tapperi lehed

Unenäod on mul endiselt eestikeelsed, tänan küsimast. Kahjuks pole mul enam Liisi, kellele unes nähtust kohe raporteerida ja nii on nii mõnedki neist kaotsi läinud. Aga see, mida ma nägin unes üleeile, on küll meeles.

Oli suur ja avar rohtukasvanud väli. Eesti suve meenutav keskkond. Lopsakus. Ja välja ääres olid varemed. Ühes ruumis oli pahalane, kes soovis kurja väikesele tüdrukule. Tal olu püstol ja ta sintis tüdrukut. Aga siis õnnestus tüdrukul püstol kuidagi enda kätte saada. Kahjuks tüdruk aevastas ja püstol läks lahti ja kuul tabas tüdruku isa, kes oli just jõudnud varemete juurde tüdrukut päästma. Kuul tabas isa veidi südamest kõrgemale. Isa kukkus rohu sisse. Tüdruk oli šokis ega teadnud, mida teha. "Ooo, kes aitaks mu isa," hakkas tüdruk peatselt väga teatraalsel viisil hüüdma. "Oo, kes aitaks minu õnnetut isa," hüüdis ta veel ja veel. Lõpuks tulid kohale külamehed, kes arvasid, et isa tuleks viia linna arsti juurde. Mehed tõstsid isa vankrile ja hakkasid hobust otsima. "Selle vankri külge sobib ainult eesti hobune," ütles külamees, kes nägi väga Egon Nuteri moodi välja. Aga eesti hobust polnud kuskilt võtta. Tüdruk proovis seletada, et hobuse tõug ei ole praegu oluline ja tähtis on isa aidata enne, kui ta sureb. Aga esteet-külamehed said pahaseks ja ütlesid, et kui vankrit ei vea eesti hobune, siis nemad tüdrukut ei aita. Nad läksid minema.

Tüdruk pidi ise vankrit vedama hakkama. Ja kuna tegemist oli unenäoga, siis õnnestus väikesel õblukesel tüdrukul vankri vedamine väga kergesti. "Oo, kes aitaks minu õnnetut isa," kaebles tüdruk teatraalselt, ise samal ajal vankrit vedades. Siis teatas üks naishääl, et isa tervendavad ainult tapperi lehed. Aga tüdruk, ei teadnud, mis taim on tapper. "See on tavaline kaalikas," teatas hääl. Tüdruk leidis kaalika lehed ja asetas need haavale. Haav hakkas väiksemaks muutuma. "Ja isa valu vastu aitab üks teine taim," ütles hääl. Aga mis taim, seda ma teada ei saanud, sest enne helises äratuskell.