...

Ma ei ole mitte kunagi olnud see inimene, kes kasvõi kunagi oleks libastunud ja suures liigsöömise meeleheites oleks hakanud mingisuguseid uusaasta dieedilubadusi tegema. Aga praegu olen ma siin Tallinnas jõudnud juba sellisesse seisu, et võin vist õnne tänada, et infarkti pole saanud. Hea küll, nüüd kus Kolmekuningapäev on möödas, enam verivorsti ja seapraadi ei sööda, aga ega see argipäevatoit nüüd ka eriti lahja ei ole. Ikka pekk ja rasv, rasv ja pekk. Šokolaad ja magus tee veel lisaks. Milline rõõm, et ma nüüd kohe-kohe Tartusse lähen, kus nagu Liis ütles mitte midagi süüa ei ole. Hea meelega paastuks veidi....

Ega ma teisiti ei suudagi paastuda, kui sunnitud tingimustes. Mõned päevad peale Jõule hilisel hommikupoolikul küsis mu ema, kas ja mida ma lõunaks süüa tahaksin. "Oo, ma ei söö enam mitte iialgi! Mul on kõht lihtsalt nii täis!" "Oled sa kindel?" küsis ema. "Jah, ma tõesti ei taha enam midagi süüa" Siis läks pool tunnikest mööda. Pliinid ja meremari. "Noh, tegelikult olen ma uudishimulik, eks ma siis üheainsa pliini proovin"...."Päris hea oli. Ma võtaks veel ühe." ....
"Oi, kas ma võin veel kolmanda ka võtta?" Kõht, mis veel hommikusöögist täis, saab kohe ülimalt täis. Aeg veereb omasoodu edasi ja saabub õhtupoolik. Tervet päeva sisustan ma ikka mandariinide söömisega, sest ükskõik kui täis kõht on, mandariine mahub sinna alati. Aga õhtu jõuab kätte ja mu ema küsib, mida õhtusöögiks võiks teha. "Oo, ma ei söö enam mitte kunagi mitte midagi!"

See nädal lähen loodetavasti jälle trenni. Tippsportlastega. Loodetavasti piirdub esimene trenn vaid tomatiks värvumisega ning südamerabandust ma siiski ei saa....