Hääletamine

Nagu ma juba mainisin, saime Saaremaale ja tagasi hääletades. Mulle oli see muide esimene sellelaadne kogemus, sest üksi ma hääletada ei julgeks ja paar varasemat katset kellegagi paaris hääletada on üsna haledalt läbi kukkunud. Pealegi, jäävad need varasemad katsed kunstikooli aegadesse - üsna kaugesse minevikku seega.

Piret see-eest on veteranhääletaja. Tema veeniski, et Saaremaalegi saab hääletades üsna edukalt. Tahtsin minagi järgi proovida :) Alustasime kell kaksteist. Ronisime Viljandi mnt äärde ja alustasime. peatus üks valge kaubik. kas tõesti käib kõik nii kähku? paraku ei. mees tundis lihtsalt huvi kuhu me läheme ja sõitis seejärel edasi. Kaua me siiski ootama ei pidanud, sest kohe peale valget kaubikut jäi seisma üks hõbedane BMW. Noormees soostus meid Viljandini sõidutama.

Nii see algaski. Kuigi mul on teatud eelarvamused BMW-de ja nende juhtide suhtes, tuelb tõdeda et uuemad ja luksuslikumad BMW on tõesti suurepärased. Laiad nahkistmed, võimas kiirendus, ilmselt ka head amordid, sest teekonarusi polnud üldse tunda. mees oli kohutavalt jutukas ja aina seletas ja seletas. Üsna huvitavat juttu muide. Viljanisse sõitimine oli eega huvitav ja läks kiiresti. Kõige toredam on see, et mees viis meid lausa Pärnu mnt äärde, et me ei peaks linnast ise kohale matkama.

Järgmine transpordivahend oli nn litsilõks. roheline sportlik auto, roolis noor, isegi väga noor meessoost isik, kes oli äsja alustanud esimest kursust Lennukolledžis. Temaga jutt ei sujunud. Püüdsime natuke küll, aga noormees oli tagasihoidlik ja arg, mina ennast peale ka suruma ei hakanud :D Suurem osa teest sõites Pärnusse möödus vaikuses ja teatud kohmetuses. Pikk ja veidi piinarikas, aga saime hakkama ning jõudsime õnnelikult Pänusse.

Pärnu tähendas jalgsimatka. Alustasime ühest linna otsast ja kõndisime teise. oi, küll see oli väsitav, aga hakkama saime siiski. paraku on pärnu üks piklik linn ja meie pidime kõnima just seda piklikku otsa. Pärnu linnapiiril hääletamine nii sujuvalt ei õnnestunud. Kuigi saime peale suuremate hädadeta, ootasime keskmisest kauem. meie autojuht ei vastanud ka kuidagi keskmisele: see oli naine kahe pojaga suures Seat maasturis.

Seatiga saime edasi ainult natuke. Me jõudsime paika nimega Kalli. Õues hakkas juba jahenema ja tekkis juba kerge mure kuidas ja millal me ikkagi praamile jõuame. Tee oli ju liiklusest üsna tühi :( Siis peatus suur must pretensioonikas toonitud klaasidega Volks. Sees istus mees, kes ei raisanud hetkegi aega. Ta seletas meile oma elufilosoofiat, mis seisnes selles, et nädalavahetusel pole tähtis kas magada oma naisega või võõraga, sest elu on elamiseks, mitte põdemiseks. Ta rääkis veidi oma tööst ja kinkis meile isegi oma firma reklaampastakad. Kui ta aga küsis kas me oleksime huvitatud temaga mõnikord Tartus pidutsemisest, vastasime ei. näib, et ta ei võtnud seda südamesse. Tähtis on kiiresti tegutseda. Tahab siis tahab, ei taha siis ei. tema juba moosima ja võrgutama ei hakka :D Kuivõrd selline elulaad on minu omast nii teistsugune (kuigi olen sellega ka veidi kokku puutunud), tundub see tühi ja kurb.

Nüüd peatus minu nädalavahetuse lemmikmees :) See oli Björn. Sakslane, kes oli tulnud Berliinist Tallinnasse oma praktikat tegema. Eestis olles otsustas ta veidi ka ringi vaadata ja meie suureks õnneks siirdus ta parasjagu just saaremaale. Mugav :) Saime edukalt jutule ja aina vestlesime ja vestlesime sellest ja teisest, maast ja ilmast. Kilomeetrid kadusid kiiresti ja tunniajane praamiootamine ei olnud ka liiga tüütu. Ta sõidutas meid Valjalani, meie ööbimispaigani ja jätkas oma teekonda Kuressaarde. Mul oli lausa kahju, et selline kena mees (iseloomult ja välimuselt) nüüd täiesti üksi edasi sõidab.

Tagasi tulles sõidutati meid Pireti sugulaste poolt Muhuni. Siis saime jahimeeste džiibi peale. Lihula kandis järgmise džiibi peale, siis pärnu otsas võttis meid peale veel üks vaikne ja veidi häbelik noormees, siis naine ja mees, kes olid nii lahked ja sõitsid viljandisse väikese ringiga, et meil vaid vähem kõndimist oleks :) Kõige lõpuks saime Citroeni peale, kus istusid kaks tibi :) nemad viisid meid, surmväsinuid, tartusse.

Nii see reis otsa sai. Uskumatu, et inimesed nii lahkesti meid auto peale lasid, uskumatu kui erinevad kõik need autojuhid kõik olid. Põnev oli. Üksi ma hääletada ei julge, ja veidi väsitav on ka, aga tegelikult teeks seda teinekordki. Ikkagi seiklus, ikkagi väikene teadmatus, mis saab edasi või kes järgmisena edasi aitab :)