hetked...

1.
Vaevaliselt komberdab bussi vanem naine. Hüppan oma istmelt püsti ja loovutan koha talle. Ma ei oota tänu. Arvan lihtsalt, et tal on istekohta hoopis enam vaja kui mul. Aga ta noogutab tänu märgiks sellegipoolest ja mul läheb tuju kohe paremaks.

2.
Sõidan linnas autoga. Tee on korralikult umbes küll. Kõrvalrajal on juht, kes soovib minu ritta pöörata. Oma soovist annab ta viisakalt suunatulega märku. Tegemist pole mingi nõmedikuga ja ega minul siis ka kahju pole. Vähendan kiirust, ta sõidab minu ette. Ja siis ta vilgutab korraks tänutäheks ohutuledega. Üsna haruldane nähtus. Ja seegi on miskit sellist, mis hetkeks naeratuse näole toob.

3.
On pühapäev, kell vaevalt veidi üle kaheksa. Loomulikult olen alles poolunes voodis teki all. Tuleb Anna. Hästi tasakesi. Teesklen, et magan. Anna teeb mulle pai. Mitte just eriti tasakesi.
Pool tundi hiljem tuleb Anna jälle. Poeb kohmakalt (üle minu jäsemete) voodisse. Teen silmad lahti ja saan vastutasuks kallistuse!

3 ½.
On üks järgmine pühapäev. Anna on jälle siin. Mina jällegi poolunes oma voodikeses. "Piima ei OLEEEE!" karjub Anna kell seitse hommikul. "Piima ei ole, piima ei ole, piima ei ole!" Leban oma voodis ja mugistan naerda. Sest see on minu meelest naljakas.

4.
On Valentinipäev. Pff, mulle ei meeldi see kommertslik püha. Olen poes kassajärjekorras ja siis jõuab kätte minu kord maksta. "Tere, neiu," ütleb kassapidaja armsasti. Maksan vorsti ja kohvi eest, saan tšeki ning ühe kommikese. Väga nunnu tõepoolest. "Head sõbrapäeva teile ka," ütlen naeratades kassapidajale.

5. ja 6. ja 7. ja nii edasi lõpmatuseni. Praegu lihtsalt ei tule rohkem neid armsaid argielulisi seiku meelde. Aga neid on palju ja mõnikord ühest seesugusest seigast piisabki, et kole ja mõttetu päev palju paremaks muutuks.