02.02

Tassisime kogu selle kraami autosse. Seitse kotti asju, lisaks veel kolm-neli kotti rämpsu. Tükk minu elust. Korteri uks lukku ja ma ei tule siia enam tagasi, kui siis vaid korraks veel. Et keegi viiks ära/ostaks ära külmkapi. Poole aastaga võib koguneda meeletult asju. Mulle asjad ei meeldi. Kunagi ei suuda otsustada, mida võtta, mida jätta. Lõpuks võtsin tädi nõudmisel kaasa ka asjad, mis tahtsin maha jätta.

Nüüd on mu tuba jälle kraami täis. Viimasel ajal ma justkui muud ei teekski. Ikka on vaja midagi kuhugi paigutada ja liigitada. Raamat riiulisse, see raamat kasti; aloe vera kreem külmkappi ja rätikud pesukasti. Ikka jäävad asjad vedelema. Ma ei oska neid kuskile panna. Kord ja puhtus pole minu tugevaimad küljed. Ikka segadus, ikka segadus....

Sõin kooki ja lubasin, et ma ei unusta teed sinna metsade ja rabade vahele. Külm ja karge ilm, päike paistis, hommikul olid metskitsed, nagu ikka. Hiljem mitusada inimest ja vaarikavarre tee. Kui enam nii palju tegemist ei olnud, hakkas ikkagi natuke kurb. Ikka on kurb, kui miski lõppeb ja ees ootab määratlematu tulevik. Tulevik- see on põnev muidugi. Nõnda olen ma siis, nagu ikka kahevahel, siiski enam kaldudes tulevikku, südmustesse, mis pole veel sündinud, mil on potentsiaali tuua ellu midagi uut ja põnevat.

Olevik on nagu ta on. Panustada tulevikule on üldinimlik, veidi naiivne, väga idealistlik. Eelkõige aga lootus kogeda muutust. Kobrutab ja keeb ja miski on valesti juba tükk aega. Noh, pilet on nüüd olemas. Proosaliselt väljendades viib see välismaale, ülipoeetiliselt väljendades aga tulevikku, mis ehk toob ellu veidi selgust, vähemalt põnevust. Eks näis....