Nii! Siin ma siis olengi. Nagu ma eile õhtul reklaamisin. Ma mäletan, et mulle anti luba vinguda ja nii ma siis seda järjekordset postitust vingumisega alustada tahaksin. Ikka väga vastik on! Esiteks käib see ilm mulle närvidele. Olin pühapäeval kodus ja ilm oli nii pilvine ja udune, et juba kell kaksteist oli toas niivõrd hämar, et oleks võinud silmad plaksti kinni panna ja magama heita. Tegelikult pidime pühapäeval rappa minema, aga kuna ema jäi haigeks, siis me ju ometi ei saanud minna. Sellest on kahju.
Jah, ma olen looduses ka "külaline", aga need külaskäigud on mulle hästi olulised. Need toovad meelerahu ja annavad jõudu. Muidugi ka sinna sõitmine, niiöelda teelolemine on väärtuslik. Aga jah, jäi minemata. Reedel saan rappa, aga see on teistmoodi, sest ma lähen sinna võõraste inimestega ja ma natuke kardan. Tegelikult ei ole kartmine see õige sõna. Aga paremat ma praegu välja mõelda ei oska.
Ema jäi haigeks ja palju õnne mulle- päev hiljem ka mina. Oli tore veeta öö oksendades. Soovitan soojalt kõigile! Nüüd on vist viirus üle elatud, aga nõrk nagu ma olen, sain kohe Liisilt veidi nohu ja köha ja kurguvalu. Vähemalt ei ole mul süümepiinu - teda ma kõhutõppe ei nakatanud. Kahju ainult, et ma ei saanud minna loengusse, mille nimel ma just Tartusse üldse tulingi. Tjah, esmaspäeva hommikul oli minu suurim saavutus see, et suutsin WC-sse kõndida. Kell 12 tuli Liis koolist tagasi. Askeldas nii kolmveerand tundi ja siis me läksime magama. Ärkasime kell viis, vahtisime natuke netist "Seksi ja linna" ning magasime hommikuni. Mõnus!
Aga see kahe linna vahel pendeldamine muutub frustreerivaks. Ma tahan näha Tallinna inimesi, aga ma tahan olla Tartus. Ma tahan käia Draamateatris, aga ma tahan olla Tartus. Ma tahan jalutada mere ääres, aga ma tahan olla Tartus jne jne. Vähemalt neljapäevaõhtune "Metspart" oli igati tore tükk, Tallinnasse minekut väärt!. Ainuke halb asi on see, et inimesed naeravad täiesti valede kohtade peal. see ei tohiks mind häirida, aga häirib! Laupäeval vaatasime "Mehe tööd" Ei liha, ei kala. Tjah, "Sügisball" oli eelviimane nähtud film. Sel on mõju siiamaani.
Tegelikult tahaksin ma olla loominguline, aga ma olen selleks vist liiga laisk.
Täna peaks mul olema palgapäev. Väike summa, aga ma tunnen ikka, et olen teinud liiga vähe. On see tunne halb või hea? Üldiselt ma tunnen arengut. Enam ma ei raiskagi ära tervet päeva- ainult pool päeva. Tahtejõud siiski eksiteerib!
kolmapäev, oktoober 31, 2007
teisipäev, oktoober 30, 2007
Varsti...
Varsti ma kirjutan siia jälle....
Kes teab, võib-olla juba homme...
Aga praegu lähen ma magama
Kes teab, võib-olla juba homme...
Aga praegu lähen ma magama
esmaspäev, oktoober 22, 2007
Kogu aeg ei saa seletada ja muliseda. Mõtted on juba välja öeldud sõbralikus seltskonnas inimeste keskel, kes muutuvad aina olulisemaks. Ja ma ei tahagi praegu tegelikult uhiuusi sõpru leida. Vanadega muutuvad vestlused lihtsalt üha huvitavamateks ja sisukamateks, kuid samas võib julgelt ka lihtsalt labaselt klatšida :)
Sellest, mida ma teinud olen, pole ka eriti rääkida. Elu lihtsalt lendab mööda, muud midagi.
Kuulan muusikat, loen raamatuid, käin mõnes loengus...Muusika läheb eriliselt hinge, nagu sügisel ikka ja unenäod tulevad viimasel ajal lausa mitmekaupa.
Võibolla ma nüüd mõnda aega ei viitsigi kirjutada ja hakkan siia toppima pilte, videosid ja teste...
Sellest, mida ma teinud olen, pole ka eriti rääkida. Elu lihtsalt lendab mööda, muud midagi.
Kuulan muusikat, loen raamatuid, käin mõnes loengus...Muusika läheb eriliselt hinge, nagu sügisel ikka ja unenäod tulevad viimasel ajal lausa mitmekaupa.
Võibolla ma nüüd mõnda aega ei viitsigi kirjutada ja hakkan siia toppima pilte, videosid ja teste...
neljapäev, oktoober 18, 2007
offline
Sel nädalal on meil Liisiga "suhtepuhkus". Elan nimelt nädalakese Minni juures, sest tema elukaaslane on Pärnus, kus ta usinalt õpib ja iga päev hommikul kell seitse jookseb. Minni ei taha üksi olla ja mina vana ematereesa hülgasin Liisi, et Minnile toeks olla.
Arvuti on Minnil küll, aga vot internetti kohe üldse mitte. Sellepärast ma blogida polegi saanud.
Interneti asemel on Minnil ahi, mida iga õhtu kütta tuleb. Tal on rotid ja tal on televiisor. Täiesti teistsugune keskkond, mis peaks ju heaks vahelduseks olema, eks? Mida sealsest elust rääkida, ma ei teagi. Lihtsalt on selline tore ja lihtne nädal, mis nagu näha, kohe otsa on saamas....
Homme olen juba ühikas tagasi ja ilmselt on mul siis aega uneleda ja uimerdada ja pikemalt kirjutada....
Arvuti on Minnil küll, aga vot internetti kohe üldse mitte. Sellepärast ma blogida polegi saanud.
Interneti asemel on Minnil ahi, mida iga õhtu kütta tuleb. Tal on rotid ja tal on televiisor. Täiesti teistsugune keskkond, mis peaks ju heaks vahelduseks olema, eks? Mida sealsest elust rääkida, ma ei teagi. Lihtsalt on selline tore ja lihtne nädal, mis nagu näha, kohe otsa on saamas....
Homme olen juba ühikas tagasi ja ilmselt on mul siis aega uneleda ja uimerdada ja pikemalt kirjutada....
pühapäev, oktoober 14, 2007
pealkirjata
Oi oi. Blogimisse on tulnud väike vahe ja nüüd on mul raske jälle hoogu sisse saada. Istun siin, kirjutan ja siis kustutan, sest see, mida ma tegelikult väljendada tahaksin, ei tule kuidagi välja.
Reede esimestel tundidel ühika poole kõndides ma mõtlesin, õigemini fantaseerisin täiesti ulmelisena tunduval teemal. Mis mõte see täpselt oli, polegi vast oluline. Niikuinii ma ei suuda seda enam nii kirja panna nii, nagu ma teda kell 1.35 öösel mõtlesin. Tähtsam on hoopis see, et hetkeks oli mul tunne, et üks kunagi kellegi poolt välja öeldud idee oli minu poolt täiesti läbi seeditud ja selgeks saanud. Ainult hetkeks muidugi. Nüüd on see selgus ju kadunud. Ma teadsin, et see nii juhtub juba ühikateel. Aga siis tuli mul mõte, et ehk on ajus mingisugune salvestusseade, mis korjab kokku absoluutselt kõik inimese ühe elu kogemused ja mõtted, mida saab vahetult enne, või peale surmagi läbi uurida ja nii ei lähe need teiste jaoks ehk triviaalsed, aga enda jaoks nii olulised hetked kaotsi.
Niimoodi teistmoodi mõtlema hakkan ma ikka siis, kui mu mõtlemisorgan on stimulatsiooni saanud. Istusime Brita ja Piretiga Zavoodis ja muudkui arutlesime ning filosofeerisime, sekka veidi klatši muidugi ka. See oli nii mõnus ja iseenesestmõistetav. Ja tegelikult... ega see ju nii iseenesestmõistetav ei ole. Mõelda sellest, et võibolla juba varsti on igaüks meist erinevas Eesti või maailma otsas, on kurb. Aga samas on meil ehk lootust, et ajast hoolimata, on meie kokkusaamised ikkagi iseenesestmõistetavad. Jälle on raske seda mõtet väljendada, sest kogu aeg on selline tunne, et ma lähen liiga pateetiliseks, liiga klišeeliseks....Ja isegi siis ei tule see mõte päris õigesti välja...Las ta olla siis hoopis seal minu ajusopis....
Ja-jah. Eks ma üritan siia blogisse ikkagi ilusaid mõtteid kirja panna. Aga ärge te arvake, et kogu mu elu on roosade prillidega mööda tartu tänavaid keksimine. Eriti viimasel ajal on üha enam ebakindlust, kõhklusi, muretsemist. Õnneks jääb see kõik neisse hetkedesse, mil ma blogi ei kirjuta ja teie ei pea neist teadma :)
Neljapäeval kohtasin mustlast. Ta ennustas ja tahtis selle eest muidugi raha ka. Aga mul ei olnudki kahju. Kuulasin natuke ta juttu, andsin natuke raha, ja põgesin siis. Kahetsesin, et midagi konkreetsemalt ei küsinud. Ometi tekitas see kohtumine minus terveks päevaks hea tunde. Ei teagi miks.
Selle nädala teine pool on rohkem uni kui tegelikkus olnud. Ja und, muide olen ma kuhjaga näinud. Kahju ainult, et ma ei taibanud aru saada, et puudega ühekõrgused päevalilled ei ole reaalsed. Lucidiga läheb veel aega...
Reede esimestel tundidel ühika poole kõndides ma mõtlesin, õigemini fantaseerisin täiesti ulmelisena tunduval teemal. Mis mõte see täpselt oli, polegi vast oluline. Niikuinii ma ei suuda seda enam nii kirja panna nii, nagu ma teda kell 1.35 öösel mõtlesin. Tähtsam on hoopis see, et hetkeks oli mul tunne, et üks kunagi kellegi poolt välja öeldud idee oli minu poolt täiesti läbi seeditud ja selgeks saanud. Ainult hetkeks muidugi. Nüüd on see selgus ju kadunud. Ma teadsin, et see nii juhtub juba ühikateel. Aga siis tuli mul mõte, et ehk on ajus mingisugune salvestusseade, mis korjab kokku absoluutselt kõik inimese ühe elu kogemused ja mõtted, mida saab vahetult enne, või peale surmagi läbi uurida ja nii ei lähe need teiste jaoks ehk triviaalsed, aga enda jaoks nii olulised hetked kaotsi.
Niimoodi teistmoodi mõtlema hakkan ma ikka siis, kui mu mõtlemisorgan on stimulatsiooni saanud. Istusime Brita ja Piretiga Zavoodis ja muudkui arutlesime ning filosofeerisime, sekka veidi klatši muidugi ka. See oli nii mõnus ja iseenesestmõistetav. Ja tegelikult... ega see ju nii iseenesestmõistetav ei ole. Mõelda sellest, et võibolla juba varsti on igaüks meist erinevas Eesti või maailma otsas, on kurb. Aga samas on meil ehk lootust, et ajast hoolimata, on meie kokkusaamised ikkagi iseenesestmõistetavad. Jälle on raske seda mõtet väljendada, sest kogu aeg on selline tunne, et ma lähen liiga pateetiliseks, liiga klišeeliseks....Ja isegi siis ei tule see mõte päris õigesti välja...Las ta olla siis hoopis seal minu ajusopis....
Ja-jah. Eks ma üritan siia blogisse ikkagi ilusaid mõtteid kirja panna. Aga ärge te arvake, et kogu mu elu on roosade prillidega mööda tartu tänavaid keksimine. Eriti viimasel ajal on üha enam ebakindlust, kõhklusi, muretsemist. Õnneks jääb see kõik neisse hetkedesse, mil ma blogi ei kirjuta ja teie ei pea neist teadma :)
Neljapäeval kohtasin mustlast. Ta ennustas ja tahtis selle eest muidugi raha ka. Aga mul ei olnudki kahju. Kuulasin natuke ta juttu, andsin natuke raha, ja põgesin siis. Kahetsesin, et midagi konkreetsemalt ei küsinud. Ometi tekitas see kohtumine minus terveks päevaks hea tunde. Ei teagi miks.
Selle nädala teine pool on rohkem uni kui tegelikkus olnud. Ja und, muide olen ma kuhjaga näinud. Kahju ainult, et ma ei taibanud aru saada, et puudega ühekõrgused päevalilled ei ole reaalsed. Lucidiga läheb veel aega...
kolmapäev, oktoober 10, 2007
punktikesi
- Tartus on nõmedad koerad. Vähemalt siin Maarjamõisa-Veeriku kandis. Igal hommikult tatsan ma neist mööda ja nad ei teist nägugi. Õhtuti ka ei tee teist nägu. Aga kui mõni peremees-perenaine läheduses on, siis hakkavad nad täiest kõrist lõugama. Ja mina, kes ma olen harjunud, et need koerad sellised flegmaatilised on, ehmatan alati. Ei ole just tore avastada, et sinu igapäevane teretuttav nüüd järsku sinu vihavaenlast kehastab. Nii silmakirjalikud koerad!
- Aga Riia mnt-l on asfalti sees üks tore lohk. Kui see vihmaperioodidel lombiks muutub, siis saab sellest süda:)
- Ja õhtuti ühika juure jõudes näen ma iga kord erinevat valgustatud akendest tekkivat mustrit. Alati vaatan ma, kas 7. korrruse viimases aknakeses tuli põleb. Tavaliselt põleb. Siis on Liis juba kodus ja see teeb meele heaks.
- Mulle meeldib läbi lompide ja pori käia - lihtsalt nii vägevad saapad on mul. Eile end koju vedades käisin ka rõõmsalt läbi lompide ja pori. Täna sain aru, miks see eriti moes ei ole. Minu mustad saapad olid muutunud beežiks.
- Aeglaselt käia on tegelikult toredam, kui tormata
if only i could get started
Eilne seltsimine kujunes päris pikaks ja nii ma ärkasingi alles kell 11. Hommikul kuulsin, kuidas Liis toimetas, aga mõtlesin, et veel üles ei tõuse. Siis jäi kõik korraga vait, aga just nagu viis minutit hiljem hakkas Liis jälle toimetama. Siis selgus muidugi see, et sel ajal kui mina justkui viis minutit magasin, käis tema juba loengus ära. Ja nii ma kulutasingi oma väärtusliku hommiku hoopis magamisele. Ausalt öeldes on aga magamine üks parimaid asju elus ja ma ei kahetse mitte. Hoopis õnnelik olen, et mul nii kaua magada õnnestus. Tavaliselt ma ju rohkem kui üheksani magada ei suudagi.
Ma olen nüüd peaaegu terve nädal järgemööda und näinud. Ärkamise hetkel on kõik meeles, aga praeguseks enam muidugi mitte. Ei olnud mingit ilusat stoorit, mida mäletada. Aga nüüd on mul kahju, et ma isegi neid katkeid üles ei kirjutanud. Mäletan vähemalt üleeilset und, kus ma tahtsin pesumasinat osta ja kui ma olin mudeli välja valinud, pidin liikuvatele nööridele kinnitatud kalu sööma hakkama. Nii, nagu tsirkuses. Kuidas see pesumasina ostmisega seotud oli, ma küll ei tea. Täna öösel nägin unes, kuidas ma olin korraga zavoodis, koduteel ja juba ühikas. Nagu mingi astralprojektsioon. Põnev! Ma tahtsin minna raamatukokku ja midagi kasulikku korda saata, aga väljas sajab vihma ja mina viskasin oma vihmavarju ka ära (oli teine lihtsalt nii katki). Ja üldsegi on kell juba üks. Kohutav, kui kiiresti kihutab aeg! Mitte midagi peale blogimise ei jõuagi ette võtta :D
Aga tegelikult ma avastasin ükspäev, et kiirustamisel pole mingit mõtet. Kõndisin ülimalt aeglases tempos koju ja mõtlesin, et mis ma enam ikka ajaga võitlen. Rahulikult ja uimerdades elades on kõik palju nauditavam. Uimerdis olen ma muidugi kogu oma elu olnud, aga enamasti on mul ikka süümepiinad olnud, et sel ajal, kui teised aina toimetavad mina lihtsalt jõude olen. Jõude on nii hea olla. Tõesti on. Aga loomulikult saabub õige varsti see päev kui tuleb terve kuu uimerdamine paari päevaga ära teha. ja siis ma olen enda peale küll pahane. Ja siis ma mõtlen, kui paljuks ma tegelikult võimeline oleksin, kui ma iga päev nii tubli ja osav oleksin nagu nendel kriitilistel päevadel. I would be unstoppable, if only i could get started, eksole. Nutt ja hala, nutt ja hala.
Üldiselt hakkab mulle üha enam tunduma, et ma olen juba tõeline vanainimene. Aina kordan ja kordan end. No minge lugege mõnda selle blogi igivana postitust. Jutt, või vähemalt mõte, on täpselt sama, kui siinses postituses. Aga jah, eks me käimegi seni ringides, kuni me sellest välja saame. Tsüklid pidavat olema 7-aastased. 21 peaks olema ühe tsükli lõpp. Äkki juba järgmine aasta võib leida siit blogist hoopis teistsuguseid mõtteid ja probleeme? Ausalt öeldes, ma ise küll juba ootan seda :)
Hmmm, muidugi tulin ma blogisse kirjutama sellest, kui tore meil eile oli, aga jah... eks siis teine kord kirjutan ka trallimisest. Piret on veel mõnda aega ju siin...
PS: ilm läks ilusaks! Lähen siis raamatukokku :)
PS2: See uus Lotmani skulptuur (Toru-Jüri) on väga lahe :):)
Ma olen nüüd peaaegu terve nädal järgemööda und näinud. Ärkamise hetkel on kõik meeles, aga praeguseks enam muidugi mitte. Ei olnud mingit ilusat stoorit, mida mäletada. Aga nüüd on mul kahju, et ma isegi neid katkeid üles ei kirjutanud. Mäletan vähemalt üleeilset und, kus ma tahtsin pesumasinat osta ja kui ma olin mudeli välja valinud, pidin liikuvatele nööridele kinnitatud kalu sööma hakkama. Nii, nagu tsirkuses. Kuidas see pesumasina ostmisega seotud oli, ma küll ei tea. Täna öösel nägin unes, kuidas ma olin korraga zavoodis, koduteel ja juba ühikas. Nagu mingi astralprojektsioon. Põnev! Ma tahtsin minna raamatukokku ja midagi kasulikku korda saata, aga väljas sajab vihma ja mina viskasin oma vihmavarju ka ära (oli teine lihtsalt nii katki). Ja üldsegi on kell juba üks. Kohutav, kui kiiresti kihutab aeg! Mitte midagi peale blogimise ei jõuagi ette võtta :D
Aga tegelikult ma avastasin ükspäev, et kiirustamisel pole mingit mõtet. Kõndisin ülimalt aeglases tempos koju ja mõtlesin, et mis ma enam ikka ajaga võitlen. Rahulikult ja uimerdades elades on kõik palju nauditavam. Uimerdis olen ma muidugi kogu oma elu olnud, aga enamasti on mul ikka süümepiinad olnud, et sel ajal, kui teised aina toimetavad mina lihtsalt jõude olen. Jõude on nii hea olla. Tõesti on. Aga loomulikult saabub õige varsti see päev kui tuleb terve kuu uimerdamine paari päevaga ära teha. ja siis ma olen enda peale küll pahane. Ja siis ma mõtlen, kui paljuks ma tegelikult võimeline oleksin, kui ma iga päev nii tubli ja osav oleksin nagu nendel kriitilistel päevadel. I would be unstoppable, if only i could get started, eksole. Nutt ja hala, nutt ja hala.Üldiselt hakkab mulle üha enam tunduma, et ma olen juba tõeline vanainimene. Aina kordan ja kordan end. No minge lugege mõnda selle blogi igivana postitust. Jutt, või vähemalt mõte, on täpselt sama, kui siinses postituses. Aga jah, eks me käimegi seni ringides, kuni me sellest välja saame. Tsüklid pidavat olema 7-aastased. 21 peaks olema ühe tsükli lõpp. Äkki juba järgmine aasta võib leida siit blogist hoopis teistsuguseid mõtteid ja probleeme? Ausalt öeldes, ma ise küll juba ootan seda :)
Hmmm, muidugi tulin ma blogisse kirjutama sellest, kui tore meil eile oli, aga jah... eks siis teine kord kirjutan ka trallimisest. Piret on veel mõnda aega ju siin...
PS: ilm läks ilusaks! Lähen siis raamatukokku :)
PS2: See uus Lotmani skulptuur (Toru-Jüri) on väga lahe :):)
laupäev, oktoober 06, 2007
Kust tulevad lapsed?
Mõne toob kurg kaasa, teine leitakse kapsalehe alt.See konkreetne laps ilmus välja kivi alt :)
Pildil alati võluv Anna
neljapäev, oktoober 04, 2007
vestlused Liisiga
Ärgates vingusin Liisile, kuidas mul pea valutab ja kuidas ma vist kunagi terveks ei saa. ta arvas, et küllap olen ma HIV-i nakatyunud. No siis rõõmustasin ma, et hirmus küll, aga vähemalt saan kõhnaks. "Ei," ütles ta "kõhnaks ei saa sa eluaeg!" Eks ma siis suren ikkagi volüümikana. Liisi sõna on seadus!
Hommikust süües arutasime Liisiga elulistel teemadel. Mis saab siis, kui ühikas tulekahju on? Kindlasti suletakse meie tuletõkke tsoon ja me peame sisse põlema. Olime nõus, et tuleb põgeneda akna kaudu. Liis arvas, et kõigepealt viskab ta alla padja ja siis püüab sellele maanduda. Mina pakkusin, et visaku siis hoopis voodi. On kergem sihtida. Ainult, et kui voodi tagurpidi või külili maha kukub, on küll halvasti. No ilmselt tuleb siis ikka riietest köis kokku sõlmida. Ainult, et kas meil on ikka piisavalt riideid, et 7. korruselt turvaliselt maapinnale laskuda? Tuleb ikka igaks juhuks köis hankida, sest mine sa tea, mida elus võib vaja minna. Kust saaks osta umbes 25m tugevat köit? (Ja Liis tahaks mingit turvaköit ka)
Tegelikult otsustasime, et vaja on hoopis nöörredelit. Et kui ühikaüür maksmata, siis saab tuppa ja toast välja redeli kaudu. Ja alla laskudes koputaks Liis akendele ja ütleks rõõmsasti naeratades, et on aeg ärgata! Tal oli lausa plaan redeliga Mailisi aknani kiikuda. (Ta elab kolmandal korrusel, meist diagonaalis) Niisiis, kust saaks muretseda ühe väga pika köisredeli?
Ja konserve on ka vaja. Sest peale filmi "Päev pärast homset" vaatamist on mul alati selline tunne, et toas pole lihtsalt piisavalt toiduvarusid. Ahjaa! ja kirvest on ka vaja, sest raamatute põletamine hoiab sooja vaevalt tunnikese. Siis tuleb asuda kappide ja laudade kallale. Lõpuks põletame vahtkummist toolid ja sureme vahetult enne päästjate saabumist vingumürgitusse.
Õhtul vaatasime "The Notebooki" ilus film küll, aga ma ei suuda enam üldse filme tõsiselt võtta, niisiis me itsitasime pidevalt, tegime lolle kommentaare ja ja arutlesime selle üle, et armastus on seotud ego upitamise tundega, üksteisele koplimentide tegemisega. Liis nõustus: "Jah, meie armastame teineteist. Kogu aeg ütleme teineteisele ilusaid asju" "Jah, vana lehm, sul on täielik õigus," vastasin mina. Ja sellest egoupitamise vajadusest lähtuvalt jõudsime järeldusele (filmi vaadates), et meestele meeldimiseks, tuleb meest nähes kohe komistada, autoga aeda sõita, intiimsete hetkede ajal võimalikult palju lobiseda ja üleüldse hästi saamatu olla. Siis saab tanu alla! Liisi see ei puutu, aga Kirjanduse maja ees Lembit Kurvitsaga vesteldes saime Britaga teada, et lootust on ka meil. Lembit Kurvits näiteks hindab haritud naisi hindega 4+
Nii me siis elamegi. iga päev uued aga sama tore-tobedad teemad.
Ja Liis võib nüüd õnnelik olla, sest ometi on üks sissekanne, kus ka tema oluliselt esindatud on!
Hommikust süües arutasime Liisiga elulistel teemadel. Mis saab siis, kui ühikas tulekahju on? Kindlasti suletakse meie tuletõkke tsoon ja me peame sisse põlema. Olime nõus, et tuleb põgeneda akna kaudu. Liis arvas, et kõigepealt viskab ta alla padja ja siis püüab sellele maanduda. Mina pakkusin, et visaku siis hoopis voodi. On kergem sihtida. Ainult, et kui voodi tagurpidi või külili maha kukub, on küll halvasti. No ilmselt tuleb siis ikka riietest köis kokku sõlmida. Ainult, et kas meil on ikka piisavalt riideid, et 7. korruselt turvaliselt maapinnale laskuda? Tuleb ikka igaks juhuks köis hankida, sest mine sa tea, mida elus võib vaja minna. Kust saaks osta umbes 25m tugevat köit? (Ja Liis tahaks mingit turvaköit ka)
Tegelikult otsustasime, et vaja on hoopis nöörredelit. Et kui ühikaüür maksmata, siis saab tuppa ja toast välja redeli kaudu. Ja alla laskudes koputaks Liis akendele ja ütleks rõõmsasti naeratades, et on aeg ärgata! Tal oli lausa plaan redeliga Mailisi aknani kiikuda. (Ta elab kolmandal korrusel, meist diagonaalis) Niisiis, kust saaks muretseda ühe väga pika köisredeli?
Ja konserve on ka vaja. Sest peale filmi "Päev pärast homset" vaatamist on mul alati selline tunne, et toas pole lihtsalt piisavalt toiduvarusid. Ahjaa! ja kirvest on ka vaja, sest raamatute põletamine hoiab sooja vaevalt tunnikese. Siis tuleb asuda kappide ja laudade kallale. Lõpuks põletame vahtkummist toolid ja sureme vahetult enne päästjate saabumist vingumürgitusse.
Õhtul vaatasime "The Notebooki" ilus film küll, aga ma ei suuda enam üldse filme tõsiselt võtta, niisiis me itsitasime pidevalt, tegime lolle kommentaare ja ja arutlesime selle üle, et armastus on seotud ego upitamise tundega, üksteisele koplimentide tegemisega. Liis nõustus: "Jah, meie armastame teineteist. Kogu aeg ütleme teineteisele ilusaid asju" "Jah, vana lehm, sul on täielik õigus," vastasin mina. Ja sellest egoupitamise vajadusest lähtuvalt jõudsime järeldusele (filmi vaadates), et meestele meeldimiseks, tuleb meest nähes kohe komistada, autoga aeda sõita, intiimsete hetkede ajal võimalikult palju lobiseda ja üleüldse hästi saamatu olla. Siis saab tanu alla! Liisi see ei puutu, aga Kirjanduse maja ees Lembit Kurvitsaga vesteldes saime Britaga teada, et lootust on ka meil. Lembit Kurvits näiteks hindab haritud naisi hindega 4+
Nii me siis elamegi. iga päev uued aga sama tore-tobedad teemad.
Ja Liis võib nüüd õnnelik olla, sest ometi on üks sissekanne, kus ka tema oluliselt esindatud on!
teisipäev, oktoober 02, 2007
jõin palju teed ja käisin haldjatemaal
Niisiis. Umbes peale kahte- kuni kolmekümmet tassitäit kõrge kofeeinisisaldusega jooke, on kirjutis või mingisugunegi variant sellest valmis. (Täpsuseihalejatele: valmis sai eile.)
Mina lollike arvasin, et aja jooksul läheb arvamuse avaldamine lihtsamaks. Vat kus lops - hoopis raskemaks, sest kui ennevanasti võis kõike naiivselt lihtsalt üles kirjutada, siis nüüd tekib iga sõnakese ja lausekese juures küsimus, et kas see on ikka tõsiseltvõetav avaldus. Ühesõnaga - vastutustunne. On tekkinud mingisugune vastutustunne selle suhtes, mida ma suust välja ajan ja mida kirjutan.
Üldiselt ammu pole (no minu kirjutamissagedust arvestades) siin blogimas käinud. Tavaliselt see tähedab seda, et on palju tegemsit olnud. Ja ongi, kuigi ega ma hästi ei mäleta, et mida ma siis täpselt tegin. Vastaks umbmäärselt: igast asju. Laupäeval ma käisin näiteks poes ja pesin pesu. Ja jõudsin lausa valgustusliku avastuseni: mida tihemini koristada, seda lihtsam seda teha on :D
Suures kirjutamispaanikas pidin ma ju mõtted eemale juhtima...ja koristasin. Hoolimata sellest, et Liis oli seda meie mõistes alles hiljuti teinud. Kahjuks või õnneks ei leidnudki ma eriliselt priskeid tolmurulle. Kõik olid kuidagi kiduravõitu. Ja vähe oli neid ka....
Täna nägin ma üle pika aja põnevat und. No kuidas võtta, eksole. Ma olin "Sõrmuste isandas" mingi asjapulk ja me olime just Elrondi haldjateriiki jõudnud. Siis hakati seal seletama, et millised reeglid ja kombed riigis kehtivad. Ainuke häda oli selles, et seletati haldjakeeles, millest ma midagi aru ei saanud. Noh, olid ka subtiitrid, mis oleks pidanud abistama aga.....subtiirid olid mingid imelikud sirimigrid, mis meenutasid ehk araabia tähti. ja nii ma siis ei saanudki teada, kas ma käitun korralikult :) pärastpoole ei olnud me enam sugugi kuskil kaunis lossis, vaid pigem mingis hoones, mis meenutas Salme keskust. Selline, kus on keskel suur läbi mitme korruse kõrguv saal. Me jooksime mööda treppe sihitult üles ja alla ja mina mõtesin süvafilosoofilisi mõtteid sellest, et kas mulle oleks sobivam mees mingi vapper orkidetapja või mõni kidur intelligent.
Ma olen sattunud Orkutis tõsise seksuaalse ahistamise ohvriks. Juba neli korda olen saanud kutse mingisse seksikate eesti tüdrukute komjuunitisse. Väga meelitav küll aga... neljakordne keeldumine peaks olema selge märk sellest, et ma ei ole huvitatud. Eriti kuivõrd kogu vestlust niguinii brasiillased üleval hoiavad. Mis keelt seal räägitaksegi? Portugali? Igaljuhul sellist keelt, mida ma ei oska. Ja "Hello, beauty girl.Me your friend. Webcam open please" ka eriti ei eruta...
Täna käisin ujumas. Evaga. Oli hästi tore. Võttis võhmale, aga ikkagi oli tore. Kaalusin end enne vetteminekut ja pärast peale saunaskäiku ning täiendavat liigutamist. Kaotasin 150 grammi. Saavutus misugune. Peale ujulast väljumist olin muidugi kohutavalt näljane ja janus ja arvatavasti manustasin vähemalt topeltkoguse gramme. Moraal? Ei mingit moraali! See on niisama loba :)
Muidu on Tartu elu ikka Tartu elu. Sügis ja kollased lehed; ühikas ja rumalavõitu vestlused Liisiga; raamatukogu ja lugemine; kohvikud ja lattemõtted; loengud ja vaimsed kabinetid....
Tore ja mõnus!
Mina lollike arvasin, et aja jooksul läheb arvamuse avaldamine lihtsamaks. Vat kus lops - hoopis raskemaks, sest kui ennevanasti võis kõike naiivselt lihtsalt üles kirjutada, siis nüüd tekib iga sõnakese ja lausekese juures küsimus, et kas see on ikka tõsiseltvõetav avaldus. Ühesõnaga - vastutustunne. On tekkinud mingisugune vastutustunne selle suhtes, mida ma suust välja ajan ja mida kirjutan.
Üldiselt ammu pole (no minu kirjutamissagedust arvestades) siin blogimas käinud. Tavaliselt see tähedab seda, et on palju tegemsit olnud. Ja ongi, kuigi ega ma hästi ei mäleta, et mida ma siis täpselt tegin. Vastaks umbmäärselt: igast asju. Laupäeval ma käisin näiteks poes ja pesin pesu. Ja jõudsin lausa valgustusliku avastuseni: mida tihemini koristada, seda lihtsam seda teha on :D
Suures kirjutamispaanikas pidin ma ju mõtted eemale juhtima...ja koristasin. Hoolimata sellest, et Liis oli seda meie mõistes alles hiljuti teinud. Kahjuks või õnneks ei leidnudki ma eriliselt priskeid tolmurulle. Kõik olid kuidagi kiduravõitu. Ja vähe oli neid ka....
Täna nägin ma üle pika aja põnevat und. No kuidas võtta, eksole. Ma olin "Sõrmuste isandas" mingi asjapulk ja me olime just Elrondi haldjateriiki jõudnud. Siis hakati seal seletama, et millised reeglid ja kombed riigis kehtivad. Ainuke häda oli selles, et seletati haldjakeeles, millest ma midagi aru ei saanud. Noh, olid ka subtiitrid, mis oleks pidanud abistama aga.....subtiirid olid mingid imelikud sirimigrid, mis meenutasid ehk araabia tähti. ja nii ma siis ei saanudki teada, kas ma käitun korralikult :) pärastpoole ei olnud me enam sugugi kuskil kaunis lossis, vaid pigem mingis hoones, mis meenutas Salme keskust. Selline, kus on keskel suur läbi mitme korruse kõrguv saal. Me jooksime mööda treppe sihitult üles ja alla ja mina mõtesin süvafilosoofilisi mõtteid sellest, et kas mulle oleks sobivam mees mingi vapper orkidetapja või mõni kidur intelligent.
Ma olen sattunud Orkutis tõsise seksuaalse ahistamise ohvriks. Juba neli korda olen saanud kutse mingisse seksikate eesti tüdrukute komjuunitisse. Väga meelitav küll aga... neljakordne keeldumine peaks olema selge märk sellest, et ma ei ole huvitatud. Eriti kuivõrd kogu vestlust niguinii brasiillased üleval hoiavad. Mis keelt seal räägitaksegi? Portugali? Igaljuhul sellist keelt, mida ma ei oska. Ja "Hello, beauty girl.Me your friend. Webcam open please" ka eriti ei eruta...
Täna käisin ujumas. Evaga. Oli hästi tore. Võttis võhmale, aga ikkagi oli tore. Kaalusin end enne vetteminekut ja pärast peale saunaskäiku ning täiendavat liigutamist. Kaotasin 150 grammi. Saavutus misugune. Peale ujulast väljumist olin muidugi kohutavalt näljane ja janus ja arvatavasti manustasin vähemalt topeltkoguse gramme. Moraal? Ei mingit moraali! See on niisama loba :)
Muidu on Tartu elu ikka Tartu elu. Sügis ja kollased lehed; ühikas ja rumalavõitu vestlused Liisiga; raamatukogu ja lugemine; kohvikud ja lattemõtted; loengud ja vaimsed kabinetid....
Tore ja mõnus!
reede, september 28, 2007
waiting for a miracle
Jõin kohvi ära, mis edasi? Lugesin raamatut, pesin nõud, kirjutasin veidi teksti. Loogiline, et õige pea pidi tulema blogimine. Ja tuligi.
Juhtunud on nii mõndagi. Võibolla on tegevust olnud rohkem kui ühelgi varasemal septembril. Teatris käidud, kirjanduskonverentsil käidud, Brital külas käidud, uute ja vanade tuttavatega palju vesteldud ja viimaks ometi ka üle kaare käidud! Kõik need sündmused olid vaimustavalt toredad ja... jäävad tükiks ajaks meelde.
Ning nagu teada, mida rohkem sündmusi, seda piinarikkam on neid kronologiseerida ja kirjeldada. Ei, praegu ma vist ei viitsi. Tahtsin vaid iseendale tulevasteks aegadeks jätta ühe teate: praegu tundub, et elu läheb üha paremaks, põnevamaks, sisukamaks...
Ma olen ikkagi veel natuke "ära eksinud" aga see vist ongi püsiv meeleseisund. Õnneks on ta praegu passiivsem kui veidi aega tagasi, kus kõik oli kohutavalt udune ja ebakindel. Praegu on mul vähemalt nii palju tegemist, et pole võimalik eriti tihti ekselda kuskil teoreetiliste mõtete aias, mis kõik totaalselt sassi keerab. Jah...ptui-ptui-ptui. Elu on hästi tore.
Ja tükike irooniat: kuulan praegu Leonard Coheni eriliselt depressiivseid laule :)
Waiting for the Miracle...
esmaspäev, september 24, 2007
elutükikesi
Oeh-oeh! Kui on vaja kirjutada, loen ma blooge, guugledan pilte ja tegelen loomulikult kõige muuga välja arvatud sellega, millega tegeleda tahan. Kirjutan-kustutan-kirjutan-kustutan. Kas see ei lähegi kunagi kergemaks? Siiamaani pole ükski kirjutis, mis peab jätma tõsiseltvõetava mulje, valminud muudmoodi kui põrgupiinades. Kas ma pean siis lihtsalt alistuma? Tähtaeg on 1. oktoober. Niisiis, 30. september on mul sisustatud? Tundub nii. Praegu, peale kahte lõiku, mida veel ära kustutada ei jõudnudki, olen loobunud. Arvan, et olen valmis kirjutamisest pääsemiseks kasvõi Põldmäe värsiõpetust lugema.Ainult see tore mõttetu blogi-loba läheb libedasti. Asi seegi! Ma tean- vanaduses, kui lapselapsed juba liiga vanad on, et vanaemaga lollitada, istun netis ja loen mitmekümne aasta vanuseid blogisissekandeid ja itsitan omaette. Siis arvavad lapsed-lapselapsed, et näe- vanainimene on puha segaseks läinud!
Enne ärkamist nägin, et ema Peugeot sai autopiloodi ja rikkus siis liikluseeskirju. Keegi seisis kuskil kõrgustes rippsillal ja mina kartsin. Siis olen ma veel näinud selliseid geniaalsusi, et käin suurpoes ekstra-tervislikke kookosejogurteid ostmas ja seda, kuidas Liisi rinnahoidjad kahanevad D- korvist A- korviks.
Hommikul jõin teistmoodi kohvi. Piima ei olnud. Häda pärast kõlbab ka must. Tegelikult kõlbab nii hästi, et olen valmis veel teisegi tassitäie ära jooma. Ooo, aastaid olen tahtnud sõltuvust, sest see tundub nii inimlik ja põnev. Nüüd mul siis lõpuks mingi sõltuvusealge ongi tekkinud. Milline õnne ja rõõm!
Liis läks kooli aga privaatsust mul pole. Praegu käib järjekorras ei-tea-mitmes lukuparandamine. Nii ongi minu selja taga lõgistamas-nagistamas järjekordne töömees. Ootan nüüd, et ta mu kosmosse viiks. Ma olen sinna alati minna tahtnud! (Kes naljast aru ei saa: väike vihje!) Njah. Kahjuks läks ta nüüd ära. Ilmselt mitte kosmosesse. Lukk, ptui-ptui-ptui, praegu töötab.
Neljapäeval sai palju nalja. Istusime Britaga (tagareas muidugi) ja aina itsitasime. Olime avalikus kohas, aga aina itsitasime. Õnneks oli piisavalt hämar ja loodetavasti me itsitamised olid piisavalt tasased selleks, et teisi mitte liialt häirida. Igal juhul nägime vähemalt kahte kirjanikku, ühte minu jaoks ikooniks muutuvat luuletjat, paari lühifilmi, absuridibändi, zavooditäit filosoofia rebaseid ja ilmselt veel palju muudki.
Reedel ronisin poolest ööst rongi peale. Tundsin uhkust oma tahtejõu üle. (Mis jah, vahetevahel ikkagi avaldub. Aga mitte kunagi enne kriitilist hetke. ) Viis tundi und ja ma suutsin end rongile vedada! Sõitsin Tallinna, et laenata emalt autot ja sõita Albusse. Sõitsin Jürini ja sõitsin siis tagasi. Auto kolises nii hirmsasti, et mina ei julgenudki kaugemale minna. Pärast selgus, et autol on tagasilla latt (mis iganes see ka poleks) katki. Tore! Ikka on tore uneajast reisima hakata, niigi kasinatest varudest pileteid osta ja siis avastada, et kogu aktsioon oli mõttetu :)
Vähemalt sain ma Annaga suhelda. Täitsin tädikohuseid sellise hoolega, et võin vist salamisi rõõmustada- laps on müramisega enda poole võidetud! Jooksime, naljatlesime. Hüpitasin teda ja... Mis te arvate, kes pärast rohkem väsinud oli? Aastane või kahekümneühe aastane? Tegelikult olime vist mõlemad väsinud. Aga aastane läks lõunauinakule ja taastas oma energia samal ajal kui kahekümenühe aastane aina enam zombistus (5 h und tavapärase 10 asemel).
Aga ah- kell on jälle kohutaval palju. Ma teen endale nüüd mingi kuuma joogi ja näitlen siis, et teen midagi asjalikku :) Tegelikult on kummaline, et mul pole enam üldse kohtustuslikku ilukirjandust. Mmmmmida ma siis loen? Šamaaniraamatut? Proovime!
reede, september 21, 2007
testiaeg
| You are a Black Coffee |
 At your best, you are: low maintenance, friendly, and adaptable At your worst, you are: cheap and angsty You drink coffee when: you can get your hands on it Your caffeine addiction level: high |
Jaa, kohe peale seda testi tegin endale uue tassitäie :)
| You Are Somewhat Mature |
 You definitely act like an adult sometimes, but a big part of you is still a kid at heart. While your immature side is definitely fun, you're going to have to grow up sooner or later. |
Jee, beibi
| Your True Sign Is Pisces |
 Dreamy Gentle Psychic Idealist Vulnerable Empathetic Introverted |
Ooo, mõni test on siis õige ka?
| Your 80s Hunk Is |
 John Stamos |
Oi oi oi. John Stamos meeldis mulle tõesti minu eelpuberteedieas hullupööra ;)
| The True You |
 You want your girlfriend or boyfriend to be more relaxed, calm, and composed. With respect to money, you are a bit stingy. You think good luck might come your way, but if it does you'll be so surprised you'll burst out laughing. The hidden side of your personality tends to be satisfied to care for things with a minimal amount of effort. You are the type of person who assumes that the world revolves around yourself. When it comes to finding a romantic partner, you base your search on information from your friends. |
ei oska kommenteerida
| Your Superpower Should Be Manipulating Fire |
 You are intense, internally driven, and passionate. Your emotions are unpredictable - and they often get the better of you. Both radiant and terrifying, people are drawn to you. At your most powerful, you feel like the world belongs to you. Why you would be a good superhero: You are obsessive enough to give it your all Your biggest problem as a superhero: Your moodiness would make it difficult to control your powers |
jah jah, aga ma ei ole kunagi vihane või tujukas. Aga jah kui ma oleksin...
Oli tore aega raisata..
Ja jätkame:
Your Score: The Surprising Lover
54% partner focus, 9% aggressiveness, 75% adventurousness
Based on the results of this test, it is highly likely that:
You prefer your romance and love to wild and daring rather than typical or boring, you would rather be pursued than do the pursuing and, when it comes to physical love, your satisfaction comes more from providing a wonderful time to your partner than simply seeking your own.
This places you in the Lover Style of: The Surprising Lover.
The Surprising Lover is a wonderful Lover Style, and, like the name implies, is often filled with hidden delights and talents that might not be apparent from a surface knowledge of the person. The Surprising Lover is rather like a geode--sometimes rough on the exterior, but filled with beauty and wonder. The Surprising Lover is thus a gem to find, though it can sometimes be difficult to do so because they often tend to be humble and unwilling to reveal their inner greatness unless they're in a rewarding relationship.
In terms of physical love, the Surprising Lover really shines, often highly imaginative and utterly devoted to bringing the heights of pleasure to the one that they truly love. Given a rewarding, reciprocative relationship, and the right lover, the Surprising Lover can be a delight in bed.
Best Compatibility can probably be found with: The Carnal Lover (most of all) or the Exotic Lover, or the Suave Lover.
Congratulations!
THE LOVER STYLE PROFILE TEST
| Your Learning Style: Innovative and Independent |
 You are determined and driven. Confident in your abilities, no field is too difficult for you. You Should Study: Astronomy Biology Chemistry Design Engineering Philosophy Physics Political Science |
no field is too difficult for you. no selle peale tsiteeriks Liisi: "Ossaaaa!"
| Men See You As Choosy |
 Men notice you light years before you notice them You take a selective approach to dating, and you can afford to be picky You aren't looking for a quick flirt - but a memorable encounter It may take men a while to ask you out, but it's worth the wait |
Mõni meeslugeja võiks öelda, kas on siis nii...
(vaevalt et mõni neist siiamaani üldse jõuab lugemisega, hahaha)
| You Are An ENFP |
 The Inspirer You love being around people, and you are deeply committed to your friends. You are also unconventional, irreverent, and unimpressed by authority and rules. Incredibly perceptive, you can usually sense if someone has hidden motives. You use lots of colorful language and expressions. You're quite the storyteller! In love, you are quite the charmer. And you are definitely willing to risk your heart. You often don't follow through with your flirting or professed feelings. And you do break a lot of hearts. At work, you are driven but not a workaholic. You just always seem to enjoy what you do. You would make an excellent entrepreneur, politician, or journalist. How you see yourself: compassionate, unselfish, and understanding When other people don't get you, they see you as: gushy, emotional, and unfocused |
neljapäev, september 20, 2007
kontrastid
Eile oli peaaegu ideaalne päev. Tähtis ei olnud mitte niivõrd see, mis toimus välismaailmas, kuivõrd see, mis toimus peas. Aga peas tekkis arusaam, et ma olen (oma) maailma valitseja. Kõik lihtsalt läks täpselt nii nagu pidi ja kõik allus ideaalselt minu kontrollile. Tõsi, mitte küll viimsete pisidetailideni, aga üldises plaanis ikkagi. Uimerdasin kodus ja hakkasin siis kokkusaamisele kiirustama. Panin kõndima asudes pähe klapid hüpnootilise muusikaga ning astusin vist hiigelsamme. Aga tegelikult ma ei astunud. Ma arvan, et kuna ma olin maailma valitseja, siis oli mul lubaud eirata aja voolamise ja gravitatsiooni seadusi. Kõndimise asemel ma hoopis lendasin. Teistele jäi mulje hoogsast sammumisest ainult seetõttu, et ma ei tahtnud neid liigselt šokeerida.
Ja kõike muud kontrollisim ma ka. Valgusfooril käskisin roheliseks jääda seni, kuni olen tee ületanud. Jalgratturil käskisin ma mind märgata ning läbi lasta. Tegelikult oleksin ma lihtsalt võinud temast läbi hõljuda, aga kuna ma seda totaalset kontrolli nii vähe harjutanud olin, tekkis mul hetkeks hirm, et äkki see ei õnnestugi.
Aga kohtumisele Britaga kino ees, saabusin ma, paar sekundit välja arvata, täpselt õigel ajal. Siis läksime kinno kiitustega üle külvatud "Sügisballi" vaatama. Film, mida ma nii hirmsasti näha olin tahtnud, et isegi treilerit kümmekond korda vaatasin.
Oli tõesti kiitusi väärt. Seda enam, et tavaliselt valmistavad paljukiidetud filmid ja raamatud mulle pettumuse. Veel enam: film ei olnud kramplik Undi teose järgimine, vaid selle loov edasiarendus. Rusuv, õõvastav film, kus koledates kohtades tuli vahetevahel lihtsalt naerma hakata. Mõnus kultuurne masohhism. Soovitan kindlasti vaadata.
Pimedast kinosaalist kerge masendustundega õue minnes leidsime end viimase nädala kõige päikesepaistelisemas ja soojemas hetkes. Ideaalne päev jätkus. Tellisin endale prillid. Külastasin Anu. Seal jõime seltskonnaga veini ja tundsime end hästi. Siis jalutasin Brita sõbrannaga koju ja nalja-rõõmu oli voodis magamajäämise hetkeni.
Siis algas tänane päev. Ärkasin vaevaliselt, poolavatud silmil ähmasesse ja veidi külma hommikusse. Seni kuni ma üritasin selgeks teha kes ma olen ja kus ma olen, unustasin unenäod, mis selle tõttu, et ma neid enam ei mäleta, tavalisest märksa huvitavamad tunduvad. Siis lürpisin kohvi ja lugesin meile. Sain kirja, mis mind argimaailma tagasi ehmatas. Materiaalsus ja justkui igavesti kestma määratud olmejamad. Täna ma küll kõndisim, mitte ei lennanud. Muusika kõrvaklappides oli küll hüpnootiline aga maailmavalitsemise tunne oli läinud. Pool teed mõtlesin nördinult sellest, kuidas mingi universumi seaduse kohaselt peab väga heale päevale järgnema päev, milles on mingi kibe tõrvatilk või muu häda. Teise poole teest püüdsin oma head tuju taastada.
Hea tuju enam-vähem taastus. Aga nagu Universum lahkesti meelde tuletas, ei kesta idüll kaua. Ma kavatsen hea tuju nimel küll võidelda, aga ma kardan, et see võitlus ei kujune kergeks. On koledate sügisilmade aeg ning hinges vohab liigagi elujõuline misantroopiataim. Ja Sügisballi muusika (Virmalised -Naer) kummitab mind.
Hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer...
edit: juba ma pidin võitlema. Esimene variant sellest postitusest kadus lihtsalt ära. Õnneks oli minus piisavalt veendumust ikkagi kogu juttu uuesti kirjutada.
Ja kõike muud kontrollisim ma ka. Valgusfooril käskisin roheliseks jääda seni, kuni olen tee ületanud. Jalgratturil käskisin ma mind märgata ning läbi lasta. Tegelikult oleksin ma lihtsalt võinud temast läbi hõljuda, aga kuna ma seda totaalset kontrolli nii vähe harjutanud olin, tekkis mul hetkeks hirm, et äkki see ei õnnestugi.
Aga kohtumisele Britaga kino ees, saabusin ma, paar sekundit välja arvata, täpselt õigel ajal. Siis läksime kinno kiitustega üle külvatud "Sügisballi" vaatama. Film, mida ma nii hirmsasti näha olin tahtnud, et isegi treilerit kümmekond korda vaatasin.
Oli tõesti kiitusi väärt. Seda enam, et tavaliselt valmistavad paljukiidetud filmid ja raamatud mulle pettumuse. Veel enam: film ei olnud kramplik Undi teose järgimine, vaid selle loov edasiarendus. Rusuv, õõvastav film, kus koledates kohtades tuli vahetevahel lihtsalt naerma hakata. Mõnus kultuurne masohhism. Soovitan kindlasti vaadata.
Pimedast kinosaalist kerge masendustundega õue minnes leidsime end viimase nädala kõige päikesepaistelisemas ja soojemas hetkes. Ideaalne päev jätkus. Tellisin endale prillid. Külastasin Anu. Seal jõime seltskonnaga veini ja tundsime end hästi. Siis jalutasin Brita sõbrannaga koju ja nalja-rõõmu oli voodis magamajäämise hetkeni.
Siis algas tänane päev. Ärkasin vaevaliselt, poolavatud silmil ähmasesse ja veidi külma hommikusse. Seni kuni ma üritasin selgeks teha kes ma olen ja kus ma olen, unustasin unenäod, mis selle tõttu, et ma neid enam ei mäleta, tavalisest märksa huvitavamad tunduvad. Siis lürpisin kohvi ja lugesin meile. Sain kirja, mis mind argimaailma tagasi ehmatas. Materiaalsus ja justkui igavesti kestma määratud olmejamad. Täna ma küll kõndisim, mitte ei lennanud. Muusika kõrvaklappides oli küll hüpnootiline aga maailmavalitsemise tunne oli läinud. Pool teed mõtlesin nördinult sellest, kuidas mingi universumi seaduse kohaselt peab väga heale päevale järgnema päev, milles on mingi kibe tõrvatilk või muu häda. Teise poole teest püüdsin oma head tuju taastada.
Hea tuju enam-vähem taastus. Aga nagu Universum lahkesti meelde tuletas, ei kesta idüll kaua. Ma kavatsen hea tuju nimel küll võidelda, aga ma kardan, et see võitlus ei kujune kergeks. On koledate sügisilmade aeg ning hinges vohab liigagi elujõuline misantroopiataim. Ja Sügisballi muusika (Virmalised -Naer) kummitab mind.
Hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer...
edit: juba ma pidin võitlema. Esimene variant sellest postitusest kadus lihtsalt ära. Õnneks oli minus piisavalt veendumust ikkagi kogu juttu uuesti kirjutada.
teisipäev, september 18, 2007
mittekirjutan!
Tartu on jätkuvalt nii teistmoodi koht, et sõnu ei jätkugi. Loogiliselt võttes ei ole siin muidgi midagi müstilist. Tartu on teistmoodi minu enda teistmoodi olemise tõttu. Siiski on Tartu see linn, kus ei teki mitte lihtsalt head head mõtted, vaid lausa parimad mõtted. Võibolla mitte eriti praktilised või arukad mõtted, aga ikkagi parimad mõtted. Kohvikus nuputasime Britale uue hüüdnime ja koju vantsides imbus ajju jälle kümmekond luuletust, mis praeguseks hetkeks muidugi oma teed on läinud. Ma oleksin võinud neid kinni hoida, aga nagu kõlab soovitus: "kui sa saad, siis ära kirjuta!" Praegu ma saan mittekirjutada. Praegu ma siis blogin. Ometi tuleb, ma kardan, varsti jälle see periood kus ma ei saa mittekirjutada ja ma pean kirjutama. Tartu lihtsalt on selline paik.
Miks selline paik? Jälle väga lihtne seletus. Minu muusad ilmutavad end peale mitmesuguste vaimsete stimulantide (loengute, raamatute, filmide) tarbimist. Ja Tartus olen ma kordi intellektuaalsem (mis siis, et ikkagi paduloll) kui Tallinnas. Lihtne. Aga igav. Kavatsen varsti selle loogilise ja maise seletuse unustada ning jätkuda Tartu vaimu(desse) uskumist :)
Ja kavatsusi on mul tegelikult kuhjaga. Nagu igal algaval õppeaastal, võtan endale pühaliku tõotuse erakordselt tubli ja usin olla. Ja hoolimata aastatepikkusest vastupidisest kogemusest, ma usungi iga aasta, et see kord see õnnestub. See aasta hakkan ma kohe (see tähendab tegelikut siis, kui tähtaeg on kandadele astumas) kirjutama oma tegemata seminaritöid ja niisama palju palju lugema- kirjutama. See aasta ma usun, et see õnnestub siis, kui ma end pidevalt raamatukokku küüditan. Sest seal on palju parem keskenduda. Ainult, et.... kuidas jõuda raamatukokku kui hommikuti saab ühest tassist hommikukohvist kolm ja kodus mugavlemisest ei saa välja murda? Njah, klassika. Aga täna ma veel usun oma võimalikku tublidusse. Homme hommikul uimerdan jälle niisama :)
Miks selline paik? Jälle väga lihtne seletus. Minu muusad ilmutavad end peale mitmesuguste vaimsete stimulantide (loengute, raamatute, filmide) tarbimist. Ja Tartus olen ma kordi intellektuaalsem (mis siis, et ikkagi paduloll) kui Tallinnas. Lihtne. Aga igav. Kavatsen varsti selle loogilise ja maise seletuse unustada ning jätkuda Tartu vaimu(desse) uskumist :)
Ja kavatsusi on mul tegelikult kuhjaga. Nagu igal algaval õppeaastal, võtan endale pühaliku tõotuse erakordselt tubli ja usin olla. Ja hoolimata aastatepikkusest vastupidisest kogemusest, ma usungi iga aasta, et see kord see õnnestub. See aasta hakkan ma kohe (see tähendab tegelikut siis, kui tähtaeg on kandadele astumas) kirjutama oma tegemata seminaritöid ja niisama palju palju lugema- kirjutama. See aasta ma usun, et see õnnestub siis, kui ma end pidevalt raamatukokku küüditan. Sest seal on palju parem keskenduda. Ainult, et.... kuidas jõuda raamatukokku kui hommikuti saab ühest tassist hommikukohvist kolm ja kodus mugavlemisest ei saa välja murda? Njah, klassika. Aga täna ma veel usun oma võimalikku tublidusse. Homme hommikul uimerdan jälle niisama :)
reede, september 14, 2007
Tervitusi tatimaalt!
Tundub, et kõik inimesed kannatavad mingisuguse külmatüsistuse käes. Ma pole enne septembrikuus nii palju nohuseid ja köhivaid inimesi näinud. kas kõigil tuli mõte just praegu oma tatitootmise viisaastakuplaani täitma hakata? Mõned teevad tasa hoopis kurguvalu ja köhimise norme. Mina olen muidugi eriliselt usin: juba teist nädalat köhin. ja et sellest üksi vähe on, siis otsustasin veel nohu ka hankida. Teate, jube tüütu on. Joon teed ja muretsesin ka nn platseebovahendeid enese ravimiseks. Ei aita. Hmm, ilmselt tuleb ikkagi soojalt riides käima hakata. Aga siis marsin ma oma igahommikust riia mnt teekonda ja loengusse jõudes pabistan ma, kas minu higihais häirib ainult minu kõrvalistujat või on see levinud üle kogu auditooriumi. Ja siis lisaks sellele ma köhin ja tatistan. Mmmm, milline mõnus kliima!Tegelikult on mul sellest tatistamisest tõesti päris kõrini. Ootan, et keegi soovitaks imeravimit, mis mind terveks teeks. Homme lähen ma poolest ööst turiste talutama. Kindlasti saab mõni neist Eestimaalt mälestuseks mõned bakterid. Eriliselt õnnistatud turistid saavad minu pisikud, teised peavad leppima mõne teise giidi omadega :)
edit kl 20.29: Liis vedeleb me elutoas diivanil ja ootab oma tädi, kes ta maale viiks. Aeg-ajalt ma kontrollin, kas ta veel elus on. Siis kostab pimedast toast, oletatavasti diivanilt teki alt vaevaline "mMmMMmm"
neljapäev, september 13, 2007
teisipäev, september 11, 2007
kõik loevad mu blogi
Oli see nüüd eile või üleeile, kui ma rääkisn teiste seas juttu ka Dianaga, kes mulle lahkumisel ütles hirmutava lause, mis kõlas umbes nii: "Niikuinii terve kursus loeb su blogi". Nii, kohe kadus mul kirjutamistahe ära, sest kuigi ma siin enda arvates mingeid nilbusi just ei kirjuta, lähevad need tekstid vahel ikkagi liiga isiklikuks. Mitte, et mul oleks midagi varjata. Lihtsalt vahel tekib selline info kontrollimatuse tunne - ta juba teab, aga mina veel ei teagi, kas ma oleksin talle sellest rääkida tahtnud. Tegelikult ma ei usu, et terve kursus või terve eestimaa mu blogi loeks, aga kui ma sellele mõtlen siis.... on küll hirmus. Lihtsalt sellepärast et nii mõnedki oskavad viia kokku selle blogi ja minu isiku. Muidu oleks ükskõik.
Peale sellist avaldust tekkis mul kerge kramp. Kas ma saan ikka kõigest kirjutada. Eriti, kuivõrd ma kasutan kirjutades pärisnimesid ise naiivselt arvates, et ega siin keegi peale väikese sõpruskonna niikuinii lugemas ei käi. Oeh! aga kui käibki kogu Eestimaa? Ah, ükstapuha :) Rimisse ma niikuinii tööle ei kavatse minna. Mis saab Liisidest, Krissudest, Britadest,Piretitest, seda ma ei tea :)
Nii, nüüd ma unustan ära, et mul on kaunter (kuigi külastuste number on juba päris suureks kasvanud) ja üritan jätkata kirjutamist samas vaimus. Tegelikult mulle ei meeldigi sopalugusid kirjeldada ja tegelikult ma ei isegi ei räägi oma saladustest, kirjutamisest siis rääkimata. Ma usun, et kõlbab ka laiemale avalikkusele. Kui tegemist oleks filmiga, siis saaks see blog siin ilmselt hinnaguks "G -General audiences. All ages admitted". Või siis äkki, lootuses, et siin on vahel ka midagi vürtsikamat: "PG-Parental guidance suggested. Some material may not be suitable for children." Aga ikkagi kõik võivad lugeda.
Ainult, et mis kõigile siin nii väga huvi pakkuda võiks?
Peale sellist avaldust tekkis mul kerge kramp. Kas ma saan ikka kõigest kirjutada. Eriti, kuivõrd ma kasutan kirjutades pärisnimesid ise naiivselt arvates, et ega siin keegi peale väikese sõpruskonna niikuinii lugemas ei käi. Oeh! aga kui käibki kogu Eestimaa? Ah, ükstapuha :) Rimisse ma niikuinii tööle ei kavatse minna. Mis saab Liisidest, Krissudest, Britadest,Piretitest, seda ma ei tea :)
Nii, nüüd ma unustan ära, et mul on kaunter (kuigi külastuste number on juba päris suureks kasvanud) ja üritan jätkata kirjutamist samas vaimus. Tegelikult mulle ei meeldigi sopalugusid kirjeldada ja tegelikult ma ei isegi ei räägi oma saladustest, kirjutamisest siis rääkimata. Ma usun, et kõlbab ka laiemale avalikkusele. Kui tegemist oleks filmiga, siis saaks see blog siin ilmselt hinnaguks "G -General audiences. All ages admitted". Või siis äkki, lootuses, et siin on vahel ka midagi vürtsikamat: "PG-Parental guidance suggested. Some material may not be suitable for children." Aga ikkagi kõik võivad lugeda.
Ainult, et mis kõigile siin nii väga huvi pakkuda võiks?
neljapäev, september 06, 2007
neverland tartu
Tartu on nagu pilvede peal kõndimine. Olgu pealegi tegemist liialdusega, praegu ma ei oska millegi täpsemaga välja tulla. Tartus on hea ja kerge ja vaba olek. Noh, oleme küünilised ja lisame: esialgu.
Ometi on sügis ja Tartusse saabumine üks vähestest korduvatest/rutiinsetest tegevustest, mida ma naudin. Tere, Tartu, ma igatsesin sind nii väga!
See on minu jaoks üks roosamanna linn, kus inimesed parandavad katkisi kingi nätsu ja haaknõeltega ja näevad ometi elegantsed välja, sest nende näos ei paista olevat vähimatki muret olmeprobleemide pärast. Kui on ilus ilm, külitavad kõik lihtsalt muru peal ja vestlevad, kui külm käivad sandisente kokku kraapides kohvikus kuumi jooke joomas. (Ja nüüd ma tean, kust saab soodsa hinnaga lattet) Nagu Ivan Orav ütleks : isegi kaskede otsas kasvavad õunad. Jah, Tartus kujutaksin ma seda isegi ette...
Seda kõike nii kaua, kuni ma tööl ei käi. Raha on hädasti vaja, aga mul on paaniline hirm zombiks muutuda. Töö kurnab ja aheldab aga mina tahan olla värske ja vaba. ja siis ilmselt ka rahatu. Aga see on elu - kõike ei anta. Ja siis kui ma tõsiselt tööle lähen....Ma pean siis vist Tartust ära kolima. Siin näikse olevat juhtunud ainult head asjad. Ja ma ei taha seda väsimuse ja tujukusega ära rikkuda...
Aga praegu on kõik veel ideaalne. See aeg saab varsti läbi ja viimaseid vaba kui linnuke hetki tuleb veel eriti nautida. Kasvõi seetõttu, et minu imedemaa on kadumas. Mu lemmiksild võeti võeti maha, Supilinna-äärne Emajõe kallas betoneeriti, ühika-tagusele väljale ehitatakse uut keemiahoonet ja minu lemmik mõtisklus-kulgemisrada jääb tara taha. Muutustega on sageli raske leppida....Keskkond võiks stabiilne olla...
Samas, isiklik elu on ikka stabiilne, liiga stabiilne. Mitte, et ma kurdaks - on hea ja mugav ja turvaline. Ainult, et igavavõitu vahel. Siiski, pole vaja mulle helistada kell pool viis hommikul! Nii häid sõpru on mul mõni üksik. Aga nemad teavad, et sellisel ajal helistatakse ainult siis, kui tuumakatastroof on valla pääsenud. Loomulikult ma lihtsalt ei võtnud seda kõnet vastu. Millal ma üldse selliseid tutvusi sõlmida suutsin?
Jah, üldiselt olen ma praegu täies hoos antisotsiaalne ja pühendunud misantroop. Mõningate suurepäraste eranditega õnneks....
Ja raamatud. Ikka raamatud. Brita laenatud "Sina, Matilda" sai rongis viimaks läbi loetud. Pärast elas see lugu minus edasi, moodustasin ülejäänud rongisõidu mõttes samas stiilis lauseid ja lõike, jutustasin endale uut lugu. Head ja/või südamlikud lood mõjuvad mulle niimoodi. Neid pole ammu olnud. Ja peale raamatute on veel mõned loengud. Esimesel nädalal olen ma koolist alati vaimustuses.
Ja taevas olgu tänatud ööülikooli eest! Ja Liisi eest! Ja vaimustavate unenägude eest:) Ma poen nüüd magama :)
Ometi on sügis ja Tartusse saabumine üks vähestest korduvatest/rutiinsetest tegevustest, mida ma naudin. Tere, Tartu, ma igatsesin sind nii väga!
See on minu jaoks üks roosamanna linn, kus inimesed parandavad katkisi kingi nätsu ja haaknõeltega ja näevad ometi elegantsed välja, sest nende näos ei paista olevat vähimatki muret olmeprobleemide pärast. Kui on ilus ilm, külitavad kõik lihtsalt muru peal ja vestlevad, kui külm käivad sandisente kokku kraapides kohvikus kuumi jooke joomas. (Ja nüüd ma tean, kust saab soodsa hinnaga lattet) Nagu Ivan Orav ütleks : isegi kaskede otsas kasvavad õunad. Jah, Tartus kujutaksin ma seda isegi ette...
Seda kõike nii kaua, kuni ma tööl ei käi. Raha on hädasti vaja, aga mul on paaniline hirm zombiks muutuda. Töö kurnab ja aheldab aga mina tahan olla värske ja vaba. ja siis ilmselt ka rahatu. Aga see on elu - kõike ei anta. Ja siis kui ma tõsiselt tööle lähen....Ma pean siis vist Tartust ära kolima. Siin näikse olevat juhtunud ainult head asjad. Ja ma ei taha seda väsimuse ja tujukusega ära rikkuda...
Aga praegu on kõik veel ideaalne. See aeg saab varsti läbi ja viimaseid vaba kui linnuke hetki tuleb veel eriti nautida. Kasvõi seetõttu, et minu imedemaa on kadumas. Mu lemmiksild võeti võeti maha, Supilinna-äärne Emajõe kallas betoneeriti, ühika-tagusele väljale ehitatakse uut keemiahoonet ja minu lemmik mõtisklus-kulgemisrada jääb tara taha. Muutustega on sageli raske leppida....Keskkond võiks stabiilne olla...
Samas, isiklik elu on ikka stabiilne, liiga stabiilne. Mitte, et ma kurdaks - on hea ja mugav ja turvaline. Ainult, et igavavõitu vahel. Siiski, pole vaja mulle helistada kell pool viis hommikul! Nii häid sõpru on mul mõni üksik. Aga nemad teavad, et sellisel ajal helistatakse ainult siis, kui tuumakatastroof on valla pääsenud. Loomulikult ma lihtsalt ei võtnud seda kõnet vastu. Millal ma üldse selliseid tutvusi sõlmida suutsin?
Jah, üldiselt olen ma praegu täies hoos antisotsiaalne ja pühendunud misantroop. Mõningate suurepäraste eranditega õnneks....
Ja raamatud. Ikka raamatud. Brita laenatud "Sina, Matilda" sai rongis viimaks läbi loetud. Pärast elas see lugu minus edasi, moodustasin ülejäänud rongisõidu mõttes samas stiilis lauseid ja lõike, jutustasin endale uut lugu. Head ja/või südamlikud lood mõjuvad mulle niimoodi. Neid pole ammu olnud. Ja peale raamatute on veel mõned loengud. Esimesel nädalal olen ma koolist alati vaimustuses.
Ja taevas olgu tänatud ööülikooli eest! Ja Liisi eest! Ja vaimustavate unenägude eest:) Ma poen nüüd magama :)
esmaspäev, september 03, 2007
romantiline
Mulle meeldib see film lihtsalt nii väga. Ilus, romantiline ja fantaasiarikas. See laul meeldib mulle ka väga. Niisiis, kuna mul ei ole midagi asjalikku öelda, tundus vähemalt sobilik see video siia panna. Ostsin poolpimesi odava hinnaga selle filmi DVD ja vedas kohutavalt! See on tõesti tore film! Sobib mu tänase unelev-uimase meeleoluga ka suurepäraselt!
Film: eternal sunshine of the spotless mind.
muusika: beck - everybody's gotta learn sometimes
Film: eternal sunshine of the spotless mind.
muusika: beck - everybody's gotta learn sometimes