Unes nägin ma seda, kuidas pidin oma surnud vanaemaga lennukiga kuskile puhkusele sõitma ja lennujaama läksime Mustamäelt trammirööbastel uisutades...

Ei tea, kas ta ilmus mulle unne kuna eile õhtul mõtlesin surmast ja surnutest? Kuidas mina surres ei tahaks hala ega nuttu ja kriiskavalt melanhoolseid viiulipalasid, ei taha saada maetud hauale, kus järeletulevad põleved peavad orjama, et plats umbrohust puhas oleks. Ei, pigem tahaksin jääda vaid mälestustesse ja kõik füüsiline (siia on ta maetud) oleks mõttetu. Parem oleks saada tuhastatud ja siis võiks see tuhk lennata seitsme tuule suunas. oleksin kõikjal ja mitte kuskil...

Unenäost tingitult hakkasin ma mõtlema...kas ma tundsingi üldse oma vanaema? Kui ma olin juba piisavalt suur, et mõelda ja aru saada, oli tema juba haige ja kibestunud. Ma ei tahaks uskuda, et ta terve elu selline oli. Kahju, et ma ei saanud tema paremaid iseloomujooni eriti tundma õppida :(

Mnjah, selline see november on: pikad pimedad õhtud, vihmane ja sombune ilm; tahes-tahtmata tulevad sellised mõtted, mida näiteks päikesepaistelisel maikuul ei mõtle. On inimesi, kes väidavad, et ilm nende meeleolusid üldse ei mõjuta. Paraku mina nende hulka ei kuulu. Noh, ega ma siis kohe lahinal nutma ei hakka külmal ja tuuliselt õhtul, aga kuidagi nukramaks võibolla jään küll....

iseenesesse vaatamise aeg...

Vennaskond - Maailma lõpus on kohvik