Reede, mai 09, 2008

reisist

Nonii. Olen tagasi kodumaal ja tungival nõudmisel (samas ka vabal tahtel, et veidikeseks bakatööst põgeneda. Jah, juba esimesel päeval) kirjutan oma seiklustest saapamaal. Ega mingeid suuri seiklusi ei olnudki. Vähemalt mitte selliseid nagu Liisil oma kurikuulsa Saksa Seenioriga. Minu võõrustaja oli hoopis Itaalia Päkapikk. Olen teda siin ennemalt ka nimepidi või initsiaalipidi maininud, aga kuna Itaalia Päkapikk on palju isikupärasem nimi, ja Päkapikul on piisavalt huumorimeelt, et mitte solvuda, siis olgu ta siin ikkagi algupärase nimega. Niisiis.

Kõigepealt tuleb muidugi mainida, et mõningasest lendamiskogemusest hoolimata oli jälle hirmus kuhugi lennata. Seda enam, et tuli teostada üks ümberistumine ja mul polnud aimugi, kas minu kohver ka Rooma jõuab. Roomas ootasin ma kohvrit värisevate jalgadega. Lõpuks jõudis ta siiski kohale. Lennujaam oli muidugi tõeline õudus, aga esimene tähelepanuväärne inimene, keda märkasin, oli üks aafrika matroon kirjus kittelkleidis. See tegi tuju heaks. Et ikkagi suurlinn ja huvitavad inimtüübid või nii.... Siis nägin munka. Pruunis rüüs, nöör ümber vöökoha. Minu võõrustaja jäi muidugi veidi hiljaks. Ma ei tea, kas tegemist oli ehtitaallasliku hilinemiskalduvusega või tuleb tõesti uskuda IP vabandust, et ta jäi liiklusummikusse. Õnneks ma ei sattunud sellest paanikasse, sest kogu minu ärevus keskendus sellele, kas kohver jõuab kohale või mitte.

Nagu öeldud, kohver jõudis kohale. Siis jõudis kohale ka IP. Noh ja siis läksime autosse. Esialgu ei osanud ma midagi karta. Alles hiljem sain ma aru, mida see itaaliapärane autojuhtimine ikkagi tähendab. Tuleks mainida, et IP on vist üsna viisakas ja ettevaatlik juht. Aga juhtus nii, et paar kolmkümmend korda tundus mulle küll, et tagant otsasõit on paratamatu, või et kohe saab kriimustub auto vastu seina või teist autot, või siis saab mõni ülbe rollerijuht surma. Mul siiski vedas ja ma ei näinud ühtegi avariid...

Aga seda hakkasin ma alles hiljem kartma. Sest esialgu jäi pikem sõit ära. Kõigepealt läksime väikese ringiga jäätisekohvikusse. Kuulus itaalia gelato ei olnud esialgu liialt muljetavaldav. Liiga magus ja rammus oli. Alles viimasel õhtul avastasin, et on olemas tõeliselt häid sorte. Metsamarjajäätis oli väga hea. Toidukultus on omane vist kõigile itaallastele, paraku jäi see pika sealviibimise jooksul ka mulle külge ja ma vist ei suuda end takistada toidust kõnelemast. Ärge siis liialt näljasena igaks juhuks edasi lugege.
Noh, ja siis me sõime jäätist ja jalutasime üsna sihitult ringi. Tänavad olid palistatud võlts-Luis-Vuittonide ja võlts-Pradade ja võlts-mis-iganesitega. Kuna minu prillid olid vahetult enne lennukisse astumist katki läinud, tahtsin uued osta. Ma ei tea, kuidas see juhtus, et ma endale võlts-Armani prillid muretsesin. Ühel hetkel proovisin prille ette, järgmisel olid prillid kotti pandud ja rahakotirauad avatud. Ma ei tea kuidas see juhtus. Need prillid mulle eriti ei meeldinud ka. Aga vot juhtus.

Ja siis juhtus see, et päev sai kuidagi ülikiiresti otsa, sõitsime Roomast minema, sinna, kus ma järgnevad päevad ööbima pidin. Vaikne ja rahulik ja ilus. Aias kasvasid oliivipuu ja aprikoosipuu kaugemal sidrunipuu; kohe-kohe olid kirsid valmimas. Ja siis sain ma esimese pasta-annuse. Igal kuradima pastal on oma nimi. Mitte ei suuda meeles pidada, mis nimi mingil pastal on. Õppisin ära kaks juustu - parmeggiano ja pecorino. Hoidku jumal, et sa esimest kahest parmesaniks nimetad. Parmesan on ju Parmeggiano odav koopia, peaaegu, et jumalateotus. Pecorino on aga lambajuust. Mina suudan mõlemat süüa, aga kui ma neid kodustele pakkusin, siis nägin vägevaid grimasse. Ja Liisi suust kuulsin hindamatuid kommentaare. Parmesan (mis siin ikka paremggianoga peenutseda) on päris hea, aga ma kardan, et lambajuust jääb vist aastateks külmkappi nukrutsema. See pecrino, mida ma kaasa ostsin oli palju soolasem ja vängem kui see, mida mulle IP pakkus....

Järgmisel päeval sain ma esimese kultuurišoki. Väga ebaorginaalne, aga seegi oli kulinaarne. Niivõrd-kuivõrd. Hommikusöök kujutas endast nimelt teed ja küpsiseid. Ma arvasin, et küllap on tegemist mingi eel-hommikusöögia. Aga see oligi päris hommikusöök. Ja kui ma sellest aru sain, oli juba liiga hilja....

Siis läksime Frascati linna. Armsad kitsad tänavad, palju purskaevusid, akende all kuivav pesu, inimesed, liiga palju autosid....Jalutasime jälle niisama ringi. Siis läksime vaatama mingit villat, mis asus mäe otsas. Noh, tegelikult muidugi künka otsas. Aga kogu tee kulges tõusujoones ja mina, kes ma olen karastunud pea igapäevase Vanemuise mäest üles rühkimisega, arvasin end küll otsi andvat. Aga ega ma siis ei saanud nõrk välja näha. Neelasin hingeldused alla ja rühkisin ja rühkisin ja siis leidsin õnneks poole tee peal ettekäände peatumiseks. Kassid :) Villa oli muidugi ilus ja tore, aga tegelikult jäi enam meelde (lihtlabane) maastikuvaade. Oh, mountains, ütlesin ma. No! hills, ütles IP.

Järgmine päev läksime Rooma. Autoga metroo lõpp-peatusesse ja siis maa alla. Ei olnud see, metroo nii värvikas midagi. You're not a subway virgin, nagu IP tabavalt ütles. Ei ole jah. Lihtsalt igav oli metrooga sõita. Isegi huvitavaid inimesi eriti polnud. Küll olin aga mina piisavalt huvitav. Tajusin uudishimulikke pilke. Ei tea, kas sellepärast, et nägin välja nagu soojast ilmast eufooriasse sattunud põhjamaalane (kandisn sandaale samas kui teistel oli kampsunid ja kohati sallidki) või sellepärast, et reisisin koos Päkapikuga....Metroo ei olnud midagi erilist, aga metroost välja saamine tekitas küll paanikat. Mingi igikestev tunnel. Kogu elu nagu käikski maa all. Ja kuna ma ei tunne ennast erilise mullamutina, siis tekitas see sumbunud õhk ja kogu tunnelites liiklemine üksjagu klaustrofoobiat, mis paranes maa peale jõudes vaid õige pisut, sest absoluutselt iga ruutdetsimeeter oli inimestega täidetud. Mitte, et ma oleksin nii naiivne ja arvaksin, et rahvast ei ole. Aga ikkagi... Enamasti turistid muidugi. Ei olnud siin mingeid kauneid arhitektuurielamusi. Ma ei näinud lihtsalt inimestest läbi. Noh, tegelikult oli ka veidi lahedamaid paiku, aga Fontana Trevi purskkaevu ma mingit münti küll viskama ei hakanud. Ei viitsinud trügida ja polnudki nii kindel, kas ma üldse tahan siia ülerahvastatud linna tagasi tulla... (Trevit nägin ma tegelikult kolmandal reisipäeval, aga kronoloogia on mul niikuinii sassis.)

Siis tutvusin kohustuslike vaatamisväärsustega - Piazza venezia, Kapitooliumi mägi, Colosseum, riburadapidi kõiksugu varemeid, kirikuid. Katakombidesse läksime ka ....Colosseumi me sisse ei pääsenud, sest kell oli juba kuus läbi (Siis ma veel ei teadnudki, et nii mõndagi paika jõuame nimme liiga vara või liiga hilja). Varemete sest lemmikuiks kujunesid kasside koloonia varemed. Oli mingi suvaline arheoloogiline plats keset Rooma linna, mis kellelegi korda ei läinud. Aga siis tekkis nende varemete vahele kasside koloonia ning varemed muutusid populaarseks. Noh, kellele siis kassid ei meeldiks....Ja kassidele meeldis meeldida....Poseerisid rõõmuga totrate turistipiltide tarvis. Muudest veidrustest Rooma linnas tasuks nimetada püramiidi, mille mingi Egiptuse- vaimustuses Rooma ülik enesele ehitada lasi. Wiki räägib lähemalt. Inimveidrikest jäi silma selline vallatu ja edev vanaonu Marcel, kes oma šõuga isegi Youtube'i jõudnud on (samas, kes ei oleks). Muidugi te mõistate, et viidatud link viib eriti turistikavliteediga videoni. Ja põhiline- selle vanamehe "vana-hobune-tahab-kaeru" vallatud näoilmed ei tule üldse esile. Aga vaadake, kui julgete. Siinkohal avaldan esimese kehva turistipildi vett joovast Vabadussambast. Ta polnud paraku üldse nii põnev kui Marcel...Seistes oli ta eriti igav...igatahes, siin ta on, voilà!


Aga mulle tundub, et ma siiski ei suuda kõike ühte sissekandesse mahutada. Tuleb ikkagi edasibakatada. Ciao ja millalgi tuleb sellele jutule teine osa....

3 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

Chachi... Küll seda vahvat juttu oli varahommikul tore lugeda (eks muul ajal oleks ka). Nii et nõuan lisa!!!! ;)

Anonüümne ütles ...

Mina tahan ka lisa- räägi aga söögist :D primodest ja secundodest, nämmm...

Anonüümne ütles ...

söögist ära räägi, sest kõht läheb muidu väga tühjaks ja hakkab ka neid itaalia hõrgutisi nõudma (ja kust mina vaene üliõpilane leian oma nõudlikule kõhule sellist toitu).. või kui räägid, siis pane pealkirja hoiatus (siis ma jõuan enne kõhu täis süüa). Aga "mägedest" võid rääkida ja turististaatusest... Räägi ja räägi...;)