõpp on kurb, aga mõtlemapanev. Selle komplekti seas kõige tugevamaid emotsioone tekitanud etendus.

Boulgakoff
Jaan Undusk

Lavastaja Margus Kasterpalu
Osades Hendrik Toompere jr, Merle Palmiste, Raimo Pass, Jan Uuspõld, Mait Malmsten, Guido Kangur, Külli Reinumägi

Kõige rohkem mõttetööd ergutanud etendus. Ja kõige raskemini kirjeldatav. Unduski tekst tundus igatahes tohutult vägevana ja Quevedo tuleks kiiresti läbi lugeda. Tekst ei põhine Bulgakovi elulool. Või on siis selle vaba tõlgendus, edasiarendus. Aga need pinged, mida Bulgakov ilmselt oma eluajal võis tunda, on hästi esile toodud. Ma ei tea, kas tänu tekstile, või näitleja-lavastajmeisterlikkusele. Soovitan kindlasti vaatama minna. Mitte ainult näidenditeksti, vaid ka lavastuse pärast. Minu ideaalkujutelm heast teatrist on päris sarnane Boulgakoffile.
Pilti kahjuks draamteatri kodukal ei ole, tuleb leppida Postimehe pildiga.

Võlg
Katrin Saukas

Lavastaja Merle Karusoo
Osades Katrin Saukas, Raivo Trass, Sulev Teppart, Urmas Lattikas

Võlg - Betti Alveri ja Heiti Talviku lugu. Olin vist teatrist juba üleväsinud. Emotsioone eriti ei tekkinud. Oli häid ja väga häid kohti, aga mingisugust mõjuvat üldmuljet ei tekkinud. Saukas oli Underina minu jaoks kuidagi ehedam ja mis, Raivo Trassi Talvikusse puutub, siis mul võttis ikka üksjagu aega, enne kui ma teda "uskuma" hakkasin. Pärast uskusin juba küll. Teine vaatus oli üldse parem... Aga Betti luuletus "Võlg" on siin.


Ma arvasin, et ma suren. Sellise kultuurikihi kirjeldamine ja meenutamine ei ole naljaasi. Olen siin kirjutanud ja pilete otsinud kauemalt, kui tunnistada tahaksin.
Aga ma elan siiski. Ja õige peatselt loodan jälle teatrisse minna :)