jalutuskäikude tervislikkusest

nagu eelmisest kirjutisest lugeda võib, olin ma juba täitsa ummikuse jooksnud. Õnneks tuli peagi päästev mõte end tuulutama minna. Lausa uskumatu, kui kasulik üks jalutuskäik olla võib. Liis tuli ka kaasa ja nii me käsime raudtee taga surnuaias (sellistel paikadel on pea alati hinge rahustav mõju) ja paljudel pisikestel tänavatel, kus saime vaadata ilusaid pisikesi maju, küll armsaid, küll kurje koeri. Kasse nägime ka, ja inimesi. Nii tore oli vaadata kuis igaüks midagi kasulikku teeb. Oli müüriladujaid ja viimaseid rohijaid, leheriisujaid ja uksevärvijaid. Kõige toredam oli aga jooksev ümmargune punetava näoga postitädi, kirjakäru selja taga veeremas.
Jalutuskäigud on nii virgutavad, et neid peaks tihemini tegema (igapäevane kooli-koju rühkimine ei lähe arvesse) Oi, ja Liis avaldas mulle armastust ;) ma ei teagi kumb magusam hetk oli kas see, või too, kus ta minu ees küünlavalgel hetkeks liputajat mägis :D Hihii, olen täiesti normaalne aga paratamatult on mu kallist "elukaaslasest" saanud minu eksistentsi pea lahutamatu komponent ja nalja saab meil, õnneks, kogu aeg :)

Küünal põleb, raadiomast akna taga plinksib, Liis uurib oma füsioloogiapiiblit, Tori Amos laulab - ilus õhtu on.