Pühapäev, mai 25, 2008

maikuu, mu arm

Enne kui ma oma bakaga päris ära pöörasin, kirjutasin nii:

Püha Peetruse varbad! Bussipilet maksab juba 125 krooni! Ma arvan, et ma kogun veidi reisiraha ja lähen elama kuhugi, kus toitu saab puude otsast ja kütte eest maksma ei pea. Läheks näiteks elama Aafrikasse sõnnikuonni. Meheks võtaks endale ühe kauni musta mehe valgete silmamunadega ja mured olekski murtud.

Aga Eestit hakkaksin ma hirmsasti igatsema. Bussisõit on kallis lõbu, aga Põhjast Lõunasse sõita ja vastupidi on lõbu. Vaatan, kuidas maastik mu silme ees lahti rullub ja lõõgastun. Eriti ilus on see maikuus, kus on näha erkrohelisi kaski, mustjasrohelisi kuuski, valgerohelisekirjuid õitsvaid toomingaid, rohelist rohtu, mille sees kirkad kollased võililled. Taevas ja hallid vihmast rasked pilved, millede vahelt piilub päike - minu lemmikud!. Kas Aafrika looduses üldse on sellist õrna erkrohelist?


Maikuu on mu lemmikkuu. Kõik on nii ilus, nii mõnusalt soe. Mitte kuum, nagu suvel. Just mõnus ja mahedalt soe. Ja siis sajab aeg-ajalt vihma. Vähesed inimesed armastavad vihmaseid ilmu. Minu jaoks on need tõeliseks naudinguks, eriti kevadel. See aasta polegi ma neid eriti nautida saanud, sest suur osa minu maikuust on möödunud raamatukogus, kuhu ma õigupoolest nüüd kohe jälle minema peaksin, sest need pisiasjad, mis veel tegemata on, tuleb ära teha. Aga teadagi- kõige väiksemad tööd võtavad kõige kauem aega, sest need on nii pisikesed ja lihtsad, et nende jaoks on alati aega.

Tahaksin kirjutada sellest, kui toredad on inimesed, aga ma kardan muutuda liiga sentimentaalseks. Niisiis, ma parem lähen. Välja. Jalutama. Lootuses, et eksirännakud lõpuks raamatukogu juures lõppevad...

0 ...kaja: