Unenägu Via Ottavianol

Rooma, paari sammu kaugusel Vatikanist. C, tema tiim ja mina - ikka pigem turist, mitte kohalik. Jalutasin sealkandis ringi, proovisin muidugi neid Vatikani eksursioonide pähemäärijaid vältida. Aga sattusin just nimelt C ja tema neiude otsa. Kartsin, et nad tunnevad mind ära. Tundsidki ja mul oli ebamugav. Kõik neiud olid riietatud nunnakostüümidesse ja see tundus minu jaoks juba liig. Müüa eksursioone Vatikani muuseumidesse nunnadeks riietatuna! Olin väga kohmetu ja et midagi öelda, siis ütlesin, mida ma sellisest äri tegemise viisist arvan. Ta vaatas mind väga väljakutsuva pilguga ja mina kohmetusin veelgi enam. Ütlen ma ju elus ja uneski väga harva sirgjooneliselt oma arvamuse välja. Isegi unes ei tulnud mulle õige sõna meelde. Kogelesin pikalt, vaatasin maha ja... I was just...eee...provoking you, ütlesin viimaks oma lause välja. Siis ärkasin ma üles.

Selline segipööratud mälestus sellest, mida Marit nimetab "üheks teiseks eluks". Olen veel kerges šokis. Kuidas küll ajaliselt lähedal seisev nii ruttu nii kaugeks jääb?

Mõistusega ei pea ma mitte kedagi halvaks või vastikuks. Ütlen endale, et tegemist on lihtsalt iseloomude erinevusega või proovin end mingil teisel viisil veenda, et inimene on tegelikult hea. Kui see inimene siis tõepoolest ilmutab mingisuguseid heatahtlikkuse märke- naeratab, räägib lahkelt, proovib sõbralik olla - siis ütlen endale näed, tegelikult on ta tore inimene. Hoolimata sellest jääb siiski mingisugune sisetunne, mis ütleb, et tegemist on ebameeldiva inimesega. Mingisugune ettevaatlikkus ja torkiv tundmus, mida ükski mõistuse hääl ei summuta. Nii on ka lood sellesama C-ga. Õnneks on niisuguseid inimesi mulle väga vähe ette sattunud, aga see unenägu tuletas meelde, et nad on olemas ja millegipärast on mul nüüd tunne, et mõnega neist ristuvad mu teed peatselt...Unenägudele ei tohiks liiga palju tähendusi anda. Või siiski? Eriti kui nad aeg-ajal kipuvad olema just niisugused.

link