Ma peaksin arvustust kirjutama. sellepärast ma tulingi siia. Kirjuta möla ja siis tuleb kuskilt mõni pärl ka välja, mis arvustusse kirjutamiseks sobib? Mõtteid on, aga jälle sunnikud, mässavad. Ei taha liigenduda ja loogiliselt rivistuda. Virvarritsevad mu ajus vaid. Ei, ma ei hakka siia raamatu kohta midagi ütlema. Ma tahaks ikkagi enne midagi arukat välja mõelda kui arvamust avaldama kipun.
Iseenesest on raamatud toredad. Väikesed ja suured. ma ei teagi kumbad mulle nüüd rohkem meeldivad. Väikeseid on hea kaasas kanda, rongis läbi lugeda. odavamad on ka. Suured jällegi tulevad kasuks - panin toolile Silveti sõnaraamatu ja Eesti kirjanduse ajaloo - siis ulatasin lambipirini vahetama. See pirnivahetus on muidugi üks omaette nali (pilt), sest teatavasti on nõukogude toodang alati hiilanud oma loogilisusega. Üks kuppel, mis katab elektripirne ja kinnitub kolme kruviga? nojah, redeliga polekski eriti keeruline nõnda seda kuplit eemaldada ja taaspaigaldada, aga kui paljudel on linnainimesetel on redel? Noh, vähemalt sain end sirutada proovides neid kruvisid(ega nad kõige koostööaltimad ka polnud) kuplit hoidma panna. Aga emantispeerunud nagu me Liisiga siin oleme, töömeest ju ka kutusma ei hakka (ei olegi enam kedagi kutsuda muide) Sain hakkama ja valgust sai juurde :)
Unes nägin ma väga rahuldustpakkuvat asja: kohtuprotsessi võitsin mina. Kuidas päriselt läheb, eks see selgub. Uni võis olla mõjustatud sellest raamatust. Sealgi toimub kohtuprotsess. Head muidugi võidavad. On ilmselge, et mina olengi see hea :D Siis oli veel mingisugune pseudolapsepõlvemälestus ja nostalgiline kohvik nõukogudelikus stiilis, kuidagi punamütsikesega seotud. Siis ülikool, kus üks õppejõud hõiskas, et ta oli sunnitud haiguse tõttu tsölibaati pidama ja taas "asja" kallale asudes, hüüdis ta halleluuja. Siis olin jälle mälestusi täis kohvikus, vaatasin telekat, jooksin mere äärde, kus järsu nõlva peal sõid lambad rohtu ja ütlesid "mää"
Nüüd tegelen juba teiste asjadega ja pole mahti enam kirjutada
pühapäev, november 19, 2006
laupäev, november 18, 2006
kirjutasin!
Naljakas. Ma olen viimasel ajal bloogi kirjutamisest samamoodi kõrvale hiilinud nagu tavaliselt esseede kirjutamisel juhtub. et kirjutan paar rida, vaatan netis ringi. kustutan laused, kirjutan uuesti, tegelen arvutis muuga, kirjutan-kustutan veel. siis panen hoopiski wordi kinni. Nüüd siis sama bloggeriga? Sellepärast mu grafomaania natuke taandunud ongi.
(Oli vahepaus. Vähemalt ma ei kustutanud ära, mis juba kirja sai. Tõsi küll- veidi kärpisin.)
Millest siis üldse rääkida? Elust üldiselt? Olgu. mainimisväärsetest asjadest meenub esimesena see, et käisime jälle Brital külas. vaatasime filmi, jõime veini ja hakkasime jälle kirjandusest rääkima. Vein mõjub mu aju- ja keeltepaeldele väga soodustavalt. Kui muidu hoian ma oma suu kinni ja olen pigem kuulaja, siis veinijärgselt tunnen end piisavalt targalt, et oma veendumusi ja tähelepanekuid välja öelda. ( Teine võimalus on, et muutun väga flirtivaks, aga antud juhul polnud kellegagi flirtida) Väljaütlemine on hea, sest siis ütleb keegi midagi vastu ja kõik saavad enamasti natuke targemaks :)
Peale Brita juures käimist, ajas vana saatan Piret mulel pähe mõtte minna Maailma. Noh, õppetoetus oli tulnud ja minu askees lõppes enen kui ta alatagi oli jõudnud. Läksime Maailma. Ott ja tema sõber tulid ka. Oi kui kahju oli mul 45kr piletist. Tuli välja, et DJ-de tehnika polnud kohal, passisime niisama, sest juua ka eriti ei tahtnud. Siis tuli tehnika, aga muusika, mis alguses tundus lahe ja mõnusalt omapärane, muutus üsna kiiresti täiesti mittemidagiütlevaks tümpsuks. Ja ometi oli algus nii paljutõotav! Muusika oli taustaks, inimesed unised, istumiskoht ruumi pimedaim nurk. ei olnud muud teha kui passida. Passisimegi siis. Jägisime näiteks kõrvallauas toimuvat- mees ja kaks naist. Üks püüdis mehele meeldida, teine meeldiski. kahju oli sellest püüdis, aga edutult. Näha oli, et ebamugavus temas üha kasvas ja samas ta veidi nagu ka närtsis, samas kui teine oli meelikust tähelepanust õhetav ja õitsev. Huvitav oli jälgida kõrvalt situatsiooni, mille sees on korduvalt ise oldud - rohkem närtsijana, aga õitsejana siiski ka. Mõtlesin, et äkki peakski hakkama oma aega niimoodi veetma. Valida pimedaim nurk ja hakata jälgima inimkäitumist. Saaks õige mitu romaani kirjutada :)
Eile käis Doris mul külas. Marit tuli hiljem järele. Sõime pitsat, jõime kergelt joovastavaid jooke. Mängisime eelkõige lolli (teate, youtube's on eesti karaoke!), aga pärast vaatasime filmi ka. Midagi erilist ei olnud, aga oli tore ja on siiski mida meelde jätta :)
Täna külastas mind Lalaa. (Jah, ma suhtlen temaga ikka veel. Enamasti ikka kirja teel, aga vahel siiski ka silmast silma.) Rääkisime tühjast tähjast ja siis läks jutt üha enam süvitsi. Kole lugu, ma hakkasin pisaraid poetama. Ei teagi kas see oli hea või halb. Mingi kergendus siiski on. hea kui saab rääkida ka asjadest, mis ajavad nutma. Iseasi kellele neid rääkida. Usaldust ei jaga ma enam sugugi nii kergesti kui vanasti. Võibolla vääriksid inimesed seda enam, aga olen ettevaatlik. Liiga palju sai öeldud? Aga eks elu ongi üks suur risk.
(Muide kui te mõistate, mis see küll olla võis, siis tegelikult ei midagi erilist. Lihtsalt minevik, mis aeg-ajalt esile kerkib ja natuke painama hakkab.)
Muide, Martinilt sain ma kirja. Mitte mina üksi, aga siiski. see oli täiesti ootamatu ja väga rõõmustav. Ta kirjeldas oma esimesi seiklusi. Oli kaos lennukitega. vahepeatus, sest ilm oli halb. siis edasi sekeldused, sest kõigile jäi ebaselgeks, millal ja millise lennukiga edasi saab ja kas saab.
Njah. Mina olen ohutult Tartus, mitte Afganistaanis. Elan seiklustele (loodan, et kirju tuleb veel) passiivselt kaasa, aga tahaks tõesti ise kuhugi minna. Mitte Afganistaani, aga näiteks Indiasse või Austraaliasse. Hea, kui on millest unistada :)
(Oli vahepaus. Vähemalt ma ei kustutanud ära, mis juba kirja sai. Tõsi küll- veidi kärpisin.)
Millest siis üldse rääkida? Elust üldiselt? Olgu. mainimisväärsetest asjadest meenub esimesena see, et käisime jälle Brital külas. vaatasime filmi, jõime veini ja hakkasime jälle kirjandusest rääkima. Vein mõjub mu aju- ja keeltepaeldele väga soodustavalt. Kui muidu hoian ma oma suu kinni ja olen pigem kuulaja, siis veinijärgselt tunnen end piisavalt targalt, et oma veendumusi ja tähelepanekuid välja öelda. ( Teine võimalus on, et muutun väga flirtivaks, aga antud juhul polnud kellegagi flirtida) Väljaütlemine on hea, sest siis ütleb keegi midagi vastu ja kõik saavad enamasti natuke targemaks :)
Peale Brita juures käimist, ajas vana saatan Piret mulel pähe mõtte minna Maailma. Noh, õppetoetus oli tulnud ja minu askees lõppes enen kui ta alatagi oli jõudnud. Läksime Maailma. Ott ja tema sõber tulid ka. Oi kui kahju oli mul 45kr piletist. Tuli välja, et DJ-de tehnika polnud kohal, passisime niisama, sest juua ka eriti ei tahtnud. Siis tuli tehnika, aga muusika, mis alguses tundus lahe ja mõnusalt omapärane, muutus üsna kiiresti täiesti mittemidagiütlevaks tümpsuks. Ja ometi oli algus nii paljutõotav! Muusika oli taustaks, inimesed unised, istumiskoht ruumi pimedaim nurk. ei olnud muud teha kui passida. Passisimegi siis. Jägisime näiteks kõrvallauas toimuvat- mees ja kaks naist. Üks püüdis mehele meeldida, teine meeldiski. kahju oli sellest püüdis, aga edutult. Näha oli, et ebamugavus temas üha kasvas ja samas ta veidi nagu ka närtsis, samas kui teine oli meelikust tähelepanust õhetav ja õitsev. Huvitav oli jälgida kõrvalt situatsiooni, mille sees on korduvalt ise oldud - rohkem närtsijana, aga õitsejana siiski ka. Mõtlesin, et äkki peakski hakkama oma aega niimoodi veetma. Valida pimedaim nurk ja hakata jälgima inimkäitumist. Saaks õige mitu romaani kirjutada :)
Eile käis Doris mul külas. Marit tuli hiljem järele. Sõime pitsat, jõime kergelt joovastavaid jooke. Mängisime eelkõige lolli (teate, youtube's on eesti karaoke!), aga pärast vaatasime filmi ka. Midagi erilist ei olnud, aga oli tore ja on siiski mida meelde jätta :)
Täna külastas mind Lalaa. (Jah, ma suhtlen temaga ikka veel. Enamasti ikka kirja teel, aga vahel siiski ka silmast silma.) Rääkisime tühjast tähjast ja siis läks jutt üha enam süvitsi. Kole lugu, ma hakkasin pisaraid poetama. Ei teagi kas see oli hea või halb. Mingi kergendus siiski on. hea kui saab rääkida ka asjadest, mis ajavad nutma. Iseasi kellele neid rääkida. Usaldust ei jaga ma enam sugugi nii kergesti kui vanasti. Võibolla vääriksid inimesed seda enam, aga olen ettevaatlik. Liiga palju sai öeldud? Aga eks elu ongi üks suur risk.
(Muide kui te mõistate, mis see küll olla võis, siis tegelikult ei midagi erilist. Lihtsalt minevik, mis aeg-ajalt esile kerkib ja natuke painama hakkab.)
Muide, Martinilt sain ma kirja. Mitte mina üksi, aga siiski. see oli täiesti ootamatu ja väga rõõmustav. Ta kirjeldas oma esimesi seiklusi. Oli kaos lennukitega. vahepeatus, sest ilm oli halb. siis edasi sekeldused, sest kõigile jäi ebaselgeks, millal ja millise lennukiga edasi saab ja kas saab.
Njah. Mina olen ohutult Tartus, mitte Afganistaanis. Elan seiklustele (loodan, et kirju tuleb veel) passiivselt kaasa, aga tahaks tõesti ise kuhugi minna. Mitte Afganistaani, aga näiteks Indiasse või Austraaliasse. Hea, kui on millest unistada :)
reede, november 17, 2006
kolmapäev, november 15, 2006
niisama
Tulin bloogi kirjutama, sest esimesse loengusse ma ei jõudnud ja prantsuse keelt ma ka ei viitsi praegu teha :( Teisisõnu- looderdan. Selleks, et natukenegi midagi teha, kirjutangi bloogi Rahukevade lugesin läbi. Läks üsna ladusalt, mis on natuke imestamapanev, aga mitte väga. Imestamapanev, sest kui kuuendas klassis raamat meile kohustuslikuks tehti, ma üle kolmekümne lehe lugeda ei suutnud. Lihtsalt tundus nii kohutavalt igav. Õnneks õpetaja unustas oma antud ülesande ära ka- ei olnud vaja end sundida. Ongi seega tõsi, et raamatute jaoks on oma aeg. Lugeda siis, kui oled juba teatud vanuses ja tasemel. Praegu mulle nimelt raamat meeldis. Huvitaval kombel leidsin seoseid "Raadioga" mida ma ka alles hiljuti lugesin.
Viimasel ajal on mul tekkinud tahtmine kogu eesti kirjandus läbi lugeda :D Mõni loeng, näete, on ka inspireeriv ja mõjub vaimule hästi :) Tegelikult peale skandinaavia kirjanduse kursust tahtsin hästi palju taani ja rootsi raamatuid lugeda. Kahjuks mu plaanid ei läinud täide. Raamatute nimekiri on see-eest alles ja muidugi täieneb pidevalt. masendav tegelikult kui palju on huvitavat teksti ja kui vähe minusugune suudab sellest läbi lugeda. (Eks jah, bloogid jms on ju ka huvitavad ja võtavad oma aja)
Eile võtsin julguse kokku, surusin häbelikkuse maha ja läksin õppetooli. Rääkisin, kergelt vist punastasin, aga sain endale ikkagi juhendaja. Seminaritööks ja võibolla siis sellest arenevaks bakatööks ka. Ei olnudki üldse õudne. Uurimustöö kogemus mul puudub, aga ainuke viis seda saada, on lihtsalt alustada? Sain juhtnööre, nüüd on lihtsam. On isegi põnev seda kõike tegema hakata. Nüüd tuleb millalgi julgus jälle kokku võtta ja ka kirjandusmuuseumi minna. Eks ma seal tunnen end samamoodi kohmetult ja ignorantselt, aga...õnnestub ikka :)
Eile tegin oma autokoolis teooria lõpuks ära. Ega ma õppida eriti ei viitsinud, aga läks õnneks. napilt sain läbi. Nüüd korjan paberid kokku ja jalutan ARK-i. See autojutt on tüütu juba mulle endalegi, aga varsti saab loodetavasti läbi. Siis saan teile kõigile viina välja teha. (njah rahaline seis on kehv, aga kiiret ju pole?)
Tegelikult võiks mul load olla, et mul oleks vabadus auto võtta ja üksinda sõita kuskile kaugele kaugele. Kuulata head muusikat ja lihtsalt sõita. (Njah, peab ema mõjutama, et ta neljanda autoraadio ostaks, ja seda ära varastada ei laseks- st ei unustaks paneeli ette)
Mulle lihtsalt meeldib aeg-ajalt kuskile minna. Kohalejõudmine on hoopis teine asi :D Siis tekib õige pea jälle rahutus ja on vaja taas liikuda. ma imestan, et ma olen suutnud siin ühes toas kolimata juba nii kaua elada. Mõtlen unistan ikka millestki uuest ja paremast, aga seni on see vaid mõtteksc jäänudki. Ettevõtlikkust pole ja...eks uus koht tüütaks jälle varsti ära ju. Huvitav kuidas mul tulevikus töökohtadega olema hakkab?
Und ma päris täpselt ei mäleta. Tean, et mingi hetk pidin riidid vahetama. Võtsin siis pluusi seljast ja... hommikul ärkasingi ilma pluusita :D Ju siis oli voodis väga palav :D Aga kui sellised asjad juhtuvad, siis kas mul võib siis tõesti ka seksomnia olla? :D
Viimasel ajal on mul tekkinud tahtmine kogu eesti kirjandus läbi lugeda :D Mõni loeng, näete, on ka inspireeriv ja mõjub vaimule hästi :) Tegelikult peale skandinaavia kirjanduse kursust tahtsin hästi palju taani ja rootsi raamatuid lugeda. Kahjuks mu plaanid ei läinud täide. Raamatute nimekiri on see-eest alles ja muidugi täieneb pidevalt. masendav tegelikult kui palju on huvitavat teksti ja kui vähe minusugune suudab sellest läbi lugeda. (Eks jah, bloogid jms on ju ka huvitavad ja võtavad oma aja)
Eile võtsin julguse kokku, surusin häbelikkuse maha ja läksin õppetooli. Rääkisin, kergelt vist punastasin, aga sain endale ikkagi juhendaja. Seminaritööks ja võibolla siis sellest arenevaks bakatööks ka. Ei olnudki üldse õudne. Uurimustöö kogemus mul puudub, aga ainuke viis seda saada, on lihtsalt alustada? Sain juhtnööre, nüüd on lihtsam. On isegi põnev seda kõike tegema hakata. Nüüd tuleb millalgi julgus jälle kokku võtta ja ka kirjandusmuuseumi minna. Eks ma seal tunnen end samamoodi kohmetult ja ignorantselt, aga...õnnestub ikka :)
Eile tegin oma autokoolis teooria lõpuks ära. Ega ma õppida eriti ei viitsinud, aga läks õnneks. napilt sain läbi. Nüüd korjan paberid kokku ja jalutan ARK-i. See autojutt on tüütu juba mulle endalegi, aga varsti saab loodetavasti läbi. Siis saan teile kõigile viina välja teha. (njah rahaline seis on kehv, aga kiiret ju pole?)
Tegelikult võiks mul load olla, et mul oleks vabadus auto võtta ja üksinda sõita kuskile kaugele kaugele. Kuulata head muusikat ja lihtsalt sõita. (Njah, peab ema mõjutama, et ta neljanda autoraadio ostaks, ja seda ära varastada ei laseks- st ei unustaks paneeli ette)
Mulle lihtsalt meeldib aeg-ajalt kuskile minna. Kohalejõudmine on hoopis teine asi :D Siis tekib õige pea jälle rahutus ja on vaja taas liikuda. ma imestan, et ma olen suutnud siin ühes toas kolimata juba nii kaua elada. Mõtlen unistan ikka millestki uuest ja paremast, aga seni on see vaid mõtteksc jäänudki. Ettevõtlikkust pole ja...eks uus koht tüütaks jälle varsti ära ju. Huvitav kuidas mul tulevikus töökohtadega olema hakkab?
Und ma päris täpselt ei mäleta. Tean, et mingi hetk pidin riidid vahetama. Võtsin siis pluusi seljast ja... hommikul ärkasingi ilma pluusita :D Ju siis oli voodis väga palav :D Aga kui sellised asjad juhtuvad, siis kas mul võib siis tõesti ka seksomnia olla? :D
teisipäev, november 14, 2006
öösel hilja kirjutan bloogi....
Käin vist Liisile närvidele, sest minul pole enam öösiti und. Istun netis ja olen enda meelest väga ontlik. Kirjutan luuletusi ja puha. Mis teha, tõesti und ei ole. Üleüldse olen täna väga energiline - vesi on hea. Käisin nimelt ujumas.
Tasa sõuad kaugele jõuad, öeldakse. Nojah, ma siis "sõudsin" lõpuks eesmärgini -läksin ujuma. Njah, iseenesest olen seda planeerinud alates septembrist. Täna siis ometi lõpuks. Päris huvitav oli, kuidas minu rahuldavast füüsilisest vormist oli alles jäänud ainult sült. Ujusin kaks-kolm otsa ja olin võhmal. Tõmbasin veidi vett kurku ja olin kergelt hädas. Ma ei teagi kumb oli hullem, kas oht kopsud vett täis tõmmata ja uppuda või köhida ja näidata oma haledat ujumisoskust. vedasin end ikkagi päästva basseiniääreni välja :D Hiljem selgus, et säherdune asi nagu kehamälu ongi päriselt olemas. Harjutasin natuke ja siis tuli juba ujumise moodi välja. Vahepeal läks rütm juba eriti heaks, aga siis jälle väsisin. Veetsin veel natuke aega saunas, kaalumise unustasin. Üldiselt valisin hea aja ka - inimesi oli vähe.
Raha on otsakorral, seega on joomisel lõpp. Tulebki ajaviiteks sport valida (kõlab üsna kohutavalt kas pole) sest ujumine on 30kr kord, joomine see-eest on kaootiline rahaneelamine. Rohkem ikkagi kui 30kr kord :D Pealegi efekt on mõlemal puhul üsna sarnane - ajab jooma (tihti ka sööma), viib une, teeb rõõmsaks, ekstreemsetel juhtudel ajab näost punaseks...
Ujumine see-eest jätab aru pähe ja paneb kloori järgi lõhnama (on see parem kui alkohais?)
Aktiivne esmaspäev on pöördvõrdelises seoses vegetatiivse nädalavahetusega loomulikult. Sõitsin koju, sõin, magasin, lugesin, sõin, magasin, ärkasin, lugesin, vaatasin telekat, sõin jne.
Tegelikult käisime korra Pirital merd vaatamas ja korra Annal ka külas. Julgesin teda isegi katsuda. Oli mõnus pehme ja soe :P Nunnu, kuni nutma hakkas. Siis muutus mu vend nunnuks, sest isaroll tuli tal nii loomulikult välja. (Minu jaoks ikkagi natuke imestamapanev kuna ma mäletan teda rohkem siiski purjakil ülbe teismelisena :D, tore et see mulje muutuma hakkab :))
Ja Martin (me üüriline) läks nüüd lõplikult ära. Tühi tunne jäi. Seda enam, et ma ei osanud öelda ei midagi mõistlikku, ei midagi ilusat. See oli selline lahkumine nagu ta tuleks tagasi. Ootamatult nagu ikka- päev või kaks nädalat peale uksest väljumist. Ma ei oskagi midagi mõistlikku öelda. Eks ma teadsin seda juba ammu, see oli mõistetav ja loomulik asjade kulg. Ega ma eriti üle ei ela, aga kurb on ikkagi . Vaikselt, tühjalt, pigem sõnadeta. Lihtsalt, sellised asjad tabavad ikka ootamatult, seda enam, et nende saabumine on teada.
Nüüd hakkab lõpuks uni ka tulema. See on ikka hea. kasvõi eelmise lõigu jätkuks- unes juhtub nii mõndagi põnevat, asjad on hoopis teistmoodi. see lohtutab ja vahel sellest piisabki :) Veidrusi ja nalja on ka palju :P Täna näiteks pidin ma lugema kooliaula laval Alliksaare luuletust. Mul oli mingine trükitud luulevihikukene. lavale minnes kaotasin järje ja hakkasin paaniliselt õiget lehekülge otsima. Otsisin laval publiku ees, kaua otsisin ja ikkagi ei leidnud. Pärast tuli välja, et võtsin vale vihiku...Eile nägin unes kunagist klassivenda Karli. Ostsime kohvi ja hakkasime juttu rääkima. Istusime toolidel, aga siis võtsim ma lamava asendi. "See on ju ok," ütlesin ma, "see on ju uni, ma võin lamada küll" Siis hajus karl uduvineks. Mina ärkasin üles.
Nüüd aga ärkamise asemel vajun sügavasse unne :)
musisid kõigile
Tasa sõuad kaugele jõuad, öeldakse. Nojah, ma siis "sõudsin" lõpuks eesmärgini -läksin ujuma. Njah, iseenesest olen seda planeerinud alates septembrist. Täna siis ometi lõpuks. Päris huvitav oli, kuidas minu rahuldavast füüsilisest vormist oli alles jäänud ainult sült. Ujusin kaks-kolm otsa ja olin võhmal. Tõmbasin veidi vett kurku ja olin kergelt hädas. Ma ei teagi kumb oli hullem, kas oht kopsud vett täis tõmmata ja uppuda või köhida ja näidata oma haledat ujumisoskust. vedasin end ikkagi päästva basseiniääreni välja :D Hiljem selgus, et säherdune asi nagu kehamälu ongi päriselt olemas. Harjutasin natuke ja siis tuli juba ujumise moodi välja. Vahepeal läks rütm juba eriti heaks, aga siis jälle väsisin. Veetsin veel natuke aega saunas, kaalumise unustasin. Üldiselt valisin hea aja ka - inimesi oli vähe.
Raha on otsakorral, seega on joomisel lõpp. Tulebki ajaviiteks sport valida (kõlab üsna kohutavalt kas pole) sest ujumine on 30kr kord, joomine see-eest on kaootiline rahaneelamine. Rohkem ikkagi kui 30kr kord :D Pealegi efekt on mõlemal puhul üsna sarnane - ajab jooma (tihti ka sööma), viib une, teeb rõõmsaks, ekstreemsetel juhtudel ajab näost punaseks...
Ujumine see-eest jätab aru pähe ja paneb kloori järgi lõhnama (on see parem kui alkohais?)
Aktiivne esmaspäev on pöördvõrdelises seoses vegetatiivse nädalavahetusega loomulikult. Sõitsin koju, sõin, magasin, lugesin, sõin, magasin, ärkasin, lugesin, vaatasin telekat, sõin jne.
Tegelikult käisime korra Pirital merd vaatamas ja korra Annal ka külas. Julgesin teda isegi katsuda. Oli mõnus pehme ja soe :P Nunnu, kuni nutma hakkas. Siis muutus mu vend nunnuks, sest isaroll tuli tal nii loomulikult välja. (Minu jaoks ikkagi natuke imestamapanev kuna ma mäletan teda rohkem siiski purjakil ülbe teismelisena :D, tore et see mulje muutuma hakkab :))
Ja Martin (me üüriline) läks nüüd lõplikult ära. Tühi tunne jäi. Seda enam, et ma ei osanud öelda ei midagi mõistlikku, ei midagi ilusat. See oli selline lahkumine nagu ta tuleks tagasi. Ootamatult nagu ikka- päev või kaks nädalat peale uksest väljumist. Ma ei oskagi midagi mõistlikku öelda. Eks ma teadsin seda juba ammu, see oli mõistetav ja loomulik asjade kulg. Ega ma eriti üle ei ela, aga kurb on ikkagi . Vaikselt, tühjalt, pigem sõnadeta. Lihtsalt, sellised asjad tabavad ikka ootamatult, seda enam, et nende saabumine on teada.
Nüüd hakkab lõpuks uni ka tulema. See on ikka hea. kasvõi eelmise lõigu jätkuks- unes juhtub nii mõndagi põnevat, asjad on hoopis teistmoodi. see lohtutab ja vahel sellest piisabki :) Veidrusi ja nalja on ka palju :P Täna näiteks pidin ma lugema kooliaula laval Alliksaare luuletust. Mul oli mingine trükitud luulevihikukene. lavale minnes kaotasin järje ja hakkasin paaniliselt õiget lehekülge otsima. Otsisin laval publiku ees, kaua otsisin ja ikkagi ei leidnud. Pärast tuli välja, et võtsin vale vihiku...Eile nägin unes kunagist klassivenda Karli. Ostsime kohvi ja hakkasime juttu rääkima. Istusime toolidel, aga siis võtsim ma lamava asendi. "See on ju ok," ütlesin ma, "see on ju uni, ma võin lamada küll" Siis hajus karl uduvineks. Mina ärkasin üles.
Nüüd aga ärkamise asemel vajun sügavasse unne :)
musisid kõigile
neljapäev, november 09, 2006
õnn tuleb kahe nädala pärast
Täna unes käisin ma ennustaja juures. See oli ilus valgete vuntsidega vana mees. Ta rändas mööda ilma ringi ja pani kaarte. Tundus, et tema juurde minemine on väga popp, sest telgi ees oli pikk järjekord noori naisi. Mina tahtsin ka üht alkeemikust(?) halli vanameest näha, seda enam- et ta minulegi tulevikku ennustaks.
Meil oli tema juurde lausa mingit sorti klassieksursioon. Nagu öeldud, oli tema telki suur tunglemine, aga lõpuks olin mina ekskursiooniseltskonnast ainuke kes temaga konsulteeris. Olin natuke pettunud. Õnneks oli ennustus ise ikkagi tore:
Läksin telki ja millegipärast olin võtnud kaasa oma kaardid. Neid siiski vaja ei läinud. Vanamehel oli oma tarotipakk. Ladus siis mulle kaarte, jutt jäi segaseks, aga kahekümnekonna laual asuva kaardi seast vähemalt kolmel-neljal olid koerapildid. Ma küsisin ka küsimusi oma tuleviku kohta. Ikka segane. Lõpuks küsisin, et kas saan õnnelikuks. vastus oli jaatav. Küsisin millal. Tuli välja et kahe nädala pärast.
Väljusin telgist rõõmsa südamega. Kuivõrd keegi teine enam ennustamist ei soovinud, tuli vanamehele ära maksta. Meie seanss kestis lausa terve tunni, tuli välja. Ja tunni taks oli 27kr. Maksin ära ja mõtlesin, et kuidas küll see härra toime tuleb. Ise nii kenades värsketes rõivastes, ja rändab veel ringi ka....
Muud tegevustikku ma unest ei mäletagi. Ei kurda. Ennustaja juures käik oli nii ilus ja mõnusalt muinasjutuline....
Meil oli tema juurde lausa mingit sorti klassieksursioon. Nagu öeldud, oli tema telki suur tunglemine, aga lõpuks olin mina ekskursiooniseltskonnast ainuke kes temaga konsulteeris. Olin natuke pettunud. Õnneks oli ennustus ise ikkagi tore:
Läksin telki ja millegipärast olin võtnud kaasa oma kaardid. Neid siiski vaja ei läinud. Vanamehel oli oma tarotipakk. Ladus siis mulle kaarte, jutt jäi segaseks, aga kahekümnekonna laual asuva kaardi seast vähemalt kolmel-neljal olid koerapildid. Ma küsisin ka küsimusi oma tuleviku kohta. Ikka segane. Lõpuks küsisin, et kas saan õnnelikuks. vastus oli jaatav. Küsisin millal. Tuli välja et kahe nädala pärast.
Väljusin telgist rõõmsa südamega. Kuivõrd keegi teine enam ennustamist ei soovinud, tuli vanamehele ära maksta. Meie seanss kestis lausa terve tunni, tuli välja. Ja tunni taks oli 27kr. Maksin ära ja mõtlesin, et kuidas küll see härra toime tuleb. Ise nii kenades värsketes rõivastes, ja rändab veel ringi ka....
Muud tegevustikku ma unest ei mäletagi. Ei kurda. Ennustaja juures käik oli nii ilus ja mõnusalt muinasjutuline....
neljapäeva pärastlõunal
Hmm Mõned päevad on möödunud kirjutamata. Ometi ma alles hiljuti hõiskasin oma grafomaniakaalsuse üle. Ma olen mõelnud mida öelda. Asi ongi selles, et öelda on nii palju ja nagu sellistel puhkudel ikka, on raske valida millest siis rääkida ja kuidas. (Mingisuguse mõtiskluse kirjutasin sinna teise bloogi)
Esiteks olen ma üritanud korralikult osa võtta kirjanduslikust seltsielust. Teisipäev ja kolmapäev möödusid ikka Kirjanike majas. Teisipäeval loeti ja lauldi Viivi Luige luulet. Kolmapäeval arutleti ilu ja koleduse üle eesti kaasaegses luules. Mõneti täiesti vastandliku iseloomuga üritused, aga toredad mõlemad. Kolmapäev meeldis küll rohkem(isegi kuigi mul ajupaus oli), sest hirm-läiladest lauludest sain teisipäeval küll üledoosi.
Eile ma zavoodis ei käinud, küll aga teisipäeval. Pühapäeval ka. Tore oli seal nagu ikka. Eriti jällegi pühapäeval, mil ma täiesti hoogu sattusin ja Dorisega veidi ebamaistel teemadel rääkima hakkasin. Seda kõike, mis öeldud sai, on võimatu taasesitada, aga tore oli nähe, at Doris minuga suures osas nõustub. ka siis kui jõudsin selleni, mis paljude jaoks juba liiga uskumatu tundub.
Muidu on nii, et ma olen ometi endale suutnud ühe sõltuvuse soetada. Kohvijoomine. Kohv pole isegi eriti hea maitsega, aga temas on midagi erilist. Mudugi suudan ma täiesti normaalselt funktsioneerida ka ilma hommikuse tassitäieta, aga kui kohvi ei saa, siis on midagi nagu puudu...
Kohv annab signaali, et nüüd on aeg ärgata. Kusjuures see töötab väga hästi. Väga hästi hoiab ka sessiöödel üleval. Viimane ongi muide ainuke põhjus miks ma seda jooki tarbima hakkasin. Aga nüüd...Õudne. Nüüd on mul sõltuvus(kerge), naudin seda kuni ära tüütab. Siis üritan lahti saada :) Ja musta kohvi ma siiski juua ei suuda(annab sõltuvust veel arendada)
Praegu on kell pool neli, aga väljas on juba nii hämar, et panin laualambi põlema. Lund veel natuke on, aga muidu on väljas märg ja porine. (ja kohati jäine). Ma pole kunagi arvanud, et selle koleda Eesti ilma eest peaks kuhugile kuurortisse põgenema, aga äkki peaks? See lõpetaks ära selle kohutava pugimisrefleksi, mis mul külmade ilmade saabudes ikka tuleb...
varsti lähen Tallinna. Pole nii ammu käinud. Kiisu ootab ja emme ka. saan magada oma laial voodil, võibolla mere äärde minna... Varsti hakkan tagasi tahtma, aga praegu isegi ootan kohalejõudmist....(Kõige toredam tegelikult on muidugi alati sõit ise)
Esiteks olen ma üritanud korralikult osa võtta kirjanduslikust seltsielust. Teisipäev ja kolmapäev möödusid ikka Kirjanike majas. Teisipäeval loeti ja lauldi Viivi Luige luulet. Kolmapäeval arutleti ilu ja koleduse üle eesti kaasaegses luules. Mõneti täiesti vastandliku iseloomuga üritused, aga toredad mõlemad. Kolmapäev meeldis küll rohkem(isegi kuigi mul ajupaus oli), sest hirm-läiladest lauludest sain teisipäeval küll üledoosi.
Eile ma zavoodis ei käinud, küll aga teisipäeval. Pühapäeval ka. Tore oli seal nagu ikka. Eriti jällegi pühapäeval, mil ma täiesti hoogu sattusin ja Dorisega veidi ebamaistel teemadel rääkima hakkasin. Seda kõike, mis öeldud sai, on võimatu taasesitada, aga tore oli nähe, at Doris minuga suures osas nõustub. ka siis kui jõudsin selleni, mis paljude jaoks juba liiga uskumatu tundub.
Muidu on nii, et ma olen ometi endale suutnud ühe sõltuvuse soetada. Kohvijoomine. Kohv pole isegi eriti hea maitsega, aga temas on midagi erilist. Mudugi suudan ma täiesti normaalselt funktsioneerida ka ilma hommikuse tassitäieta, aga kui kohvi ei saa, siis on midagi nagu puudu...
Kohv annab signaali, et nüüd on aeg ärgata. Kusjuures see töötab väga hästi. Väga hästi hoiab ka sessiöödel üleval. Viimane ongi muide ainuke põhjus miks ma seda jooki tarbima hakkasin. Aga nüüd...Õudne. Nüüd on mul sõltuvus(kerge), naudin seda kuni ära tüütab. Siis üritan lahti saada :) Ja musta kohvi ma siiski juua ei suuda(annab sõltuvust veel arendada)
Praegu on kell pool neli, aga väljas on juba nii hämar, et panin laualambi põlema. Lund veel natuke on, aga muidu on väljas märg ja porine. (ja kohati jäine). Ma pole kunagi arvanud, et selle koleda Eesti ilma eest peaks kuhugile kuurortisse põgenema, aga äkki peaks? See lõpetaks ära selle kohutava pugimisrefleksi, mis mul külmade ilmade saabudes ikka tuleb...
varsti lähen Tallinna. Pole nii ammu käinud. Kiisu ootab ja emme ka. saan magada oma laial voodil, võibolla mere äärde minna... Varsti hakkan tagasi tahtma, aga praegu isegi ootan kohalejõudmist....(Kõige toredam tegelikult on muidugi alati sõit ise)
teisipäev, november 07, 2006
No tere talv!
Lumi on maas, nagu teada. Lume all on jää, mis on loogiline - enne olid ju lombid. Loogilist mõtlemist ei ole, ainult oma nahk on. Eile astusin ühika uksest välja ja käisin külili. Umbes kaks tundi hiljem asutsin von Bocki majast välja, kõndisin paar sammu ja käisin külili.
Nüüd on lörts.
8.11:
ei jää kaks kolmandata. Täna hommikul tahtsin ruttu rohelisega üle tee kalpsata, aga kurvis käisin kummuli. Oleks siis valge lumi. Oh, ei räme sopp. Nii ma siis läksingi kooli katkise ego ja poriste püstega :D
Nüüd on lörts.
8.11:
ei jää kaks kolmandata. Täna hommikul tahtsin ruttu rohelisega üle tee kalpsata, aga kurvis käisin kummuli. Oleks siis valge lumi. Oh, ei räme sopp. Nii ma siis läksingi kooli katkise ego ja poriste püstega :D
pühapäev, november 05, 2006
tuled öös...
Ma ei oskagi suurt midagi öelda. Olgu parem pilt. Õues on kole külm ja ega toaski väga hea olnud - igavus ja spliin. Pimedus mõjutab rohkem kui tunnistada tahaksin....vähemalt on öine linn ilus (meenub kohe Vennaskonna laul)
Tegelikult on tore, et ka üsna mõttetutest piltidest saab kokku sättida midagi enam-vähem kena. Picasa on lihtne ja lollikindel(muidugi oma kapriisidega) Orginaalpilti ei pane. Võrdluseks oleks tore, aga see rikuks maagia?
laupäev, november 04, 2006
vegeteerime...
Ma ei ole täna midagi teinud. Eile ei teinud ka suurt midagi. Noh, loomulikult olen ma elanud veidi sisukamalt kui paljas vegetatsioon, aga ainult veidi. Käisin õues jalutamas, tegin natuke pilte. Kaugele siiski ei viitsinud minna, ainult Lõunakeskuseni. Siis läksin muidugi ostuparadiisi. Sealne aura mõjus otsekohe - hakkasin ka vaikselt ringi tuiama ja kõigi lettide vahelt midagi otsima. Tegelikult tahtsin ainult küpsiseid ja kartulisalatit. Mõlemad on täiesti "istutatud" ihad. Helika viimasest blogi sissekandest küpsised, "Raadiost" neelud kartulisalati järele.
Siis ma seal tuiasingi ringi. Sain jälle tõestust oma sotsiofoobia kohta. Kui mulle tuleb vastu pooltuttav inimene, siis loomulikult ütlen ma tere (vähemalt tahan öelda), aga see "tere" on peaaegu hääletu ja ükski normalane inimene seda ei kuule. Inimestel on üldse omad mõtted peas ja kui nad mind ei märka, siis ma kõva valju häälega endast märku ka ei anna. Lipsan nägemisulatusest kaugemale ja mõtlen siis, et miks ma niimoodi peitu pugesin. Äkki see isik ikkagi nägi mind ja peab mind nüüd eriliseks veidrikuks või ülbikuks. Veidrik olen ma küll. Väga kummaline kiiks. Seekord oli tegemist mu prantsuse keele õpetajaga, kes mind (ei) märganud.
Pfff, nõme küll. Käisin siis riiulite vahel ringi ja põdesin, rahunesin maha ja läksin kassasse.
Üldse, Lõunakeskus nädalavahetusel on see koht kus kõige rohkem neid pooleldi tuttavaid näeb. Piinlikkust kui palju. Eelmine juhtum oli selline, kus meie Liisiga saia ostsime ja kuulsime, et mingi mehehääl kommenteerib. Leib pidavat tervislikum olema. Ma ei vaadanud selja taha, aga naljaga pooleks ütlesin, et mina ostan tervisele rõhudes seemnetega saia. Kõndisin edasi ja siis nägin, et see on mu tädi klassiõe mees. Seega inimene, keda tunnen. Oi, kui küll mul oli ebamugav. Liisi väitel värvusin ma täiesti tulipunaseks....Oi, kole koht on Lõunakeskus :D
Tulin tagasi. Sõin salatit, küpsist, mandariini ka. Siis vegeteerisin edasi. Siiamaani. Raamatu lugemine ei edene eriti kiiresti (tahan nautida?), muu õppimine tundub kole. teha on niipalju. Ei, ikka homme. Ja peale homset on jälle homne. Tõesti, mind tuleb saata raamatukogusse pagendusse, seal tuleb mul alati õpivaim peale.(Aga sinna on ju nii pikk maa ja laiskus on suur)
ma võtan end kunagi kokku. Natuke süüdistan ma kõiges ikkagi ilma. Mõjub, raisk, see pimedus...
Vähemalt on mul alati mu grafomaania...
Siis ma seal tuiasingi ringi. Sain jälle tõestust oma sotsiofoobia kohta. Kui mulle tuleb vastu pooltuttav inimene, siis loomulikult ütlen ma tere (vähemalt tahan öelda), aga see "tere" on peaaegu hääletu ja ükski normalane inimene seda ei kuule. Inimestel on üldse omad mõtted peas ja kui nad mind ei märka, siis ma kõva valju häälega endast märku ka ei anna. Lipsan nägemisulatusest kaugemale ja mõtlen siis, et miks ma niimoodi peitu pugesin. Äkki see isik ikkagi nägi mind ja peab mind nüüd eriliseks veidrikuks või ülbikuks. Veidrik olen ma küll. Väga kummaline kiiks. Seekord oli tegemist mu prantsuse keele õpetajaga, kes mind (ei) märganud.
Pfff, nõme küll. Käisin siis riiulite vahel ringi ja põdesin, rahunesin maha ja läksin kassasse.
Üldse, Lõunakeskus nädalavahetusel on see koht kus kõige rohkem neid pooleldi tuttavaid näeb. Piinlikkust kui palju. Eelmine juhtum oli selline, kus meie Liisiga saia ostsime ja kuulsime, et mingi mehehääl kommenteerib. Leib pidavat tervislikum olema. Ma ei vaadanud selja taha, aga naljaga pooleks ütlesin, et mina ostan tervisele rõhudes seemnetega saia. Kõndisin edasi ja siis nägin, et see on mu tädi klassiõe mees. Seega inimene, keda tunnen. Oi, kui küll mul oli ebamugav. Liisi väitel värvusin ma täiesti tulipunaseks....Oi, kole koht on Lõunakeskus :D
Tulin tagasi. Sõin salatit, küpsist, mandariini ka. Siis vegeteerisin edasi. Siiamaani. Raamatu lugemine ei edene eriti kiiresti (tahan nautida?), muu õppimine tundub kole. teha on niipalju. Ei, ikka homme. Ja peale homset on jälle homne. Tõesti, mind tuleb saata raamatukogusse pagendusse, seal tuleb mul alati õpivaim peale.(Aga sinna on ju nii pikk maa ja laiskus on suur)
ma võtan end kunagi kokku. Natuke süüdistan ma kõiges ikkagi ilma. Mõjub, raisk, see pimedus...
Vähemalt on mul alati mu grafomaania...
reede, november 03, 2006
täheteadus ja kummaline WC
Viimasel ajal olen näinud segaseid unekillukesi. Igatsen terviklikku lugu. Mida pole, seda pole. On õnneks midagi põnevat siiski.
Palju inimesi olid kogunenud öösel muruplatsile. Pingid olid rahvast täis ja kõik passisid taevast. Too öö oli eriline kuivõrd Maalt saadetud rakett jõudsi naabergalaktikasse ja saatis sealt mingisugust infot. Infot teadlastele, silmarõõmu kõigile teistele. Kuigi taevas oli ka palja silmaga vapustavalt ilus, sai näha midagi veelgi uskumatut, kasutades teleskoopi. Hmm...mina puust pikksilma, mis on vett täis küll teleskoobiks ei peaks. Ometi just läbi sellesama puust toru vaadates nägi selgelt naabergalaktikat. Vaatasin ja vaatasin. siis sai vesi otsa. Et veel näha, tuli toru jälle vett täis valada. Ma vist ei viitsinud. Pissihäda oli hoopis.
WC-d otsides leidsin end laeva pealt. Leidsin ka naiste WC, mis vähemalt minu uneloogika järgi oli jälle paksult rahvast täis ja liiga madalate kabiinidega. Mõnel kabiinil polnudki uksi. Igal juhul kehtis loogika -häda ei anna häbeneda. Kõik oli näha. Mina küll häbenesin. Pealegi polnud WC-s üldse ruumi. Läksin otsima mõnda teist WC-d.
Leidsin ka. Alguses oli seegi lihtsalt avalik käimla, aga ühel hetkel muutus see luksuslikuks vannitoaks. Otsustasin vanni võtta. Olin vees naudisklemas kui uksest tulid sisse kaks meest. Üks pikk šatään ja üks sile ja sale neeger. Juba tähistaevast vaadeldes olid nad mulel silma jäänud! Eriti too neeger. Kutsusin nemad enesega vanni. Nad tulidki, olles muide väga siivsalt ujumispükstes (erinevalt minust :S) Aga vann oli ääreni vett täis ja nüüd läks palju vett põrandale. Muretsesin väga, et ilus sinine karvavaip saab rikutud. Ajutiselt muidugi. Siis pööruds mu tähelepanu tollele neegrile - oi ta oli ilus. Ainult väga häbelik kahjuks. Valge mees oli märksa julgem, aga tema mind ei huvitanud.
Siis ärkasin üles....
(jätkuvalt on mul hea tervis :D)
Palju inimesi olid kogunenud öösel muruplatsile. Pingid olid rahvast täis ja kõik passisid taevast. Too öö oli eriline kuivõrd Maalt saadetud rakett jõudsi naabergalaktikasse ja saatis sealt mingisugust infot. Infot teadlastele, silmarõõmu kõigile teistele. Kuigi taevas oli ka palja silmaga vapustavalt ilus, sai näha midagi veelgi uskumatut, kasutades teleskoopi. Hmm...mina puust pikksilma, mis on vett täis küll teleskoobiks ei peaks. Ometi just läbi sellesama puust toru vaadates nägi selgelt naabergalaktikat. Vaatasin ja vaatasin. siis sai vesi otsa. Et veel näha, tuli toru jälle vett täis valada. Ma vist ei viitsinud. Pissihäda oli hoopis.
WC-d otsides leidsin end laeva pealt. Leidsin ka naiste WC, mis vähemalt minu uneloogika järgi oli jälle paksult rahvast täis ja liiga madalate kabiinidega. Mõnel kabiinil polnudki uksi. Igal juhul kehtis loogika -häda ei anna häbeneda. Kõik oli näha. Mina küll häbenesin. Pealegi polnud WC-s üldse ruumi. Läksin otsima mõnda teist WC-d.
Leidsin ka. Alguses oli seegi lihtsalt avalik käimla, aga ühel hetkel muutus see luksuslikuks vannitoaks. Otsustasin vanni võtta. Olin vees naudisklemas kui uksest tulid sisse kaks meest. Üks pikk šatään ja üks sile ja sale neeger. Juba tähistaevast vaadeldes olid nad mulel silma jäänud! Eriti too neeger. Kutsusin nemad enesega vanni. Nad tulidki, olles muide väga siivsalt ujumispükstes (erinevalt minust :S) Aga vann oli ääreni vett täis ja nüüd läks palju vett põrandale. Muretsesin väga, et ilus sinine karvavaip saab rikutud. Ajutiselt muidugi. Siis pööruds mu tähelepanu tollele neegrile - oi ta oli ilus. Ainult väga häbelik kahjuks. Valge mees oli märksa julgem, aga tema mind ei huvitanud.
Siis ärkasin üles....
(jätkuvalt on mul hea tervis :D)
uni on ja lumi on
Õues on ilus, aga üldse mitte november. Lumi on maas ja kole külm on. Parim, mida teha, on istuda soojas toas ja kuuma jooki juues aknast välja vaadata. Vaatangi. Kohv on juba ammu joodud kuigi bloogi tulin kirjutama värske tassitäiega. Olen unine ja peale massiliste kirjavigade tegemise (prandan ära kui märkan) olen ka hajameelne.
Loodan, et uni läheb ära. Suurt lootust muidugi pole kuivõrd magada ma suurt ei saanud. Käisin külas (temal) ja seal oli küll märksa põnevamaid asju teha kui magada. Ohtlikke mänge tegelikult ei mängitud, turvaline oli :D Minul erinevalt Liisist telefon ei helisenud, hoopis sokk kadus ära :D Kõrvarõngaid ma ettenägelikult kõrva ei pannud, sest need kaovad mul ALATI seesugustes situatsioonides ära. Soki leidsin diivani alt üles. Tolmune oli :D
Meil Liisiga need bioloogilised rütmid ikka suuresti kattuvad...
Liis läheb maale ja ma jään nädalavahetuseks üksi. Seda ma tahtsin, vajan üksiolemise aega. Praegu on mul aga natuke kahju. Tahan hoopis seltskonda ja palju nalja :D Loodan siiski, et ma päris loodriks siin üksi olles ei muutu. "Raadio" on tore lugemine, kui ära tüütab, ootavad "Seitsmes rahukevad" jpm.
Kolmapäeval käisime Brital külas. Meid oli kokku neli- Brita, Diana, Piret, mina. Jõime veini ja rääkisime kirjandusest. Klatšist kuni kõrgeimani....Tore- ja see tunne tuleb iga kord vastavas seltskonnas viibides - et ma pole ainuke kirjandusentusiast. Tore, et ka teised mõttekaaslaste omamisest rõõmu tunnevad.
Ja ometi viivad kõik teed Zavoodi! Sinna me peale olengut Brita juures suundusimegi, mina ja Piret. Vein oli heaks baasiks, lisaks veel pooteist õlu ja.... jutt jooksis imehästi. Rääkisime avameelselt, peamiselt armastusest ja seksist. Oli tore veidi viriseda ja vinguda nähes, et keegi ka tegelikult kuulab ja kuulasin muresid ka vastu. Jõudsime jälle selleni, mille üle viimasel ajal palju pead olen murdnud: mis on moraal, kuidas käituda, mis on õige, mis vale....
Piretiga käisime joonistamas ka. Hea, et on keegi kellega midagi koos teha. See tundub tühine, aga koos tegutsedes on motivatsioon suurem. Tundub, et Piretile hakkas joonistamine meeldima. Mulle hakkas jälle meeldima. Olin sellest nn õpijoonistamisest üsna tüdinenud, aga õnneks on TÜ joonistusstuudios just õige vaba õhkkond. Pealegi, olen nii kaua joonistamist õppinud, et ühelt poolt oleks kahju end täiesti käest ära lasta, teiseks tuleb teatud puhkuse järel alati meeletu soov jälle midagi paberile kritseldada (oi, ja millised on minu konspektid - sigrimigrisid täis)
ma olen juba liiga kaua seda teksti kirjutanud. Hakkan üles ärkama ja varsti ka tegutsema :)
Loodan, et uni läheb ära. Suurt lootust muidugi pole kuivõrd magada ma suurt ei saanud. Käisin külas (temal) ja seal oli küll märksa põnevamaid asju teha kui magada. Ohtlikke mänge tegelikult ei mängitud, turvaline oli :D Minul erinevalt Liisist telefon ei helisenud, hoopis sokk kadus ära :D Kõrvarõngaid ma ettenägelikult kõrva ei pannud, sest need kaovad mul ALATI seesugustes situatsioonides ära. Soki leidsin diivani alt üles. Tolmune oli :D
Meil Liisiga need bioloogilised rütmid ikka suuresti kattuvad...
Liis läheb maale ja ma jään nädalavahetuseks üksi. Seda ma tahtsin, vajan üksiolemise aega. Praegu on mul aga natuke kahju. Tahan hoopis seltskonda ja palju nalja :D Loodan siiski, et ma päris loodriks siin üksi olles ei muutu. "Raadio" on tore lugemine, kui ära tüütab, ootavad "Seitsmes rahukevad" jpm.
Kolmapäeval käisime Brital külas. Meid oli kokku neli- Brita, Diana, Piret, mina. Jõime veini ja rääkisime kirjandusest. Klatšist kuni kõrgeimani....Tore- ja see tunne tuleb iga kord vastavas seltskonnas viibides - et ma pole ainuke kirjandusentusiast. Tore, et ka teised mõttekaaslaste omamisest rõõmu tunnevad.
Ja ometi viivad kõik teed Zavoodi! Sinna me peale olengut Brita juures suundusimegi, mina ja Piret. Vein oli heaks baasiks, lisaks veel pooteist õlu ja.... jutt jooksis imehästi. Rääkisime avameelselt, peamiselt armastusest ja seksist. Oli tore veidi viriseda ja vinguda nähes, et keegi ka tegelikult kuulab ja kuulasin muresid ka vastu. Jõudsime jälle selleni, mille üle viimasel ajal palju pead olen murdnud: mis on moraal, kuidas käituda, mis on õige, mis vale....
Piretiga käisime joonistamas ka. Hea, et on keegi kellega midagi koos teha. See tundub tühine, aga koos tegutsedes on motivatsioon suurem. Tundub, et Piretile hakkas joonistamine meeldima. Mulle hakkas jälle meeldima. Olin sellest nn õpijoonistamisest üsna tüdinenud, aga õnneks on TÜ joonistusstuudios just õige vaba õhkkond. Pealegi, olen nii kaua joonistamist õppinud, et ühelt poolt oleks kahju end täiesti käest ära lasta, teiseks tuleb teatud puhkuse järel alati meeletu soov jälle midagi paberile kritseldada (oi, ja millised on minu konspektid - sigrimigrisid täis)
ma olen juba liiga kaua seda teksti kirjutanud. Hakkan üles ärkama ja varsti ka tegutsema :)
kolmapäev, november 01, 2006
kaks filmi
Kaks filmi, mõlemad jäid nii hinge. Ängistavad ja tumedatoonilised, aga milline muusika! Miski igatahes mõjus nii võimsalt, et nüüd nädal-kaks hiljem on nad ikka veel nii sügavalt mu mõtetes. tahtsin midagi öelda, aga ei oskagi. Ängistavad filmid, aga neiski on mingisugune vabakssaamine, lootus ja leppimine. Ja milline muusika!
Trois coleurs: Bleu (1993)
Crash (2004)
Trois coleurs: Bleu (1993)
Crash (2004)
mis hetkel toimub...
Magasin sisse. Liis pidi minema kooli kella kaheksaks ja tõusis seega juba kell seitse. Ma ju alati ärkan üles kui keegi toimetama hakkab. Teadsin seda ja ei hakanud endale äratust panemagi. Palju mõnusam on loomulikult hommikuste helide peale ärgata.
Tegelikult ma ärkasingi. Tegin silmad lahti, aga panin uuesti kinni. Noh, korraks :) See "korraks" tähendas muidugi kahte tundi. Ärkasin üles - tuba vaikne, Liisi mitte kuskil.
Vaatasin kella, üheksa oli. Pingutades oleksin ma jõudnud ilusti kooli, aga laiskus käskis muidugi venitada. Nüüd ma istungi siin ja naudin hommikut. Kohe peaks hakkama sättima, et jõuda kaheteistkümnesesse loengusse, aga kiusatus siia jääda on ju nii suur....
Vahel on hea üksi olla, omi mõtteid mõelda.
Ma olin eile nii tubli. Istusin neli tundi raamatukogus, lugesin "Piiririigi" läbi, vaatasin natuke ka Sõnarinet, tutvusin K. Ehini luulega, lauale võtsin ka Uku Masingu, aga temani järjekord kahjuks ei jõudnud. Õhtul käisin veel Kirjanike majas ka. Seekord oli päevakangelaseks Jaan Pehk oma uue luuleraamatuga. Neile, kel luulest klassikaline arusaam, raamat vist ei meeldiks. Minu meelest jälle päris vaimukas. Naljameheks olen ma teda küll varemgi pidanud :)
Otsin raamatu, sain isegi autogrammi. Jõin natuke veini, vestlesin Pireti ja Britaga. Nii tore ja kasulik oli. Loodan, et suudan jääda järjepidevaks.
Kuna maailmas, vähemalt minu maailmas kehtib radikaalne tasakaaluseadus, ma täna ei viitsi küll õue minna. Masendav lausa. Saatan minu sees võimutseb. Istun parem siin, teen endale kohvi, vaatan netis ringi (loodetavasti kõrgemal tasemel kui orkut-youtube) ja mingi hetk võtan end kokku, lahendan pr keele üleasandeid, loen Tode "Raadiot", mille eile pooleldi õnne peale Apollost ostsin. Kuus esimest peatükki tundusid huvitavad :)
Mis muusse puutub, siis... Suuremalt jaolt olen ikka äraootaval seisukohal. Minu armas deemon (saaga algus, saaga jätk) pingutab ikka kõigest väest. Mis saab, ei tea. Vähemalt natukenegi on elus põnevust? Vastik asi, aga väga õpetlik. Ja jälle mõtlen ma tagantjärgi sellele kuidas kõhutunnet tuleb usaldada, kuidas inimesi ei tohi usaldada :( Võibolla peale tuhandendat eksimust saab see elu mängureegel ka selgeks?
Liisiga oli meil paar päeva tagasi väikene tõsisem jutuajamine. Pika pinnimise peale rääkis ta veidi sellest, mis teda meie kooselus häirib. Enamasti pisiasjad muidugi, aga kuidas need suutsid mind tasakaalust välja. Ma ei hakanud karjuma, ei ärritunud, võtsin etteheited vastu, neis oli tõde, mida ma niigi juba teadsin. Siiski, ma polnud neid asju endale vist teadvustanud ja...nüüd miski mu sees närib mind. Olen ma muutunud egoistiks? Seda pole ma kunagi soovinud. Praegu aga tunnen end liiga nõrgana, et end kokku võtta ja parandada :(
Minu nn kirjasõbra Lalaaga on ka kahtlased lood. kas see mäng hakkab end ammendama, või alles hakkab põnevaks muutuma? Targad inimesed hoiaksid end tulest kaugemale, aga mina trotsin idiootliku põnevusihaga ohtu, riskides liigagi paljuga. Ma loodan, et mingi selgus tuleb varsti....
Ühte suhtesse sai vähemalt veidi selgust? Hiline msn-vestlus Liisi uneaja arvel, kus küsisin otse mida tema tahab ja miks ta ikka üle paari kuu minuga vestlema tuleb. Mina olen oma liigromantilisusest praegu üle saanud, seega on mu ootused väiksemad, kattuvad tema omadega (või on siiski veidi suuremad?). Saime midagi selgeks, tulevik toob kindlasti segadust juurde. Tõsiasi on aga see, et ükskõik kui suureks jobuks või mühakaks ma teda ka ei peaks, tõmme ei kao. Ometi...see tõdemus saabus ju juba aasta tagasi? Jälle ohtlik mäng ???
Samas, mis mul üle jääb. Head poisid minuga mängida ei taha, hoiavad eemale. Või pole minu minu maitse järgi :D
Tegelikult ma ärkasingi. Tegin silmad lahti, aga panin uuesti kinni. Noh, korraks :) See "korraks" tähendas muidugi kahte tundi. Ärkasin üles - tuba vaikne, Liisi mitte kuskil.
Vaatasin kella, üheksa oli. Pingutades oleksin ma jõudnud ilusti kooli, aga laiskus käskis muidugi venitada. Nüüd ma istungi siin ja naudin hommikut. Kohe peaks hakkama sättima, et jõuda kaheteistkümnesesse loengusse, aga kiusatus siia jääda on ju nii suur....
Vahel on hea üksi olla, omi mõtteid mõelda.
Ma olin eile nii tubli. Istusin neli tundi raamatukogus, lugesin "Piiririigi" läbi, vaatasin natuke ka Sõnarinet, tutvusin K. Ehini luulega, lauale võtsin ka Uku Masingu, aga temani järjekord kahjuks ei jõudnud. Õhtul käisin veel Kirjanike majas ka. Seekord oli päevakangelaseks Jaan Pehk oma uue luuleraamatuga. Neile, kel luulest klassikaline arusaam, raamat vist ei meeldiks. Minu meelest jälle päris vaimukas. Naljameheks olen ma teda küll varemgi pidanud :)
Otsin raamatu, sain isegi autogrammi. Jõin natuke veini, vestlesin Pireti ja Britaga. Nii tore ja kasulik oli. Loodan, et suudan jääda järjepidevaks.
Kuna maailmas, vähemalt minu maailmas kehtib radikaalne tasakaaluseadus, ma täna ei viitsi küll õue minna. Masendav lausa. Saatan minu sees võimutseb. Istun parem siin, teen endale kohvi, vaatan netis ringi (loodetavasti kõrgemal tasemel kui orkut-youtube) ja mingi hetk võtan end kokku, lahendan pr keele üleasandeid, loen Tode "Raadiot", mille eile pooleldi õnne peale Apollost ostsin. Kuus esimest peatükki tundusid huvitavad :)
Mis muusse puutub, siis... Suuremalt jaolt olen ikka äraootaval seisukohal. Minu armas deemon (saaga algus, saaga jätk) pingutab ikka kõigest väest. Mis saab, ei tea. Vähemalt natukenegi on elus põnevust? Vastik asi, aga väga õpetlik. Ja jälle mõtlen ma tagantjärgi sellele kuidas kõhutunnet tuleb usaldada, kuidas inimesi ei tohi usaldada :( Võibolla peale tuhandendat eksimust saab see elu mängureegel ka selgeks?
Liisiga oli meil paar päeva tagasi väikene tõsisem jutuajamine. Pika pinnimise peale rääkis ta veidi sellest, mis teda meie kooselus häirib. Enamasti pisiasjad muidugi, aga kuidas need suutsid mind tasakaalust välja. Ma ei hakanud karjuma, ei ärritunud, võtsin etteheited vastu, neis oli tõde, mida ma niigi juba teadsin. Siiski, ma polnud neid asju endale vist teadvustanud ja...nüüd miski mu sees närib mind. Olen ma muutunud egoistiks? Seda pole ma kunagi soovinud. Praegu aga tunnen end liiga nõrgana, et end kokku võtta ja parandada :(
Minu nn kirjasõbra Lalaaga on ka kahtlased lood. kas see mäng hakkab end ammendama, või alles hakkab põnevaks muutuma? Targad inimesed hoiaksid end tulest kaugemale, aga mina trotsin idiootliku põnevusihaga ohtu, riskides liigagi paljuga. Ma loodan, et mingi selgus tuleb varsti....
Ühte suhtesse sai vähemalt veidi selgust? Hiline msn-vestlus Liisi uneaja arvel, kus küsisin otse mida tema tahab ja miks ta ikka üle paari kuu minuga vestlema tuleb. Mina olen oma liigromantilisusest praegu üle saanud, seega on mu ootused väiksemad, kattuvad tema omadega (või on siiski veidi suuremad?). Saime midagi selgeks, tulevik toob kindlasti segadust juurde. Tõsiasi on aga see, et ükskõik kui suureks jobuks või mühakaks ma teda ka ei peaks, tõmme ei kao. Ometi...see tõdemus saabus ju juba aasta tagasi? Jälle ohtlik mäng ???
Samas, mis mul üle jääb. Head poisid minuga mängida ei taha, hoiavad eemale. Või pole minu minu maitse järgi :D
esmaspäev, oktoober 30, 2006
kestaajamine
Pimedus on midagi muud kui valgus. Mitte halb, mitte hea. Lihtsalt teistsugune. Aga muutused on ikkagi veidi hirmutavad sest mulle tundub, et alateadlikult me kõik soovime mingisugust stabiilsust, või kontrolli asjade üle.
Aastaaegade vaheldumine on väljaspool inimvõimeid. paratamatus, millega tuleb leppida. Kuigi võib kuulda virinat koledate sügiste pimedate ja külmade päevade arvel, on ikkagi hea et aastajad vahelduvad. Muutus on ju vajalik? kasvõi selleks, et elu igavaks ei muutuks?
Ilmade muutumine, on paraku ka meeleolu muutumine. Ei tea kui paljudel, aga vähemalt minul tähendab see siiski mõningast depressiooni. Kõik lihtsalt muutub. Väljaspool ja sees ka.
Ma vahetan jälle mao kombel kesta. Iga uus kest sarnaneb vanale, aga on kuidagi tihkem. Tihkem kogemuste ja maailmavaate poolest. Absoluutset tõde pole olemas, selge see, aga iga kestaajamisega tundub jälle, et miski on natuke teistmoodi. Vanadest arvamustest tuleb loobuda, sest uued tunduvad tõesemad. Võibolla polegi need uued arvamused, võibolla on nad tükk aega aju taganurgas kasvanud, nüüd esile tunginud.
Raske on kirjeldada protsessi ise protsessi keskel olles. Samas on protsess sama pikk kui inimelu. Ma vist ei saa surnuna kirjutada. Pean leppima ebatäiuslike märkmetega. Üks lühikeelu(periood) on jälle möödas, alanud on uus. Nii värske, et raske seletada. Ma loodan, et saan sellest sotti....
Märksõnadeks on dualism ja moraal. Nende ületamine ja vabaduse leidmine....pikk tee :D
Aastaaegade vaheldumine on väljaspool inimvõimeid. paratamatus, millega tuleb leppida. Kuigi võib kuulda virinat koledate sügiste pimedate ja külmade päevade arvel, on ikkagi hea et aastajad vahelduvad. Muutus on ju vajalik? kasvõi selleks, et elu igavaks ei muutuks?
Ilmade muutumine, on paraku ka meeleolu muutumine. Ei tea kui paljudel, aga vähemalt minul tähendab see siiski mõningast depressiooni. Kõik lihtsalt muutub. Väljaspool ja sees ka.
Ma vahetan jälle mao kombel kesta. Iga uus kest sarnaneb vanale, aga on kuidagi tihkem. Tihkem kogemuste ja maailmavaate poolest. Absoluutset tõde pole olemas, selge see, aga iga kestaajamisega tundub jälle, et miski on natuke teistmoodi. Vanadest arvamustest tuleb loobuda, sest uued tunduvad tõesemad. Võibolla polegi need uued arvamused, võibolla on nad tükk aega aju taganurgas kasvanud, nüüd esile tunginud.
Raske on kirjeldada protsessi ise protsessi keskel olles. Samas on protsess sama pikk kui inimelu. Ma vist ei saa surnuna kirjutada. Pean leppima ebatäiuslike märkmetega. Üks lühikeelu(periood) on jälle möödas, alanud on uus. Nii värske, et raske seletada. Ma loodan, et saan sellest sotti....
Märksõnadeks on dualism ja moraal. Nende ületamine ja vabaduse leidmine....pikk tee :D
pimedus ja valgus
Teisisõnu on valgus nii vajalik ja pimedus nii masendav. Ilmal on mõju, ei saa salata. Sügisel on palju kurbi mõtteid. Õnneks on ka küünlad - sooja valguse toojad. Räägitakse, et küünlavalgus peletab kurje vaime eemale. Kas sellesse uskuda, on iseasi, aga kurvad mõtted lahustuvad küll ajutiselt kui küünla- või kaminaleeki jälgida...
laupäev, oktoober 28, 2006
siin on soe, väljas on tormine
Õues on tõeline maru. Hea on olla soojas toas ja vaadata aknast kuidas loodus möllab. Ise küll kohe kuidagi välja minna ei taha. Õnneks on laupäev, otsest kohustust ei olegi :)
Kohe-kohe lähen üritan veel asjalik olla ja natuke õppida. Arvuti on ikkagi natuke igav, pakub tõsi küll head vaheldust. Noh, bloogi on muidugi tore kirjutada.
Eile tuli ema Tartusse. Olid psühholoogide vilistlaspäevad. Ma käisin ka ühte psühholoogia-alast loengut kuulamas. Põnev oli. Tore oli teada saada, et katsete alusel on kindlas tehtud et ka loomadel on isiksus ja iseloom :) Natukene kummailsemaid uuringuid tutvustati ka. On selgeks tehtud näiteks, et saartel elavad inimesed on konservatiivsemad ja introvertsemad kui mandriinimesed :D Iseenesest muidugi tore, aga mind küll selline teaduslik uuring ei paeluks.
Kuivõrd emme oli autoga, sain ma sõita :) Panime aga õppesõidu märgid jälle külge ja kõik tipptopp! Natuke oli muidugi eksimusi ka, sest autojuhina ma Tartus eriti ei orienteeru. Õhtul hilja peale ema pidu jõudsime ühikasse tagasi väikese põneva ringiga :D Liis oli muide meiega kaasas. Ju tal oli suur uudishimu minu juhioskusi näha. Noh, eriti lolle asju ma õnneks ei teinud...
Eksami, mis mul eile oli, tegin ka ära :p Lolle vigu jätkus, närvid olid ka pingul, aga hakkam sain siiski. Eneseupituseks võin mainida, et eksami vastuvõtja ütles, et olin olnud viiest eksamitegijast parim. Kolm kukkusid läbi, mina ja üks veel pääsesid läbi. Tase polnud just eriti kõrge, aga ikkagi :D Nüüd on vaja end käsile võtta, teooriaeksam ära teha ja ARK-i ronida. Oleks hea kui enne lume tulekut ikkagi lõpuks ometi load saaks.
Emme sõitis nüüd Tallinna tagasi, aga enne käisime muidugi ostlemas. Süüa nüüd õnneks on ja tegelikult ma ei peagi oma nina koledasse sügisesse tormi pistma :D Guašsvärvid sain ka. Maalisin üle pika aja ja see oli tõesti tõesti tore :) Uue padja sain ka. Seda katsetan täna öösel :)
Muud ei olegi vist. Lähen proovin usin olla.
Nädalavahetus ongi meil siin vaikne aeg...
Kohe-kohe lähen üritan veel asjalik olla ja natuke õppida. Arvuti on ikkagi natuke igav, pakub tõsi küll head vaheldust. Noh, bloogi on muidugi tore kirjutada.
Eile tuli ema Tartusse. Olid psühholoogide vilistlaspäevad. Ma käisin ka ühte psühholoogia-alast loengut kuulamas. Põnev oli. Tore oli teada saada, et katsete alusel on kindlas tehtud et ka loomadel on isiksus ja iseloom :) Natukene kummailsemaid uuringuid tutvustati ka. On selgeks tehtud näiteks, et saartel elavad inimesed on konservatiivsemad ja introvertsemad kui mandriinimesed :D Iseenesest muidugi tore, aga mind küll selline teaduslik uuring ei paeluks.
Kuivõrd emme oli autoga, sain ma sõita :) Panime aga õppesõidu märgid jälle külge ja kõik tipptopp! Natuke oli muidugi eksimusi ka, sest autojuhina ma Tartus eriti ei orienteeru. Õhtul hilja peale ema pidu jõudsime ühikasse tagasi väikese põneva ringiga :D Liis oli muide meiega kaasas. Ju tal oli suur uudishimu minu juhioskusi näha. Noh, eriti lolle asju ma õnneks ei teinud...
Eksami, mis mul eile oli, tegin ka ära :p Lolle vigu jätkus, närvid olid ka pingul, aga hakkam sain siiski. Eneseupituseks võin mainida, et eksami vastuvõtja ütles, et olin olnud viiest eksamitegijast parim. Kolm kukkusid läbi, mina ja üks veel pääsesid läbi. Tase polnud just eriti kõrge, aga ikkagi :D Nüüd on vaja end käsile võtta, teooriaeksam ära teha ja ARK-i ronida. Oleks hea kui enne lume tulekut ikkagi lõpuks ometi load saaks.
Emme sõitis nüüd Tallinna tagasi, aga enne käisime muidugi ostlemas. Süüa nüüd õnneks on ja tegelikult ma ei peagi oma nina koledasse sügisesse tormi pistma :D Guašsvärvid sain ka. Maalisin üle pika aja ja see oli tõesti tõesti tore :) Uue padja sain ka. Seda katsetan täna öösel :)
Muud ei olegi vist. Lähen proovin usin olla.
Nädalavahetus ongi meil siin vaikne aeg...
neljapäev, oktoober 26, 2006
olen homme parem?
Eile käisin ma kirjandusõhtul Tampere majas. Publik oli väike, aga ma olengi harjunud sellega, et kirjanduslikud arutelud just masse ligi ei tõmba. Mõnes mõttes ongi hea, sest nii on ruumis intiimsem õhkkond. Kuulasin rõõmuga ja mõtlesin taaskord sellele, et peaks seesugustest üritustest rohkem osa võtma. Isegi lihtsalt inimeste omavahelise arutelu kuulamine tekitab nii palju mõtteid, annab inspiratsiooni. Jutt hakkab kohe väga-väga hästi jooksma :)
Pole siis ime, et ma koduteel, mis meil Piretiga suures osas ühine aina rääkisin ja rääkisin. Ma tahan ka tubliks saada - kuskile mõne arvustuse kirjutada näiteks. Oleks ehk juba aeg välja selgitada, kas ma olen kirjanduslikult targaks saanud. Ja jälle vana tõde - kõik on kättevõtmise asi. Aga neid käes olevaid lõpetamata asju on praegu nii palju ja vaba auku eriti kuskilt ei paista. Irooniline, aga tõsi on see, et kui olekski vaba auku, siis see saaks täidetud interneti ja muu säärasega, mis vist eriti konstruktiivne tegevus ei ole. Reaalselt mõeldes on ju võimatu kogu aeg midagi tarka teha- ma ei ole geenius(vist) Teine reaalsus on aga see, et kõik on saavutatav kui vaid tahet on. Mina olen pikk ülessoojeneja. Kui ma paar kood soigunud olen, siis lõpuks hakkan tegutsema ka. seega räägin kirjutamisest võimalikult tihti, et lõpuks ka tegelikult kirjutama hakata. (Muidugi mõned luuletused, aga need on pigem endale)
Tegelikult olen ma praktilisest elust nii kaugel. Ma tõesti ei tea, mis minust saab. Hullem on, see et ega ma eriti ei muretse -midagi ikka saab. Millal ma siis veel elu nautida saan kui mitte praegu, kus olen noor ja vaba. Ma olen küllaltki teadlik, et varem või hiljem selline elu lõppeb. Tööinimese või lausa tööorja elu on raske. Hea, et mul on veel võimalus loengute asemel magada ja nädalavahetust neljapäevaga alustada. Oi, ma tõesti naudin seda elu ja naudin ka õppimist. Ja õppida on veel nii palju, õnneks terve elu :)
Kirjandus on minu ala :P Tore, et saatus mind siia suunas. Kui ma täiesti alguses olin pigem vaimustuses maailmakirjausest, siis üha enam hakkab mulle meeldima meie oma eesti kirjandus. Siin on palju põnevat, aga paljud sellest ei teagi. Ometi on just eesti kirjandus kõige lähedasem siin elavatele inimestele?
Mis muudesse tegevustesse ja toimetustesse puutub, siis mul autokoolis sõidueksam. Ma ei pabistanud üldse. Täna hommikul hakkas juba veider tunne tekkima. Kõige hullem on autot juhtides just ebakindlus. Loodan, et kui ma peaksingi veidi närvi minema, jään enesekindlaks. On muidugi rumal hakata sellest eksamist kirjutama enne kui see läbi ei ole. Äkki läheb halvasti? Ometi ma rikun täna seda ebausust tingitud reeglit. Ehk annab enesekindlust juurde? Appi, unustasin just külgparkimise tehnika ära :(
Pole siis ime, et ma koduteel, mis meil Piretiga suures osas ühine aina rääkisin ja rääkisin. Ma tahan ka tubliks saada - kuskile mõne arvustuse kirjutada näiteks. Oleks ehk juba aeg välja selgitada, kas ma olen kirjanduslikult targaks saanud. Ja jälle vana tõde - kõik on kättevõtmise asi. Aga neid käes olevaid lõpetamata asju on praegu nii palju ja vaba auku eriti kuskilt ei paista. Irooniline, aga tõsi on see, et kui olekski vaba auku, siis see saaks täidetud interneti ja muu säärasega, mis vist eriti konstruktiivne tegevus ei ole. Reaalselt mõeldes on ju võimatu kogu aeg midagi tarka teha- ma ei ole geenius(vist) Teine reaalsus on aga see, et kõik on saavutatav kui vaid tahet on. Mina olen pikk ülessoojeneja. Kui ma paar kood soigunud olen, siis lõpuks hakkan tegutsema ka. seega räägin kirjutamisest võimalikult tihti, et lõpuks ka tegelikult kirjutama hakata. (Muidugi mõned luuletused, aga need on pigem endale)
Tegelikult olen ma praktilisest elust nii kaugel. Ma tõesti ei tea, mis minust saab. Hullem on, see et ega ma eriti ei muretse -midagi ikka saab. Millal ma siis veel elu nautida saan kui mitte praegu, kus olen noor ja vaba. Ma olen küllaltki teadlik, et varem või hiljem selline elu lõppeb. Tööinimese või lausa tööorja elu on raske. Hea, et mul on veel võimalus loengute asemel magada ja nädalavahetust neljapäevaga alustada. Oi, ma tõesti naudin seda elu ja naudin ka õppimist. Ja õppida on veel nii palju, õnneks terve elu :)
Kirjandus on minu ala :P Tore, et saatus mind siia suunas. Kui ma täiesti alguses olin pigem vaimustuses maailmakirjausest, siis üha enam hakkab mulle meeldima meie oma eesti kirjandus. Siin on palju põnevat, aga paljud sellest ei teagi. Ometi on just eesti kirjandus kõige lähedasem siin elavatele inimestele?
Mis muudesse tegevustesse ja toimetustesse puutub, siis mul autokoolis sõidueksam. Ma ei pabistanud üldse. Täna hommikul hakkas juba veider tunne tekkima. Kõige hullem on autot juhtides just ebakindlus. Loodan, et kui ma peaksingi veidi närvi minema, jään enesekindlaks. On muidugi rumal hakata sellest eksamist kirjutama enne kui see läbi ei ole. Äkki läheb halvasti? Ometi ma rikun täna seda ebausust tingitud reeglit. Ehk annab enesekindlust juurde? Appi, unustasin just külgparkimise tehnika ära :(
teisipäev, oktoober 24, 2006
seda ja teist
On muidugi klassikaliselt irooniline, et just sel õhtul kui minu näpud ja mõttelend on mingile kompromissile jõudnud ja ainul tahaks kirjutada ja eriti just blogida, kaob internet.
Noh õnneks on olemas võimalus kirjutada wordis või notrpadis ja tekst salvestada. Said nüüd iroonia!
Või on see netikadu hoopis mingi müstiline hoiatus või keeld kirjutada? Olen ignorantne ja keeldun tähele panemast ilmseid märke. Kirjutan!
Oluliseim sai vist juba ennist öeldud, aga ka argielu tahaks natuke kirjeldada.(et oleks lugejaid ja kommenteerijaid :D )
KUi ma pühapäeva õhtul oma laisast ja voodikesksest nädalavahetusest kirjutasin, ei teadnud ma veel, et kohevarsti ajan mantli selga ja ronin zavoodi. Longin kohale, joon end lõbusaks ja... noh, seekord sain öömaja Dorise juures nii et tagasiroomamine jäi ära.
Zavood hakkab juba omamoodi pühakojaks muutuma (Doris muide avaldas soovi saada sinna põranda alla maetud) Nii tähtis koht minu elus, et peaks varsti selle jaoks lausa eraldi kategooria tekitama? Mina-teemalisi postitusi on kõige enam, aga ehk saaks zavood teise koha? See oleks veidi jube. Niisiis, ikkagi elu-olu :D
Iseenesest oli Zavoodis ikka tore ja lõbus. Igavus ja nädalavahetuse tusane rahutus kadusid kiiresti. Muidugi oli mängus alkohol :D Zavood on pühapäeviti palju tühjem kui muidu, aga tuttavaid oli ikkagi näha. Näiteks Eric. Käisin temaga isegi juttu rääkimas ja avastasin, et MSN-i väliselt on ta märksa huvitavam. Hoolimata sellest, et ta ikka küllaltki depressiivne oli. Siis läksin Dorise seltskonda tagasi. KUi pärast uuesti temaga juttu läksin rääkima, nägin totralt rõõmsat naeratust ja kilavaid silmi.
-"How do you say i'm drunk in Estonian?"
-"Ma olen purjus."
-"Ma olen puRRRRRRjus!"
Njah, mina olin ka natuke :) Oma silmi ma paraku ei näinud. Zavoodis käitusin ma korralikult ka. Hull lugu läks lahti hoopiski Dorise pool. Tantsuõhtuke, mille käigus me Dorisega end üksteise silmis tõsiselt kompromiteerisime :D Ilusateks atribuutideks olid vihmavari ja kardinad ;) Magama sai mindud poole viie paiku.
HOmmikul magasin ma uskumatult kaua. Olgu kiidetud Dorise kardinad(!!!), mis hoiavad tüütud päikesekiired silmist kaugel ja kaitsevad igati päevaseid magajaid. Koju läksin veidi peale ühtteist. See oli kindlasti mu fantaasia, aga samm tundus veidi ebakindel ja tuikuv. Peale selle oli väljas 15 kraadi. Minul oli paks kampsun ja mantel. Kole tüütu.
Nii aeg möödubki. Olen vast kaks tundi juba arvuti ees olnud. Täna olen ma vähemalt MSN-st kõrvale hoidnud. Age of Empires ka ahvatleb, aga veel olen tugev. Siiski kulub aeg meeletult kiiresti.
Tänased 4 tundi kahe loengu vahel kulusid tegelikult ka hetkega. Asjalikkusest suurt midagi välja ei tulnud. Noh, niipaljugi et kuigi raamatukokku ei jõudnud, külastasin siiski raamatuid - antikvariaatides. Sattusin mingisse kohutavasse seisundisse ja nüüd on mul viis raamatut rohkem (ja ebamäärane summa raha vähem). Õnneks ründas sama hullus ka Piretit, kes sai kuus raamatut :D
Päris raske oli kogu seda teksti tassida. Ometi kõndisin veel Piretile külla. Tema kodu tundub olevat isegi kaugemal kui meie ühikas (tean jah, et täiesti subjektiivne tunne). Ta elab ju Säästumarketi taga! Veetsin seal veidi toredalt aega ja ometi jõudsin veel kunstiteaduse loengusse ka (kolmandat korda semestri jooksul). See oli üsna kohutav sest kuigi olin hästi meelestatud, vajusin ma ikka ära ja leidsin end peagi jälle vihikusse kritseldamas või aknast välja vaatamas. Teised olid jällegi üsna lössi vajunud, üks või kaks magajat tabasin ka!
Nüüd olen siis kodus. Prantsuse keel on äärmiselt ebakutsuv. Mitte keel ise, küll aga need harjutused. Ma ei taha ma ei taha. eriti mitte täna, kus mind on tabanud grafomaania. Ei taha kuigi olen saanud ennustuse katastroofi saabumisest - kontrolltöö ühes kolmandikus, mille kätte sain olin suutnud õigesti teha ühe lause kümnest. Ma tunnen päris suurt häbi, sest õpetaja on fantastiline :(
Noh, ja nüüd peaksin ma veidi veel katsetama essee-laadsete asjade kirjutamist. Täna lükkame piiksuva kohusetunde tahaplaanile. (Muidugi tekib küsimus millal ma üldse olen olnud usin ja kohustetundlik. Ikka siis kui asi on juba kriitilises seisukorras :D)
Nüüd seisneb iroonia selles, et nett tuli tagasi, vahepeal tarkusi ei kirjutanud, mängisin hoopis mängu, õppima ikkagi ei hakanud
Noh õnneks on olemas võimalus kirjutada wordis või notrpadis ja tekst salvestada. Said nüüd iroonia!
Või on see netikadu hoopis mingi müstiline hoiatus või keeld kirjutada? Olen ignorantne ja keeldun tähele panemast ilmseid märke. Kirjutan!
Oluliseim sai vist juba ennist öeldud, aga ka argielu tahaks natuke kirjeldada.(et oleks lugejaid ja kommenteerijaid :D )
KUi ma pühapäeva õhtul oma laisast ja voodikesksest nädalavahetusest kirjutasin, ei teadnud ma veel, et kohevarsti ajan mantli selga ja ronin zavoodi. Longin kohale, joon end lõbusaks ja... noh, seekord sain öömaja Dorise juures nii et tagasiroomamine jäi ära.
Zavood hakkab juba omamoodi pühakojaks muutuma (Doris muide avaldas soovi saada sinna põranda alla maetud) Nii tähtis koht minu elus, et peaks varsti selle jaoks lausa eraldi kategooria tekitama? Mina-teemalisi postitusi on kõige enam, aga ehk saaks zavood teise koha? See oleks veidi jube. Niisiis, ikkagi elu-olu :D
Iseenesest oli Zavoodis ikka tore ja lõbus. Igavus ja nädalavahetuse tusane rahutus kadusid kiiresti. Muidugi oli mängus alkohol :D Zavood on pühapäeviti palju tühjem kui muidu, aga tuttavaid oli ikkagi näha. Näiteks Eric. Käisin temaga isegi juttu rääkimas ja avastasin, et MSN-i väliselt on ta märksa huvitavam. Hoolimata sellest, et ta ikka küllaltki depressiivne oli. Siis läksin Dorise seltskonda tagasi. KUi pärast uuesti temaga juttu läksin rääkima, nägin totralt rõõmsat naeratust ja kilavaid silmi.
-"How do you say i'm drunk in Estonian?"
-"Ma olen purjus."
-"Ma olen puRRRRRRjus!"
Njah, mina olin ka natuke :) Oma silmi ma paraku ei näinud. Zavoodis käitusin ma korralikult ka. Hull lugu läks lahti hoopiski Dorise pool. Tantsuõhtuke, mille käigus me Dorisega end üksteise silmis tõsiselt kompromiteerisime :D Ilusateks atribuutideks olid vihmavari ja kardinad ;) Magama sai mindud poole viie paiku.
HOmmikul magasin ma uskumatult kaua. Olgu kiidetud Dorise kardinad(!!!), mis hoiavad tüütud päikesekiired silmist kaugel ja kaitsevad igati päevaseid magajaid. Koju läksin veidi peale ühtteist. See oli kindlasti mu fantaasia, aga samm tundus veidi ebakindel ja tuikuv. Peale selle oli väljas 15 kraadi. Minul oli paks kampsun ja mantel. Kole tüütu.
Nii aeg möödubki. Olen vast kaks tundi juba arvuti ees olnud. Täna olen ma vähemalt MSN-st kõrvale hoidnud. Age of Empires ka ahvatleb, aga veel olen tugev. Siiski kulub aeg meeletult kiiresti.
Tänased 4 tundi kahe loengu vahel kulusid tegelikult ka hetkega. Asjalikkusest suurt midagi välja ei tulnud. Noh, niipaljugi et kuigi raamatukokku ei jõudnud, külastasin siiski raamatuid - antikvariaatides. Sattusin mingisse kohutavasse seisundisse ja nüüd on mul viis raamatut rohkem (ja ebamäärane summa raha vähem). Õnneks ründas sama hullus ka Piretit, kes sai kuus raamatut :D
Päris raske oli kogu seda teksti tassida. Ometi kõndisin veel Piretile külla. Tema kodu tundub olevat isegi kaugemal kui meie ühikas (tean jah, et täiesti subjektiivne tunne). Ta elab ju Säästumarketi taga! Veetsin seal veidi toredalt aega ja ometi jõudsin veel kunstiteaduse loengusse ka (kolmandat korda semestri jooksul). See oli üsna kohutav sest kuigi olin hästi meelestatud, vajusin ma ikka ära ja leidsin end peagi jälle vihikusse kritseldamas või aknast välja vaatamas. Teised olid jällegi üsna lössi vajunud, üks või kaks magajat tabasin ka!
Nüüd olen siis kodus. Prantsuse keel on äärmiselt ebakutsuv. Mitte keel ise, küll aga need harjutused. Ma ei taha ma ei taha. eriti mitte täna, kus mind on tabanud grafomaania. Ei taha kuigi olen saanud ennustuse katastroofi saabumisest - kontrolltöö ühes kolmandikus, mille kätte sain olin suutnud õigesti teha ühe lause kümnest. Ma tunnen päris suurt häbi, sest õpetaja on fantastiline :(
Noh, ja nüüd peaksin ma veidi veel katsetama essee-laadsete asjade kirjutamist. Täna lükkame piiksuva kohusetunde tahaplaanile. (Muidugi tekib küsimus millal ma üldse olen olnud usin ja kohustetundlik. Ikka siis kui asi on juba kriitilises seisukorras :D)
Nüüd seisneb iroonia selles, et nett tuli tagasi, vahepeal tarkusi ei kirjutanud, mängisin hoopis mängu, õppima ikkagi ei hakanud
vahemärkus (minu blogimise mõte)
Ma olen kaldunud mõtisklustesse, kirjeldasin äsja juba teist postitust järjest enda sisemisi tundeid ja mõtteid.(nüüd kolmandat?) See on kathtlemata individuaalne ja teistele ilmselt küllaltki ebahuvitav. Ma olen sellelegi enne mõelnud. Kuidas siis käituda sellises olukorras kus tahaks väga just sellistel mittemenukatel teemadel kirjutada?
Bloogi tegin ma üleüldse veidi segastel eesmärkidel. Selles oli kindlasti ports edevust ja enesenäitamise soovi, aga need kaks pidid olema mulle kirjutamise motivatsiooniks. Olin enne bloogi tulutult proovinud päevikuid pidada. ei õnnestunud. Bloog aga õnnestub(?) ses tean, et keegi loeb. Millegipärast on mul niimoodi kergem kirjutada, järjepidevust säilitada.
Teisalt on see bloog ikkagi põhiliselt mulle endale. Mälestusteks ja meenutusteks. Mis on juhtunud, mida olen mõelnud. Ometi on see tekstikogum avalik - kõigile lugemiseks. Kusjuures ma pole isegi mitte anonüümne. See tähendab seda, et tahes-tahtmata toimub mingisugune enesetsensuur. Kõigest ma ei räägi ja ma imetlen ikka ja jälle näiteks Liisi julgust kirjutada nii nagu ta tegelikult mõtleb.
Ma ei tea mida sellest nn tsensuurist arvata. Ütelt poolt oleks just inimlik huvi kõikide pisidetailide vastu, aga teisalt ei taha ma, et asi kisuks klatšiks.
Kui ma olen midagi ähmaselt või iroonilselt maininud ja hiljem sellest enam midagi ei mäleta, on mul kahju, aga kõiki pisiasju ei püüagi kinni niikuinii ja sellisel praegusel valival kirjutamisviisil jääb mul endast parem mulje ka :)
Bloogi tegin ma üleüldse veidi segastel eesmärkidel. Selles oli kindlasti ports edevust ja enesenäitamise soovi, aga need kaks pidid olema mulle kirjutamise motivatsiooniks. Olin enne bloogi tulutult proovinud päevikuid pidada. ei õnnestunud. Bloog aga õnnestub(?) ses tean, et keegi loeb. Millegipärast on mul niimoodi kergem kirjutada, järjepidevust säilitada.
Teisalt on see bloog ikkagi põhiliselt mulle endale. Mälestusteks ja meenutusteks. Mis on juhtunud, mida olen mõelnud. Ometi on see tekstikogum avalik - kõigile lugemiseks. Kusjuures ma pole isegi mitte anonüümne. See tähendab seda, et tahes-tahtmata toimub mingisugune enesetsensuur. Kõigest ma ei räägi ja ma imetlen ikka ja jälle näiteks Liisi julgust kirjutada nii nagu ta tegelikult mõtleb.
Ma ei tea mida sellest nn tsensuurist arvata. Ütelt poolt oleks just inimlik huvi kõikide pisidetailide vastu, aga teisalt ei taha ma, et asi kisuks klatšiks.
Kui ma olen midagi ähmaselt või iroonilselt maininud ja hiljem sellest enam midagi ei mäleta, on mul kahju, aga kõiki pisiasju ei püüagi kinni niikuinii ja sellisel praegusel valival kirjutamisviisil jääb mul endast parem mulje ka :)