kontrastid

Eile oli peaaegu ideaalne päev. Tähtis ei olnud mitte niivõrd see, mis toimus välismaailmas, kuivõrd see, mis toimus peas. Aga peas tekkis arusaam, et ma olen (oma) maailma valitseja. Kõik lihtsalt läks täpselt nii nagu pidi ja kõik allus ideaalselt minu kontrollile. Tõsi, mitte küll viimsete pisidetailideni, aga üldises plaanis ikkagi. Uimerdasin kodus ja hakkasin siis kokkusaamisele kiirustama. Panin kõndima asudes pähe klapid hüpnootilise muusikaga ning astusin vist hiigelsamme. Aga tegelikult ma ei astunud. Ma arvan, et kuna ma olin maailma valitseja, siis oli mul lubaud eirata aja voolamise ja gravitatsiooni seadusi. Kõndimise asemel ma hoopis lendasin. Teistele jäi mulje hoogsast sammumisest ainult seetõttu, et ma ei tahtnud neid liigselt šokeerida.
Ja kõike muud kontrollisim ma ka. Valgusfooril käskisin roheliseks jääda seni, kuni olen tee ületanud. Jalgratturil käskisin ma mind märgata ning läbi lasta. Tegelikult oleksin ma lihtsalt võinud temast läbi hõljuda, aga kuna ma seda totaalset kontrolli nii vähe harjutanud olin, tekkis mul hetkeks hirm, et äkki see ei õnnestugi.

Aga kohtumisele Britaga kino ees, saabusin ma, paar sekundit välja arvata, täpselt õigel ajal. Siis läksime kinno kiitustega üle külvatud "Sügisballi" vaatama. Film, mida ma nii hirmsasti näha olin tahtnud, et isegi treilerit kümmekond korda vaatasin.
Oli tõesti kiitusi väärt. Seda enam, et tavaliselt valmistavad paljukiidetud filmid ja raamatud mulle pettumuse. Veel enam: film ei olnud kramplik Undi teose järgimine, vaid selle loov edasiarendus. Rusuv, õõvastav film, kus koledates kohtades tuli vahetevahel lihtsalt naerma hakata. Mõnus kultuurne masohhism. Soovitan kindlasti vaadata.

Pimedast kinosaalist kerge masendustundega õue minnes leidsime end viimase nädala kõige päikesepaistelisemas ja soojemas hetkes. Ideaalne päev jätkus. Tellisin endale prillid. Külastasin Anu. Seal jõime seltskonnaga veini ja tundsime end hästi. Siis jalutasin Brita sõbrannaga koju ja nalja-rõõmu oli voodis magamajäämise hetkeni.

Siis algas tänane päev. Ärkasin vaevaliselt, poolavatud silmil ähmasesse ja veidi külma hommikusse. Seni kuni ma üritasin selgeks teha kes ma olen ja kus ma olen, unustasin unenäod, mis selle tõttu, et ma neid enam ei mäleta, tavalisest märksa huvitavamad tunduvad. Siis lürpisin kohvi ja lugesin meile. Sain kirja, mis mind argimaailma tagasi ehmatas. Materiaalsus ja justkui igavesti kestma määratud olmejamad. Täna ma küll kõndisim, mitte ei lennanud. Muusika kõrvaklappides oli küll hüpnootiline aga maailmavalitsemise tunne oli läinud. Pool teed mõtlesin nördinult sellest, kuidas mingi universumi seaduse kohaselt peab väga heale päevale järgnema päev, milles on mingi kibe tõrvatilk või muu häda. Teise poole teest püüdsin oma head tuju taastada.

Hea tuju enam-vähem taastus. Aga nagu Universum lahkesti meelde tuletas, ei kesta idüll kaua. Ma kavatsen hea tuju nimel küll võidelda, aga ma kardan, et see võitlus ei kujune kergeks. On koledate sügisilmade aeg ning hinges vohab liigagi elujõuline misantroopiataim. Ja Sügisballi muusika (Virmalised -Naer) kummitab mind.
Hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer...

edit: juba ma pidin võitlema. Esimene variant sellest postitusest kadus lihtsalt ära. Õnneks oli minus piisavalt veendumust ikkagi kogu juttu uuesti kirjutada.

mittekirjutan!

Tartu on jätkuvalt nii teistmoodi koht, et sõnu ei jätkugi. Loogiliselt võttes ei ole siin muidgi midagi müstilist. Tartu on teistmoodi minu enda teistmoodi olemise tõttu. Siiski on Tartu see linn, kus ei teki mitte lihtsalt head head mõtted, vaid lausa parimad mõtted. Võibolla mitte eriti praktilised või arukad mõtted, aga ikkagi parimad mõtted. Kohvikus nuputasime Britale uue hüüdnime ja koju vantsides imbus ajju jälle kümmekond luuletust, mis praeguseks hetkeks muidugi oma teed on läinud. Ma oleksin võinud neid kinni hoida, aga nagu kõlab soovitus: "kui sa saad, siis ära kirjuta!" Praegu ma saan mittekirjutada. Praegu ma siis blogin. Ometi tuleb, ma kardan, varsti jälle see periood kus ma ei saa mittekirjutada ja ma pean kirjutama. Tartu lihtsalt on selline paik.

Miks selline paik? Jälle väga lihtne seletus. Minu muusad ilmutavad end peale mitmesuguste vaimsete stimulantide (loengute, raamatute, filmide) tarbimist. Ja Tartus olen ma kordi intellektuaalsem (mis siis, et ikkagi paduloll) kui Tallinnas. Lihtne. Aga igav. Kavatsen varsti selle loogilise ja maise seletuse unustada ning jätkuda Tartu vaimu(desse) uskumist :)

Ja kavatsusi on mul tegelikult kuhjaga. Nagu igal algaval õppeaastal, võtan endale pühaliku tõotuse erakordselt tubli ja usin olla. Ja hoolimata aastatepikkusest vastupidisest kogemusest, ma usungi iga aasta, et see kord see õnnestub. See aasta hakkan ma kohe (see tähendab tegelikut siis, kui tähtaeg on kandadele astumas) kirjutama oma tegemata seminaritöid ja niisama palju palju lugema- kirjutama. See aasta ma usun, et see õnnestub siis, kui ma end pidevalt raamatukokku küüditan. Sest seal on palju parem keskenduda. Ainult, et.... kuidas jõuda raamatukokku kui hommikuti saab ühest tassist hommikukohvist kolm ja kodus mugavlemisest ei saa välja murda? Njah, klassika. Aga täna ma veel usun oma võimalikku tublidusse. Homme hommikul uimerdan jälle niisama :)

Tervitusi tatimaalt!

Tundub, et kõik inimesed kannatavad mingisuguse külmatüsistuse käes. Ma pole enne septembrikuus nii palju nohuseid ja köhivaid inimesi näinud. kas kõigil tuli mõte just praegu oma tatitootmise viisaastakuplaani täitma hakata? Mõned teevad tasa hoopis kurguvalu ja köhimise norme. Mina olen muidugi eriliselt usin: juba teist nädalat köhin. ja et sellest üksi vähe on, siis otsustasin veel nohu ka hankida. Teate, jube tüütu on. Joon teed ja muretsesin ka nn platseebovahendeid enese ravimiseks. Ei aita. Hmm, ilmselt tuleb ikkagi soojalt riides käima hakata. Aga siis marsin ma oma igahommikust riia mnt teekonda ja loengusse jõudes pabistan ma, kas minu higihais häirib ainult minu kõrvalistujat või on see levinud üle kogu auditooriumi. Ja siis lisaks sellele ma köhin ja tatistan. Mmmm, milline mõnus kliima!

Tegelikult on mul sellest tatistamisest tõesti päris kõrini. Ootan, et keegi soovitaks imeravimit, mis mind terveks teeks. Homme lähen ma poolest ööst turiste talutama. Kindlasti saab mõni neist Eestimaalt mälestuseks mõned bakterid. Eriliselt õnnistatud turistid saavad minu pisikud, teised peavad leppima mõne teise giidi omadega :)

edit kl 20.29: Liis vedeleb me elutoas diivanil ja ootab oma tädi, kes ta maale viiks. Aeg-ajalt ma kontrollin, kas ta veel elus on. Siis kostab pimedast toast, oletatavasti diivanilt teki alt vaevaline "mMmMMmm"

varasügis

Ma tunnen vanade ja väärikate puude suhtes erilist sümpaatiat

kõik loevad mu blogi

Oli see nüüd eile või üleeile, kui ma rääkisn teiste seas juttu ka Dianaga, kes mulle lahkumisel ütles hirmutava lause, mis kõlas umbes nii: "Niikuinii terve kursus loeb su blogi". Nii, kohe kadus mul kirjutamistahe ära, sest kuigi ma siin enda arvates mingeid nilbusi just ei kirjuta, lähevad need tekstid vahel ikkagi liiga isiklikuks. Mitte, et mul oleks midagi varjata. Lihtsalt vahel tekib selline info kontrollimatuse tunne - ta juba teab, aga mina veel ei teagi, kas ma oleksin talle sellest rääkida tahtnud. Tegelikult ma ei usu, et terve kursus või terve eestimaa mu blogi loeks, aga kui ma sellele mõtlen siis.... on küll hirmus. Lihtsalt sellepärast et nii mõnedki oskavad viia kokku selle blogi ja minu isiku. Muidu oleks ükskõik.

Peale sellist avaldust tekkis mul kerge kramp. Kas ma saan ikka kõigest kirjutada. Eriti, kuivõrd ma kasutan kirjutades pärisnimesid ise naiivselt arvates, et ega siin keegi peale väikese sõpruskonna niikuinii lugemas ei käi. Oeh! aga kui käibki kogu Eestimaa? Ah, ükstapuha :) Rimisse ma niikuinii tööle ei kavatse minna. Mis saab Liisidest, Krissudest, Britadest,Piretitest, seda ma ei tea :)

Nii, nüüd ma unustan ära, et mul on kaunter (kuigi külastuste number on juba päris suureks kasvanud) ja üritan jätkata kirjutamist samas vaimus. Tegelikult mulle ei meeldigi sopalugusid kirjeldada ja tegelikult ma ei isegi ei räägi oma saladustest, kirjutamisest siis rääkimata. Ma usun, et kõlbab ka laiemale avalikkusele. Kui tegemist oleks filmiga, siis saaks see blog siin ilmselt hinnaguks "G -General audiences. All ages admitted". Või siis äkki, lootuses, et siin on vahel ka midagi vürtsikamat: "PG-Parental guidance suggested. Some material may not be suitable for children." Aga ikkagi kõik võivad lugeda.
Ainult, et mis kõigile siin nii väga huvi pakkuda võiks?

neverland tartu

Tartu on nagu pilvede peal kõndimine. Olgu pealegi tegemist liialdusega, praegu ma ei oska millegi täpsemaga välja tulla. Tartus on hea ja kerge ja vaba olek. Noh, oleme küünilised ja lisame: esialgu.
Ometi on sügis ja Tartusse saabumine üks vähestest korduvatest/rutiinsetest tegevustest, mida ma naudin. Tere, Tartu, ma igatsesin sind nii väga!

See on minu jaoks üks roosamanna linn, kus inimesed parandavad katkisi kingi nätsu ja haaknõeltega ja näevad ometi elegantsed välja, sest nende näos ei paista olevat vähimatki muret olmeprobleemide pärast. Kui on ilus ilm, külitavad kõik lihtsalt muru peal ja vestlevad, kui külm käivad sandisente kokku kraapides kohvikus kuumi jooke joomas. (Ja nüüd ma tean, kust saab soodsa hinnaga lattet) Nagu Ivan Orav ütleks : isegi kaskede otsas kasvavad õunad. Jah, Tartus kujutaksin ma seda isegi ette...

Seda kõike nii kaua, kuni ma tööl ei käi. Raha on hädasti vaja, aga mul on paaniline hirm zombiks muutuda. Töö kurnab ja aheldab aga mina tahan olla värske ja vaba. ja siis ilmselt ka rahatu. Aga see on elu - kõike ei anta. Ja siis kui ma tõsiselt tööle lähen....Ma pean siis vist Tartust ära kolima. Siin näikse olevat juhtunud ainult head asjad. Ja ma ei taha seda väsimuse ja tujukusega ära rikkuda...

Aga praegu on kõik veel ideaalne. See aeg saab varsti läbi ja viimaseid vaba kui linnuke hetki tuleb veel eriti nautida. Kasvõi seetõttu, et minu imedemaa on kadumas. Mu lemmiksild võeti võeti maha, Supilinna-äärne Emajõe kallas betoneeriti, ühika-tagusele väljale ehitatakse uut keemiahoonet ja minu lemmik mõtisklus-kulgemisrada jääb tara taha. Muutustega on sageli raske leppida....Keskkond võiks stabiilne olla...

Samas, isiklik elu on ikka stabiilne, liiga stabiilne. Mitte, et ma kurdaks - on hea ja mugav ja turvaline. Ainult, et igavavõitu vahel. Siiski, pole vaja mulle helistada kell pool viis hommikul! Nii häid sõpru on mul mõni üksik. Aga nemad teavad, et sellisel ajal helistatakse ainult siis, kui tuumakatastroof on valla pääsenud. Loomulikult ma lihtsalt ei võtnud seda kõnet vastu. Millal ma üldse selliseid tutvusi sõlmida suutsin?

Jah, üldiselt olen ma praegu täies hoos antisotsiaalne ja pühendunud misantroop. Mõningate suurepäraste eranditega õnneks....

Ja raamatud. Ikka raamatud. Brita laenatud "Sina, Matilda" sai rongis viimaks läbi loetud. Pärast elas see lugu minus edasi, moodustasin ülejäänud rongisõidu mõttes samas stiilis lauseid ja lõike, jutustasin endale uut lugu. Head ja/või südamlikud lood mõjuvad mulle niimoodi. Neid pole ammu olnud. Ja peale raamatute on veel mõned loengud. Esimesel nädalal olen ma koolist alati vaimustuses.

Ja taevas olgu tänatud ööülikooli eest! Ja Liisi eest! Ja vaimustavate unenägude eest:) Ma poen nüüd magama :)

romantiline

Mulle meeldib see film lihtsalt nii väga. Ilus, romantiline ja fantaasiarikas. See laul meeldib mulle ka väga. Niisiis, kuna mul ei ole midagi asjalikku öelda, tundus vähemalt sobilik see video siia panna. Ostsin poolpimesi odava hinnaga selle filmi DVD ja vedas kohutavalt! See on tõesti tore film! Sobib mu tänase unelev-uimase meeleoluga ka suurepäraselt!

Film: eternal sunshine of the spotless mind.
muusika: beck - everybody's gotta learn sometimes

Mõttepaus

Peale selle, et ma Britaga Pärnus Katrinil külas käisin, polegi midagi teinud. Ploomide korjamine ja puhastamine pole midagi sellist, millest terve pika postituse kirja saaks, või kuidas? Noh saaks ka kui väga vaja, aga ma ei taha.

Oeh. Ma pole nii ammu midagi kirjutanud, et mul on raske otsa peale saada. Mõtteid on ikka miljoni ringis. Ma pean otsustama, mida selle tööpakkmisega teha. Mida üldse eluga teha. Kõik on muutumas. Tublimad, näiteks Katrin on kooli lõpetanud ja Tartu-elu on selja taga. Piret on Norras, Brita pole veel lähituleviku suhtes kindlalt otsustanud. Liis on õnneks veel olemas ;) Ja olles suur egoist, loodan ma, et tema jätkab sama elu, mis meil juba kolm aastat õnnelikult kestnud on. Või peab midagi ikka muutma? Ilma muutusteta pole ju arengut. Aga ma olen mugav ja arglik ja väga suuri asju muutusi ma ette võtta ei julge. Kuigi peaks ju?

Autosõidu ajal oli meil Britaga aega vestelda ja ma tegin uue järelduse. Ei tohi mõtelda. Tuleb tegutseda, sest vähemalt minusugused hakkavad mõeldes leidma igasuguseid vabandusi, mis välistavad uuenduste ettevõtmise. Aga ma ei taha, et vesi seisaks! Aga seisev vesi on turvaline ja varem või hiljem tulevad ikkagi lained. Või kas ikka tulevad, kui ma ainult paigal seisan?
Näiteks Austraalia. Maailma lõpp, kallid lennupiletid, raskused, võõras maa - võimatu. Ei ole, sest kõik laheneb. Raske küll, aga huvitav ja arendav. teeks kõike aga mõistus on veel ees - kool, kool, ei taha seda pooleli jätta. Kirjutaks selle neetud baka ära ja siis seitsme tuule poole, eks?

Mõistus on mul tõesti ees :D On vist kolme tüüpi inimesi: spontaanseid südameinimesi, konservatiivseid mõistuseinimesi ja siis neid, kel mõistus ja süda võitlevad. Esimesel kahel on kerge, sest üks juhib ja teine allub. Kolmandatel on aga kehv, sest süda ja mõistus aina vaidlevad ja iga otsuse tegemine on kohutavalt keeruline. Õnneks on kõige olulisemates küsimustes üks või teine täiesti kindel ja hiljem ei tule kahetseda...Või nii mulle tundub.

Või siis ka mitte? Sest ka valdkondades, mis peaks jääma südame valitseda, tuleb mõistus oma argumentidega. Jah mõistus. Seesama, kes keelab mul end lolliks teha, end alandada, riskida. Sest mõistus ütleb, et tema või tema pole seda lihtsalt väärt. Ja nii ma siis ei armugi. Oeh, tuleb vist rohkem juua, mürgitada mõistus ja lasta instinktidel ja ihadel möllata :D

trallimine

Tegelikult on inglastega trallimise nädalat raske sisutihedalt ja elegantselt kokku võtta. Olid toredad inimesed ja minu esialgne oh, kui te tõesti tahate tulla tunne muutus oi kui tore et tulite, meil on nii lõbus arvamuseks. Oma roll sellel meeldivusel oli sel Tartu neiul tänu kellele minu esimene välismaise netitutvusega kohtumise kogemus sujuvamaks muutus. Sest tema suhtles sellise iseenestmõistetavusega et minulgi muud üle ei jäänud. Jah, ja tõesti tekitavad ülbikud minus mingit irratsionaalset sümpaatiat. Või siis jäävad nad lihtsalt paremini meelde. Aga G oli parema sõna puudumisel väga malbe inimene. Selline armsake :D

Põhirõhk oli pideval pingelisel irooniat ja lõõpi täis dialoogil, oma osa oli söömisel, kõndisime kohutavalt palju ringi ja raiskasime meeletult raha :) (Meeletult on küll liialdus aga mis siis).
Kõheldes, kas sel on mõtet, käisin nende tegelastega ka päevaks tartus, mis osutus heaks otsuseks, sest ka mina sain oma lemmiklinnas kultuuriturismitükikesi. Käisime näiteks Jaani ja Toomkiriku tornides, kuhu-häbi tunnistada- ma kolme aasta jooksul veel sattunud polnud. Siis palju jalutamist supilinnas, eksursioon vanas anatoomikumis, botaanikaaed, kiire pilk peahoonele...mmmmm Tartu on lihtsalt Tartu - suurepärane. Ma ei tea, mida nemad arvasid, aga mina nautisin täiel rinnal. Jah, kuidas ma saaksin siit lahkuda? Rasked-rasked otsused....
Aga Tallinnas käisime KUMUs ja Vabaõhumuuseumis. Vanalinna tänavatest ei tasu vist rääkidagi. Siis veel pubid ja veidi ka kergemat meelelahutust...kõigega käis kaasas lakkamatu huumor :)

Nimeta pubis tegin ma näiteks midagi täiesti uskumatut. Neiu õhutusel võtsime mõlemad osa Fear Factori võistlusest. See ei kujutanud endast kõrghoonetel turnimist ja vihmausside söömist. Ülesanded olid piisavalt leebed aga Suur-Karjast Virusse ja tagasi joosta on minusugusele küll paras fear factor. Jäin viimaseks aga tänu juhusele pääsesin järgmisesse ringi, mis kujutas endast jäävees hinge kinni hoidmist. See oli märksa parem kui jooksmine ehkki oma kopsumahtu ma eriti suureks ei hinda. Ometi....võitsin teist neiut 48 sajandikuga. Kolmest naisest ja kolmest mehest olid alles jäänud üks ja üks. Siis tuli võtta kolm toorest muna ja need tervena läbi särgi ja püksisääre libistada. Muidugi läks mul esimene muna ilusti kesk torsot katki. Õnnes juhtus sama ka noormehega ja nii oma veast õppides sain kahe järgneva munaga edukalt ja mis veel huvitavam- noormehest kiiremini hakkama. Uskumatu- ma võitsin 500 eeki ja 500-kr kinkekaardi. Muidugi poleks ma tuttavate inimeste seltskonnas mitte kunagi sellisest asjast osa võtnud aga poolvõõrastega võib ju lolli mängida? Vedas :)

Teine põnev tegevus oli kartidega sõit. Põnev oli sinna jõudminegi. FK keskus on Paldiski mnt ääres. Ma tean kus see asub aga kuidas sinna kõige loogilisemalt minna? Pole aimugi. Nii me jalutasime läbi kolmveerand Õismäge ja just siis kui ma olin kaotanud viimasegi lootuse, õnnestus mulle see neetud keskus ikkagi üles leida. me tahtsime minna Megazone'i aga see oli, oi kui tore Kristiinesse üle viidud. Noh, siis võtsime hoopiski kardid. Mina, eriliselt kehv sõitja ja kaks meest. Libistasime tunked selga, ajasime kiivrid pähe ja kartidesse... Oli see alles hirmus! Aga ma sattusin kiirusest kohe erilisse sõltuvusse ja õige pea tundsin ma end nagu eriline ralliäss. Ja siis panin põmmdi piirdesse :) Siiski- ma arvan, et ma olen leidnud uue sõltuvusttekitava ajaveetmisviisi. Kes tuleks minuga adrenaliinitsema? Helika?

Pilte ma ei teinud. Pildimasin on Helika käes ja ega ma pole prantsumaa klõpsimisest veel välja puhanud. Õnneks on tänapäval igalühel fotokas või paar ja enamik tegevusi said dokumenteeritud. Siiski, fotograaf on parem olla kui modell. Kannatasin pideva pildistamisterrori all. Eriti tores olis peale jooksimist tehtud pildid. Ujee! Punane ja surm silme ees. Muidugi kui mulle midagi saadetakse, näitan ma mõnda pilti ka siin. Aga mitte seda peale jooksu pilti...

Noormehed olid toredad. Üks oli ülbik ja teine, parema sõna puudumisel, malbe. Tutvusest sai äkki isegi et sõprus? Igatahes kutsuti mind mitu korda iga päev Londonisse ja....ma arvan et ma peangi nüüd sinna minema. Niisiis- järgmine reisisiht on olemas :) London Londoniks aga seltskond! ;)

minu veidrikust inglane tallinnas

23. augustil kl 00.20 saabus Tallinnasse lennuk, mille pardalt astusid maha mõne jaoks kuulus, mõne jaoks tundmatu Roosasärk- veider inglise tüüp kellega ma olen pidanud MSN-s mõttetid vestlusi. Hea inimene, nagu ma olen, läksin ma talle ja ta sõbrale lennujaama vastu ja viisin nad ema armsa prantsuse Peugeotiga hotelli. Järgmisel päeval lubasin ma veidi huvist veidi mingist kummalisest kohusetundest nendega kokku saada ja linnas ringi vaadata.

Sain nendega kokku ja mis ma nägin- Roosasärgil on teine naine! Üks tore neiu Tartust, kellega me kohe hästi läbi saama hakkasime ja...siis hakkasid mulle ka need inglased meeldima. tegemist ei ole enam mingi veidrikust roosasärgiga, vaid lihast ja luust inimesega, kellega on tegelikult väga tore vestelda ja aega veeta. Vot kui tore, et ma siiski nõustusin temaga kohtuma - mul on paaril viimasel päeval kohutavalt lõbus olnud. Oma osa on muidugi sellel, kuidas Roosasärgi (kes pole enam Roosärk, vaid inimene nimega G---) sõber ja too Tartu neiu üldse teineteist ei salli. Ma ei tea, kas see ol mäng või mis täpselt aga need kaks pildusid teineteise suunas pidevalt igasugu teravmeelseid märkusi. Mõneti väsitav aga tegelikult päris huvitav. Ja mõnestki teravmeelsusest sai hea nali, mis oli väärt õige mitut lõuatäit naeru.

See sõber on tõesti selline, kes üritab kõigile näevidele käia. Nüüd kus tartu neiu on tartus tagasi, olen mina peamine märklaud. Samas on see esialgu päris naljakas ja ausalt öeldes on mul sedasorti "ülbikute" suhtes teatud platooniline sümpaatia. Jaaa....lahe on ja mul nii väga hirmus kahju, et ma eile Piirissaarele minna ei saanud. Tegelikult on väga kahju aga tänu seltskonnale saan selle unustada. Noh ja nüüd ma trallin veel mõnda aega ringi. Peale inglasi on Pärnu ja siis....kool, Tartu. Ja suvi ongi läbi. Siis on rahulikum aeg ja blogisse ilmub rohkem postitusi :)

reisimuljed 4

Pariisist sõitsime minema. Sai võetud suund Normandiale. Enne tegime veel peatuse Giveny külas, mille elanikud kunagise prominendi tõttu päris rikkaks on saanud, nagu giid mainis. Givernys elas nimelt kuuls impressionist Claude Monet. Monet on tõesti väga tore aga see, mida meile seal näidati, tekitaski minus mõtte sellest, kas siis Võrus või Türil parki ei saa minna. Meid viidi nimelt vaatama moodustist nimega Monet' aiad. Muidugi oli ilus aga põhimõtteliselt ju ikkagi lihtsalt ilus park. Pargi omapära oli selles, et seal nägi kasvamas bambust- seda Eesti parkides tõesti kasvatada ei saa. Ja paadimeest nägin ka. Tema oli küll tore - vähemalt kaugelt vaadates.


Monet' majja lasti meid, turistide horde, viisakalt sisse. Vaatasime siis tema kuulsate maalide reproduktsioone, tema tube ja mööblit, kööki ja sätendavaid vaskpotte. Aga mina mõtlesin sellele, et võibolla kolmekümne aasta pärast on majatrepid ja põrandalauad lootusetult lohku vajunud, sest iga päev käib lihtsalt liiga palju turiste seal trampimas. Ja oh õudu - mina olen üks nende seast! Muidugi ma vingun oma nn reisikirjas liiga palju aga see ei tähendaks et mulle reis ei meeldinud. Lihtsalt selmet rõõsa ja rõõmsana nautida, pidin isegi teadmata põhjustel ka natuke tõsiselt turismi tagajärgedele mõtlema. Ja need tagajärjed ei ole ju eriti meeldivad. Ma arvan, et ainult rändrohutirtsude parv on hullem kui rändturistide parv. Ja sedagi põhiliselt seetõttu, et paljud lollid turistid ostavad mingeid lolle ja maitsetuid suveniire. Kuidagi peab ju ära elama. Turism aitab hädast välja. Ainult nende mõttetuste tootmine kulutab ressursse ja saastab õhku....No tegelikult olid aiad tõesti ilusad aga - Võrus on õige mitu parki

Järgmine paik - Deauville. Kuurortlinn Normandias. See tähendab merd ja liiva ja ilusat ilma ja palju puhkusemeeleolus lõdvestunud inimesi. Lisaks sellele on seal kalaturg saja merest püütud imeelukaga. Seda kõike me ka nägime. Muidu oli tore ja mittepealetükkiv linnake, kuhu lösupuhkuseks võiks ju tõesti minna. Aga mis vaatamisväärsusi seal olla võiks, ma küll ei tea. Ja sel juhul lähen ma parema meelega Haapsallu. Samas oli selles linnas mingi prantslaslikult mõnus aura. Võiks ju sisse põigata kui sinna kanti sattuma peaks. Nunnu linnake Atlandi ääres.

Deauvillest sõitsime edasi nn siidripealinna Beuvron en Auge'i. Vot see oli küll mõttetu koht! Lihtsalt üks küla keset eimiskit. Ja siidrit tehakse igal pool, mitte ainult selles külas, mis nägi välja liiga ninnunännu selleks, et lihtsalt üks külake olla. Tundus liiga ilus. nagu ei elakski seal kedagi peale maniakaalsete aednike. Olen ma liiga küüniline? Võibolla. Grupi vanematele daamidele meeldis see külake väga, sain ma aru. Aga minul polnud seal midagi näha - ainult erkroosad lilled pottides kogu ümbrust enese värvidesse uputamas ja klaasike siidrit. See siider oli päris huvitav - esimese lonksu järel tundus mulle, et ma jõin käärima läinud kodust õunamahla. iseenesest olen ma aga ma joonud palju hullemaid jooke. ma ei tea- sinna ma enam ei läheks. On paremaid kohti. Aga kuna ta nagu tee peale jäi - miks siis mitte?

Siis peale pikka aga ilusat sõitu künklikel teedel, jõudsime järjekordsesse hotelli. Sõime õhtust, jõime veini. Ja ilma suuremate seiklusteta läksime magama. Hommikul jätkasime turismiga.

Kui te nüüd arvate, et ma aina vingun ja miski mulle ei meeldi, siis nüüd tõestan, et tegelikult meeldis ikka küll. Sest nüüd jõuame selle minu kõige lemmikuima objektini. Selleni, mis oli tõesti erakordne ja ilmeline. Ja see ime on Mont Saint-Michel. Päratusuur klooster kõrge mäe otsas. Kusjuures mägi ise on saare peal, mis algselt oli maismaaga ühenduses ainult mõõnade aegu. Ideaalne eraldatus! Noh vähemalt vanasti, mil turiste asendasid palverändurid, kel mugavate busside asemel olid heal juhul eeslid või muulad :) Aga St- Michel oli tõesti vapustav. Vaated, arhitektuur, keskaegne vaimsus ja kujutlusvõime, mis kohe tööle hakkas. Minule meenus seal turnides nii mõnigi kord Eco "Roosi nimi". Aga mängin leekgootikat ja romaani stiilis lagesid ja imekaunist ristikäiku, mis kõrgus vaat, et kuristiku kohal. Tõeline elamus! Raske on seda sõnadesse panna. Minu jaoks aga võimsaim vaatamisväärsus!

Kuna Saint- Michel neelas kogu minu imetluse, jäi mulje Chenonceau lossist selle võrra lahjemaks. Olin juba väsinud ja muljetesse uppunud. Jälle üks loss, mis siis? Aga tegelikult tagantjärgi mõeldes, oli tegemist vägagi ilusa ehitisega, millel veel põnevam ajalugugi. Lihtsalt Normandiast tagasi Kesk-Prantsusmaale (Loire'i jõe orgu) sõitmine kulutas liiga palju energiat. Ega ma ei salgagi, et ma nõrk olen :D Noh, kappasin selles Chenonceau's veidi ringi ja saigi küllalt. Nüüd on kahju, et jõudu nii väheks jäi. Tõesti ilus loss! Eriti meeldis mulle see, et ta oli justkui vee kohale ehitatud. mmmm...järgmine kord?



Peale lossi külastamist tegelesime veidi lõbusama tegevusega: veel üks veinidegustatsioon. Seekord saime proovida selliseid veine, mida Eestis miskipärast ei müüda. Kohalikke Loire'i oru veine siis. Veinid olid toredad kuigi ega ma neil erilist vahet ka seekord ei teinud. Siiski oli see veinidegustasioon meeldivam, sest seekord polnud veinikallajaks mitte mingi habemikust vanamees (kes iseenesest oli küll põnev), vaid kena noormees Mathieu. Jaaaa! Silm lausa puhkas ja murdosa sekundi jooksul mõtlesin sellest, kuidas seda Mathieu'd küll ära võrgutada saaks:D Aga nagu selgus olid tal juba naine ja lapsed ja nii purju ma nüüd paarist klaasist veinist ka ei jäänud, et peresid lõhkuma hakata.

Peale veinidegustatsiooni lõbusas tujus ja kahe pudeliga kotis, sõitsime hotelli. Viimasesse. Aga sellegipoolest ei veetnud me oma aega numbritubades. Läksime hoopis linna peale Prantsusmaast viimast võtma. Olime Blois linnas, kas siin on tore loss. Sõime kõige kallima aga kahjuks mitte kõige õhtusöögi ja jalutasime niisama ringi. Jälle kena linnake, ei ole midagi öelda. Siiski - minu süda jäi St- Michelli.



Ja siis jälle hommik, jälle bussi. Pissi- ja võileivapeatused, ei muud. Vahetult enne lennujaama veel Mulhouse'i linn, kus on üllatavalt ilus katedraal. Aga piirkond ise on juba segu saksa ja prantsuse kultuurist. Nii et katedraaliesine plats oli rohkem saksamaa kui prantsusmaa, lehvivast lipust hoolimata. Oli tore, aga viimaks lennuki peale saada oli ka väga tore, sest reis oli pikk ja ilusatest mälestustest hoolimata natuke ikkagi liiga kurnav. Nii me siis jõudimegi Euroairpordist Tallinna lennujaama. Käisime Ülemistest toitu ostmas ja läksime koju eestimaa eluga kohanema.

Ja lõppsõna? Vahepeal tüütas kohutavalt ära aga üldjoontes oli tegemist ikka vapustavalt toreda reisiga. Viimati käisin ma rühmaga reisimas 20. sajandil. Siis olin ma veel päris väike. Aga kartustest hoolimata polegi rühmaga reisimine nii hirmus kui ma ette kujutasin. Paljuski on niimoodi hõlpsam reisida, sest keegi juhtoinas hoolitseb piletite eest ja näitab teed, võibolla isegi räägib mida vaadata. teisalt meeldib mulle olla ikka oma aja peremees ja uimerdada täpselt nii kaua kui soovi on. Nüüd ma siis tean, kuhu tasub Prantsusmaal teine kord minna. Ja nüüd tahan ma sinna minna - omapäi- seda enam.

reisimuljed 3, Pariis

Üks asi, mis mulle suurlinnade juures meeldib on see, et seal on koos tuhat liiki sulelisi ja karvaseid. Ehitised ehitisteks ja kunst kunstiks - muidugi väga tore ja nauditav - aga suures linnas keskendun ma eelkõige inimeste vaatlemisele, sest suures linnas on palju inimesi, keda vaadata. Ma arvan, et suurlinnas tuleks endale alati veidi aega võtta, kui raha on, siis kohvikusse akna alla istuda, kui pole, siis näiteks parki minna ja jälgida neid inimmasse, kes mööduvad. Juba Berliinis nägin üksjagu põnevaid tüüpe. Pariisist sain oma tüüpide kollektsiooni veel põnevaid isikuid. Kaks täisaafriklast, kes kõndisid ja riietusid nagu kuningannad. need kaks parajalt paksu naist, kel seljas lillelised aafrikapärased kleidid ja turbanid, õõtsusid mõnusa väärikusega kuskil Popidou keskuse juures. Sealsamas nägin ka üht mees hiigelsuure koeraga. Vägev kontrast, sest siiamaani olin näinud vaid väikeseid nähvitsaid. Montmantre'il nägin agressiivseid, lausa kurje kunstnikke, kes võitlesid turistide pärast. Erkordsete elamuste hulka kuulus ka giid, kes oli küll eestlane, aga 18 aastaga, mis ta Pariisis elanud oli, muutunud tõeliselt sädelevaks persooniks, kes totrate (aga naermaajavate) naljadega otsekohe grupi vanaprouade soosingu võitis. Ülejäänud reisi jooksul tiirlesid vanaldased groupie'd pidevalt oma iidoli ümber :) Mina vaatlesin seda omapärast persoooni ohutust kaugusest. Samas ei saa kohe kuidagi märkimata jätta, et ilma seesuguse giidita oleks meie reis palju hallim ja tüütum olnud.

Kahjuks olen ma häbelik ja minu käsi ja silm keelduvad inimesi avalikult ja otsekoheselt pildistamast. Meest koeraga pildistasin salaja. Nii jääbki see rikkalik ja kirju inimseltskond teie endi avastada (: Seda saab, muide, väga edukalt ka näiteks Tallinnas harrastada.

Muidugi on linna tõeliseks avastamiseks vaja aega. Meile anti ainult päev. Ilmselgelt on seda vähe. Eriti kui suurem osa sellest päevast tuleb veeta teiste samasuguste turist-veiste karjas. Mina oleksin tahtnud näha tõelisi pariislasi, jalutada bulvaritel, niisama uneleda. Kahjuks karjatati meid lihtsalt ühe turistilõksu juurest teise juurde. Sellele vaatamata mulle linn meeldis ja oma suuremeelsuses olen valmis talle veel ühe võimaluse andma. Tegelikult tahangi juba tagasi! Aga tõepoolest bulvaritele jalutama ja parkidesse uimerdama - seal näikse rohkem värvi olevat. Ei ma ei kurda. Koledaid asju meid vaatama ei viidud. Iseasi on muidugi maitseküsimus: mis on kole ja mis ilus. Sacre Coeur'i kirik on muidugi väga kena küll aga minu jaoks tsipa läila. Oleksin valinud selle asemel hoopiski näiteks Pantheoni külastuse. Aga seda näidati meile ainult bussiaknast. Võibolla ongi hea - nüüd pole mu illusioonid selle hoone koha pealt veel purunenud.

Pariisi Notre Dame oli aga lausa vapustav. Turistihordidest hoolimata! Võibolla meil lihtsalt vedas (ühe õnn, teise õnnetus): kuna kiriku kardinal oli äsja ära surnud, korraldati katedraalis mälestusteenistust. Orel mängis ja see helitaust lisas kirikule palju-palju võimsust juurde. Aga võibolla on lihtsalt üks teatud kunstiajaloo õppejõud ka mind oma keskaja-vaimustusega ära rikkunud? Sellegipoolest tundub mulle 12. sajand (Notre Dame'i ehitustööde algus) siiram ja kaunim kui 19. sajand (Sacre Coeur). Hea meelega ummistaksin nüüd selle sissekande ainult Notre Dame'i piltidega aga ega nad just eriti professionaalsed fotod ju ei ole. Pealegi fotod vitraažidest ja lagedest ja sammastest ja millest kõigest veel, pole pooltki see, mis on oma silmaga seda vaadata. Pealegi tunneb vaadates ka avarust, mida kahemõõtmelise pildi peal lihtsalt kujutada ei saa. Nii, et leppiga ühe hästi prosta ja tüüpilise turistikaga :) Aga siin on vähemalt kogu fassaad näha.

Peale Notre Dame'i tutvusime järgmiste kohustuslike Pariisi vaatamisväärsustega. Enne juhatati meid aga ühte labasesse kuid odavasse söögipaika, sest nagu ennemalt juba vihjatud - enne füüsilised vajadused, siis kultuur. Söömine lõpetatud, jalutasime niisama. Käisime nagu kord ja kohus ka poest prantsuse juustu ostmas. Kiire pilgu heitsime ka Pompidou keskusesse. Mina olin juba selleks ajaks küll juba üsna tülpinud ja mingit soovi kuskile platvormile vaadet nautima minna ma ei soovinud. Pealegi, selleks oli meil ju planeeritud Eiffeli torn. Nii et peale väikeseid lahkhelisid me lihtsalt jalutasime veidi, tellisime imepisikese aga väga hea tassitäie kohvi ning asusime inimesi vaatama.

Turism ei ole puhkus, vaid raske töö. Nii polnud mingisugusest hotelliminekust loomulikult juttugi mitte. Selle asemel tariti meid Triumfikaart vaatama. Oli küll ilus aga oma antiigivaimustuses, hindan ma Orange'i kaart veidi enam. Kasvõi sellepärast, et seal oli märksa vähem rahvast :) Siiski on Pariisi triumfikaar ka igati tore asjandus. Eks tulevikus meenutan pilte vaadates seda kaarekest ka märksa soojemate sõnadega kui praegu. Champs-Elysees meeldis aga jällegi väga. Avanev pilt oli eriti ilus just läbi triumfikaare vaadatuna. Ainuke häda oli selles, et kuna triumfikaar on suur monstrum, siis lähedamalt temas ilusat pilti ei saanud. Ja sellepärast ongi olemas professionaalsed fotograafid, kellel on parem varustus, parem kompositsioonitaju ja rohkem aega. Sellegipoolest ei jäta mina oma tobedat klõpsimist :)


Triumfikaarele järgnes Eiffeli torn. Omal ajal ajutiselt vaid maailmanäituseks püsti pandud torn kavatseti hiljem maha lammutada. Kõiksugused omaaegsed kultuuriinimesed nõudsid selle jäletise maha võtmist. Jäletis jäi aga oma kohale, sest sinna otsa upitati mingi raadiovärgendus. Eiffeli torn on muidugi huvitav, kuid vaatame tõele näkku- on tõesti jube. Võibolla ta sellepärast nii kuulus ongi? Igatahes torn olgu seal pealegi kui tahab ainult sinna otsa ukerdada küll ei tasu. Miljon inimest seisab järjekorras selleks, et maksta üüratu piletiraha, misjärel nad lifti topitakse ja üles küüditatakse. Siis tuleb jälle ilge aeg veisekarjana järgmise lifti juures oodata. Vaade oli ilus küll aga mingit erilist naudingut see ei pakkunud. Aega oli meeletult vähe ja kõik itaallased, britid, jaapanlased ja kes kõik veel elasid seljas. Ja kuna langevarju mul juhuslikult kaasas ei olnud, pidin peale 5-minutilist veendumust, et torn on suht mõttetu, jälle ilmatuma aja allasõitva lifti järjekorras passima. Muu! Moraal: ärge nakatuge massipsühoosi! Kui kõik lähevad, võib üks siiski loobuda ja oma aega hoopis paremini näiteks pargi murul lesides inimesi vaadates veeta.
Õnneks on nüüd see raske kohustus täidetud ja Eiffeli-tornis-käidud nimekirjapunkti taha võib linnukese panna. Muidugi ega ma sellest peletisest ju korralikku pilti ka ei saanud. Ainult mõned mittemidagiütlevad vaated. Üks vaade mulle siiski meeldib: siit on näha, et erinevalt Tallinnast on Pariisis olnud normaalsed linnaplaneerijad. Ilmselt lihtsalt ajalooline õnn....siiski on pilvelõhkujad rahumeelselt oma linnajaos (kus on nende koht) ja ei trügi igale poole (kus neid tegelikult vaja pole).

Pariisi päevale pani punkti õhtune laevasõit mööda Seine'i (jaa, see on nii tüüpturistilik, et mul on lausa häbi :D), mis iseenesest oli mõnus ja lõõgastav, sest vahelduseks ei pidanud trampima või rüselema. Võis lihtsalt oma toolikesel istuda ja aknast välja vaadata. Külma ja tuult mittekartvad inimesed võisid lausa õue minna. Mina seda igatahes tegin ;) Külm tuul värskendas keha ja aju. Vaatepilt oli kaunis aga alateadlikult nautisin ka seda, et peale laevasõitu saab ometi hotelli magama ja nähtut seedima minna. Jah, Pariisile olen nõus andma veel ühe võimaluse (või lausa mitmeid). Ainult võtke see jube torn maha :)

vahepala: trollisõit

Te muidugi ootate kõik reisi järjejutu järgmist osa. Kahjuks ei saa ma kogu aja ka ainult prantsusmaa mälestustes elada. Kogu aeg juhtub midagi ja kui midagi juhtub, siis ma pean ju sellest kirjutama ka. Eksju? (Õige vastus on "jah!")

Täna käisin ma linnas. Lihtsalt läksin linna peale lühikest poodides tuigerdamist läksin musumäle istuma ja inimesi vaatama. Inimesed on lihtsalt nii erakordselt põnevad! Keda ma kõike nägin! Muidugi kõigist ma rääkida ei suuda, sest see võtaks aega mitu päeva. Noh, inimesed läksid mööda, mina vaatasin (muuseas ka Helika, kellega ma natuke ka vestelda sain). Põnevamad inimesed olid aga kojusõidu trollis. Esiteks muidugi üks täiesti lummav mees. Ma ei tea, mis temas oli, aga mina mõtlesin, et ma lähen otsekohe pööraseks. Mina, tuim käkk, ja pööraseks!?! Vaatasin siis häbelikult oma ihalusobjekti, ligi 40-aastast habetunud meest, kes kogu oma stiilsuse juures kandis siiski hästi koledaid, muu riietusega üldse mitte haakuvaid sokke. Vaatasin, kuidas ta vaatas teisi ja jägisin, kuidas ta minust mööda vaatas. kuna jõllitada minu meelest ei sobi, ma muidugi kogu aja teda vaadata ei saanud. Vahepeal pidin ma siis üht teist meest uurima. Tema oli muidugi ka suurepärane eksemplar. Mitte iha tekitav eksemplar aga lihtsalt huvitav pikkade hallide juustega paks mees, kel oli seljas avatud särk ja kelle kõht vaat et üle tooli ääre rippus. Ilmselt oli ta prükkar, aga nii puhast ja korralikku prükkarit ma polegi kunagi näinud. Ja siis kulmineerus tema vaatamine sellega, et kui aknast puhus kerge briis, lehvitas vanamees oma juukseid just nagu šampoonireklaamibeibe. See oli nii kaunis ja naljakas ühtaegu, et minu niigi hea tuju jõudis peaaegu maksimumi ja järgmised kaks-kolm peatusevahet seisin trollis suur muie suul, siiski aeg-ajalt tolle ihaldusväärse mehe poole piieldes. Mp3-mängija osales vandenõus. Suffle küll, aga järgemööda tulid laulud, kus ikka "making love" põhiteemaks oli. Aga hulluks ma sellegipoolest ei läinud. Piinlesin veidi olukorda tegelikult nautides. Siis läks koledate sokkide ja pika patsiga mees maha, aga minusse jäid selles triviaalsest trollisõidust vägagi mõnusad tunded.
Vot kui tore on tarvitada ühistransporti!

Homme sõidan rongiga! Kui ülev meeleolu püsib, leian sealtki kindasti kellegi põneva!

reisimuljed, osa 2

Nõndaks. Nizzas ära käidud, jätkasime esialgu veel Lõuna- Prantsusmaal. Tegelikult käisime me enne Nizzasse jõudmist veel kuulsas Cannes'is ka. Tore linnake, palju rikkurite jahte, kaunis peatänav Croisette, põrgukuumus. Õnneks oli seal rand, mida kõik reisijad agaralt ära kasutasid. Õnnetuseks olid minu bikiinid hotelli jäänud. No ma siis vaatasin niisama, kuidas teised ujuvad ja nautisin vaadet: meri ja mere taga mäed. Cannes'i läheks küll kunagi tagasi. Eriti meeldis mulle see, et hoolimata sellest, et tegemist on rikkurite ühe meelispaigaga, mis peaks siis snoobilik paik olema, jalutati mööda linna vaata et supeltrikoodes ringi. Põhjus on lihtne- Prantsusmaal ei tunta riietuskabiine. Rannas avalikult riiete vahetamine on täiesti tavaline ja kui kellegi pepu ka korraks vilksatab, ei tehta sellest numbrit. Peale ranna olid veel väikesed armsad tänavad ja nagu mainitud, palju võimsaid jahte. Aga meri ja mäed meeldivad mulle enam kui tänavakivid ja metall...

Nüüd peale väikest kõrvalepõiget jõuame ikakgi järgmisesse päeva. See algas väljasõiduga sellisesse paika, nagu Eze, mida nimetatakse parfüümilinnakeseks. Põhjus lihtne- siin tõesti toodetaksegi parfüüme. Meile tehti tehases isegi väikene sellekohane eksursioon. Kuna aga niivõrd palav ja umbne oli, mina eriti kuulata ei viitsinud ja nüüd ma ei teagi, kuidas parfüüme ja seepe valmistatakse. Saime sealt umbest tehasest tulema, elavnesin ma kohe. Juba kaugelt paistis järjekordne küngas, mida vallutada. Rühkisime siis mäest üles- asi oli seda väärt. Jälle üks võrratu vaade! Eestis kaljusid pole ja seda enam tunnen ma, et võimaluse korral tuleks võimalikult paljude kaljude otsa ronida.

Edasi viis bussikene meid Monaco vürstiriiki. Te ju kõik teate, et Monaco on omaette riigike, mis siis, et tibatilluke. Jälle ma eeldasin, et saab näha palju glamuuri ja rikkusi. Täpselt nii muidugi oligi. Selleks hetkeks hkaksin juba kergest reisiväsimusest küüniliseks muutuma: jälle üks palee, mis tegelikult on enam-vähem samasugune nagu nad kõik. Ja oligi - luksuslik mööbel, palju kauneid maale, ilusad seinad ja laed. Aga põhimõtteliselt ikkagi sama. Ja muidugi hordide viisi turiste ja liiga vähe aega. Kaks tegurit, mis kõigest naudingu ära võtavad. Samas tagantjärele on mul isegi paleest paremad muljed kui koha peal. Ja paleed ümbritsev park oli tõesti ilus. Samas, tibake küüniliselt mõeldes: kas siis Tallinnas või Võrus parke ei ole? Mitteküüniliselt ja vaimustunult: oooo, kui kaunis oli meri!

Samas Monaco linnaosa Monte Carlo, mis on kuulus F1 ringraja ja kasiino poolest, oleks tõesti võinud vaat et olematagi olla. No mis seal siis oli? Kasiino oli küll ilus ja edev ning kasiino ees sõitvad autod veel edevamad aga mängima me ei läinud ja rikkurid meid ka eriti ei huvita. Läksime jällegi randa :) Pärast jalutasime niisama ja et midagigi kasiinost oleks, tegin vähemalt piltigi.
Siis sõitsime jälle hotelli muljetest välja puhkama.

Järgmine päev oli üks hirmus ja kole pikk bussisõidupäev. Õnneks lasti meid vahepeal ikkagi välja ka. Näiteks Orange'i linnakeses tehti peatus iidse triumfikaare juures. Väidetavalt püstitati see aastal 21. Muidugi oli see jälle üks lühikene paus. Triumfikaart sai vaadata nagu muuseas. Peaasi oli ikka pissil käia, võileiba haugata ja kohvi juua. Muidugi! Ega pissihäda kannatades ei saa kunsti nautida. Siiski hindan ma triumfikaart kõrgemalt kui WC-d. triumfikaart oleksin kauem passinud, linnas pidavat veel üks antiikteater ka olema. kahjuks seda meile ei näidatud. Väga kahju, sest mida vanemad objektid, seda enam nad mulle meeldivad.

Järgmine kord lasti meid välja alles Beaune'i linnas. Kui keegi agar inimene viitsib kaarti vaadata, siis ta näeb, et lõunast olime juba päris keskmaale jõudnud. Beaune'i vaatamisväärsuseks on kõlava nimega keskaegne seek. See on Hotel Dieu, mis juba oma katuse poolest erakordne on. Sees oli ka väga ilus. Natuke isegi liiga ilus. Mina küll ei usu, et keskajal haiged erkvalgete linade vahel lebasid. Liisi silmas pidades üritasin ma mõningatest vanaaegsetest arstiriistadest ka pilti teha. Kahjuks peegeldas klaas vastu ja pildid jäid liiga udused. Eriti huvitav oli riist, mida, kui ma nüüd õigest aru sain, nimetati iseendale klistiiri tegemise aparaadiks. Küllaltki jube nägi välja. Arstiriistadest märksa esteetilisemad ja seega nauditavamad olid siiski mitmesugused keskaegsed kunstiteosed.

Päris huvitav oli see, et sinna seeki ehk väga labaselt tõlgituna Jumala hotelli, läksime me nii-öelda kerges vines. Enne seeki me nimelt degusteerisime kohalikke veine. Veinid ei olnud üldse eriti paremad kuigi klassifikatsiooni järgi peeti neid lausa eliitveinideks. Noh, eks minusuguse matsi jaoks jääb vein lihtsalt veiniks. Mina kõige odavamal ja kõige kallimal veinil erilist vahet ei märganud. Vein aga mõjus küll. Eestlased hakkasid sumisema ja vestlema ja seeki minnes ei saanud keegi päris täpselt aru kus ja millal uuesti kokku tuleb saada. Õnneks oli tegemist väikese linnaga ja kõik eestlased koguti suurema vaevata jälle bussi. Siis sõitsime sada aastat kuni lõpuks jõudsime hilisõhtul Pariisi.

Ja järjejutt jätkubki järgmine kord Pariisiga :)

reisimuljed

Nii! Nagu lubatud, üritan nüüd veidi muljetada. Hirmus keeruline on küll, sest näha oli nii mõndagi ja isegi parimaid pilte on mul praegu võimatu välja valida. Põhiliselt oskan väljendada oma emotsioone, mis mul praegu peale reisi lõppu on. Selleks, et aga kõikidest paikadest rääkida, tuleb mul kõigepealt reisiplaanist välja uurida, kus me siis üldse ära käisime.

Emotsioonid on muidugi ülevad. Reisil olles sai kõrini ja ootasin koju pääsemist, sest kaua sa ikka suudad üksteise järel järjekordsest ilusast paigast vaimustada? Nüüd on aga tüdimus läbi ja varsti tuleb lausa igatsus - saaks ometi tagasi. Loomulikut igatsen ma samamoodi teisigi paiku, kus ma käinud olen (eriti Iirimaad), aga Prantsusmaa- igatsus on värskeim ja seega tugevaim. Kohe meenub muidugi Ristikivi vastav luuletus :)

Reisi alustasime Nice'ist ehk Nizzast, mis on kaunis kuurortlinn Lõuna-Prantsusmaal Vahemere ääres. Siin on soe soolane merevesi, palju turiste, palmipuud, kitsaste käänuliste tänavatega vanalinn. me käisime Nizzas jalutamas, aga elasime hoopis kõrvallinnas Saint-Laurent-du-Varis. Just siin saime esimese gurmaanliku elamuse. Tellisime lihtsalt majaveini ja lasanjet-pastat, aga maitse oli taevalik ja portsjon hiiglaslik. See esimene elamus maitsemeeltele püsib siiani. Ülejäänud reisi jooksul maitsesime nii mõndagi head, kuid just see esimene õhtusöök oli nii vapustav, et nüüd olen ma toidu ja eriti veini suhtes erakordselt pirtsakaks muutunud. Aga veini olen ma nüüdseks harjunud jooma iga päev :D

Nizza oli muidugi väga tore, aga suurte linnade asemel on mulle alati meeldinud hoopis väiksed linnad. Järgmisel päeval läksime paika, mis mulle väga meeldis - Saint Paul du Vence. Kindluslinn, kunstnike linn. Siin linnas kohvikukeses, mis nüüd hiilgava ajaloo tõttu mainekaks hotelliks on kujunenud, veetsid aega näiteks Matisse ja Leger, siin läksid tülli Zelda ja Francis Scott Fitzgerald. Mitte, et prominentide seltskonnaelu mulle nii väga huvitav oleks, aga "lihtne" ajalugu küll. On ju põnev kujutleda, kuidas just siin noor tunnustamata Matisse lõunasöögi eest oma maaliga maksis.

Varajane aeg ja vähe turiste. Alles hiljem mõistsin ma tõeliselt kui kõvasti meil vedas. Kindluslinn tähendab sageli mägist linna. Nii oligi, et bussi pealt maha tulles tuli kohe alstada mäest üles rükhimist. Asi oli aga seda igati väärt. Vaated olid võrratud ja kitsad tänavakesed samuti. Taimed olid erakordselt lopsakad ja kõik ümberringi nii mõnusalt lõunamaine. Sinna tahaks tagasi. Et saaks rahulikult uidata mööda käänulisi tänaviad ja oma mõtteid mõtiskleda.

Seejärel käisime veel kahes väikelinnas: Biot'is ja Vallauris's. Esimene on nn klaasilinn, teine keraamikalinn. Mõlemad jälle sellised toredad paigad, kus lihtsalt jalutada või puu alla jahedust nautides tõelist koorest jäätist limpsida. Seda me just Biot'is tegimegi. Aga Vallauris's käisime muuseumis. Nägin oma silmaga armsat Chagalli ja Picasso poolt loodud altari seinamaali "Sõda ja rahu" Picasso mulle eriti ei meeldi, aga see altarisse loodud teos võttis pahviks. Ei ma ei liialda :) Tõesti mõjus! ja siis loomulikult tuli poseerida veel koos Picasso skulptuuri "Mees kitsega". Muidu ma ei oleks ju turist, kui pidevalt ühe või teise objekti juures ei poseeriks.

Väikelinnad vaadatud, läksime Nizzasse. Seltskond oli väsinud
ja kõik tahtsid hotelli puhkama minna.
Aga Nizza kiituseks tuleb öelda, et peale lühikest jalutuskäiku mõtlesd nii mõnedki ümber ja nii saime Nizzat kauem nautida. Nalja sai ka, sest sattusime kokku asiaatidest rootslaste ja maniakaalse restoranipidajaga, kes kuuldes, et me kavatseme ainult veini juua (mitte õhtustada), küüditas meid me ilusast lauast täitsa köögi kõrvale ja võttis ära ka valged paberkatted. Noh, ega meil seal köögi kõrvalgi viga polnud. istusime ikkagi tänaval ja õhtu oli väga ilus. Siis jalutasimpuhkama.e imekaunis lõunamaa öös bussini ja sõitsime hotelli. Nii see esimene tõeline reisipäev mööduski. Järgmistest järgmine kord.

Tagasi!

Tere.

Nädalane Prantsusmaa reis saigi otsa. Astusime eile Baselis lennukile ja õige pea Tallinnas lennukist maha. Eesti näib samasugune nagu nädal tagasi ainult, et te, sindrid, olete siin hirmsasti kütma hakanud! Nii pea kui mina ära läksin, hakkasite siin suveilmasid valmistama. isegi prantsusmaal polnud nii palav kui siin. hea ka, sest ega üks normaalne inimene, kelle reis tähendab meeletus koguses jalutamist, künkaid pidi üles alla ronimist, kultuuri ahmimist jms, ei saagi väga palavas hakkama.

Muljeid on mul muidugi koormatäis. Pilte veel rohkem. Küll ma varsti ka mingi reisiraporti kirjutan ja pildid üles panen. Kohe siiski mitte, sest enne tuleb meelde tuletada, kus me siis ära käisime ja mida nägime. Ca 600 pildiga ma teid ka vaevama ei hakka. Oleks hea kui pooltest lahti saaks.

Kirjutage mulle ja helistage mulle ja tehke vähemalt nägu, et te minust veidigi puudust tundsite.
Kingitusi ma teile ei toonud. Ärge pahandage. Lihtsalt polnud midagi peale rämpsu võtta ja milleks teile see. Oleks saatnud teile postkaarte, aga halva ettevalmistuse tõttu ei teadnud aadresse... Loodan, et varsti saame kokku ja pajatame kõigest....

Praegu hakkan eestiga aklimatiseeruma. Ooorevuaaar!

Viimane päev

Viimane päev siin. Imelik on. Eile ma seesugust nukrust ei tundnud. Aga täna ärkasin üles, pakkisin asjad ja...hakkas kuidagi kahju. Minu meeleolu ei teinud muidugi sugugi paremaks see, et eile õhtul lõpetasin "Tõe ja õiguse" viienda osa, mis teatavasti lõppeb Indreku ja Tiina lahkumisega. Ja nüüd lahkun mina ka. Mitte pooltki nii poeetiliselt, kui nemad, aga ikkagi....

Nojah, üks asi saab elus jälle läbi ja eks tulevad uued asjad asemele. Siin oli tore. Vahepeal oli väga igav, väga tahtsin ära, aga loodus on siin ilus ja milline rahu siin valitseb...Mälestustes muutub kõik tegelikkuses magusamaks. Selle kohaga siin ilmselt ka. Samas ma tean, et kui ma siia uuesti satun, siis tähendab see paik mulle palju enamat kui iial varem. Lihtsalt sellepärast, et saan kokku vana tuttavaga. Siin ma olen mõelnud ja olnud. Mina ja see koht oleme mingil määral ühte põimitud. Ma ei tea, kas see on Tammsaare oma "Tõe ja õigusega" või mis täpselt, aga see koht on eriline...

Ega midagi. Kella kuue paiku sõidan väljamäelt alla. Muuseum jääb selja taha. Natuke on kahju ja tegelikult on natuke ka hea meel, sest homme sõidan ma ju Prantsusmaale. Saan tõeliselt puhata... Mis sellesse paika puutub, siis küllap tuleb siin veel üksjagu suveetendusi ja mul on põhjust tagasi tulla. Lihtsalt võibolla veidi teise tundega. Eks näis....

Aga homme Prantsusmaale. Kavatsen teha ligikaudu miljon pilti ja täielikult lõõgastuda. Nädala pärast olen tagasi ja eks ma siis raporteerin taas.... Ilusat reisi mulle!

niisama

Kui kell saab kuus, pannakse muuseum kinni. Ma loivan siis üles, keedan suure koguse makaorone, mida kaunistan majoneesi ja ketšupiga ning alustan ninunännuroosamanna sarja vaatamist. Seitsmes taevas on ainuke sari, mida ma tõesti viitsin vaadata. Tänagi valmistasin endale mehemoodi portsu makarone ja lülitasin teleka sisse. Aga ilusa kristliku pere asemel oli telekas mingi tobe sportlane. Mitte, et mul oleks midagi sportlaste ja spordiülekannete vastu, aga keelata mulle minu ainuke telerõõm on ju lausa õel. Nii ma siis poetasin sügaval hingepõhjas mõned pisarad ja asusin oma meelt parandama makaronidega. Meel paranes küll, aga telekava muudatus tekitas mu hinge nii sügava haava, et söömist pole ma ikka veel lõpetanud. Makaronidele lisandus veel moosisai ja kohe tuleb veel kruusitäis teed ja... oeh varsti pean ma ju otsast alustama. Jälle sööma-jooma. Kui midagi peaks juhtuma ja ma Poirot'd ka ei näe, siis ma ei tea mis veel juhtuda võib... Nii et mõelge, programmidirektorid, millised tagajärjed on teie tegudel. Lihtsad Eesti inimesed kannatavad!

Täna on ilus ilm aga eile oli lausa külm. Õhtul proovisin isegi tuld teha. Panin kaminasse puid ja ajalehti. Ajalehed läksid põlema ja natuke põles ka puit, aga kui paber otsa sai, kustus ka tuli. Nii palju siis minu püromaaniunistustest. Tule-Äpu olen! Loomulikult oli mul oi-oi kui külm magada. proovisin magada Liisi stiilis: pluus, kampsun, tekk. keset ööd hakkas mul ikkagi külm ja ma pidin selga ajama veel ühe kampsuni, lisaks veel püksid. magada ma ikkagi korralikut ei saanud ja täna pean ma maksku mis maksab (s. o. lugematul hulgal tikke ja vanu ajalehti) tule üles saama. let's face it: eesti suvi on tõesti lihtsalt sitt suusailm :D

Samas tähendab kehv magamine põnevaid unesid. Kuna ma keskendusin ikkagi magamisele, olid enamik neist hommikuks läinud, aga omapärane vanalinnas ekslemine on mul meeles. Mingisuguses loengus räägiti ühest linnaväravast, millest mul aimugi polnud. Peale loengut otsustasin ma selle värava üles otsida. Ema teadis, kus see enam-vähem asub. ütles mulle tänava, mida kaudu sinan värava juurde saama pidi. ma ei teadnud seda tänavat. Läksin kelleltki küsima ja lõpuks sain kätte õige suuna. Hoolimata sellest, et minu unenägudes ei vii tänavad kunagi sinna, kuhu nad viima peavad ja sageli ei asugi nad seal kus peaksid. Väravaid ma ei leidnud, aga mingisugused varemed küll... Üleüldiselt oli tore. Unenägudes ei väsita pikad jalutuskäigud ära ka...

Ja Prantsusmaani on aega neli päeva. Tegelikult arvestades õhtust tundi, lausa kolm. C'est comme une rêve! Ce n'est pas possible, mais...je vais vraiment en France! Oh, jah... Paus selleks, et seda mõtet nautida. Päike ja soojus ja glamuur ja eemalolek ja....mmm!

Selle ilusa mõttega ma soovingi lõpetada.....

mõtted elupöördest

Ootan pikkisilmi oma Loomingut ja Vikerkaart aga kumbki pole veel saabunud ja nii ma veedangi siin arvuti taga vahel mõttekalt ja sageli mõttetult oma aega. Mul on tunne, et midagi muud ma praegu lugeda ei suuda (ajalehti juba sirvisin...).

Kui ma näen eriti intensiivseid unesid, siis on pool vahel isegi terve päev ainult nende unenägude päralt ja miski muu mulle eriti mõttetesse ei mahugi. Nii ka täna. Aga sellest, mida ma unes nägin ma teile rääkima ei hakka, sest miski peab jääma siiski ka ainult minule. ja pealegi - niikuinii oli kõik liiga segane ja loogikavaba selleks, et seda sõnadega edasi anda. Mina kannan edasi seda tunnet. Ja see tunne oli nii hea ja mõnus, et ma tahaks kohe uuesti tagasi unedemaailma seda und jätkama minna. ma ei salga, et sellised uned on seotud minu igatsuste ja soovidega. Vahel on keegi nii suuremeelne, et kui ma seda päriselt kogeda ei saa, siis vähemalt unes antakse mulle see võimalus. Või tehakse seda just selleks, et ma sisemise vingumise ja hädaladamise asemel teeksin just seda, mida tarvis, et seda tunnet ka päriselus tunda?

Oeh, ma ei tea, ma ei tea. Igatahes valdab mind selline kummaline tunne, mis ei võimalda mul teha midagi muud kui lihtsalt blogida ja passiivselt vahtida samas kui nii mõnegi asja kordasaatmise pärast oleks vaja ainult imeväikest pingutust. ma ei saa praegu tegutseda. Saan ainult vaadelda ja kirjeldada seda, mis mu hinges toimub. Tegelikult ma nii väga seda kirjeldada ei tahakski. Need tunded ja protsessid näivad olevat veel liiga õrnad, et neid päevavalgusesse tuua. ma ise olen muidugi surmkindel, et kõik on õige aga kahjuks on mul kombeks meelt muuta ja nii ma ei tahakski enne hõiskama hakata kui esimene samm pole tehtud. Ja nii hirmus kui see ka poleks, kahtlen ma isegi oma kindlameelsuses nii palju, et isegi praegu tõelise vaimustuse tipul veidi kõhklen.


Segane jutt? Jah, segane mulle endalegi. Ma ei tea, kust sellised mõttekäigud üleüldse tulevad aga nagu näha nad tulevad. See on mingisugune lummuseseisund, mis ei saa kaua kesta aga mis oma lühiajalisuses on seda ilusam. Naljakas! Sain just teada, et mu töö Vargamäel lõppeb ära (asendatav tädi tuleb tööle tagasi) aga mina tunnen ennast nii kohutavalt hästi. Arvustust, mille ma kirjutasin, tuleb täiendada ja parandada aga mina ei muretse üldse.

ja tegelikult- te võibolla ei usu seda - on kõik kõige kiuste ilus. Niikuinii te ei usu seda, sest maailmas on miljon asja mille pärast muretseda. Aga minul on täna muredevaba päev. Niisiis kõik need küsimused stiilis "aga kuidas sa ära elad?" "aga kust sa raha saad" "aga nii on ju ohtlik ja vastutustundetu" jätke endale. Ma leian maailmast üha rohkem inimesi, kes ei ole sellepärast veel oma vabadust maha müünud, et sellistele küsimustele kindlaid vastuseid anda.
praegu on selline tunne, et viskaks oma senise elu nurka ja teeks midagi täiesti uut. Aga viimane vargamäe-nädal, prantsusmaa jaa kõikide korralike inimeste küsivad pilgud võivad muidugi mu hoo maha võtta. Eks kahe nädala pärast ole näha...

ajaviiteks....

Kuna ma pean tegelikult praegu midagi muud kirjutama, tulin muidugi kohe siia möla ajama ja "soojendust" tegema. Oeh, kolmapäev juba. Esmaspäeval pidin ma Krissu kirja posti panema aga kiri vedeleb siiamaani laua peal suure paksu paberi- ja raamatukuhila all. No mida teha- lihtsalt keegi koletis neelab mu aeg ja mälu. Tundub, et see pool nädalat on kestnud umbkaudu kaks tundi.
Midagi olen ma siiski jõudnud ka ette võtta. Kõige tähtsam on muidugi see, et sain jälle ropult raha kulutada. See-eest on mul nüüd eiteamitmes seelik ja kaks paari uusi kingakesi. Lisaks sellele veel uued kõrvarõngad ja uus suurem fotoka mälukaart. Kõik ikka selleks, et mu reis erakordselt tore välja kukuks. Mälukaart on 1GB. Ma võin end ogaraks pildistada. Ometi on õnn mu õuele saabunud! Eestlaste uus rahvussport on tarbimine. Tundub, et ma olen sel alal juba päris edukaks muutumas.

Esmaspäeval käisin ma isegi kinos. Kuna meil on Evaga tekkinud potteri-vaatamise traditsioon, läksimegi just seda uut, viiendat osa vaatama. Film oli üle ootuste hea. Mina ootasin ikka põhiliselt enam-vähem kerget lastefilmi ja meelelahust aga eest leidsin ma midagi enamat. Samas hakkas mul veidi lastest kahjugi, sest nemad vingusid ja neil oli ilmselt igav. Eriefektidest hoolimata. Need olid aga vägevad. Kinos meeldibki mulle vaadata muinasjutte ja plahvatusi, sest kinos on neil tõesti mõju, samas kui emotsioonidel ja dialoogil põhinevaid filme ongi mõnusam vaadata kuskil diivanil lösutades.

Teisipäeval sain ma veidi ujuda. Tegelikult ei olnud see ujumine, vaid suure tahtejõuga külma vette plärtsatamine aga mõnus sellegipoolest. Eksootika ja uudishimu rahuldamise nimel käisime Tallinna uusimas ametlikus rannas Pikakaril. Romantiline ja tühi ja tundus, et puhas. Kastsime end vette ja ronisime külmast veest õnnelikena välja. Siis nägime, kuidas rannavalve poisid punase lipu kollase vastu vahetasid :)

Kolmapäeval käisin jälle turiste sõidutamas ja jalutamas. Seekord hirmsas vihmas. Virisejaid õnneks ei olnud ja üks paar ütles isegi, et vihm neile meeldib, sest nende kodus seda pole. Mulle ka vihm meeldib, eriti suvine soe padukas. Aga rattaga mulle vihmas niiväga küll sõita ei meeldi. Seda enam, et riided pärast märjad ja porised on.
Õhtul läksime Britaga Piretit vaatama. Jõime veini ja rääkisime nii tarka kui ka lolli juttu. Tore oli :)

No näed siis Krissu, mul tõesti pole olnud aega seda kirja posti panna :D Ma enam ei anna lubadusi ka, sest siis pean jälle vabandama hakkama. Aga kuidas vabandada välja üks kanaaju?
Ma peaks nüüd seda teist asja kirjutama aga mulle tundub, et õige pea jätan selle katki ja tulen jälle netti aega viitma....

Nupsikud

Kelgin oma nunnu vennatütre Annaga (paremal), kes kohevarsti aastaseks saab. Siin on ta "vangis" koos oma tulevase peikaga :D

Argipäevaimed (mis sest, et täna on pühapäev)

Maailm on praegu ilus. Ma istun nagu iga hommik arvuti ees ja vaatan, et ma ikka oma internetiannuse kätte saaksin. Ei ole juhtunud midagi erilist või vapustavat. Lihtsalt...

Maailm on kogu aeg ilus aga vahel läheb see meelest ära. Maailm muutub tavaliseks ja iseenesestmõisttavaks. Õnneks tuleb mulle vahetevahel see ime meelde. Ja sellega koos meenub üks ülivähestest tsitaatidest, mida ma tean ja meeles pean:

There are two ways to live: you can live as if
nothing is a miracle; you can live as if everything is a miracle.

Albert Einstein

Albert ei olnud ju ometi mingi loll mees. Millegipärast ma arvan, et tema valis variandi nr 2: kõik on ime. Või siis mulle lihtslt meeldiks, et mul oleks sellise suurkujuga sama arvamus? Ei tea.

Igatahes on praegu suvi, ilm on haruldaselt ilus ja mul on ideaalne-imeline hommik kuigi ta ei erine eelnevates hommikutest kuigi palju. Väiselt mitte. Samas, meeleolu on just õige selleks, et märgata iga nurga taga peituvaid tavalisi imelisi rohukõrsi, lilleõisi, rohutirtse, linde, inimesi....

Hea on hommikuti ärgata nii, et õhtul vaevanud mõtted ja dilemmad on magades kuidagi kadunud või ära lahustunud. Noh, eks nad tulevad jälle aga praegu saan ma nautida vaikust. Mitte seda välist vaikust, mis siinkandis on domineeriv aga just seda sisemist vaikust, kus nõudlikud hääled on veidikeseks vaikinud ja mul on ka tegelikult võimalik kuulata seda välist vaikust millele lisandub pääsukeste sädistamine...

Käisin eile metsas jalutamas. Puudel on vaimsele tervisele tõesti suurepärane mõju :)

135

Kuna mul oli keskmisest veel igavam, sundisin oma aju mõtlema. Õnneks ei olegi ta nende "mõttetute" aastatega väga rooste läinud? Hmmm....Liisil oli ka 135. Ma see seletab nii mõndagi...

Congratulations, Greta!Your IQ score is 135

This number is based on
a scientific formula that compares how many questions you answered correctly on
the Classic IQ Test relative to others. Your Intellectual Type is Visionary
Philosopher. This means you are highly intelligent and have a powerful mix of
skills and insight that can be applied in a variety of different ways. Like
Plato, your exceptional math and verbal skills make you very adept at explaining
things to others — and at anticipating and predicting patterns. And that's just
some of what we know about you from your IQ results.

nüüd hakkan mina blogimaie

Alguses trükkisin ma vastavasse lahtrisse www.blogger.com, logisin end sisse ja olin vaimselt valmistunud mingisuguse loba kirjutamiseks. Siis läks mul aga kõht vaatamata eelnevalt söödud võileibadele ikkagi tühjaks ja ma pidin trükkimise katkestama. Siis tuli Liis msn-i ja siis ma pidin gmaili vaatama ja siis tuli veel igasugu tegelasi vestlema ja ma pidin jälle blogimise pooleli jätma. Siis tahtsin ma pissile ja samal ajal teed ka juu ning blogimine oli jälle takistatud.

Nüüd sain ma hädast lahti, kõht on täis, teetass nina ees ja oranžid ribad ekraani allääres on vilkumas.

Nüüd hakkan mina blogimaie

oma elust pajatamaie

alleaa alleaa

No ja mida ma siis pajatan? Et mis vahepeal juhtus? No põhiliselt olen ma siin muuseumis ikka istunud ja pääsukeste lendu vaadanud ja raamatut lugenud. Vahepeal ka veidi pinke tassinud ja prahti riisunud. Esmaspäeval käisin iirlastega rabas. Ja ma jätsin endast vist piisavalt "taimetarga" mulje ka. Õppisin mõningad inglisekeelsed taimenimed pähe ja siis seletasin, et näete whortleberry, näete crowberry, näete bog rosemary. Ja ainult päev varem sain ma ise teada, millised need taimed, ükstapuha kas inglise keeles või eesti keeles, tegelikult välja näevad. Aga inimesed äkki isegi jäid uskuma, et ma ka midagi taipan taimedest. Niisiis: mu giidiego on jälle paisunud. jahvata veskikene :)

Tegelikult sain ma üle pika Tallinnas giidi mängides paarilise. Paariline on muidugi küll inglise filoloog aga tema keeleoskus....Fantastiline! Niisiis: natuke mu giidiego kahanes. Sellegipoolest oli tore: sõitsime ratastega rocca al mares ja keegi ei läinud kaduma. Kõik inimesed olid vapustavalt intelligentsed, korrektsed, hea väljanägemisega, viisakad jne jne. Ainult, et.... viimne kui üks nende seas oli mees ja mitte ükski nende meeste seast ei tundnud huvi naiste vastu. Ja siis oli meil, neidudel, kurb meel, et sellised kenad ja intelligentsed mehed "võrgutamiskindlad" on. Paljad töömehed see-eest meeldisid neile sama palju kui mullegi. Asi seegi!

Eile käisin ma veel teatris ka. Laulasmaa ja Kivirähki "Uljas neitsi" Kõigil olid piletid välja arvastud minul, sest algselt pidin ma sel ajal Antoniga olema. Siiski vaatamata meeletule massile ja õnnestus mul siiski etendust näha. Mitmed inimesed saadeti tagasi aga minu kaval psühholoog-ema kasutas emotsionaalset veenmist ja mina, kes ma oleksin tegelikult võinud vabalt ka lihtsalt merekaldal unistada, sain siiski mustale kilekotile istuma ja kaasa elama.

Näitlejad olid muidugi võrratud. Ita Ever sai muidugi aplausi osaliseks selle juba selle eest, et ta on Ita Ever. Näitlejad olidki suurepärased. Kostüümid ja keskond ka. Ja muidugi kivirähkilik vaimukas tekst. Muidu oli asi siiski veidi lahja. Suveavastusele anname andeks, sest enamik inimesi tahabki lihtsalt veidi tsirkust aga sellest teemast oleks mu meelest saanud enamat välja pigistada. Vaadata tasub aga hinge ei lähe...

Aga ikkagi- miks päriselt tsirkust ei saa? Tuleks mõni seebine lugu vihavaenust või armastuse lugu või...noh, mõrvalugu ma tegelikult ei tahaks. Praegu on seikulsele kõige lähedamal see, et a) ma saan puukentsefaliidi või b) ma eksin metsas ära. seni olen ma mõlema vastu meetmeid rakendanud, sest ma loodan ikkagi love story peale...Aga kui midagi muud peale puukentsefaliidi tõesti üle ei jää.....

Ma peaneks siia veel ühe või paar rabapilti aga see muutuks vist liiga üksluiseks? Seal käimine muide ei ole end veel ammendanud. Täna otsisime Brita ja tema ema-tädiga murakaid. Ei leidnud. See-eest sain mitu suutäit maitsvaid mustikaid. Mmmmmm!

Noh, järgmised pildid tulevad siis ehk peale Prantsuse reisi. otsin endale kohe tickeri ka... 5. august on nii lähedal.....

armunud kärbes

Hommikud ja õhtud veedan ma koos ühe kärbsega. Praegugi tiirutab ta siin ringi kuigi meelsamini puhkaks ta minu varbal, käsivarrel või põsel. Kogu oma aja veedab too kärbes minu läheduses ja mulle hakkab tunduma, et siin on armastuse kuri käsi mängus. Aga kas tõesti olen ma suutnud panna ühe väikese kärbse endasse armuma ja kui jah, siis kuidas? levib minust ehk mingisugust vastupandamatut roiskumislõhna? Või meelitavad kärbsekest minu ärakraabitud sääsepunnid?

Mis iganes see ka poleks - minu kärbes mind ei jäta. Olen ta oma armuvõrku püüdnud. meelsasti laseksin ma ta küll akna kaudu jälle vabadusse aga küllap te teate isegi kui keeruline kärbest kinni püüda (välja arvatud kevadel). Nii siis ongi, et kaks hommikut järgemööda olen ärganud kellegi armunud sumina peale. Kui see ei aita, siis istutakse mulle põsele ja see garanteerib edu. Muidugi sirutan ma otsekohe käe ja ajan selle tegelase ära kuid tegelane on väga visa ja peale paari tiiru õhus on ta tagasi. ikka summmmmsummsummmsummm ja kõdi-kõdi.
Praegu istub kärbes monitori peal. Puhkab. Et järgmine hommik jälle uue hooga peale hakata. Ikka summmmmmsummmmmsummmm ja kõdi-kõdi.

Hetkeks püüdsin oma võimsate armumagnetitega siia enda juurde tuppa ka ühe pääsukesepoisi. Aga tema võttis mõistuse pähe ja püüdis siiski kiiresti toast ära saada. Aitasin ta aknast välja. Ta lendas kiiresti tamme otsa ja ausalt öeldes ei vaadanud ta isegi tagasi mitte. Kahju! Pääsu meeldis mulle rohkem see tüütu kärbes.
Aga... isegi solvamine ei aita, ta ei lähe ära. Ja oh õudu! Nüüd on siin juba kaks kärbest....

17 M

Rabalaugas

niisama

Krissu palus mul (veel) midagi siia bloogi kirjutada. No ma siis kirjutan ka, grafomaan nagu ma olen. Ma ei tea küll millest aga eks kirjutamise käigus selgub.

Täna on ilus ilm. Pääsukesed sädistavad ja inimesi käib siin selle võrra muidugi rohkem ka. Aga ikkagi on siin vaikne ja rahulik ja kui seda va internetti poleks, siis saaksin ma sel suvel ometi oma üüratust lugemisnimekirjast palju nimesid maha tõmmata. Kahjuks on siin siiski internett ka. Korraga kahjuks ja õnneks, sest ilma mingisuguste ka täiesti mõttetute vestlusteta
MSN-s läheksin ma võibolla täitsa hulluks. Õnneks on Krissu suurema osa ajast saadaval ja see on tõesti suur lohutus.

Siiski püüan ma arvutitest eemal olla ja aega suvisemalt sisustada. Sest ka pikk siseruumides passimine võib mind hulluks muuta. Nii ma käingi jalutamas. Eile sadas vihma ja kõik oli märg aga ikkagi toppisin oma nina ja muud liikmed rappa. Sealt ka see eelmise postituse pilt. Täna lähen jälle ja ehk õnnestub mul täna isegi laukasse ujuma saada? Vähemalt plaan on ju ilus :P

Eile ei teinud ma suurt midagi. Vähemalt mitte midagi peale selle lühikese jalutuskäigu. Eile nimelt sadas vihma ja nii ma siis passisingi suurema osa päevast seda kuidas taevast vihma alla sadas. Öö oli mul see-eest teguderohke. Kõigepealt lahendasin ma Poirot' eeskujul mõrvajuhtumi. Siis toimetasin niisama, siis arutasinme Liisiga seda, kuidas higipulka ikka kubemesse määrida ei tasu, sest see on nahale kahjulik.

Vahetult enne ärkamist juhtus aga midagi kummalist. Poolunes kuulsin justkui seda, kuidas põrand krigises ja keegi minu poole kõndis. Siis tundsin seda, et keegi oleks justkui voodile istunud. Aga mis toimus, seda ma ei mõistnud, sest ma ei suutnud liigutada mitte millimeetritki oma kehast. Isegi silmalaud ei kuulanud sõna. Kas see ongi see kurikuulus luupainaja, millest räägitakse? Imelik, mingit hirmu ma küll ei tundnud....Ainult et küsimus sellest et misasi siis tegelikult toimus kummitab praeguseni. Unes või ilmsi? Tont või inimene? Või lihtsalt fantaasia?
Süüdistan Liisi, kes eile õhtul küsis, kas Anton altkorruslet mul külas ei käigi. Ütlesin, et ei. Aga mine tea, äkki otsustas üle vaadata?

Käisin jalutamas

Tüüpiline rabapilt? No ja siis? Kindlasti teen ma neid veel hulgi.

Loodus (ja sh raba) ju peaaegu ukse all :)

kaine ja närviline

Kui Greta Liisiga ja tema tuttavatega Õllekale jõudis, olid kaduma läinud turistid juba ammu laevaga merel. Õlleka väravate juurde jõudes olid ka närvid juba lõdvenenud aga te võite ette kujutada kui hirmus on olukord kus mõned inimesed lihtsalt justnagu maa alla vajuvad. Küll otsitakse neid auto ja rattaga, küll tuvakaameraga aga välja ilmuvad nad täiesti ootamatus kohas täiesti ootamatus meeleolus: sadamasse saabuvad neli rahulikku inimest, kelle olekus pole paanikast jälgegi. Müstiline oli muidugi see, kuidas kaotatakse silmist suur rühm inimesi, kes pole kaugemal kui 100m aga sadamasse jõutakse ilusti ilma eksimata.
kes on süüdi või mis tegelikult juhtus, ei saa vist ma kunagi teada aga loo moraal on järgmine: kui sa arvad et kõik on lihtne ja loogiline, siis ikka ei ole küll. Äpardusteks on alati ruumi. Olen siiski maha rahunenud ja lisanud giidide folkloori järjekordse huvitava loo.

Aga seda, et ma Õllesummerile lähen, poleks ma küll kunagi uskunud. Õllesummer on ju pööblile aga mina kaldun snoobide poole. Kohale ma siiski läksin, sest mingi huvi ju ikkagi oli. Mulle näiteks meeldib inimesi vaadata. Eelistan ilusaid inimesi (eriti noormehi) aga ka huvitavad inimesed on väga põnevad. kahjuks olid õllesummeril valdavalt igavad koledad inimesed, kes püüdsid end põnevaks teha erinevaid kostüüme kandes. Aga seegi muutus tüüpiliseks, sest õhtu jooksul nägin vist kümmetkonda klouniparukaga meest.

Ja siis tuli mulle meelde, et ma pole üldse joonud ja see, et alko peaks inimesed ilusaks tegema. Siis ma mõtlesingi oma pinnapealseid mõtteid sellest, kuidas kõik inimesed üksteist ilmselt hästi "kenadeks" peavad, sest kesvamärjuke on peas. Aga mina ja Liis olime kained ja seega oli meil üsna igav.

Nalja sai muidugi ka. Nägime nahkšortsides ja sädelevates platvormides Jörbergi, tantsisime Anne Veski laulude saatel Elmari telgis, nägime et Blacky on emo ja saime teada, et meie soliidne ja korralik....[tsenseeritud :D] Infot kui palju.

Aga tegelikult hakkas mul ikkagi lõbus siis kui me Lauluväljakult ära tulime ja mere ääres istudes oma tavapärast lolli pläma rääkima hakkasime. Siis ootasime Liisi sõbrannat ja tema padupurjus meest ja ma avastasin, et kaine ja unisena kaob minu paljukiidetud kannatus ja kui ma oleks veel natuke ootama pidanud, siis võibolla oleksin ma kellelgi pea otsast hammustanud. Õnneks jõudsime taaruva purjus mehe kiuste ka viimasele bussile ja ma ei pidanudki kedagi lõhki rebima.

Siis käisin tööl, siis magasin, siis käisin tööl, siis magasin. Magasin kogu aeg. Päeval ja ööl. Vahepeal ärkasin üles, käisin pissil või joomas, siis magasin, ärkasin ja arvasin, et on hommik, aga eksisin. Nüüd olen ma siiski vist oma unepuuduse tasa teinud ja õhtust-hommikuni uinakuid tegema ei pea.

Olen Vargamäel. Pääsukesed sädistavad ja tasapisi läheb hämaraks

väike kiisu

Kui ma üleeile peale Liisiga lahkuminekut rahulikult ja mõtetes kodu poole kõndisin, katkestas mu idülli kellegi kurblik näugumine. Minu tee ristus Väikese Olevusega. Sellised appikarjed ei jäta mind kunagi külmaks aga nii pisikeste nutt on veel eriti südantlõhestav. Teadmata täpselt, miks, läksin lähemale. "Mis lahti, väike kiisu?" küsisin. Väike Olevus tuli seepeale veel lähemale ja lasi kuuldava järjekordse kurva "näu" "Kas sa oled siin täiesti üksi?" tundsin huvi. Vastuse asemel vaatas kiisuke mind oma suurte lapsesilmadega ja püüdis mööda mu püksisäärt üles ronida. Ju püüdis ta siis öelda, et enam ta üksi ei ole.

No mis jäi mul üle. Väikene õnnetu näljane ja eksinud loomake. Loomulikult tuli mul talle pakkuda öömaja ning õhtueinet. Võtsin kassi ja läksin koju. Üks karjus, teine ei näidanud oma tundeid eriti välja, kolmas tundis paanilist hirmu. Jätsin loomakese piima limpsima ja läksin uurima varjupaiga numbrit.

Väike kiisu uuris ümbrust, suur kiisu hoidis temast eemale. Ma ei tahtnud võõrast loomakest eriti puutuda. Välimuse poolest nägi ta välja puhas ja klanitud kuid igaks juhuks soovisin ma siiski kassihaigust võimaluse korral vältida...Aga lapsuke vajas hellust ja päris pai tegemata ma küll olla ei saanud. Mitte kuidagi ei saanud seda tegemata jätta. Aga paranoia tõttu pesin ja pesin oma käsi :D

Imearmas loomake. Vahepeal ma muidugi juba kahetsesin,et ma "hea inimene" olin, sest varjupaiga inimest, kes kiisule järgi pidi tulema ei paistnud kuskilt. Istusin kodus ja kuigi mulle aeg-ajalt meeldib kodus istuda, siis mitte kunagi just siis kui vaja on. Lõpuks sõidutasin kiisu Liisi abiga ise varjupaika. Peale mitut überpööramist ja eksimist, leidsime varjupaiga üles. Loodan, et kiisul läheb hästi. No ta on nii nunnu, et lihtsalt peab hästi minema, eks?

rattad all, keskelt valge, ülevalt punane

Mõista-mõista mis see on: rattad all, keskelt valge, ülevalt punane?*

Tulin hiljuti tagasi pikalt, pooleteisttunniselt rulluisutamiselt. Mõne jaoks on see ehk rohkem naljategemine kui trenn aga minugusugsele süldile oli see tõsine tase. Ma elan siiski ja tegelikult asi ei olegi eriti hull. Siiski, mingi kerge eneseületus see siiski on.

Tegelikult on ilmadel suur mõju. Eelmine suvi olin ma küllaltki suures ratta- ja rulluisuvaimustuses, aga see suvi olen ma pigem lösutanud ja vegeteerinud. Alati on liiga tuuline, liiga vihmane või liiga külm. Nüüd tuli päike välja ja kui sellised ilmad püsivad, ei suregi ma jälki rasvumissurma :) Mina ei ole siiski kahjuks selline entusiast, et ma ka siis, kui taevast konni sajab, end liigutama läheksin.

Ma arvan, et see oli Bobik, kes kunagi mainis, et talle meeldivad sportlikud naised. Mis seal salata, mulle jälle meeldivad sportlikud mehed. Nii oligi, et suure osa teest sõitsin mingi mehe sabas ja imetlesin tema võimsat selga ja turja. Ausõna, ma pole pervert. Meil oli lihtsalt täpselt ühesugune tempo :) Kahju ainult, et ta viimaks ära otse edasi läks samal ajal kui mina ära pöörasin. Kuna kellaaeg oli selline, et enamik inimesi passis veel kontorites, jäi see selg mu ainukeseks silmarõõmuks. Silmarõõme võiks muidgi rohkem olla, aga tervisesportlaste tipptunnist ma küll osa ei taha võtta. Oleksin nagu väike aeglane elevant keset gepardite karja.

Mulle tundub, et ka mina meeldin rulluistavana inimestele (pigem meestele) rohkem. Hoolimata sellest, et ma olen näost punane nagu peet ja kõhu pealt valge nagu lumi. Üks muldvana härra hõikas mulle lausa kiitusi, kui ma temast möödusin. Tõsi, üks veoautojuht saatis mulle jälle sõimu kui me kumbki ei suunud otsustada kas mina peaksin enne autot üle tee minema või tema peaks enne minema sõitma. (Pidurdada ma eriti ei oska ja seega tahan ma olla 110% veendunud, et keegi minust üle ei sõida kui ma teed üritan ületada)

Aga muidu on tore nii kord kvartalis sporti teha. Järjekordselt tunnen ma kerget kahetsust, et ma sellega tihemini ei tegele. Miks siis mitte? Sitt iseloom on :) Kõik, mis kasvõi kergelt meenutab rutiini, muutub surmigavaks. ja sellepärast ma üha alustan ja lõpetan, alustan ja lõpetan. Kui on tuju, rullitan, sõidan rattaga aga kui seda liiga tihti teha, muutub see igavaks. Samas ongi trenn ju põhiliselt pidevalt sama asja tegemine liikudes järkjärgult lihtsalt näiteks pikemate distantside või jõulisema liikumise poole.Ma mõtlesin, et peaks kasvõi sellele kena seljaga mehele järgi ruttama ja küsima kas ta trennikaaslast ei otsi. Siis oleks ju huvitav küll - mees ja naine ja palju higi :D Siiski ma loobusin, sest ei olnud mul särtsu talle järgi rutata (meie vahe oli u 30-40 m) ja ma polnud kindel kuidas ta peet-naistesse suhtub. Ja kes seda teab, milline ta eestvaates välja võis näha :)

Üldiselt oleks päris ilus, kui juhtuks nii, et mõne meeldiva vastassoost inimesega saaks tutvuda just nimelt kõige hullemas ja kurnatumas olekus. Peale seda saaksid inimesed ainult ilusamaks muutuda. Teine kohtumine võiks siis toimuda juba nii, et mõlemad on käinud duši all, pannud selga puhtad riided ja kamminud juuksed. Kahjuks seda vist siiski niisama ei juhtu, sest kõik tuhisevad ringi omi mõtteid mõeldes. Ja selleks et see ideaalne kandidaat leida, tuleks palju kordi uisutada. Selleks ma vist võimelin pole ja nii lõpetangi ma kindlasti mõne sinakasvalge hernekepiga :) Või tuleks kellelegi klišeelikult otsa koperdada? Muidugi nii, et ohus oleks nii minu kui ka vastaspoole tervis. Ja kui me ellu jääme, siis teeme pulmad :)

Nüüd olen sellest raskest füüsilisest tegevusest- klahvide toksimisest- väsinud. Peaks endale süüa otsima :) Küll oleks hirmus kui ma mõned üleliigsed kalorid kaotaks. Ei, olen liiga ahne :)

*vastus: Greta rulluiskudel

kilomeetrid ja kohtumised

Mind ei tohi üksinda linna peale lasta, sest see tähendab üliväikest tulu eesti majandusele ja suurt kahjumit mulle endale. Täna ostsin ma nii palju asju, et ma natukene kardan oma pangaarvet vaadata. Mul on tunne, et minu niigi nadi teenistus on nüüd vähemalt poole võrra kahanenud. Muidugi oli mul kõiki neid asju vaja, mis siis, et olen väga pikka aega ilma nendeta hakkama saanud. Tegelikult mul tõesti oli neid kõiki asju vaja. Ainult, et sellise radikaalse rahakulutamisega on mul pikast harjutamisest hoolimata ikkagi raske ära harjuda. See-eest on mul nüüd uus kott, uus pluus, uus ihukreem ja muidugi uus raamat. Raamatupoes veetsin ma muidugi kaks kolmandikku kogu ostlemisele kulutatud ajast.

Reedel käisime Piretiga Tartus lõpetajaid õnnitlemas. (Selle postituse all on ka pildid näha.) Suurema nurumiseta sain emalt laenuks auto, millega sõitsin Piretile Vargamäele järgi. Seejärel jätkasime juba koos sõitu Tartusse. Vihma muidugi sadas nii mis hirmus. Aga nüüd on mul juba mitmekordne Tallin-Tartu maantee kogemus. Oli küll hirmus, aga jumal hoidis kõige hirmsamad maniakid minu lohutuseks sel ajal maanteelt eemale. Võimalik muidugi, et mina olingi see kõige hullem - sõitsin ju lubatud kiirusega (või aeglasemalt) ja näitasin ka suunatuld. Muidugi tegin ma ka koledaid asju aga neist ma parema meelega ei räägiks. Need ei ole lihtsalt piisavalt šokeerivad. Mis puutub politseisse, siis märkasin neid põõsas just sel hetkel kui olin neist juba mööda sõitnud. Rahunesin siiski kiiresti, sest spidomeeter näitas täpselt 90km/h.

Alguses oli meil Piretiga plaan õhtul Zavoodi minna. Siis kutsuti aga Piret mingisugusele suvalisele üritusele ja aktsepteeriti ka minu kui autovaldaja/autojuhti kohalolu. Pidu oli minu jaoks küllat igav, ikkagi sõpruskonna värk. See on täiesti normaalne, aga halb siiski, sest see ainult süvendas minu sotsiofoobseid kalduvusi. Kõik peod ja sellega kaasas käiv alkohol muutub lausa minutitega üha mõttetumaks ja mõttetumaks. (On see alles elutõde, kas pole.) Kurb, et lõbusa tuju asemel tõi alkohol mulle hoopis musta masenduse peale, aga mitte pohmaka näol, vaid selle näol et kõigil teisetel oli lõbus ja minul ainult uni. (see alkoholi ja masenduse jutt on muidugi ka liigagi teada-tuttav.) Ja asi läks ainult hullemaks, sest Piretile sümpaatne inimene muutus minu jaoks kogu aina tüütumaks. Isegi magada ei lastud! Olin vihane ja tõre aga mis kõige hullem - hoidsin selle eneses. Võiks ju ometi õppida ära siira ja avaliku vihastamise. Tundub et seda ei juhtu, sest ka seda, et suvakatele pidudele muud moodi kui padupurjus peaga (aga padupurju ma end juua ei ole kunagi tahtnud) minna ei tasu, pole ma siiani ära õppinud.
Minu eraklikkus ja kibestumus muudkui kasvavad. Samas, on piisavalt neid erilisi inimesi, kes on peaaegu alati oodatud minu privaatsust häirima.

Hommikul sõidutasin ma veel nördimusest hõõguvana Pireti Vargamäele. Maantee kulges siiski mööda nõnda kaunist maastikku, et varsti saavutasin ma taas oma normaalse rõõmsameelse oleku. Lõpuks hakkas mul Piretist ja tema valutavast kõhust isegi kahju. Pealegi oli ta võrdlemisi osav kaardilugeja :) Jõudsime raskusteta Tormast Vargamäele.

Ja siis jäi Piret maha ja mina eksisin teel Tallinna koledatele kruusateedele, kus auto libisema kippus ja rõõmus meel jälle kaduda tahtis. Ilusa mõttetu ringiga jõudsin lõpuks ikkagi Tartu maanteele ja sealt edasi ka koju. peale autost välja tulemist ajas paljas mõte autosõidust mind iiveldama. Siiski olen ma supernaine marsruudil Tallinn-Vetepere-Tartu-Kirepi-
Tartu-Torma-Vetepere-[mõttetud asulad]- Tallinn.

Koju jõudes pesin pea ja hilinesin kohtumisele. Lõpuks sain siiski Aimariga kokku. Vestlesime ja jalutasime. Mõtteid tekkis palju, liigagi palju. Tahaks neist kirjutada, aga peale kolme mahakustutamist ma loobusin. Oli korraga tore ja ebamugav. Ja ma ei tea siiamaani, kumb tunne oli domineerivam. Aga selleks, et ükskõik mis juhtuda võiks, olin liiga unine. Kui ma koju jõudsin, vahtisin veidi zombina ringi ja seejärel uinusin 14-tunnisesse "tukastusse". Unes olin ma paljude laste ema ja pikkade mustade juustega piltilusa mehe abikaasa.

Loodan varsti jälle magama minna, sest ostlemine on väga väsitav tegevus. Seda enam, et minu päeva kuulub veel 20-minutiline lämbumine ja vastastikune hõõrumine kohalikus ühistranspordis inimesega, kelle kohta ma veel mitte kuidagi arvamust ei oska kujundada.

lõpetamise pildid