Olen vähemalt kolm korda kirjutamist alustanud ja siis pooleli jätnud. Trükkimistahe on endiselt suur kuid...kummalisel kombel pole justkui midagi öelda....Elu läheb ikka vanaviisi. On probleeme ja on ka väikeseid rõõme. kevad on tulnud ja kuigi õues on külm, paistab päike, mis muudab mu veidi meeletuks. Koolist ei tasu rääkidagi, aga ka eraelu... MIDA ma siis ikkagi tahan? Kes teab vastust öelgu mulle ka.
Muidugi ei ole asi nii hull, et ma oleksin langenud depressioon vms. Hoopiski mitte. Nalja saab palju ja enamasti ma ei mõtlegi sellele, kuidas ma teatud asju ikka edasi ja edasi lükkan, aga on mingi paine minus jõuludest saati ja pole veel kadnud.. Oeh...

Jalutamine see-eest on vägagi tore. Laupäeval näiteks käisime Liisiga Tammelinnas. Lollitasime ja lalisesime niisama. Mõtteid tobedaid ja veel tobedamaid tuli hulgi. Sama lugu ka pühapäeval Lõunakeskuses käies. Lalisesime ja leelotasime, mõtlesime uusi liitsõnu, näiteks anaalbanaan kõlab väga hästi. Laupäeval otsime veel burgerit kah, ei teagi miks, lihtsalt tuli rämpsu tuju. Mudugi sai selel söömisega kõvasti nalja, sest kaste jõudis küll kõikjale mujale kui suhu ja kuna ee saia-pihvi haukamine oli nii raske töö, saatsid seda mehised urinad ja muud häälitsused. Naljaks muidugi. Tuleb aga välja et väga vale otsus: Liisil valutas kõht, minul valutas ka ja natuke valutab väikeste pausidega siiani. Fuhh! Õnneks maksavad söetabletid kõigest 3kr leht :D


Praegu kuulan Dorise laenatud Ultramelanhooli. Naudin. Pesen pesu ka ja...äkki on lootust täna ikkagi miskit kasulikku teha....