kes vingus, et igav?

Kes vingus siin, et elu igav on? Noh, nüüd siis lubatakse veidi põnevust. Nimelt on see kallis härra, kellega meil kokkupõrge toimus, ähvardanud asja kohtusse viia. Temaga vestelda on väga raske, eks igaüks jääb kindlaks oma teooriale juhtunu kohta.Täna helistas ta mulle ja hakkas rääkima palju ma talle võlgu olen. Kui ma palusin tal päev-kaks peale õnnetust asjast ametlikult oma kindlustusse teatada, ta keeldus. Ei osanud ma muud välja pakkuda, kõik jäi sinnapaika. Nüüd, peale kuuajalist vaikimist selline kõne... Kahju, et mingisugust kokkulepet ei ole võimalik saavutada ja et härra üritab täiesti tühiste asjadega mind hirmutada. Väga väga üritab ta mind uskuma panna, et mina olen süüdi olen, omamata nagu mitte mingeid tõendeid. Paraku on ta suutnud näidata vaid enda väga inetut iseloomu.Kole lugu aga seesuguseid inimesi on maailmas nõnda palju.

Mina teda igal juhul ei karda, kui kohtusse, siis kasvõi sinna. Tehtagu siis seal kindlaks kes kõige eest vastutav on. Kui otustatakse et mina - olgu. Keegi ei ole eksimatu aga seesugusele väljapressimisele oleks ju veel hullem alla anda. Minu südametunnistus on puhas, olen talle mitu korda öelnud, et see oli meie mõlema õnnetus, kumbki meist ei saanud midagi parata. Kahjuks kokku leppida ei ole võimalik. Tema jääb endale kindlaks, eks siis minagi. Vaatame, mida tulevik toob ja ärgem rutakem sündmustest ette :)

(muidugi olen ma siin kõike väga üldiselt kirjeldanud. võibolla olen mina ainuke kellele see korda läheb, aga palun, kui kommenteerite, siis nii et väljendaksite oma arvamust selle põhjal mis kirjas või kuuldud, mitte selle põhjal et minu poolt olete )