ääremärkustega postitus absurdsest väikeajumeeleolust ja soolisi stereotüüpe kummutavatest sujektiivsetest tähelepanekutest

Oo, mis ambitsioonikas pealkiri:D

Kell üheksa oli äratus. Söömine, siis väikene lugemine, mis kvalifitseerub õppimise alla ja hommikune internetidoos.... Päris päev algas pool kolm, kui asusin jalgratta seljas võitlusesse kurjade tuultega ja sõitsin kesklinna, et sõita....autoga. Irooniline, kas pole.
Alguses läks mul iseendalegi üllatavalt hästi. Siis enam ei läinud vist eriti hästi. Igatahes järeldasin seda, et ei läinud õpetaja kommentaarist "nii võinuks sa kellegi ära tappa".
Loomulikult voolas kogu minu positiivne energia ja enesekindlust minust välja. Et see oleks absoluutselt kindel, koperdasin veel võrdsetel ristmikel. Paaniline paaniline olukord, mis pani mõtlema miks ometi ma end sellesse autosõidu õppimisse mässisin. Tegelikult see mulle täitsa meeldib, aga on lausa frustreeriv, et sõiduõpetajal on aega nii vähe. Minu iseloomuga sobiks kokku intensiivne harjutamine seni, kuni asi selge. Aga selline tasane munemine minust mittesõltuvatel asjaoludel on küll nõmenõme.
Kui ma ratta selga tagasi ronisin, tundsin kuidas enesekindlus minusse läbi lenksu tagasi voolas. Kaks ratast, tasakaal ja kole tuul...aga kontroll iseenda ja vähemalt ühe põhiliselt metallist koosneva sõiduvahendi üle :)

Pärast saime Seenekesega kokku, et homseks eksamiks õppida. Õppimine lõppes kopsaka, arvega Maailmas, kusjuures selle asemel et kunstiajalooga tegeleda, me lihtsalt irvitasime nagu paadunud kanepisõbrad. Seeneke ütles, et tal on depressioon. Minul on lihtsalt tulevast sessist maniakaal-depressiivsed hood. Nii me seal siis olimegi: kaks akadeemilist sõpra.

Akadeemilised sõbrad käisid raamatukogus ka. Seeneke jäi riiulite vahele istuma, nagu eksinud marjuline. Arutlesime selle üle kui hea oleks ööbida ramatukogus mõnes riiulis. Kui peaks tulema mõni raamaukogutöötaja, siis tuleks talle öelda, et "ma olen suur ja paks raamat, tarkust täis!" Tundub, et sessiga vältimatult kaasaskäiv "väikeajumeeleolu" on juba täies hoos.

Õhtul pressisime end Maoga*(Mao, mitte madu) Mozzarella juurde. Vaatasime MacAivari tagasitulekut- seda Tartu keemiatudengite filmi. Peale seda hakkas mingine "õuduspõnevik" Film filmiks, aga mul on alati hirmus eelarvamus sõnakombinatsiooni õudus+film suhtes. Tundsin juba 5-minutilise vaatamise järel (poiss proovis kapis kellegi vanu riideid selga), et ma ei suuda. Hakkasin tõmblema ja lolli mängima ja imiteerisin Maailmas esitatuga võrreldes teises helistikus hullusehoogu :D igatahes, ma tulin tulema ja läksin hoopis pessu. Loogiliselt oli järgmine samm MSN. Ja bloog ka, nagu näha.

Mehed on mulle enamasti ikka meeldinud, aga nüüd on mulgi vist tüüpiline etapp kus ma neist aru ei saa, sest nad ei käitu vastavalt minu ootustele ja mul tõesti juba tõeline tüdimus nendega tegeleda on. Niisiis... ma ei tea. Ma tõesti ei viitsi enam aktiivne ja kaval olla, proovides neid panna käituma nii nagu ma tahaksin. Oleks mul siis ükstapuha...see oleks lausa suurepärane.
Aga nagu näha, meestele mõjuvad intrigeerivad MSN-i nimed. Just siis kui ma olin loobumas, pööratakse mulle tähelepanu**. Närvi ajab! Olen ju nõrk ka ja minu otsus " enam mitte tegemist teha" võib hetkega haihtuda!

Nüüd ma peaksin oma eksamiga tegelema, aga ma olin juba tubli. Kui ma üldse veel midagi mõistlikku teen, siis on see magamaminek.
Mis homsesse puutub, siis peale eksamit on plaan minna tõsta toost Kusti*** auks (kes oli nii tore ja meile ülikooli asutas) ja siis juua. Kolmapäeval muidugi Kauri loengusse ka. Mul pole ammu paha olnud, joomisest ainult üks kord. Ma arvan, et nii see jääda ei või. Homme näis....
__________________________________________________________________

ääremärkused:
*Mao on Liis ja Seeneke on Doris ja Mozarella on Tiina. Mõtlesin, et vahelduseks oleks ju põnev ka hüüdnimesid kasutada. Lähen sellele ehk täiesti üle, sest see on ikkagi "avalik" bloog. Pole eriti vaja et Liisi Lalaad google'i otsingusse Greta+ Liis panevad ja siis salaja linkide kaudu tema bloogi hiilivad, kus saavad enda kohta vapustavaid fakte teada Kahjuks nii kaugele see asi ei ole veel arenenud.

**Ma ei tea miks ma olen sattunud tüüpide otsa, kes MINULT aktiivsust eeldavad. vastupidiselt üldlevinud stereotüüpidele on minu armuavantüürides mehed need, kes midagi ei keerutavad ja muidu udujuttu ajavad mitte ühtegi ei'd või jaa'd, annavad mitmetimõistetavaid vastuseid. tahavad, ei taha....mina arvasin, et see on naiste viga, aga vot siis!

***Kusti- tore mees, kes meile ülikooli asutas