kuidas ma mitte ei õppinud

Teispäeval on eksam, aga kui ma Dorisega Pirogovil maha postasin, polnud meil kummalgi õpi tuju. Ega tulnudki. Vahtsime mis me vahtisime ja läksime hoopis rattaga sõitma. Mööda jõekallast üha kaugemale. See oli teine kallas, mitte see millel tavaliselt jalutan. Seetõttu ma nägin põnevaid asju, näiteks liivakivi seina Emajõe ranna läheduses ja....loomulikult nagu sellistel pukudel ikka- fotokat polnud. eks see ilu ongi ainult silmades, mitte pildil.
Sõitsime sõitsime. Mõnus oli, veidi kurnav ka. Siiski on mul hea meel, et vingerdasin ja eelistasin õppimisele sellist poollooduslikku matka.

Muide, käisin ära sellel paljuräägitud näitusel ka. Ehk siis Dialoog pimeduses. Väga tore oli küll. Kas tore on õige sõna? Pime olla ei ole ju eriti tore, aga just see oligi näituse eesmärk- mis tunne on olla pime ja loota kõigele muule peale oma silmade. Alguses oli muidugi väga abitu olla. Õnneks oli giid väga abivalmis ja nii me õnnetud nägijad üritasime väga väga tasakesi kõndida nii, et millelegi otsa ei komistaks. Ajapikku läks asi veidi lihtsamaks. Saab hakkama ka teiste meeltega (suletud ja ohutus keskonnas muidugi) ja..ega pimedaks jäämine ei ole säärane katastroof, kui tunduda võib. Väga tõsine asi küll, kuid igatahes on võimalik hakkama saada :)
Soovitan soojalt näitus üle vaadata- mõttemaailma avardab see kindlasti.

Homme ma vist ka eriti ei õpi-ometigi on ju see! pallaadium cup! Olen ikka ja alati tahnud ratsavõistlusi vaatama minna, aga küll on olnud seda, et need liialt kaugel või siis, et ma lihtsalt ei tea, aga nüüd kus mägi lausa muhamedi juurde tuleb, pean kindlasti minema :)
Loodetavasti leian selleks endale kaaslase ka. Hobused on väga väga väga toredad. Ei tea, kas neile suhkrut ka anda tohib :p?