Muuga

Ma ei salli aiatöid. Kastmine on üks vähestest toredatest töödest. Mullavedu on kurnav, aga saan sellegagi hakkama. Marju, eriti magusamaid, on kah enam-vähem tore korjata. On siiski üks asi mida ma tõesti jälestan - rohimine.
Kõiki neid töid, paremaid ja halvemaid olen ma pidanud oma elu jooksul ikkagi tegema. Mitte, et keegi otseselt sunniks, aga kui teised on aiamaal tööl või keegi ütleb: "greta, ega sa ei tahaks aidata..." siis kuidas saan ma istuda käed rüpes ja laiskvorsti mängida? pooleldi olen ma ikkagi eestalne ja need "töörügamisgeenid", olgugi et väga nõrgad, ikkagi vahel avalduvad.

Nii mulle pole see aiamaa üldse korda läinud. ikkagi see töötegemine on tingitud minu kohusetundest ja teiste mõjust. ometi üritan ma nii hirmsasti laisklemisega tegeleda :) seetõttu ka võimalikult suvilat välitda, sest mina tahan elada pehmet ja laiska elu.

Asjalood on muutunud ja väikestes annustes on isegi tore Muugal aega veeta. Ikkagi vaiksem ja heitgaasivabam (thjahh, eile olevat kuulduste järgi naabrid põõsaid autoga maa seest välja tirinud, kogu õu tossu täis :D) linnud askeldavad ringi ja lilled muudkui õitsevad.

Olen iseseisvunud ja ema toetusel end ka emotsionaalsest tööorjusest vabaks võidelnud :D Tulen kohale, lesin, loen raamatut, võtan päikest, vahin lindude tegemisi. Jah, seda võib nimetada laisklemiseks, aga niimoodi vaikselt mitte midagi teha on uskumatult mõnus :) Ja kui väga vaja, eks siis kastan tomatid kah ära :)

Muidugi on inimesi keda huvitavad kui palju umbrohtu on kellegi peenral ja miks muru on niitmata, aga minu poolest las see rohi vohab. Aeg-ajalt tehakse ikka ettepanekuid- etteheiteid rohimise teemal. Olen siiski üsna lõdvestunud ja rahulik - mulle hakkab Muugal veel meeldima.

Homme peale tööd lähengi ma sinna elu nautima ja....mu lugemisisu on tagasi tulnud- seega ka raamatuid neelama :)
Mõtlen ikka iirimaa peale ja natuke igatsen juba tartutki...