reisimuljed 4

Pariisist sõitsime minema. Sai võetud suund Normandiale. Enne tegime veel peatuse Giveny külas, mille elanikud kunagise prominendi tõttu päris rikkaks on saanud, nagu giid mainis. Givernys elas nimelt kuuls impressionist Claude Monet. Monet on tõesti väga tore aga see, mida meile seal näidati, tekitaski minus mõtte sellest, kas siis Võrus või Türil parki ei saa minna. Meid viidi nimelt vaatama moodustist nimega Monet' aiad. Muidugi oli ilus aga põhimõtteliselt ju ikkagi lihtsalt ilus park. Pargi omapära oli selles, et seal nägi kasvamas bambust- seda Eesti parkides tõesti kasvatada ei saa. Ja paadimeest nägin ka. Tema oli küll tore - vähemalt kaugelt vaadates.


Monet' majja lasti meid, turistide horde, viisakalt sisse. Vaatasime siis tema kuulsate maalide reproduktsioone, tema tube ja mööblit, kööki ja sätendavaid vaskpotte. Aga mina mõtlesin sellele, et võibolla kolmekümne aasta pärast on majatrepid ja põrandalauad lootusetult lohku vajunud, sest iga päev käib lihtsalt liiga palju turiste seal trampimas. Ja oh õudu - mina olen üks nende seast! Muidugi ma vingun oma nn reisikirjas liiga palju aga see ei tähendaks et mulle reis ei meeldinud. Lihtsalt selmet rõõsa ja rõõmsana nautida, pidin isegi teadmata põhjustel ka natuke tõsiselt turismi tagajärgedele mõtlema. Ja need tagajärjed ei ole ju eriti meeldivad. Ma arvan, et ainult rändrohutirtsude parv on hullem kui rändturistide parv. Ja sedagi põhiliselt seetõttu, et paljud lollid turistid ostavad mingeid lolle ja maitsetuid suveniire. Kuidagi peab ju ära elama. Turism aitab hädast välja. Ainult nende mõttetuste tootmine kulutab ressursse ja saastab õhku....No tegelikult olid aiad tõesti ilusad aga - Võrus on õige mitu parki

Järgmine paik - Deauville. Kuurortlinn Normandias. See tähendab merd ja liiva ja ilusat ilma ja palju puhkusemeeleolus lõdvestunud inimesi. Lisaks sellele on seal kalaturg saja merest püütud imeelukaga. Seda kõike me ka nägime. Muidu oli tore ja mittepealetükkiv linnake, kuhu lösupuhkuseks võiks ju tõesti minna. Aga mis vaatamisväärsusi seal olla võiks, ma küll ei tea. Ja sel juhul lähen ma parema meelega Haapsallu. Samas oli selles linnas mingi prantslaslikult mõnus aura. Võiks ju sisse põigata kui sinna kanti sattuma peaks. Nunnu linnake Atlandi ääres.

Deauvillest sõitsime edasi nn siidripealinna Beuvron en Auge'i. Vot see oli küll mõttetu koht! Lihtsalt üks küla keset eimiskit. Ja siidrit tehakse igal pool, mitte ainult selles külas, mis nägi välja liiga ninnunännu selleks, et lihtsalt üks külake olla. Tundus liiga ilus. nagu ei elakski seal kedagi peale maniakaalsete aednike. Olen ma liiga küüniline? Võibolla. Grupi vanematele daamidele meeldis see külake väga, sain ma aru. Aga minul polnud seal midagi näha - ainult erkroosad lilled pottides kogu ümbrust enese värvidesse uputamas ja klaasike siidrit. See siider oli päris huvitav - esimese lonksu järel tundus mulle, et ma jõin käärima läinud kodust õunamahla. iseenesest olen ma aga ma joonud palju hullemaid jooke. ma ei tea- sinna ma enam ei läheks. On paremaid kohti. Aga kuna ta nagu tee peale jäi - miks siis mitte?

Siis peale pikka aga ilusat sõitu künklikel teedel, jõudsime järjekordsesse hotelli. Sõime õhtust, jõime veini. Ja ilma suuremate seiklusteta läksime magama. Hommikul jätkasime turismiga.

Kui te nüüd arvate, et ma aina vingun ja miski mulle ei meeldi, siis nüüd tõestan, et tegelikult meeldis ikka küll. Sest nüüd jõuame selle minu kõige lemmikuima objektini. Selleni, mis oli tõesti erakordne ja ilmeline. Ja see ime on Mont Saint-Michel. Päratusuur klooster kõrge mäe otsas. Kusjuures mägi ise on saare peal, mis algselt oli maismaaga ühenduses ainult mõõnade aegu. Ideaalne eraldatus! Noh vähemalt vanasti, mil turiste asendasid palverändurid, kel mugavate busside asemel olid heal juhul eeslid või muulad :) Aga St- Michel oli tõesti vapustav. Vaated, arhitektuur, keskaegne vaimsus ja kujutlusvõime, mis kohe tööle hakkas. Minule meenus seal turnides nii mõnigi kord Eco "Roosi nimi". Aga mängin leekgootikat ja romaani stiilis lagesid ja imekaunist ristikäiku, mis kõrgus vaat, et kuristiku kohal. Tõeline elamus! Raske on seda sõnadesse panna. Minu jaoks aga võimsaim vaatamisväärsus!

Kuna Saint- Michel neelas kogu minu imetluse, jäi mulje Chenonceau lossist selle võrra lahjemaks. Olin juba väsinud ja muljetesse uppunud. Jälle üks loss, mis siis? Aga tegelikult tagantjärgi mõeldes, oli tegemist vägagi ilusa ehitisega, millel veel põnevam ajalugugi. Lihtsalt Normandiast tagasi Kesk-Prantsusmaale (Loire'i jõe orgu) sõitmine kulutas liiga palju energiat. Ega ma ei salgagi, et ma nõrk olen :D Noh, kappasin selles Chenonceau's veidi ringi ja saigi küllalt. Nüüd on kahju, et jõudu nii väheks jäi. Tõesti ilus loss! Eriti meeldis mulle see, et ta oli justkui vee kohale ehitatud. mmmm...järgmine kord?



Peale lossi külastamist tegelesime veidi lõbusama tegevusega: veel üks veinidegustatsioon. Seekord saime proovida selliseid veine, mida Eestis miskipärast ei müüda. Kohalikke Loire'i oru veine siis. Veinid olid toredad kuigi ega ma neil erilist vahet ka seekord ei teinud. Siiski oli see veinidegustasioon meeldivam, sest seekord polnud veinikallajaks mitte mingi habemikust vanamees (kes iseenesest oli küll põnev), vaid kena noormees Mathieu. Jaaaa! Silm lausa puhkas ja murdosa sekundi jooksul mõtlesin sellest, kuidas seda Mathieu'd küll ära võrgutada saaks:D Aga nagu selgus olid tal juba naine ja lapsed ja nii purju ma nüüd paarist klaasist veinist ka ei jäänud, et peresid lõhkuma hakata.

Peale veinidegustatsiooni lõbusas tujus ja kahe pudeliga kotis, sõitsime hotelli. Viimasesse. Aga sellegipoolest ei veetnud me oma aega numbritubades. Läksime hoopis linna peale Prantsusmaast viimast võtma. Olime Blois linnas, kas siin on tore loss. Sõime kõige kallima aga kahjuks mitte kõige õhtusöögi ja jalutasime niisama ringi. Jälle kena linnake, ei ole midagi öelda. Siiski - minu süda jäi St- Michelli.



Ja siis jälle hommik, jälle bussi. Pissi- ja võileivapeatused, ei muud. Vahetult enne lennujaama veel Mulhouse'i linn, kus on üllatavalt ilus katedraal. Aga piirkond ise on juba segu saksa ja prantsuse kultuurist. Nii et katedraaliesine plats oli rohkem saksamaa kui prantsusmaa, lehvivast lipust hoolimata. Oli tore, aga viimaks lennuki peale saada oli ka väga tore, sest reis oli pikk ja ilusatest mälestustest hoolimata natuke ikkagi liiga kurnav. Nii me siis jõudimegi Euroairpordist Tallinna lennujaama. Käisime Ülemistest toitu ostmas ja läksime koju eestimaa eluga kohanema.

Ja lõppsõna? Vahepeal tüütas kohutavalt ära aga üldjoontes oli tegemist ikka vapustavalt toreda reisiga. Viimati käisin ma rühmaga reisimas 20. sajandil. Siis olin ma veel päris väike. Aga kartustest hoolimata polegi rühmaga reisimine nii hirmus kui ma ette kujutasin. Paljuski on niimoodi hõlpsam reisida, sest keegi juhtoinas hoolitseb piletite eest ja näitab teed, võibolla isegi räägib mida vaadata. teisalt meeldib mulle olla ikka oma aja peremees ja uimerdada täpselt nii kaua kui soovi on. Nüüd ma siis tean, kuhu tasub Prantsusmaal teine kord minna. Ja nüüd tahan ma sinna minna - omapäi- seda enam.

reisimuljed 3, Pariis

Üks asi, mis mulle suurlinnade juures meeldib on see, et seal on koos tuhat liiki sulelisi ja karvaseid. Ehitised ehitisteks ja kunst kunstiks - muidugi väga tore ja nauditav - aga suures linnas keskendun ma eelkõige inimeste vaatlemisele, sest suures linnas on palju inimesi, keda vaadata. Ma arvan, et suurlinnas tuleks endale alati veidi aega võtta, kui raha on, siis kohvikusse akna alla istuda, kui pole, siis näiteks parki minna ja jälgida neid inimmasse, kes mööduvad. Juba Berliinis nägin üksjagu põnevaid tüüpe. Pariisist sain oma tüüpide kollektsiooni veel põnevaid isikuid. Kaks täisaafriklast, kes kõndisid ja riietusid nagu kuningannad. need kaks parajalt paksu naist, kel seljas lillelised aafrikapärased kleidid ja turbanid, õõtsusid mõnusa väärikusega kuskil Popidou keskuse juures. Sealsamas nägin ka üht mees hiigelsuure koeraga. Vägev kontrast, sest siiamaani olin näinud vaid väikeseid nähvitsaid. Montmantre'il nägin agressiivseid, lausa kurje kunstnikke, kes võitlesid turistide pärast. Erkordsete elamuste hulka kuulus ka giid, kes oli küll eestlane, aga 18 aastaga, mis ta Pariisis elanud oli, muutunud tõeliselt sädelevaks persooniks, kes totrate (aga naermaajavate) naljadega otsekohe grupi vanaprouade soosingu võitis. Ülejäänud reisi jooksul tiirlesid vanaldased groupie'd pidevalt oma iidoli ümber :) Mina vaatlesin seda omapärast persoooni ohutust kaugusest. Samas ei saa kohe kuidagi märkimata jätta, et ilma seesuguse giidita oleks meie reis palju hallim ja tüütum olnud.

Kahjuks olen ma häbelik ja minu käsi ja silm keelduvad inimesi avalikult ja otsekoheselt pildistamast. Meest koeraga pildistasin salaja. Nii jääbki see rikkalik ja kirju inimseltskond teie endi avastada (: Seda saab, muide, väga edukalt ka näiteks Tallinnas harrastada.

Muidugi on linna tõeliseks avastamiseks vaja aega. Meile anti ainult päev. Ilmselgelt on seda vähe. Eriti kui suurem osa sellest päevast tuleb veeta teiste samasuguste turist-veiste karjas. Mina oleksin tahtnud näha tõelisi pariislasi, jalutada bulvaritel, niisama uneleda. Kahjuks karjatati meid lihtsalt ühe turistilõksu juurest teise juurde. Sellele vaatamata mulle linn meeldis ja oma suuremeelsuses olen valmis talle veel ühe võimaluse andma. Tegelikult tahangi juba tagasi! Aga tõepoolest bulvaritele jalutama ja parkidesse uimerdama - seal näikse rohkem värvi olevat. Ei ma ei kurda. Koledaid asju meid vaatama ei viidud. Iseasi on muidugi maitseküsimus: mis on kole ja mis ilus. Sacre Coeur'i kirik on muidugi väga kena küll aga minu jaoks tsipa läila. Oleksin valinud selle asemel hoopiski näiteks Pantheoni külastuse. Aga seda näidati meile ainult bussiaknast. Võibolla ongi hea - nüüd pole mu illusioonid selle hoone koha pealt veel purunenud.

Pariisi Notre Dame oli aga lausa vapustav. Turistihordidest hoolimata! Võibolla meil lihtsalt vedas (ühe õnn, teise õnnetus): kuna kiriku kardinal oli äsja ära surnud, korraldati katedraalis mälestusteenistust. Orel mängis ja see helitaust lisas kirikule palju-palju võimsust juurde. Aga võibolla on lihtsalt üks teatud kunstiajaloo õppejõud ka mind oma keskaja-vaimustusega ära rikkunud? Sellegipoolest tundub mulle 12. sajand (Notre Dame'i ehitustööde algus) siiram ja kaunim kui 19. sajand (Sacre Coeur). Hea meelega ummistaksin nüüd selle sissekande ainult Notre Dame'i piltidega aga ega nad just eriti professionaalsed fotod ju ei ole. Pealegi fotod vitraažidest ja lagedest ja sammastest ja millest kõigest veel, pole pooltki see, mis on oma silmaga seda vaadata. Pealegi tunneb vaadates ka avarust, mida kahemõõtmelise pildi peal lihtsalt kujutada ei saa. Nii, et leppiga ühe hästi prosta ja tüüpilise turistikaga :) Aga siin on vähemalt kogu fassaad näha.

Peale Notre Dame'i tutvusime järgmiste kohustuslike Pariisi vaatamisväärsustega. Enne juhatati meid aga ühte labasesse kuid odavasse söögipaika, sest nagu ennemalt juba vihjatud - enne füüsilised vajadused, siis kultuur. Söömine lõpetatud, jalutasime niisama. Käisime nagu kord ja kohus ka poest prantsuse juustu ostmas. Kiire pilgu heitsime ka Pompidou keskusesse. Mina olin juba selleks ajaks küll juba üsna tülpinud ja mingit soovi kuskile platvormile vaadet nautima minna ma ei soovinud. Pealegi, selleks oli meil ju planeeritud Eiffeli torn. Nii et peale väikeseid lahkhelisid me lihtsalt jalutasime veidi, tellisime imepisikese aga väga hea tassitäie kohvi ning asusime inimesi vaatama.

Turism ei ole puhkus, vaid raske töö. Nii polnud mingisugusest hotelliminekust loomulikult juttugi mitte. Selle asemel tariti meid Triumfikaart vaatama. Oli küll ilus aga oma antiigivaimustuses, hindan ma Orange'i kaart veidi enam. Kasvõi sellepärast, et seal oli märksa vähem rahvast :) Siiski on Pariisi triumfikaar ka igati tore asjandus. Eks tulevikus meenutan pilte vaadates seda kaarekest ka märksa soojemate sõnadega kui praegu. Champs-Elysees meeldis aga jällegi väga. Avanev pilt oli eriti ilus just läbi triumfikaare vaadatuna. Ainuke häda oli selles, et kuna triumfikaar on suur monstrum, siis lähedamalt temas ilusat pilti ei saanud. Ja sellepärast ongi olemas professionaalsed fotograafid, kellel on parem varustus, parem kompositsioonitaju ja rohkem aega. Sellegipoolest ei jäta mina oma tobedat klõpsimist :)


Triumfikaarele järgnes Eiffeli torn. Omal ajal ajutiselt vaid maailmanäituseks püsti pandud torn kavatseti hiljem maha lammutada. Kõiksugused omaaegsed kultuuriinimesed nõudsid selle jäletise maha võtmist. Jäletis jäi aga oma kohale, sest sinna otsa upitati mingi raadiovärgendus. Eiffeli torn on muidugi huvitav, kuid vaatame tõele näkku- on tõesti jube. Võibolla ta sellepärast nii kuulus ongi? Igatahes torn olgu seal pealegi kui tahab ainult sinna otsa ukerdada küll ei tasu. Miljon inimest seisab järjekorras selleks, et maksta üüratu piletiraha, misjärel nad lifti topitakse ja üles küüditatakse. Siis tuleb jälle ilge aeg veisekarjana järgmise lifti juures oodata. Vaade oli ilus küll aga mingit erilist naudingut see ei pakkunud. Aega oli meeletult vähe ja kõik itaallased, britid, jaapanlased ja kes kõik veel elasid seljas. Ja kuna langevarju mul juhuslikult kaasas ei olnud, pidin peale 5-minutilist veendumust, et torn on suht mõttetu, jälle ilmatuma aja allasõitva lifti järjekorras passima. Muu! Moraal: ärge nakatuge massipsühoosi! Kui kõik lähevad, võib üks siiski loobuda ja oma aega hoopis paremini näiteks pargi murul lesides inimesi vaadates veeta.
Õnneks on nüüd see raske kohustus täidetud ja Eiffeli-tornis-käidud nimekirjapunkti taha võib linnukese panna. Muidugi ega ma sellest peletisest ju korralikku pilti ka ei saanud. Ainult mõned mittemidagiütlevad vaated. Üks vaade mulle siiski meeldib: siit on näha, et erinevalt Tallinnast on Pariisis olnud normaalsed linnaplaneerijad. Ilmselt lihtsalt ajalooline õnn....siiski on pilvelõhkujad rahumeelselt oma linnajaos (kus on nende koht) ja ei trügi igale poole (kus neid tegelikult vaja pole).

Pariisi päevale pani punkti õhtune laevasõit mööda Seine'i (jaa, see on nii tüüpturistilik, et mul on lausa häbi :D), mis iseenesest oli mõnus ja lõõgastav, sest vahelduseks ei pidanud trampima või rüselema. Võis lihtsalt oma toolikesel istuda ja aknast välja vaadata. Külma ja tuult mittekartvad inimesed võisid lausa õue minna. Mina seda igatahes tegin ;) Külm tuul värskendas keha ja aju. Vaatepilt oli kaunis aga alateadlikult nautisin ka seda, et peale laevasõitu saab ometi hotelli magama ja nähtut seedima minna. Jah, Pariisile olen nõus andma veel ühe võimaluse (või lausa mitmeid). Ainult võtke see jube torn maha :)

vahepala: trollisõit

Te muidugi ootate kõik reisi järjejutu järgmist osa. Kahjuks ei saa ma kogu aja ka ainult prantsusmaa mälestustes elada. Kogu aeg juhtub midagi ja kui midagi juhtub, siis ma pean ju sellest kirjutama ka. Eksju? (Õige vastus on "jah!")

Täna käisin ma linnas. Lihtsalt läksin linna peale lühikest poodides tuigerdamist läksin musumäle istuma ja inimesi vaatama. Inimesed on lihtsalt nii erakordselt põnevad! Keda ma kõike nägin! Muidugi kõigist ma rääkida ei suuda, sest see võtaks aega mitu päeva. Noh, inimesed läksid mööda, mina vaatasin (muuseas ka Helika, kellega ma natuke ka vestelda sain). Põnevamad inimesed olid aga kojusõidu trollis. Esiteks muidugi üks täiesti lummav mees. Ma ei tea, mis temas oli, aga mina mõtlesin, et ma lähen otsekohe pööraseks. Mina, tuim käkk, ja pööraseks!?! Vaatasin siis häbelikult oma ihalusobjekti, ligi 40-aastast habetunud meest, kes kogu oma stiilsuse juures kandis siiski hästi koledaid, muu riietusega üldse mitte haakuvaid sokke. Vaatasin, kuidas ta vaatas teisi ja jägisin, kuidas ta minust mööda vaatas. kuna jõllitada minu meelest ei sobi, ma muidugi kogu aja teda vaadata ei saanud. Vahepeal pidin ma siis üht teist meest uurima. Tema oli muidugi ka suurepärane eksemplar. Mitte iha tekitav eksemplar aga lihtsalt huvitav pikkade hallide juustega paks mees, kel oli seljas avatud särk ja kelle kõht vaat et üle tooli ääre rippus. Ilmselt oli ta prükkar, aga nii puhast ja korralikku prükkarit ma polegi kunagi näinud. Ja siis kulmineerus tema vaatamine sellega, et kui aknast puhus kerge briis, lehvitas vanamees oma juukseid just nagu šampoonireklaamibeibe. See oli nii kaunis ja naljakas ühtaegu, et minu niigi hea tuju jõudis peaaegu maksimumi ja järgmised kaks-kolm peatusevahet seisin trollis suur muie suul, siiski aeg-ajalt tolle ihaldusväärse mehe poole piieldes. Mp3-mängija osales vandenõus. Suffle küll, aga järgemööda tulid laulud, kus ikka "making love" põhiteemaks oli. Aga hulluks ma sellegipoolest ei läinud. Piinlesin veidi olukorda tegelikult nautides. Siis läks koledate sokkide ja pika patsiga mees maha, aga minusse jäid selles triviaalsest trollisõidust vägagi mõnusad tunded.
Vot kui tore on tarvitada ühistransporti!

Homme sõidan rongiga! Kui ülev meeleolu püsib, leian sealtki kindasti kellegi põneva!

reisimuljed, osa 2

Nõndaks. Nizzas ära käidud, jätkasime esialgu veel Lõuna- Prantsusmaal. Tegelikult käisime me enne Nizzasse jõudmist veel kuulsas Cannes'is ka. Tore linnake, palju rikkurite jahte, kaunis peatänav Croisette, põrgukuumus. Õnneks oli seal rand, mida kõik reisijad agaralt ära kasutasid. Õnnetuseks olid minu bikiinid hotelli jäänud. No ma siis vaatasin niisama, kuidas teised ujuvad ja nautisin vaadet: meri ja mere taga mäed. Cannes'i läheks küll kunagi tagasi. Eriti meeldis mulle see, et hoolimata sellest, et tegemist on rikkurite ühe meelispaigaga, mis peaks siis snoobilik paik olema, jalutati mööda linna vaata et supeltrikoodes ringi. Põhjus on lihtne- Prantsusmaal ei tunta riietuskabiine. Rannas avalikult riiete vahetamine on täiesti tavaline ja kui kellegi pepu ka korraks vilksatab, ei tehta sellest numbrit. Peale ranna olid veel väikesed armsad tänavad ja nagu mainitud, palju võimsaid jahte. Aga meri ja mäed meeldivad mulle enam kui tänavakivid ja metall...

Nüüd peale väikest kõrvalepõiget jõuame ikakgi järgmisesse päeva. See algas väljasõiduga sellisesse paika, nagu Eze, mida nimetatakse parfüümilinnakeseks. Põhjus lihtne- siin tõesti toodetaksegi parfüüme. Meile tehti tehases isegi väikene sellekohane eksursioon. Kuna aga niivõrd palav ja umbne oli, mina eriti kuulata ei viitsinud ja nüüd ma ei teagi, kuidas parfüüme ja seepe valmistatakse. Saime sealt umbest tehasest tulema, elavnesin ma kohe. Juba kaugelt paistis järjekordne küngas, mida vallutada. Rühkisime siis mäest üles- asi oli seda väärt. Jälle üks võrratu vaade! Eestis kaljusid pole ja seda enam tunnen ma, et võimaluse korral tuleks võimalikult paljude kaljude otsa ronida.

Edasi viis bussikene meid Monaco vürstiriiki. Te ju kõik teate, et Monaco on omaette riigike, mis siis, et tibatilluke. Jälle ma eeldasin, et saab näha palju glamuuri ja rikkusi. Täpselt nii muidugi oligi. Selleks hetkeks hkaksin juba kergest reisiväsimusest küüniliseks muutuma: jälle üks palee, mis tegelikult on enam-vähem samasugune nagu nad kõik. Ja oligi - luksuslik mööbel, palju kauneid maale, ilusad seinad ja laed. Aga põhimõtteliselt ikkagi sama. Ja muidugi hordide viisi turiste ja liiga vähe aega. Kaks tegurit, mis kõigest naudingu ära võtavad. Samas tagantjärele on mul isegi paleest paremad muljed kui koha peal. Ja paleed ümbritsev park oli tõesti ilus. Samas, tibake küüniliselt mõeldes: kas siis Tallinnas või Võrus parke ei ole? Mitteküüniliselt ja vaimustunult: oooo, kui kaunis oli meri!

Samas Monaco linnaosa Monte Carlo, mis on kuulus F1 ringraja ja kasiino poolest, oleks tõesti võinud vaat et olematagi olla. No mis seal siis oli? Kasiino oli küll ilus ja edev ning kasiino ees sõitvad autod veel edevamad aga mängima me ei läinud ja rikkurid meid ka eriti ei huvita. Läksime jällegi randa :) Pärast jalutasime niisama ja et midagigi kasiinost oleks, tegin vähemalt piltigi.
Siis sõitsime jälle hotelli muljetest välja puhkama.

Järgmine päev oli üks hirmus ja kole pikk bussisõidupäev. Õnneks lasti meid vahepeal ikkagi välja ka. Näiteks Orange'i linnakeses tehti peatus iidse triumfikaare juures. Väidetavalt püstitati see aastal 21. Muidugi oli see jälle üks lühikene paus. Triumfikaart sai vaadata nagu muuseas. Peaasi oli ikka pissil käia, võileiba haugata ja kohvi juua. Muidugi! Ega pissihäda kannatades ei saa kunsti nautida. Siiski hindan ma triumfikaart kõrgemalt kui WC-d. triumfikaart oleksin kauem passinud, linnas pidavat veel üks antiikteater ka olema. kahjuks seda meile ei näidatud. Väga kahju, sest mida vanemad objektid, seda enam nad mulle meeldivad.

Järgmine kord lasti meid välja alles Beaune'i linnas. Kui keegi agar inimene viitsib kaarti vaadata, siis ta näeb, et lõunast olime juba päris keskmaale jõudnud. Beaune'i vaatamisväärsuseks on kõlava nimega keskaegne seek. See on Hotel Dieu, mis juba oma katuse poolest erakordne on. Sees oli ka väga ilus. Natuke isegi liiga ilus. Mina küll ei usu, et keskajal haiged erkvalgete linade vahel lebasid. Liisi silmas pidades üritasin ma mõningatest vanaaegsetest arstiriistadest ka pilti teha. Kahjuks peegeldas klaas vastu ja pildid jäid liiga udused. Eriti huvitav oli riist, mida, kui ma nüüd õigest aru sain, nimetati iseendale klistiiri tegemise aparaadiks. Küllaltki jube nägi välja. Arstiriistadest märksa esteetilisemad ja seega nauditavamad olid siiski mitmesugused keskaegsed kunstiteosed.

Päris huvitav oli see, et sinna seeki ehk väga labaselt tõlgituna Jumala hotelli, läksime me nii-öelda kerges vines. Enne seeki me nimelt degusteerisime kohalikke veine. Veinid ei olnud üldse eriti paremad kuigi klassifikatsiooni järgi peeti neid lausa eliitveinideks. Noh, eks minusuguse matsi jaoks jääb vein lihtsalt veiniks. Mina kõige odavamal ja kõige kallimal veinil erilist vahet ei märganud. Vein aga mõjus küll. Eestlased hakkasid sumisema ja vestlema ja seeki minnes ei saanud keegi päris täpselt aru kus ja millal uuesti kokku tuleb saada. Õnneks oli tegemist väikese linnaga ja kõik eestlased koguti suurema vaevata jälle bussi. Siis sõitsime sada aastat kuni lõpuks jõudsime hilisõhtul Pariisi.

Ja järjejutt jätkubki järgmine kord Pariisiga :)

reisimuljed

Nii! Nagu lubatud, üritan nüüd veidi muljetada. Hirmus keeruline on küll, sest näha oli nii mõndagi ja isegi parimaid pilte on mul praegu võimatu välja valida. Põhiliselt oskan väljendada oma emotsioone, mis mul praegu peale reisi lõppu on. Selleks, et aga kõikidest paikadest rääkida, tuleb mul kõigepealt reisiplaanist välja uurida, kus me siis üldse ära käisime.

Emotsioonid on muidugi ülevad. Reisil olles sai kõrini ja ootasin koju pääsemist, sest kaua sa ikka suudad üksteise järel järjekordsest ilusast paigast vaimustada? Nüüd on aga tüdimus läbi ja varsti tuleb lausa igatsus - saaks ometi tagasi. Loomulikut igatsen ma samamoodi teisigi paiku, kus ma käinud olen (eriti Iirimaad), aga Prantsusmaa- igatsus on värskeim ja seega tugevaim. Kohe meenub muidugi Ristikivi vastav luuletus :)

Reisi alustasime Nice'ist ehk Nizzast, mis on kaunis kuurortlinn Lõuna-Prantsusmaal Vahemere ääres. Siin on soe soolane merevesi, palju turiste, palmipuud, kitsaste käänuliste tänavatega vanalinn. me käisime Nizzas jalutamas, aga elasime hoopis kõrvallinnas Saint-Laurent-du-Varis. Just siin saime esimese gurmaanliku elamuse. Tellisime lihtsalt majaveini ja lasanjet-pastat, aga maitse oli taevalik ja portsjon hiiglaslik. See esimene elamus maitsemeeltele püsib siiani. Ülejäänud reisi jooksul maitsesime nii mõndagi head, kuid just see esimene õhtusöök oli nii vapustav, et nüüd olen ma toidu ja eriti veini suhtes erakordselt pirtsakaks muutunud. Aga veini olen ma nüüdseks harjunud jooma iga päev :D

Nizza oli muidugi väga tore, aga suurte linnade asemel on mulle alati meeldinud hoopis väiksed linnad. Järgmisel päeval läksime paika, mis mulle väga meeldis - Saint Paul du Vence. Kindluslinn, kunstnike linn. Siin linnas kohvikukeses, mis nüüd hiilgava ajaloo tõttu mainekaks hotelliks on kujunenud, veetsid aega näiteks Matisse ja Leger, siin läksid tülli Zelda ja Francis Scott Fitzgerald. Mitte, et prominentide seltskonnaelu mulle nii väga huvitav oleks, aga "lihtne" ajalugu küll. On ju põnev kujutleda, kuidas just siin noor tunnustamata Matisse lõunasöögi eest oma maaliga maksis.

Varajane aeg ja vähe turiste. Alles hiljem mõistsin ma tõeliselt kui kõvasti meil vedas. Kindluslinn tähendab sageli mägist linna. Nii oligi, et bussi pealt maha tulles tuli kohe alstada mäest üles rükhimist. Asi oli aga seda igati väärt. Vaated olid võrratud ja kitsad tänavakesed samuti. Taimed olid erakordselt lopsakad ja kõik ümberringi nii mõnusalt lõunamaine. Sinna tahaks tagasi. Et saaks rahulikult uidata mööda käänulisi tänaviad ja oma mõtteid mõtiskleda.

Seejärel käisime veel kahes väikelinnas: Biot'is ja Vallauris's. Esimene on nn klaasilinn, teine keraamikalinn. Mõlemad jälle sellised toredad paigad, kus lihtsalt jalutada või puu alla jahedust nautides tõelist koorest jäätist limpsida. Seda me just Biot'is tegimegi. Aga Vallauris's käisime muuseumis. Nägin oma silmaga armsat Chagalli ja Picasso poolt loodud altari seinamaali "Sõda ja rahu" Picasso mulle eriti ei meeldi, aga see altarisse loodud teos võttis pahviks. Ei ma ei liialda :) Tõesti mõjus! ja siis loomulikult tuli poseerida veel koos Picasso skulptuuri "Mees kitsega". Muidu ma ei oleks ju turist, kui pidevalt ühe või teise objekti juures ei poseeriks.

Väikelinnad vaadatud, läksime Nizzasse. Seltskond oli väsinud
ja kõik tahtsid hotelli puhkama minna.
Aga Nizza kiituseks tuleb öelda, et peale lühikest jalutuskäiku mõtlesd nii mõnedki ümber ja nii saime Nizzat kauem nautida. Nalja sai ka, sest sattusime kokku asiaatidest rootslaste ja maniakaalse restoranipidajaga, kes kuuldes, et me kavatseme ainult veini juua (mitte õhtustada), küüditas meid me ilusast lauast täitsa köögi kõrvale ja võttis ära ka valged paberkatted. Noh, ega meil seal köögi kõrvalgi viga polnud. istusime ikkagi tänaval ja õhtu oli väga ilus. Siis jalutasimpuhkama.e imekaunis lõunamaa öös bussini ja sõitsime hotelli. Nii see esimene tõeline reisipäev mööduski. Järgmistest järgmine kord.

Tagasi!

Tere.

Nädalane Prantsusmaa reis saigi otsa. Astusime eile Baselis lennukile ja õige pea Tallinnas lennukist maha. Eesti näib samasugune nagu nädal tagasi ainult, et te, sindrid, olete siin hirmsasti kütma hakanud! Nii pea kui mina ära läksin, hakkasite siin suveilmasid valmistama. isegi prantsusmaal polnud nii palav kui siin. hea ka, sest ega üks normaalne inimene, kelle reis tähendab meeletus koguses jalutamist, künkaid pidi üles alla ronimist, kultuuri ahmimist jms, ei saagi väga palavas hakkama.

Muljeid on mul muidugi koormatäis. Pilte veel rohkem. Küll ma varsti ka mingi reisiraporti kirjutan ja pildid üles panen. Kohe siiski mitte, sest enne tuleb meelde tuletada, kus me siis ära käisime ja mida nägime. Ca 600 pildiga ma teid ka vaevama ei hakka. Oleks hea kui pooltest lahti saaks.

Kirjutage mulle ja helistage mulle ja tehke vähemalt nägu, et te minust veidigi puudust tundsite.
Kingitusi ma teile ei toonud. Ärge pahandage. Lihtsalt polnud midagi peale rämpsu võtta ja milleks teile see. Oleks saatnud teile postkaarte, aga halva ettevalmistuse tõttu ei teadnud aadresse... Loodan, et varsti saame kokku ja pajatame kõigest....

Praegu hakkan eestiga aklimatiseeruma. Ooorevuaaar!

Viimane päev

Viimane päev siin. Imelik on. Eile ma seesugust nukrust ei tundnud. Aga täna ärkasin üles, pakkisin asjad ja...hakkas kuidagi kahju. Minu meeleolu ei teinud muidugi sugugi paremaks see, et eile õhtul lõpetasin "Tõe ja õiguse" viienda osa, mis teatavasti lõppeb Indreku ja Tiina lahkumisega. Ja nüüd lahkun mina ka. Mitte pooltki nii poeetiliselt, kui nemad, aga ikkagi....

Nojah, üks asi saab elus jälle läbi ja eks tulevad uued asjad asemele. Siin oli tore. Vahepeal oli väga igav, väga tahtsin ära, aga loodus on siin ilus ja milline rahu siin valitseb...Mälestustes muutub kõik tegelikkuses magusamaks. Selle kohaga siin ilmselt ka. Samas ma tean, et kui ma siia uuesti satun, siis tähendab see paik mulle palju enamat kui iial varem. Lihtsalt sellepärast, et saan kokku vana tuttavaga. Siin ma olen mõelnud ja olnud. Mina ja see koht oleme mingil määral ühte põimitud. Ma ei tea, kas see on Tammsaare oma "Tõe ja õigusega" või mis täpselt, aga see koht on eriline...

Ega midagi. Kella kuue paiku sõidan väljamäelt alla. Muuseum jääb selja taha. Natuke on kahju ja tegelikult on natuke ka hea meel, sest homme sõidan ma ju Prantsusmaale. Saan tõeliselt puhata... Mis sellesse paika puutub, siis küllap tuleb siin veel üksjagu suveetendusi ja mul on põhjust tagasi tulla. Lihtsalt võibolla veidi teise tundega. Eks näis....

Aga homme Prantsusmaale. Kavatsen teha ligikaudu miljon pilti ja täielikult lõõgastuda. Nädala pärast olen tagasi ja eks ma siis raporteerin taas.... Ilusat reisi mulle!

niisama

Kui kell saab kuus, pannakse muuseum kinni. Ma loivan siis üles, keedan suure koguse makaorone, mida kaunistan majoneesi ja ketšupiga ning alustan ninunännuroosamanna sarja vaatamist. Seitsmes taevas on ainuke sari, mida ma tõesti viitsin vaadata. Tänagi valmistasin endale mehemoodi portsu makarone ja lülitasin teleka sisse. Aga ilusa kristliku pere asemel oli telekas mingi tobe sportlane. Mitte, et mul oleks midagi sportlaste ja spordiülekannete vastu, aga keelata mulle minu ainuke telerõõm on ju lausa õel. Nii ma siis poetasin sügaval hingepõhjas mõned pisarad ja asusin oma meelt parandama makaronidega. Meel paranes küll, aga telekava muudatus tekitas mu hinge nii sügava haava, et söömist pole ma ikka veel lõpetanud. Makaronidele lisandus veel moosisai ja kohe tuleb veel kruusitäis teed ja... oeh varsti pean ma ju otsast alustama. Jälle sööma-jooma. Kui midagi peaks juhtuma ja ma Poirot'd ka ei näe, siis ma ei tea mis veel juhtuda võib... Nii et mõelge, programmidirektorid, millised tagajärjed on teie tegudel. Lihtsad Eesti inimesed kannatavad!

Täna on ilus ilm aga eile oli lausa külm. Õhtul proovisin isegi tuld teha. Panin kaminasse puid ja ajalehti. Ajalehed läksid põlema ja natuke põles ka puit, aga kui paber otsa sai, kustus ka tuli. Nii palju siis minu püromaaniunistustest. Tule-Äpu olen! Loomulikult oli mul oi-oi kui külm magada. proovisin magada Liisi stiilis: pluus, kampsun, tekk. keset ööd hakkas mul ikkagi külm ja ma pidin selga ajama veel ühe kampsuni, lisaks veel püksid. magada ma ikkagi korralikut ei saanud ja täna pean ma maksku mis maksab (s. o. lugematul hulgal tikke ja vanu ajalehti) tule üles saama. let's face it: eesti suvi on tõesti lihtsalt sitt suusailm :D

Samas tähendab kehv magamine põnevaid unesid. Kuna ma keskendusin ikkagi magamisele, olid enamik neist hommikuks läinud, aga omapärane vanalinnas ekslemine on mul meeles. Mingisuguses loengus räägiti ühest linnaväravast, millest mul aimugi polnud. Peale loengut otsustasin ma selle värava üles otsida. Ema teadis, kus see enam-vähem asub. ütles mulle tänava, mida kaudu sinan värava juurde saama pidi. ma ei teadnud seda tänavat. Läksin kelleltki küsima ja lõpuks sain kätte õige suuna. Hoolimata sellest, et minu unenägudes ei vii tänavad kunagi sinna, kuhu nad viima peavad ja sageli ei asugi nad seal kus peaksid. Väravaid ma ei leidnud, aga mingisugused varemed küll... Üleüldiselt oli tore. Unenägudes ei väsita pikad jalutuskäigud ära ka...

Ja Prantsusmaani on aega neli päeva. Tegelikult arvestades õhtust tundi, lausa kolm. C'est comme une rêve! Ce n'est pas possible, mais...je vais vraiment en France! Oh, jah... Paus selleks, et seda mõtet nautida. Päike ja soojus ja glamuur ja eemalolek ja....mmm!

Selle ilusa mõttega ma soovingi lõpetada.....

mõtted elupöördest

Ootan pikkisilmi oma Loomingut ja Vikerkaart aga kumbki pole veel saabunud ja nii ma veedangi siin arvuti taga vahel mõttekalt ja sageli mõttetult oma aega. Mul on tunne, et midagi muud ma praegu lugeda ei suuda (ajalehti juba sirvisin...).

Kui ma näen eriti intensiivseid unesid, siis on pool vahel isegi terve päev ainult nende unenägude päralt ja miski muu mulle eriti mõttetesse ei mahugi. Nii ka täna. Aga sellest, mida ma unes nägin ma teile rääkima ei hakka, sest miski peab jääma siiski ka ainult minule. ja pealegi - niikuinii oli kõik liiga segane ja loogikavaba selleks, et seda sõnadega edasi anda. Mina kannan edasi seda tunnet. Ja see tunne oli nii hea ja mõnus, et ma tahaks kohe uuesti tagasi unedemaailma seda und jätkama minna. ma ei salga, et sellised uned on seotud minu igatsuste ja soovidega. Vahel on keegi nii suuremeelne, et kui ma seda päriselt kogeda ei saa, siis vähemalt unes antakse mulle see võimalus. Või tehakse seda just selleks, et ma sisemise vingumise ja hädaladamise asemel teeksin just seda, mida tarvis, et seda tunnet ka päriselus tunda?

Oeh, ma ei tea, ma ei tea. Igatahes valdab mind selline kummaline tunne, mis ei võimalda mul teha midagi muud kui lihtsalt blogida ja passiivselt vahtida samas kui nii mõnegi asja kordasaatmise pärast oleks vaja ainult imeväikest pingutust. ma ei saa praegu tegutseda. Saan ainult vaadelda ja kirjeldada seda, mis mu hinges toimub. Tegelikult ma nii väga seda kirjeldada ei tahakski. Need tunded ja protsessid näivad olevat veel liiga õrnad, et neid päevavalgusesse tuua. ma ise olen muidugi surmkindel, et kõik on õige aga kahjuks on mul kombeks meelt muuta ja nii ma ei tahakski enne hõiskama hakata kui esimene samm pole tehtud. Ja nii hirmus kui see ka poleks, kahtlen ma isegi oma kindlameelsuses nii palju, et isegi praegu tõelise vaimustuse tipul veidi kõhklen.


Segane jutt? Jah, segane mulle endalegi. Ma ei tea, kust sellised mõttekäigud üleüldse tulevad aga nagu näha nad tulevad. See on mingisugune lummuseseisund, mis ei saa kaua kesta aga mis oma lühiajalisuses on seda ilusam. Naljakas! Sain just teada, et mu töö Vargamäel lõppeb ära (asendatav tädi tuleb tööle tagasi) aga mina tunnen ennast nii kohutavalt hästi. Arvustust, mille ma kirjutasin, tuleb täiendada ja parandada aga mina ei muretse üldse.

ja tegelikult- te võibolla ei usu seda - on kõik kõige kiuste ilus. Niikuinii te ei usu seda, sest maailmas on miljon asja mille pärast muretseda. Aga minul on täna muredevaba päev. Niisiis kõik need küsimused stiilis "aga kuidas sa ära elad?" "aga kust sa raha saad" "aga nii on ju ohtlik ja vastutustundetu" jätke endale. Ma leian maailmast üha rohkem inimesi, kes ei ole sellepärast veel oma vabadust maha müünud, et sellistele küsimustele kindlaid vastuseid anda.
praegu on selline tunne, et viskaks oma senise elu nurka ja teeks midagi täiesti uut. Aga viimane vargamäe-nädal, prantsusmaa jaa kõikide korralike inimeste küsivad pilgud võivad muidugi mu hoo maha võtta. Eks kahe nädala pärast ole näha...

ajaviiteks....

Kuna ma pean tegelikult praegu midagi muud kirjutama, tulin muidugi kohe siia möla ajama ja "soojendust" tegema. Oeh, kolmapäev juba. Esmaspäeval pidin ma Krissu kirja posti panema aga kiri vedeleb siiamaani laua peal suure paksu paberi- ja raamatukuhila all. No mida teha- lihtsalt keegi koletis neelab mu aeg ja mälu. Tundub, et see pool nädalat on kestnud umbkaudu kaks tundi.
Midagi olen ma siiski jõudnud ka ette võtta. Kõige tähtsam on muidugi see, et sain jälle ropult raha kulutada. See-eest on mul nüüd eiteamitmes seelik ja kaks paari uusi kingakesi. Lisaks sellele veel uued kõrvarõngad ja uus suurem fotoka mälukaart. Kõik ikka selleks, et mu reis erakordselt tore välja kukuks. Mälukaart on 1GB. Ma võin end ogaraks pildistada. Ometi on õnn mu õuele saabunud! Eestlaste uus rahvussport on tarbimine. Tundub, et ma olen sel alal juba päris edukaks muutumas.

Esmaspäeval käisin ma isegi kinos. Kuna meil on Evaga tekkinud potteri-vaatamise traditsioon, läksimegi just seda uut, viiendat osa vaatama. Film oli üle ootuste hea. Mina ootasin ikka põhiliselt enam-vähem kerget lastefilmi ja meelelahust aga eest leidsin ma midagi enamat. Samas hakkas mul veidi lastest kahjugi, sest nemad vingusid ja neil oli ilmselt igav. Eriefektidest hoolimata. Need olid aga vägevad. Kinos meeldibki mulle vaadata muinasjutte ja plahvatusi, sest kinos on neil tõesti mõju, samas kui emotsioonidel ja dialoogil põhinevaid filme ongi mõnusam vaadata kuskil diivanil lösutades.

Teisipäeval sain ma veidi ujuda. Tegelikult ei olnud see ujumine, vaid suure tahtejõuga külma vette plärtsatamine aga mõnus sellegipoolest. Eksootika ja uudishimu rahuldamise nimel käisime Tallinna uusimas ametlikus rannas Pikakaril. Romantiline ja tühi ja tundus, et puhas. Kastsime end vette ja ronisime külmast veest õnnelikena välja. Siis nägime, kuidas rannavalve poisid punase lipu kollase vastu vahetasid :)

Kolmapäeval käisin jälle turiste sõidutamas ja jalutamas. Seekord hirmsas vihmas. Virisejaid õnneks ei olnud ja üks paar ütles isegi, et vihm neile meeldib, sest nende kodus seda pole. Mulle ka vihm meeldib, eriti suvine soe padukas. Aga rattaga mulle vihmas niiväga küll sõita ei meeldi. Seda enam, et riided pärast märjad ja porised on.
Õhtul läksime Britaga Piretit vaatama. Jõime veini ja rääkisime nii tarka kui ka lolli juttu. Tore oli :)

No näed siis Krissu, mul tõesti pole olnud aega seda kirja posti panna :D Ma enam ei anna lubadusi ka, sest siis pean jälle vabandama hakkama. Aga kuidas vabandada välja üks kanaaju?
Ma peaks nüüd seda teist asja kirjutama aga mulle tundub, et õige pea jätan selle katki ja tulen jälle netti aega viitma....

Nupsikud

Kelgin oma nunnu vennatütre Annaga (paremal), kes kohevarsti aastaseks saab. Siin on ta "vangis" koos oma tulevase peikaga :D

Argipäevaimed (mis sest, et täna on pühapäev)

Maailm on praegu ilus. Ma istun nagu iga hommik arvuti ees ja vaatan, et ma ikka oma internetiannuse kätte saaksin. Ei ole juhtunud midagi erilist või vapustavat. Lihtsalt...

Maailm on kogu aeg ilus aga vahel läheb see meelest ära. Maailm muutub tavaliseks ja iseenesestmõisttavaks. Õnneks tuleb mulle vahetevahel see ime meelde. Ja sellega koos meenub üks ülivähestest tsitaatidest, mida ma tean ja meeles pean:

There are two ways to live: you can live as if
nothing is a miracle; you can live as if everything is a miracle.

Albert Einstein

Albert ei olnud ju ometi mingi loll mees. Millegipärast ma arvan, et tema valis variandi nr 2: kõik on ime. Või siis mulle lihtslt meeldiks, et mul oleks sellise suurkujuga sama arvamus? Ei tea.

Igatahes on praegu suvi, ilm on haruldaselt ilus ja mul on ideaalne-imeline hommik kuigi ta ei erine eelnevates hommikutest kuigi palju. Väiselt mitte. Samas, meeleolu on just õige selleks, et märgata iga nurga taga peituvaid tavalisi imelisi rohukõrsi, lilleõisi, rohutirtse, linde, inimesi....

Hea on hommikuti ärgata nii, et õhtul vaevanud mõtted ja dilemmad on magades kuidagi kadunud või ära lahustunud. Noh, eks nad tulevad jälle aga praegu saan ma nautida vaikust. Mitte seda välist vaikust, mis siinkandis on domineeriv aga just seda sisemist vaikust, kus nõudlikud hääled on veidikeseks vaikinud ja mul on ka tegelikult võimalik kuulata seda välist vaikust millele lisandub pääsukeste sädistamine...

Käisin eile metsas jalutamas. Puudel on vaimsele tervisele tõesti suurepärane mõju :)

135

Kuna mul oli keskmisest veel igavam, sundisin oma aju mõtlema. Õnneks ei olegi ta nende "mõttetute" aastatega väga rooste läinud? Hmmm....Liisil oli ka 135. Ma see seletab nii mõndagi...

Congratulations, Greta!Your IQ score is 135

This number is based on
a scientific formula that compares how many questions you answered correctly on
the Classic IQ Test relative to others. Your Intellectual Type is Visionary
Philosopher. This means you are highly intelligent and have a powerful mix of
skills and insight that can be applied in a variety of different ways. Like
Plato, your exceptional math and verbal skills make you very adept at explaining
things to others — and at anticipating and predicting patterns. And that's just
some of what we know about you from your IQ results.

nüüd hakkan mina blogimaie

Alguses trükkisin ma vastavasse lahtrisse www.blogger.com, logisin end sisse ja olin vaimselt valmistunud mingisuguse loba kirjutamiseks. Siis läks mul aga kõht vaatamata eelnevalt söödud võileibadele ikkagi tühjaks ja ma pidin trükkimise katkestama. Siis tuli Liis msn-i ja siis ma pidin gmaili vaatama ja siis tuli veel igasugu tegelasi vestlema ja ma pidin jälle blogimise pooleli jätma. Siis tahtsin ma pissile ja samal ajal teed ka juu ning blogimine oli jälle takistatud.

Nüüd sain ma hädast lahti, kõht on täis, teetass nina ees ja oranžid ribad ekraani allääres on vilkumas.

Nüüd hakkan mina blogimaie

oma elust pajatamaie

alleaa alleaa

No ja mida ma siis pajatan? Et mis vahepeal juhtus? No põhiliselt olen ma siin muuseumis ikka istunud ja pääsukeste lendu vaadanud ja raamatut lugenud. Vahepeal ka veidi pinke tassinud ja prahti riisunud. Esmaspäeval käisin iirlastega rabas. Ja ma jätsin endast vist piisavalt "taimetarga" mulje ka. Õppisin mõningad inglisekeelsed taimenimed pähe ja siis seletasin, et näete whortleberry, näete crowberry, näete bog rosemary. Ja ainult päev varem sain ma ise teada, millised need taimed, ükstapuha kas inglise keeles või eesti keeles, tegelikult välja näevad. Aga inimesed äkki isegi jäid uskuma, et ma ka midagi taipan taimedest. Niisiis: mu giidiego on jälle paisunud. jahvata veskikene :)

Tegelikult sain ma üle pika Tallinnas giidi mängides paarilise. Paariline on muidugi küll inglise filoloog aga tema keeleoskus....Fantastiline! Niisiis: natuke mu giidiego kahanes. Sellegipoolest oli tore: sõitsime ratastega rocca al mares ja keegi ei läinud kaduma. Kõik inimesed olid vapustavalt intelligentsed, korrektsed, hea väljanägemisega, viisakad jne jne. Ainult, et.... viimne kui üks nende seas oli mees ja mitte ükski nende meeste seast ei tundnud huvi naiste vastu. Ja siis oli meil, neidudel, kurb meel, et sellised kenad ja intelligentsed mehed "võrgutamiskindlad" on. Paljad töömehed see-eest meeldisid neile sama palju kui mullegi. Asi seegi!

Eile käisin ma veel teatris ka. Laulasmaa ja Kivirähki "Uljas neitsi" Kõigil olid piletid välja arvastud minul, sest algselt pidin ma sel ajal Antoniga olema. Siiski vaatamata meeletule massile ja õnnestus mul siiski etendust näha. Mitmed inimesed saadeti tagasi aga minu kaval psühholoog-ema kasutas emotsionaalset veenmist ja mina, kes ma oleksin tegelikult võinud vabalt ka lihtsalt merekaldal unistada, sain siiski mustale kilekotile istuma ja kaasa elama.

Näitlejad olid muidugi võrratud. Ita Ever sai muidugi aplausi osaliseks selle juba selle eest, et ta on Ita Ever. Näitlejad olidki suurepärased. Kostüümid ja keskond ka. Ja muidugi kivirähkilik vaimukas tekst. Muidu oli asi siiski veidi lahja. Suveavastusele anname andeks, sest enamik inimesi tahabki lihtsalt veidi tsirkust aga sellest teemast oleks mu meelest saanud enamat välja pigistada. Vaadata tasub aga hinge ei lähe...

Aga ikkagi- miks päriselt tsirkust ei saa? Tuleks mõni seebine lugu vihavaenust või armastuse lugu või...noh, mõrvalugu ma tegelikult ei tahaks. Praegu on seikulsele kõige lähedamal see, et a) ma saan puukentsefaliidi või b) ma eksin metsas ära. seni olen ma mõlema vastu meetmeid rakendanud, sest ma loodan ikkagi love story peale...Aga kui midagi muud peale puukentsefaliidi tõesti üle ei jää.....

Ma peaneks siia veel ühe või paar rabapilti aga see muutuks vist liiga üksluiseks? Seal käimine muide ei ole end veel ammendanud. Täna otsisime Brita ja tema ema-tädiga murakaid. Ei leidnud. See-eest sain mitu suutäit maitsvaid mustikaid. Mmmmmm!

Noh, järgmised pildid tulevad siis ehk peale Prantsuse reisi. otsin endale kohe tickeri ka... 5. august on nii lähedal.....

armunud kärbes

Hommikud ja õhtud veedan ma koos ühe kärbsega. Praegugi tiirutab ta siin ringi kuigi meelsamini puhkaks ta minu varbal, käsivarrel või põsel. Kogu oma aja veedab too kärbes minu läheduses ja mulle hakkab tunduma, et siin on armastuse kuri käsi mängus. Aga kas tõesti olen ma suutnud panna ühe väikese kärbse endasse armuma ja kui jah, siis kuidas? levib minust ehk mingisugust vastupandamatut roiskumislõhna? Või meelitavad kärbsekest minu ärakraabitud sääsepunnid?

Mis iganes see ka poleks - minu kärbes mind ei jäta. Olen ta oma armuvõrku püüdnud. meelsasti laseksin ma ta küll akna kaudu jälle vabadusse aga küllap te teate isegi kui keeruline kärbest kinni püüda (välja arvatud kevadel). Nii siis ongi, et kaks hommikut järgemööda olen ärganud kellegi armunud sumina peale. Kui see ei aita, siis istutakse mulle põsele ja see garanteerib edu. Muidugi sirutan ma otsekohe käe ja ajan selle tegelase ära kuid tegelane on väga visa ja peale paari tiiru õhus on ta tagasi. ikka summmmmsummsummmsummm ja kõdi-kõdi.
Praegu istub kärbes monitori peal. Puhkab. Et järgmine hommik jälle uue hooga peale hakata. Ikka summmmmmsummmmmsummmm ja kõdi-kõdi.

Hetkeks püüdsin oma võimsate armumagnetitega siia enda juurde tuppa ka ühe pääsukesepoisi. Aga tema võttis mõistuse pähe ja püüdis siiski kiiresti toast ära saada. Aitasin ta aknast välja. Ta lendas kiiresti tamme otsa ja ausalt öeldes ei vaadanud ta isegi tagasi mitte. Kahju! Pääsu meeldis mulle rohkem see tüütu kärbes.
Aga... isegi solvamine ei aita, ta ei lähe ära. Ja oh õudu! Nüüd on siin juba kaks kärbest....

17 M

Rabalaugas

niisama

Krissu palus mul (veel) midagi siia bloogi kirjutada. No ma siis kirjutan ka, grafomaan nagu ma olen. Ma ei tea küll millest aga eks kirjutamise käigus selgub.

Täna on ilus ilm. Pääsukesed sädistavad ja inimesi käib siin selle võrra muidugi rohkem ka. Aga ikkagi on siin vaikne ja rahulik ja kui seda va internetti poleks, siis saaksin ma sel suvel ometi oma üüratust lugemisnimekirjast palju nimesid maha tõmmata. Kahjuks on siin siiski internett ka. Korraga kahjuks ja õnneks, sest ilma mingisuguste ka täiesti mõttetute vestlusteta
MSN-s läheksin ma võibolla täitsa hulluks. Õnneks on Krissu suurema osa ajast saadaval ja see on tõesti suur lohutus.

Siiski püüan ma arvutitest eemal olla ja aega suvisemalt sisustada. Sest ka pikk siseruumides passimine võib mind hulluks muuta. Nii ma käingi jalutamas. Eile sadas vihma ja kõik oli märg aga ikkagi toppisin oma nina ja muud liikmed rappa. Sealt ka see eelmise postituse pilt. Täna lähen jälle ja ehk õnnestub mul täna isegi laukasse ujuma saada? Vähemalt plaan on ju ilus :P

Eile ei teinud ma suurt midagi. Vähemalt mitte midagi peale selle lühikese jalutuskäigu. Eile nimelt sadas vihma ja nii ma siis passisingi suurema osa päevast seda kuidas taevast vihma alla sadas. Öö oli mul see-eest teguderohke. Kõigepealt lahendasin ma Poirot' eeskujul mõrvajuhtumi. Siis toimetasin niisama, siis arutasinme Liisiga seda, kuidas higipulka ikka kubemesse määrida ei tasu, sest see on nahale kahjulik.

Vahetult enne ärkamist juhtus aga midagi kummalist. Poolunes kuulsin justkui seda, kuidas põrand krigises ja keegi minu poole kõndis. Siis tundsin seda, et keegi oleks justkui voodile istunud. Aga mis toimus, seda ma ei mõistnud, sest ma ei suutnud liigutada mitte millimeetritki oma kehast. Isegi silmalaud ei kuulanud sõna. Kas see ongi see kurikuulus luupainaja, millest räägitakse? Imelik, mingit hirmu ma küll ei tundnud....Ainult et küsimus sellest et misasi siis tegelikult toimus kummitab praeguseni. Unes või ilmsi? Tont või inimene? Või lihtsalt fantaasia?
Süüdistan Liisi, kes eile õhtul küsis, kas Anton altkorruslet mul külas ei käigi. Ütlesin, et ei. Aga mine tea, äkki otsustas üle vaadata?

Käisin jalutamas

Tüüpiline rabapilt? No ja siis? Kindlasti teen ma neid veel hulgi.

Loodus (ja sh raba) ju peaaegu ukse all :)

kaine ja närviline

Kui Greta Liisiga ja tema tuttavatega Õllekale jõudis, olid kaduma läinud turistid juba ammu laevaga merel. Õlleka väravate juurde jõudes olid ka närvid juba lõdvenenud aga te võite ette kujutada kui hirmus on olukord kus mõned inimesed lihtsalt justnagu maa alla vajuvad. Küll otsitakse neid auto ja rattaga, küll tuvakaameraga aga välja ilmuvad nad täiesti ootamatus kohas täiesti ootamatus meeleolus: sadamasse saabuvad neli rahulikku inimest, kelle olekus pole paanikast jälgegi. Müstiline oli muidugi see, kuidas kaotatakse silmist suur rühm inimesi, kes pole kaugemal kui 100m aga sadamasse jõutakse ilusti ilma eksimata.
kes on süüdi või mis tegelikult juhtus, ei saa vist ma kunagi teada aga loo moraal on järgmine: kui sa arvad et kõik on lihtne ja loogiline, siis ikka ei ole küll. Äpardusteks on alati ruumi. Olen siiski maha rahunenud ja lisanud giidide folkloori järjekordse huvitava loo.

Aga seda, et ma Õllesummerile lähen, poleks ma küll kunagi uskunud. Õllesummer on ju pööblile aga mina kaldun snoobide poole. Kohale ma siiski läksin, sest mingi huvi ju ikkagi oli. Mulle näiteks meeldib inimesi vaadata. Eelistan ilusaid inimesi (eriti noormehi) aga ka huvitavad inimesed on väga põnevad. kahjuks olid õllesummeril valdavalt igavad koledad inimesed, kes püüdsid end põnevaks teha erinevaid kostüüme kandes. Aga seegi muutus tüüpiliseks, sest õhtu jooksul nägin vist kümmetkonda klouniparukaga meest.

Ja siis tuli mulle meelde, et ma pole üldse joonud ja see, et alko peaks inimesed ilusaks tegema. Siis ma mõtlesingi oma pinnapealseid mõtteid sellest, kuidas kõik inimesed üksteist ilmselt hästi "kenadeks" peavad, sest kesvamärjuke on peas. Aga mina ja Liis olime kained ja seega oli meil üsna igav.

Nalja sai muidugi ka. Nägime nahkšortsides ja sädelevates platvormides Jörbergi, tantsisime Anne Veski laulude saatel Elmari telgis, nägime et Blacky on emo ja saime teada, et meie soliidne ja korralik....[tsenseeritud :D] Infot kui palju.

Aga tegelikult hakkas mul ikkagi lõbus siis kui me Lauluväljakult ära tulime ja mere ääres istudes oma tavapärast lolli pläma rääkima hakkasime. Siis ootasime Liisi sõbrannat ja tema padupurjus meest ja ma avastasin, et kaine ja unisena kaob minu paljukiidetud kannatus ja kui ma oleks veel natuke ootama pidanud, siis võibolla oleksin ma kellelgi pea otsast hammustanud. Õnneks jõudsime taaruva purjus mehe kiuste ka viimasele bussile ja ma ei pidanudki kedagi lõhki rebima.

Siis käisin tööl, siis magasin, siis käisin tööl, siis magasin. Magasin kogu aeg. Päeval ja ööl. Vahepeal ärkasin üles, käisin pissil või joomas, siis magasin, ärkasin ja arvasin, et on hommik, aga eksisin. Nüüd olen ma siiski vist oma unepuuduse tasa teinud ja õhtust-hommikuni uinakuid tegema ei pea.

Olen Vargamäel. Pääsukesed sädistavad ja tasapisi läheb hämaraks

väike kiisu

Kui ma üleeile peale Liisiga lahkuminekut rahulikult ja mõtetes kodu poole kõndisin, katkestas mu idülli kellegi kurblik näugumine. Minu tee ristus Väikese Olevusega. Sellised appikarjed ei jäta mind kunagi külmaks aga nii pisikeste nutt on veel eriti südantlõhestav. Teadmata täpselt, miks, läksin lähemale. "Mis lahti, väike kiisu?" küsisin. Väike Olevus tuli seepeale veel lähemale ja lasi kuuldava järjekordse kurva "näu" "Kas sa oled siin täiesti üksi?" tundsin huvi. Vastuse asemel vaatas kiisuke mind oma suurte lapsesilmadega ja püüdis mööda mu püksisäärt üles ronida. Ju püüdis ta siis öelda, et enam ta üksi ei ole.

No mis jäi mul üle. Väikene õnnetu näljane ja eksinud loomake. Loomulikult tuli mul talle pakkuda öömaja ning õhtueinet. Võtsin kassi ja läksin koju. Üks karjus, teine ei näidanud oma tundeid eriti välja, kolmas tundis paanilist hirmu. Jätsin loomakese piima limpsima ja läksin uurima varjupaiga numbrit.

Väike kiisu uuris ümbrust, suur kiisu hoidis temast eemale. Ma ei tahtnud võõrast loomakest eriti puutuda. Välimuse poolest nägi ta välja puhas ja klanitud kuid igaks juhuks soovisin ma siiski kassihaigust võimaluse korral vältida...Aga lapsuke vajas hellust ja päris pai tegemata ma küll olla ei saanud. Mitte kuidagi ei saanud seda tegemata jätta. Aga paranoia tõttu pesin ja pesin oma käsi :D

Imearmas loomake. Vahepeal ma muidugi juba kahetsesin,et ma "hea inimene" olin, sest varjupaiga inimest, kes kiisule järgi pidi tulema ei paistnud kuskilt. Istusin kodus ja kuigi mulle aeg-ajalt meeldib kodus istuda, siis mitte kunagi just siis kui vaja on. Lõpuks sõidutasin kiisu Liisi abiga ise varjupaika. Peale mitut überpööramist ja eksimist, leidsime varjupaiga üles. Loodan, et kiisul läheb hästi. No ta on nii nunnu, et lihtsalt peab hästi minema, eks?

rattad all, keskelt valge, ülevalt punane

Mõista-mõista mis see on: rattad all, keskelt valge, ülevalt punane?*

Tulin hiljuti tagasi pikalt, pooleteisttunniselt rulluisutamiselt. Mõne jaoks on see ehk rohkem naljategemine kui trenn aga minugusugsele süldile oli see tõsine tase. Ma elan siiski ja tegelikult asi ei olegi eriti hull. Siiski, mingi kerge eneseületus see siiski on.

Tegelikult on ilmadel suur mõju. Eelmine suvi olin ma küllaltki suures ratta- ja rulluisuvaimustuses, aga see suvi olen ma pigem lösutanud ja vegeteerinud. Alati on liiga tuuline, liiga vihmane või liiga külm. Nüüd tuli päike välja ja kui sellised ilmad püsivad, ei suregi ma jälki rasvumissurma :) Mina ei ole siiski kahjuks selline entusiast, et ma ka siis, kui taevast konni sajab, end liigutama läheksin.

Ma arvan, et see oli Bobik, kes kunagi mainis, et talle meeldivad sportlikud naised. Mis seal salata, mulle jälle meeldivad sportlikud mehed. Nii oligi, et suure osa teest sõitsin mingi mehe sabas ja imetlesin tema võimsat selga ja turja. Ausõna, ma pole pervert. Meil oli lihtsalt täpselt ühesugune tempo :) Kahju ainult, et ta viimaks ära otse edasi läks samal ajal kui mina ära pöörasin. Kuna kellaaeg oli selline, et enamik inimesi passis veel kontorites, jäi see selg mu ainukeseks silmarõõmuks. Silmarõõme võiks muidgi rohkem olla, aga tervisesportlaste tipptunnist ma küll osa ei taha võtta. Oleksin nagu väike aeglane elevant keset gepardite karja.

Mulle tundub, et ka mina meeldin rulluistavana inimestele (pigem meestele) rohkem. Hoolimata sellest, et ma olen näost punane nagu peet ja kõhu pealt valge nagu lumi. Üks muldvana härra hõikas mulle lausa kiitusi, kui ma temast möödusin. Tõsi, üks veoautojuht saatis mulle jälle sõimu kui me kumbki ei suunud otsustada kas mina peaksin enne autot üle tee minema või tema peaks enne minema sõitma. (Pidurdada ma eriti ei oska ja seega tahan ma olla 110% veendunud, et keegi minust üle ei sõida kui ma teed üritan ületada)

Aga muidu on tore nii kord kvartalis sporti teha. Järjekordselt tunnen ma kerget kahetsust, et ma sellega tihemini ei tegele. Miks siis mitte? Sitt iseloom on :) Kõik, mis kasvõi kergelt meenutab rutiini, muutub surmigavaks. ja sellepärast ma üha alustan ja lõpetan, alustan ja lõpetan. Kui on tuju, rullitan, sõidan rattaga aga kui seda liiga tihti teha, muutub see igavaks. Samas ongi trenn ju põhiliselt pidevalt sama asja tegemine liikudes järkjärgult lihtsalt näiteks pikemate distantside või jõulisema liikumise poole.Ma mõtlesin, et peaks kasvõi sellele kena seljaga mehele järgi ruttama ja küsima kas ta trennikaaslast ei otsi. Siis oleks ju huvitav küll - mees ja naine ja palju higi :D Siiski ma loobusin, sest ei olnud mul särtsu talle järgi rutata (meie vahe oli u 30-40 m) ja ma polnud kindel kuidas ta peet-naistesse suhtub. Ja kes seda teab, milline ta eestvaates välja võis näha :)

Üldiselt oleks päris ilus, kui juhtuks nii, et mõne meeldiva vastassoost inimesega saaks tutvuda just nimelt kõige hullemas ja kurnatumas olekus. Peale seda saaksid inimesed ainult ilusamaks muutuda. Teine kohtumine võiks siis toimuda juba nii, et mõlemad on käinud duši all, pannud selga puhtad riided ja kamminud juuksed. Kahjuks seda vist siiski niisama ei juhtu, sest kõik tuhisevad ringi omi mõtteid mõeldes. Ja selleks et see ideaalne kandidaat leida, tuleks palju kordi uisutada. Selleks ma vist võimelin pole ja nii lõpetangi ma kindlasti mõne sinakasvalge hernekepiga :) Või tuleks kellelegi klišeelikult otsa koperdada? Muidugi nii, et ohus oleks nii minu kui ka vastaspoole tervis. Ja kui me ellu jääme, siis teeme pulmad :)

Nüüd olen sellest raskest füüsilisest tegevusest- klahvide toksimisest- väsinud. Peaks endale süüa otsima :) Küll oleks hirmus kui ma mõned üleliigsed kalorid kaotaks. Ei, olen liiga ahne :)

*vastus: Greta rulluiskudel

kilomeetrid ja kohtumised

Mind ei tohi üksinda linna peale lasta, sest see tähendab üliväikest tulu eesti majandusele ja suurt kahjumit mulle endale. Täna ostsin ma nii palju asju, et ma natukene kardan oma pangaarvet vaadata. Mul on tunne, et minu niigi nadi teenistus on nüüd vähemalt poole võrra kahanenud. Muidugi oli mul kõiki neid asju vaja, mis siis, et olen väga pikka aega ilma nendeta hakkama saanud. Tegelikult mul tõesti oli neid kõiki asju vaja. Ainult, et sellise radikaalse rahakulutamisega on mul pikast harjutamisest hoolimata ikkagi raske ära harjuda. See-eest on mul nüüd uus kott, uus pluus, uus ihukreem ja muidugi uus raamat. Raamatupoes veetsin ma muidugi kaks kolmandikku kogu ostlemisele kulutatud ajast.

Reedel käisime Piretiga Tartus lõpetajaid õnnitlemas. (Selle postituse all on ka pildid näha.) Suurema nurumiseta sain emalt laenuks auto, millega sõitsin Piretile Vargamäele järgi. Seejärel jätkasime juba koos sõitu Tartusse. Vihma muidugi sadas nii mis hirmus. Aga nüüd on mul juba mitmekordne Tallin-Tartu maantee kogemus. Oli küll hirmus, aga jumal hoidis kõige hirmsamad maniakid minu lohutuseks sel ajal maanteelt eemale. Võimalik muidugi, et mina olingi see kõige hullem - sõitsin ju lubatud kiirusega (või aeglasemalt) ja näitasin ka suunatuld. Muidugi tegin ma ka koledaid asju aga neist ma parema meelega ei räägiks. Need ei ole lihtsalt piisavalt šokeerivad. Mis puutub politseisse, siis märkasin neid põõsas just sel hetkel kui olin neist juba mööda sõitnud. Rahunesin siiski kiiresti, sest spidomeeter näitas täpselt 90km/h.

Alguses oli meil Piretiga plaan õhtul Zavoodi minna. Siis kutsuti aga Piret mingisugusele suvalisele üritusele ja aktsepteeriti ka minu kui autovaldaja/autojuhti kohalolu. Pidu oli minu jaoks küllat igav, ikkagi sõpruskonna värk. See on täiesti normaalne, aga halb siiski, sest see ainult süvendas minu sotsiofoobseid kalduvusi. Kõik peod ja sellega kaasas käiv alkohol muutub lausa minutitega üha mõttetumaks ja mõttetumaks. (On see alles elutõde, kas pole.) Kurb, et lõbusa tuju asemel tõi alkohol mulle hoopis musta masenduse peale, aga mitte pohmaka näol, vaid selle näol et kõigil teisetel oli lõbus ja minul ainult uni. (see alkoholi ja masenduse jutt on muidugi ka liigagi teada-tuttav.) Ja asi läks ainult hullemaks, sest Piretile sümpaatne inimene muutus minu jaoks kogu aina tüütumaks. Isegi magada ei lastud! Olin vihane ja tõre aga mis kõige hullem - hoidsin selle eneses. Võiks ju ometi õppida ära siira ja avaliku vihastamise. Tundub et seda ei juhtu, sest ka seda, et suvakatele pidudele muud moodi kui padupurjus peaga (aga padupurju ma end juua ei ole kunagi tahtnud) minna ei tasu, pole ma siiani ära õppinud.
Minu eraklikkus ja kibestumus muudkui kasvavad. Samas, on piisavalt neid erilisi inimesi, kes on peaaegu alati oodatud minu privaatsust häirima.

Hommikul sõidutasin ma veel nördimusest hõõguvana Pireti Vargamäele. Maantee kulges siiski mööda nõnda kaunist maastikku, et varsti saavutasin ma taas oma normaalse rõõmsameelse oleku. Lõpuks hakkas mul Piretist ja tema valutavast kõhust isegi kahju. Pealegi oli ta võrdlemisi osav kaardilugeja :) Jõudsime raskusteta Tormast Vargamäele.

Ja siis jäi Piret maha ja mina eksisin teel Tallinna koledatele kruusateedele, kus auto libisema kippus ja rõõmus meel jälle kaduda tahtis. Ilusa mõttetu ringiga jõudsin lõpuks ikkagi Tartu maanteele ja sealt edasi ka koju. peale autost välja tulemist ajas paljas mõte autosõidust mind iiveldama. Siiski olen ma supernaine marsruudil Tallinn-Vetepere-Tartu-Kirepi-
Tartu-Torma-Vetepere-[mõttetud asulad]- Tallinn.

Koju jõudes pesin pea ja hilinesin kohtumisele. Lõpuks sain siiski Aimariga kokku. Vestlesime ja jalutasime. Mõtteid tekkis palju, liigagi palju. Tahaks neist kirjutada, aga peale kolme mahakustutamist ma loobusin. Oli korraga tore ja ebamugav. Ja ma ei tea siiamaani, kumb tunne oli domineerivam. Aga selleks, et ükskõik mis juhtuda võiks, olin liiga unine. Kui ma koju jõudsin, vahtisin veidi zombina ringi ja seejärel uinusin 14-tunnisesse "tukastusse". Unes olin ma paljude laste ema ja pikkade mustade juustega piltilusa mehe abikaasa.

Loodan varsti jälle magama minna, sest ostlemine on väga väsitav tegevus. Seda enam, et minu päeva kuulub veel 20-minutiline lämbumine ja vastastikune hõõrumine kohalikus ühistranspordis inimesega, kelle kohta ma veel mitte kuidagi arvamust ei oska kujundada.

lõpetamise pildid

see linn

See linn on siiski huvitav. Siin on krišnaiidid, kes tantsisklevad kirevates hõlstides läbi linna ja ehk ka läbi elu. Trollibussis räägib umbes 12-aastane tütarlaps jumalast. Tal on ka isiklik vene keele tõlk. Inimesed muigavad, või püüavad jumala saadikuid ignoreerida. Aga mõned neist on jumala kullerite peale lausa pahased. Miks tuleb jumala vihast ja armastusest nii kõva häälega rääkida?

Kõik kohad on ikka turiste täis. Nad armastavad meie väikest iidset aga kõbusat vana linna. Linn on väike ja vana, aga mitte kibestunud. Seni on ta kõik need turistid ja nende meelitused vastu võtnud. Lasnamäed nähes tuntakse vaesele piinatud linnale kaasa, aga eks seegi on tähelepanu ja linn armastab tähelepanu. Kohalikud on aga liiga ametis ja nemad ei imetle linna lihtsalt piisavalt tihti. Tähtsam kirikutornist või munakivitänavast on leida varjupaik vihma ja tuule eest. Mina ja mu neli turisti peitsime end kohvikusse ja turgutasime end kohviga. Muidu toredad inimesed, aga irooniasoont neil ei kipu olema. Aga mis nali see on, kui see pole torkav ja irooniline?
Mina vaatan antiigiäris maali ja ütlen: "Oo, meie sõber Lenin!"
turist nr 1: "Oi, kas see on tõesti sinu sõber?"
Mina: "ei, ma tegin lihtsalt nalja."
turist nr 2, mitte nr 1 sõber: "See on ju V.I. Lenin, vene revolutsionäär. Ta tegi lihtsalt nalja! [paus] Eksole?"
Jah, tegin küll. Aga iroonia on üks peenike vidin. Selleks peab vist olema samamoodi soont nagu hapupiima ja verivorstide tarvis. Või mis toimub?
Ja miks pean ma neile niisama küsitud "Do you have a boyfriend?" küsimustele üldse vastama? "Yes, I have many," ütlen ma tavaliselt. Aga see on ju ka iroonia ja jälle olen ma sattunud kultuurilisse džunglisse, sest nad tõesti arvavad, et ma räägin tõsiselt. Miks ma ei ütle "ei" ? Ma tõesti ei tea. Mul on see mõtteis olnud, aga sisi tuleb see küsimus jälle nii ootamatult esile, et ma pean selle üle kasvõi enda tarvis nalja tegema.

Aga inimesed meeldivad mulle sellest hoolimata. Rahvusest ja kommetest hoolimata. Ainult ninakad ja ülbed mulle ei meeldi. Mis puutub igasugustesse boydesse ja friendidesse, siis nemad meeldivad mulle isegi siis, kui nad on veidi ülbed ja rohmakad. Ikka tekib mingi tunne. See ei pea olema iha või kirg. Vahel või isegi tihti on see lihtsalt midagi, mis on rohkem ligimisearmastus kui erootika. Aga nad panevad mind unistama ja siis muutub agape eroseks, kes jälitab mind unes ja ilmsi. Ja ühest väikesest mõttest hakkab kogu keha värisema.
Ja vahel piisab ühest juhuslikust naeratusest või pilgust selle linna tänavail, et muuta tuju heaks. Ma olen vähenõudlik. Enamat polegi tarvis,

Öised telefonikõned ei pane mind värisema. Vähemalt mitte see tänane. Ei tea, kas mind tuimestasid need betoonseinad või lihtsalt oli see lugu ajaga liialt ära kulunud aga
ma ei võtnud seda kõnet vastugi. Ja hommikul ei olnud ma enam kindel, kas see oli uni või tegelikkus, et telefon helises. Siis nägin, et telefon on peidetud padja sisse ja mõistsin, et see oli päriselt. Ma loodan, et ma tegin õige valiku. Miks siis see olematu kõne mu mõtteisse trügib? Kas tõesti on loobumine nii raske? Loobumine ka sellest, mida sul kunagi pole olnud? Siiski, süda väriseb. Mõned inimesed, ka need kes on rohkem võõrad, kui tuttavad, lähevad korda. Aga tormideni on vist veel aega. Sest minu tormid elavad Tartus ja sinna ma vist enne sügist ei satu.

Aga linn võib mind muidugi üllatada. Kes teab, mis palukesi ta mu teele visata võib. Mida te teate rääkida Tallinna huumorisoonest?

roigasaed

Ikka Vargamäe
(ülejääk on siin)

tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka...

Eile rääkisin ma Tammsaarest ja tema isast-emast. Rääkisin nagu ma midagi teaksin ja lõpuks veensin iseennaski, sest tegelikult ma ju lugesin mõnda tekstikestki enne rahva ette astumist.
Taadid ja memmed jäid minuga vist rahule. Täna pean ma sedasama protseduuri kordama inglise keeles. Ennevanasti olin ma selle kõige suhtes täiesti cool ja relaxed, aga kui minu noor kolleeg... oi kui tore, ometi on keegi minust nii paju noorem, et mina teda nooreks saan nimetada. (pesamunakomplekisd?)...Aga teema juurde tagasi: kui minu noor :) kolleeg, küsis kas sa t õ e s t i hakkad tegema inglisekeelset ekskursiooni, siis ma muidugi sattusin kergesse pabinasse. Nüüd on mul selle tuleproovini aega 51 minutit.

Täna on viimane teater ja siis on ka pidu. Olen määratud muuhulgas ka lilleneiuks. Peole olen kutsutud, aga kas osaldeda, see on iseküsimus, sest minul on see aasta, mitte ilusmagus ja pehme summer of love vaid hoopiski soolamaiguline ja vintske summer of work. Nimelt kauplesin ma endale laupäevaks juba ühe ratatatataa blablabaa rattatuuri. Ma pean olema sadamas kl 6.45. Vargamäelt alustan sõitu kõige varem kl 23 paiku. Ja siis tuleb jaaniööd tähistada. Tuleb pidutseda ja lõbutseda ja mitte magada (muidugi on see iga eestlase kohustus), soovitatavalt kuskile pärapõrgusse sõita ja simmanit pidada. Aga pühapäeval on jälle tööd loota.
See tähendab, et kui ma tahan saada supernaiseks, siis tuleb mul veeta märksa rohkem aega ärkvelolles kui magades. Aga minu puhul käivad asjad teisiti. Niisiis kui ma muutun loiuks või tõredaks, siis pole see mitte PMS, vaid insomnia. (Nii võin ma ennast vähemalt välja vabandada)

Aga hoolimata suurest rabamisest ei saa ma vist ikkagi rikkaks. Issand kui hirmus! Ma teen esimesi koperdavaid samme miljonite täiskasvanute argimaailma. Hommikul tööle, töö kestab õhtuni, õhtul väsimus, suurim meelelahutus on telekas, mida vaadates diivanil tukkuma jäädakse. Ei, sinna on mul veel pikk tee, aga üha enam mõistan ma kui magus see tudengielu ikkagi on. Ma ei saa aru neist, kes suures rahahimus õppimise kõrvalt töötavad. Mina olen küll pigem vaene ja vaba, kui rikas, aga orjastatud. Aga teglikult olen ma varsti lihtsalt vaene JA orjastatud, hihii!

Eile oli mul ka kohe peale oma pikka tööpäeva meeletu uni. Aga mõned magusad fotod ma muidugi tegin. Varsti näitan! Nüüd lähen ja hakkan tööle.

unenägu

Ma nägin niisufust põnevat unenägu, et ei või olla. ja natuke olin ma selle ajal ka lucid. Mis siis, et ainult natuke :) Aga uni oli selline, et mingisugune sõjaväelane hakkas II ms üht juudionu aitama. Sõjaväelane teadis nimelt seda, kuhu on maetud üks eriti vägev allveelaev. Häda oligi aga just selles, et see laev oli merepõhja maetud nii, et nood kas meest pidid sukelduma ja siis hinge kinni hoides laeva välja kaevama. Sõjaväelasel ei läinud just kõige paremini. Sakslased said haisu ninna ja tulid mehi tapma. Sõjaväelasel sai õhk otsa ja ta tõusis pinnale oma surma vastu võtma. juut ga mõtles, et surma saab ta niikuinii, seega võib ta ka lihtsalt uppuda. Aga ta jõudis siiski läbi kaevatud tunneli allveelaevani. ta sai sinna sisse ja kuigi ta seda eriti juhtida ei osanud, valdas teda ellujäämise pärast suur joovastus. ja siis ma mõtlesin, et mis küll saaks kui see masin ka lennata suudaks. Ja masin hakkas lendama. Ja nii see juudike lendas ja mina elasin talle kaasa. Aga mingi hetk tuleb ju maanduda? Mees seda teha ei osanud. Nii sättisin ma talle maandumise merevette. kaldast täpselt parajasse kaugusesse, et juut ikka kaldale jõuaks ujuda. Meri oli nii ilus türkiissinine ja läbipaistev :) kaunis troopika. Juut jõudis kaldale, aga kaldal elasid kannibalid. Jooksis mehike, mis ta jooksis, ei aidanud ka minu lucid-olek- holokaustist põgenenud juut söödi kannibalide poolt ära.

Siis nägin ma unes veel seda, et minu väga vanal klassiõel Karoliinal oli mingisuguses lossis hiiglaslik korter. Ja igasugst muud kraami nägin ka...

Imeline elukas

Loomulikult käib see jutt kassist.
No vaadake ise. Kas Kass ei pane
mitte heldima?
Tal on tõeline anne poseerimiseks ja
tundub, et ka väga head fotogeenid.
Niisiis ei saa ka mina mitte kuidagi
Kassi lihtsalt mitte pildistada.

Eksole?
Selline see kasside sugu kord juba on.
Koledaid kasse ei olegi ju olemas.
On vaid räpaseid kasse ja haigeid kasse,
aga ka neis on palju ilu potentsiaali.



Eks kassidele kulub see nunnuks olemine marjaks
ära, sest eks vaid see kompenseerib nende pahateod. Näiteks meie kass ronib puhaste linade vahele magama, ajab kogu voodi sassi ja puistab siis kõik kohad oma karvu täis.

Meie kass on vanemaks ja rahulikumaks muutunud, aga ka vanad väärikad kassidaamid peavad vahetevahel oma küüsi proovima. Ja parim viis oma küünte (ja hammaste) proovimiseks on ikka rõõsa inimliha. No vahel teenin ma selle oma käitumisega ära, aga vahel tuleb see küll täiesti ebaausalt.

Muidugi on tore, et elukal iseloom on :)


Meie kassil on kindlasti iseloom ;) Inspektor Kass on tema hüüdnimi, sest üle kõige armastab ta korda ja täpsust. Kõik, mis toimub, peab olema kontrolli all. Nii on loomal üles seatud valvepostid, kust elutegevust jälgida. Vajadusel käib ta saabuvaid inimesi isiklikult inspekteerimas. Lõhnad ananvad enim informatsiooni :) Ja korraarmastus väljendub selles, et kui hommilul heliseb kell, siis tuleb voodisolijal kindlasti kohe üles tõusta. Kui ei tõuse, siis võtab Kass kasutusele meetmed. Ja kui üles tõusta ei ole vaja, siis valvab Kass magajat niisama. Kaks hommikut olen silmad avanud kassi jõllitavasse näkku.

Muidugi ma kahtlustan, et äratamise ja jõllitamise eesmärk on anda märku sellest, et kõht on tühi, sest kui subjekt end voodist välja ajab, suundub kass vilkalt kööki oma toidukausi juurde. Aga mine sa tea, mis tal tegelikult mõtteis.

Igatahes kassid on toredad. Ja kõiksugused kohatud kassid on mu südames kindla kohakese leidnud. Dorise kass, Tiina kass, Liisi laudakassid, kassid, kassid, kassid ;)

an obvious cry for help

Greta says:
ma olen üksi ja mul on igav
Naughty Ostrich says:
mina kaa minul kaa
Naughty Ostrich says:
hurraa hurraaa
Naughty Ostrich says:
teeme skaibi kõne ja irnume natuke
Greta says:
okeika
Naughty Ostrich says:
a ma vaatan telekat hetkel,
Naughty Ostrich says:
olen bisi bisi
Naughty Ostrich says:
ja niii tähtis seriaal on ka
Greta says:
pause
Greta says:
pause pause
Naughty Ostrich says:
pause panen sulle
Naughty Ostrich says:
hold greta!
Greta says:
__________________________________________-
Greta says:
__________________________________________
Naughty Ostrich says:
ossaa
Naughty Ostrich says:
misse on
Greta says:
_-_-_-_-_-_-_-_-_-_-_
Naughty Ostrich says:
oi
Greta says:
__________- see on minu pause peal süda
Naughty Ostrich says:
bmbmbmmam dkdf f ggh jgjgkkghjff ff f f
Greta says:
_-_-_ see on ka miski
Naughty Ostrich says:
kust nii saab?
Greta says:
jeesus
Greta says:
saab ju väga kergesti
Greta says:
sidekriips ja sidekriips plus caps
Naughty Ostrich says:
tohoh
Naughty Ostrich says:
--------------------------
Naughty Ostrich says:
EI TULE JU PIDEVJOON
Naughty Ostrich says:
uih
Greta says:
tuli ju
Naughty Ostrich says:
vahed on sees ju
Greta says:
_______________---------____
_____-------__________---___---------------_______
__________-----________----___--__________------____
_____---------_____
Naughty Ostrich says:
----iIIi----iIII----iIIi------
Greta says:
pane see ka blogi palun
Naughty Ostrich says:
haa, pane ise
Naughty Ostrich says:
~~~~~~~~
Greta says:
:*'*'**'___II___'**'*'*:
Naughty Ostrich says:
ohsaa

elukillukesi

***
Teel kööki möödusin banaanist. Seisatasin hetkeks, olin banaani juba näppude vahele haaramas, et ta siis edasi makku kugistada kui järsku meenus mulle, et tegelikult on mul liigsöömisest paha olla ja tegelikult ma ei peaks rohkem täna sööma. Siis läksin ma kööki ja nägin isuäratavaid leivaviile. Mõtteis läksin juba külmkapist võid tooma. Siis aga meenus mulle kööki minemise eesmärk- läksin teevett keetma. Kuni vesi keeb, kirjutan seda lõiku. Pikk lõik tuli, kõht on jälle tühi.

***
Ma ei söönud seda banaani ära. Ega ka mitte leivaviilu. Aga muidu olen ma nii edukalt õginud, t kui ma ükskord kõik terve mõistuse manitsused kõrvale jätisn ja kaalule astusin, avastasin, et olen kilo võrra kergem.

***
Täna on nii külm, et ma ei saanud hommikul voodist välja. Üksjagu oluline oli ka fakt, et laisk-tudengist virk-giidiks muundumine ei toimu üleöö. Olen isegi varajane inimene, aga kella kuueste ärkamistega on vaja veel vaeva näha. Vaeva näha siis kui ei ole palav, pissihäda, kiusav kass, liigvalge vms, sest ma ei ole siiani avastanud midagi, mis asendaks sooja voodit. Ja hommikune "varastatud" uni on teadagi kõige kõige kõige parem.

***
Emme läks nädalavahetuseks Hiiumaale. Olen kassiga kahekesi. Ma võiks korda saata eiteamida, aga nii igav kui see ka pole, ei ole mul mingeid muid soove peale niisamaolemise. Homme püüan ma siiski oma väga visalt edenevat seminaritööd voolida. Aga enne seda püüan ma vähemalt kella kümeneni magada.

***
Ma ei tea kas naerda või nutta, aga ma vist ei kasvagi mõnede silmis kunagi suureks. Ajapikku olen ma sellega leppinud, aga mingi teismelise trots lööb aeg-ajalt siiski samuti välja. On tüütu aga armas, et ema ütleb "söö korralikult" ja "ära külmeta" ja "mine nüüd magama", aga kui mu tädi küsis emalt kas ta peab ema Hiimuaal oleku ajal mulle süüa tegema tulema, siis olin ma küll üsna sõnatu.

***
Kuna ma ei pea kokku juhtuma teiste inimestega (näiteks boksis teel wc-sse või koridoris teel ühikakööki), kannan ma erakordselt lohvasid ja ebaseksikaid riideid. Täna ei suutnud mu sõrmed kohvitassi kinni hoida. Kohv lendas särgile. Õnneks sai samasse särki ka oma käed puhtaks pühkida. Vot see on ülim mugavus :)

***
Ükspäev tegi üks tuttav noormees mulle MSN-s ettepaneku hakata tema "intiimsõbraks". Intiimsusest on mul puudu küll, aga ettepanek oli küllatki sõnatuksvõttev. Ma siiski otsustasin, et "kuivan" edasi. Praegu piisab mulle silmailust, mida kohtan tänavatel. Muidugi on minu maitse täiesti mandunud, sest täna jõllitasin suures igavuses isegi neid nõmedaid briti poissmehi. Rohkem vaatasin ma neid sest midagi põnevamat polnud vaadata, aga lõpuks vaatasin neid juba tõesti mitte kui poisse vaid mehi. Kole.

***
Giiditöö tüütab mind sügiseks alati surmani ära, aga sellistel päevadel nagu täna, tunnen ma, et see on ikkagi üks tore töö. Täna oli mul üheksa turisti, kellest üks lõkerdas kogu aeg naerda ja teised olid niisama lõbusad. Teiste hea tuju mõjub mulle uskumatult hästi. Aga keel on inglisest päris sõlmes.

Nii, aitab!

blablaa

Ma olen igasuguseid blooge lugenud ja tundub, et kõigil on viimasel ajal palju huvitavam elu kui minul. Sellepärast mulle tundubki, et kirjutamine tuleb maha jätta ja kasutada blogi täitmiseks neid hädaabivahendeid: testid, videoklipid, fotod....

Tõesti on kuidagi igav. Loomulikult see muutub nii pea kui ma vinguma hakkan, eksju? Siis hakkab igasugu katastroofe ja värke juhtuma. No ma ei tea, kas seda ka vaja on. Ma pigem tahaksin lihtsalt veidi melu ja möllu. Ei mingeid massirahutusi või intensiivravi. Lihtsalt natuke nalja.
Aga kust seda nalja võtta? Isegi Zavood on jäänud ca 200 km kaugusele. Kurb. Ja Jaanipäev on tulemas. Mul ei ole plaane ja ma kardan, et sõpru nagu ka eriti mitte. Kas keegi tuleb vabatahtlikult Greta lõbustajaks?

Muidu ma käisin täna giiditööl. On tore, kui uneajast saab raha teenida. Oli nii, et tõusin pool kuus, külmetasin sadamas (seda iga kord kui ma Tartust tulen, kogen taaskord omal nahal seda, kuidas siin hoopis karmim kliima on) ja läksin pool kümme jälle koju. Ülestõusmine ei olnudki väga kole. Ja kui ma rääkin mõned postitused tagasi sellest maniakaalsest kärbsest, siis kassi kannatamatu ja ülbe äratamine oli ikka mõnusam kui see kole kärbse sumisemine. Aga kui ma üles tõusin ja aknast välja vaatasin, nägin ma draamat. Suur draama: kaks kajakat jagasid varese raibet. Üks maiustas ja teine kriiskas, sest teda ei lastud ligi.

Ja muuhulgas on mul iiting dissorder. Olen ju taas küllusemaal. Söön šokolaadi, võileiba, marineeritud kurki, õuna...ja seda kõike läbisegi, sest ega ma siis sooja toitu teha ei viitsi :) Krooks krooks, veel ei ole paha hakanud. Pole järelikult piisavalt pingutanud :) Vot nii.

Sellist põnevat elu ma siin elangi. Lähen teen mõne testi või otsin mõne pildi :D

Your Hidden Talent

Your natural talent is interpersonal relations and dealing with people. You communicate well and are able to bring disparate groups together. Your calming presence helps everything go more smoothly. People crave your praise and complements.

What's Your Hidden Talent?

You Are From Neptune

You are dreamy and mystical, with a natural psychic ability. You love music, poetry, dance, and (most of all) the open sea. Your soul is filled with possibilities, and your heart overflows with compassion. You can be in a room full of friendly people and feel all alone. If you don't get carried away with one idea, your spiritual nature will see you through anything.

What Planet Are You From?

You Are A Loyal Sidekick

While you aren't the most visable one in your group... You're always up for a good time or conversation And you stick with your friends no matter what You may feel underappreciated - but it only seems that way!

What Kind of Friend Are You?

Tuli

kole kärbes

Täna olen ma lihtsalt lohe. Ma ei tea, miks küll lohesid laiskadeks peetakse. Aga ainuke lohe, kes mulle meelde tuleb on kuulus kääbiku Smag, kes suurema aja tõesti magas. Kui nii võtta, siis mina lohe ei ole. Tahtsin täna kõvasti magada, aga välja tuli nii nagu ikka- uni kadus kl 10.30
Aga poolunes, mingisuguses passiivses seisundis olen ma veetnud kogu oma päeva. Avastasin klassikaraadio saatesalve, kuulan nüüd kõiksugu head ja paremat muusikat ja vahel ka sõnu.
Joon teed nagu ikka mulle kombeks. Hommiku poole oli natuke tobe mitte midagi teha ja lihtsalt vahtida, aga nüüd, pärastlõunal, on juba päris tore :)

Eile ja üleeile ei suutnud ma kuidagi magama jääda. Üleeilse insomnia põhjust ma ei tea, aga eilse magamatuse põhjus oli üleeilane magamatus, millest mul pea valutama hakkas. Valu ei olnud tugev, aga piisavalt vastik selleks, et vältida une tulekut. Mina olen tõeline somnofiil ja seetõttu ei häiri mind mitte miski enam kui see, et ma ei saa siis kui mul tuju tuleb, magama jääda. oi, küll ma olin korda mööda vihane ja meeleheitetes. Tegin tegin külma veega märjaks oma t-särgi ja laotasin selle oma laubale, siis hakkas kael valutama. Panin särgi kaelale ja laup nõudis külma mähist tagasi. Lõpuks mingi leevendus oli, aga und mitte üldse. Siis üritasin tegeleda päevaste asjadega aga peale kolme minutit, suutsin mõelda vaid unest. Siis läksin kell kolm öösel duši alla. Ja lõpuks valu vaibuski. Ainult selleks, et hommikul kella kaheksa paiku võiks mind hakata üks kärbes tüütama. Ärkasin üles kellegi koibade puudutusest oma põsel. Seesama Keegi hakaks peale ära ajamist solvunult sumisema. Siis võttis ta jälle sisse oma endise asendi minu vasakul põsel. Siis ajasin ta ära ja tema hakaks sumisema. Ja niimoodi lõpmatu arv kordi. Mis mul siis lõpuks üle jäi? Jah, tõusin üles. Jumal tänatud, isegi minu kass pole nii maniakaalne nagu too kärbes.

Loo moraal: ma kadestan neid 5-tunni magajaid. Mina vajan kümmet tundi öist und. Aga isegi kui ma oma kümnekat kätte ei saa, siis ärkan ikkagi hommikul kümne paiku. Nõme ju.

Jajah. ma parem lõpetan oma möla ja lähen teen mammale süüa

lugege teksti, mitte pealkirja

Mina käisin täna eksamil. Ikka on enne eksamit tore olla, eriti tore muidugi on olla siis, kui miski materjalidest meelde pole jäänud (pooled loengud ka puudutud) ja eriti pole selle nimel ka vaeva nähtud. Tegelikult ma eriti ei närvitsenud. Aga siis hakkas kõik veidi kiiva kiskuma ja enne eksamit tekkis ka närv. Või oli see hoopis Doris, kes närvitses? Ei tea, mul on Kala mälu.

Aga närvi ma läksin, õigemini sain pahaseks, sest suurest mahlasest kõndimisest läks mu sandaal peaaegu katki. ja katki on ta läinud mul oma neli korda. Väga ebausaldatavad sandaalid. Tahtsin nad välja vahetada. Nii ma siis läksin poodi uusi ostma. Leidsin enesele uued sandaalid, läksin pangaautomaati rahalist seisu uurima, aga kaart neelati alla. Pangas oli hiigeljärjekord, nagu Küüni Ühispangas ikak kombeks. Jooksin siis eksamile. Enne tuli anda Dorisele ta vihik tagasi. Dorisel oli Elu Hirmsaim Eksam. Suuline ja elavas järjekorras. Doris oli punaste silmade ja valge näoga. Siis läksin ma kõige koosmõjul päris närvi. Jälle pani Murphy täppi. Kui kiirustad, siis tehakse kõik selleks, et su aega viita. (Kiirustasin tööle tagasi)

Aga siis tegin ma oma eksami hästi-halvasti ära, passisin pool tundi pangas, sain raha ja ostsin sandaalid (mis on nii head ja pehmed ja mugavad) ja läksin hääletama. Õige pea helistati pangast- unustasin uue kaardi taotlusele allkirja panemast. Oo, kuumus.

Hääletasin alguses edutult, aga lõpuks ikakgi edukalt. Onu sõidustiil oli veidi hirmus (telefon käes, küünarnukid roolil, ise küürus) aga muidu tore onkel :) Ja pärast sain ühe bemmi peale, mis oli ülirulnoklik, aga mille juht oli viisakas noormiis. ja siis lootsin ma, et saan rahulikult 6km kõndida, aga ei. Sirutasin käe välja ja saingi auto peale :D Nii jõudis Greta jälle rabade vahele.

Hakkasin askeldama ja Murphyst polnud mul enam sooja ega külma. Kõrvetasin end veel pruunimaks, kuulasin kuidas kägu kukkus ja nägin kuidas päike vaikselt loojus. Suguvõsa kolm põlve on olnud linnainimsed, aga mina tunnen, et ikkagi siin on parem. Hommikul lähen näiteks kohvitassiga õue ja vaatan kuidas pääsukesed ringi lendavad :)

Aga lõpetuseks minu tänane unenägu. Pika ootuse peal tuli ometi midagi veidrat ja huvitavat (ja meeldejäävat) Oli üks nõid, kelle juurde oli kogunenud hulk rahvast. Kõik tahtsid kuulda suuri õpetussõnu, aga nõid ütles hoopiski. minge koju ja veetke tehke seal midagi kasulikku. Siis hakkas rahvas laiali minema. Mina ka (koos ühe identifitseerimatu sõbraga). Mul oli ilus edev punane kabriolett. ja siis avastasin ma, et see liigub pedaalide jõul. Kuna kogu rahvas sagis, tekksid suured järjekorrad. Ei tahtnud liikluselle ette jääda, aga ükskõik mida ma ka ei teinud, üle 17km/h ma välja vändata ei suutnud.

Siis läksime ühe mehe juurdre, kes oli midagi Uku Masingu taolist. Jälle oli kogunenud seltskond inimesi, et kuulda mida üks "prohvet" räägib. See mees rääksi tarka juttu küll ja mina tahtsin hoolega kuulata, aga selle mehe poeg tegi mulel silma ja minus tekitas see isegi mingisuguseid tundeid. Jagasin oma tähelepanu nüüd isa ja poja vahel. Isa muutus vahepeal H. Runneliks (teda nägin ma täna muide seal pangas). Pojaga ronisme läbi kitsa akna kuskile pööningule (nii et kõik vahtisid, kuidas ma end sealt läbi üritan pressida) ja see poiss oli alasti- tal oli suur neegrilapse punkõht. Siis äratas kell mu üles.
ootan jätkuvalt sama jaburaid unesid.

Nüüd lähen pesen oma igiräpased jalad ja tohterdan oma grillkana-sarnast nahka

Head ööd :)

.

Maal

Esimene päev "maal" Tammsaare teenistuses. Piret ei sõitnudki Tallinn- Tartu maanteel kraavi. Sõitis päris hästi: me mõlemad oleme elus ja terved. Jõudsime kohale ja hakkasime siis tööinimesteks. Midagi erilist me esimesel päeval ei teinud. Esialgu me küllap peame piirdma sisseeelamise ja õppimisega. Kuulasime üht ekskursiooni, aga samas koristasime ka ühe maharaiutud kuuse ära.

Siin on hea ja vaikne. elu keeb küll, aga see ei seisne mitte inimdraamades ja muus sarnases, vaid looduses: lopsakad taimed, pääsukesed, sääsed, kauguses kägu jms. Mõned inimesed siiski ka - nemad käisid siin muuseumis :)

Hommikul ärgates pistab akendest rookatusega rehielamu :) Meie elame aga moodsates ruumides kus on eestastele eluks vajalik internet ja muuhulgas ka veevärk, elekter, toit jms.
Meie ööbime ülakorrusel. Allkorrusel elab Tammsaare - majavalvur ja meie pidev ehmataja.

Muidugi tegin ma pilte ja teen ilmselt veel, aga nendega tuleb veel veidi oodata. Vabamatel hetkedel proovin kunstiajalugu õppida, aga see pole pooltki nii põnev kui uus ümbrus. Ühte huvitavat unenägu nägin ma ka, aga see lendas kahjuks juba peast välja.

Nüüd lähen Piretit äratama....
Olge toredad :)