Neljapäev, august 31, 2006

alasti laevasõit ja seletamatu noorenemine

Ma ei mäleta mis täpselt juhtus aga mäletan nii palju, et veetsin kusklil aega oma emaga kuni ilmus välja kena mees, kes minust huvitatud oli. Midagi meie vahel igatahes hakkas susisema ja kõik oli ilus magus-moosine. Siis juhtus midagi. tüli. Ma vihastasin nii hirmsasti ja nii järsku,et otsustasin kaduda. Mul oli sellega nii kiire, et unustasin isegi oma riided maha.

ma ei teadnud mida täpselt teha aga laeva peale minemine tundus hea mõte. Riideid mul polnud, piletirahast rääkimata. Kuskilt ajusopist meenus aga et õige parooli esitamise korral saab laeva tasuta sisse. seisin siis uksel piletikontrollija juures ja ütlesin "psõkk-psõkk" või miskit sarnast. see järel läksin kõhklemata ja ilma probleemideta laeva. Mõni üksik inimene imestas mu alastuse üle, enamik ei teinud väljagi. siis sain aru, et olen nähtamatu. mõned väga vähesed inimesed välja arvata. peale selle tõe taipamist ei näinud mind enam keegi ja eevakostüümis mööda laeva patseerida oli isegi omamoodi mõnus.

Oligi mõnus kuni järsku sattus mu teele blond musklis mees, kes vahtis mind kergelt nilbe muigega ja kommenteeris: "kena keha" Minu ego soojendas end tema tähelepanu paistel ja juhtus kuidagi, et mees hakkas mulle meeldima. Käisime mööda laeva ringi ja nautisime teineteise seltskonda. kusjuures alastus oli muutunud juba kolmandajärguliseks, täiesti iesenesestmõistetavaks asjaks. Kõik oli hästi kuni laevai lmus minu eks-mees. Nägin teda ja andestasin kõik. jätsin blondi otsekoheselt kõrvale ja pugesin esimese tüübi külje alla. Blond oli ilmselgelt pettunud aga mina tundsin end suurepraselt.

Täna olin mina ja kamp inimesi sattunud kummalisse paraleelreaalsusesse kus väliselt kõik oli samamoodi nagu päriseltki aga ei olnud seda tegelikult mitte. leidsime end järsku metsas krussatee ääres. keegi ei teadnud kuidas tema või teised siia sattunud olid. Otsustasime hakata mööda teed kõndima, et tagasi tallinna jõuda. kõndides selgus üks huvitav tõiasi. mida rohkem kõndida, seda vanemaks muutus inimene. lausa iga meetri peal lisandusid aastad. teisele poole kõndides muutusid inimesed jällegi nooremaks. 500 m läbimisel näiteks oli umbes 30-aastasest mehest saanud 12-aastane poisike. Olime lõksus. kuidas liikuda edasi, kui edasi liikumine tähendab surma(sest oleme saanud liiga vanaks) ja tagasiliikumine kadumist (sest mingil hetkel jõuame punkti, kus me veel sündinud ei ole)...
kudagi seletamatult jõudsime järgmisel hetkel aga vabaduse väljakule söögiplatsile... burgerijärjekorda.

1 ...kaja:

K. ütles ...

ahha....psyhholoog ? nyyd ? kohe !
:D
nalja teen omaarust.
huvitavad unen2od :P
ps6kk-ps6kk :D