Oi see oli juba mõnda aega tagasi kui see juhtus aga ma mäletan siiski veel üht-teist. Oli laupäev, olin tädiga KUMUs näitust imetellemas kui järsku hakkas nii hästi kajavas saalis minu telefon laulma. Ajasin käe veid närviliselt ja piinlikust tundes kotti, haarasin telefoni ja...mida ma näen- helistaja on Rahel. Millal iial on tema mulle helistanud?
Võtsin igatahes kõne vastu ja kuulsin rõõmustavaid uudiseid. teater. õhtul. tasuta :D
pakkumine oli suurepärane ja peale väikest kõhklemist jäin nõusse. Nii saime Raheliga kokku, ronisime teatrisse viiva eribussi peale ja märkasime, et olime ainsad alla neljakümnesed inimesed.
terve buss oli täis elurõõmsaid keskealisi ja vanemaid tädikesi, kes meid uudishimulikult piidlesid.
Ometi saime Raheliga omi jutte rääkida, laskmata end potentsiaalsest kuulajaskonnast segada :)
Buss viis meid kenasti Saueaugu teatritallu, kus Kaie Mihkelson ja Aleksander Eelmaa mängisid kahes J. Kruusvalli lühinäidendis. Suurepärane! Omamata mingisuguseidki ootusi, on nähtu enamasti hea. Antud juhul kohe eriliselt hea. esiteks suurepärane mängupaik- vana ja väike romantiline küün, teiseks sümpaatsd näitlejad, kolmandaks väga hea materjal lavastamiseks, neljandaks kõik need tegurid kokku. Lihtsad lood, lihne keelekasutus, teemaks mis muu ikka kui armastus, aga neis lihtsates lugudes oli nii palju sisu ja sõnade taga oli palju veel peidus...
üksindus, igatsus, ihad, minevik ja tulevik, ootamine ja ootamisest loobumine, saatusega leppimine - trööstitu, karm elu, aga kuidagi kummalisel viisil armas ja soe.
ma ei oska oma tundeid kirjeldada, seda etenduse aurat ei saa sõnadesse ümber panna.
võin vaid öelda, et mulle tol õhtul nähtu väga meeldis ja ilmselt jääb mulle kauaks meelde :)
0 ...kaja:
Postita kommentaar