Reede, mai 30, 2008

level up?

Eile oli see asi ja see läks päris hästi hoolimata mittemõjunud palderjanitablettidest, kogelemistest ja punakast näotoonist. Humanitaarid jäävad hiljaks küll, aga ikkagi oli hirmus vaadata, kuidas kõik tegelased justkui minu ettekandeks end kohale ajasid. Ja siis tuli veel kõiki keelde eirates AT ka ja ma arvan, et hoolikast eneseveenmisest, et kõik on hästi,et kõik on vaid formaalsus, ei jäänud alles isegi mitte riismeid. Proovisin kõik oma närvilisuse suunata kaitsmise-eelsesse lõunapausi - vaene Brita, kes mu jaburat lalisemist kuulama pidi. Lalisemisest hoolimata oli kole. Oli küll kole, ükskõik kui rahulik ja ladna ma ka välja ei näinud.

Noh, läks lõpuks väga hästi. Võibolla mitte üksnes ilusate jalgade pärast. Äkki mu akadeemiline vaimusünnitis ikkagi oli ka miskit väärt. Muidugi taktika, et kui tunned end halvasti, tee end ilusaks, tundub väga efektiivne ja seda tuleks vist aktiivselt kasutama hakata...

Ainult et...mingil määral olen ma vist äraneetud. Minu akadeemiline edukus on otseses seoses ettenägematute ebameeldivustega. Maailmakirjanduse A maksis mulle eluaegse lõuaarmi, kohtusin esimest korda elus tõeliselt ebameeldiva inimesega. Ja edukas kaitsmine rikkus summuti. Kas ma peaks siit tegema järelduse, et kui päev on akadeemiliselt edukas, tuleks liiklusest ja autodest eemale hoida? Seda enam, et ARKi eksami eufooria lõppes sellega, et sain möödasõitvalt autolt kaela mõnusa koguse kevadist pori....

Noh, eile me siis läksime tähistama mu kaitsmist ning Anu sünnipäeva ja sõitsime kuskile ilusasse kohta, kus ma sain jälle tõestada oma haledaid autojuhtimisoskusi. Või siis järjekindlat ebaõnne, ma ei tea. Muidugi juhtub selliseid asju kõigiga, aga miks pean mina "kõigi" sekka kuuluma? Et üks kerge põhjakraabe ja auto teeb läbi häälemurde ning muutub traktoriks. Tjah....

Järve ääres oli ikkagi uskumatult ilus. Mina jäin coca-colast sama purju kui teised õlust ja veinist ja siis me tegime jälle tobedaid nalju ja lasime sääskedel end pureda. Ja elu oli tobeilus.
Täna laadisin auto Liisi abiga kraami täis. Palusin traktoril püüda ikkagi need natuke vähem kui 200 km kõige kiuste vastu pidada. Nunnuke pidas vastu. Olime Liisiga tõelised filmi-inimesed, kes üürgasid makiga kaasa laulda ja üldse proovisid võimalikult palju seda road-tripi meeleolu hoida. Mis sellesse kraami puutub- neli aastat paikset elu on kole. Liiga palju asju! Ja raamatud said juba enne tädi poolt ääviidud.... Ma tahaks et mul oleks kolm asja ning uskumatuna näivalt kiire ruumis ümberpaigutumise võime. Aga raamatukoguga vist seiklema minna ei saa. Füüsiliselt mitte. Ja kui ma siis lõpuks otsustan, et ma ei taha olla normaalne inimene normaalse töökohaga isegi mitte ühe aasta jagu ning valin kohe tüüpilise tartu näraka ja töllerdaja elu...Kas ma pean siis oma raamatutega jälle tagasi kolima?

Soovin õnne sellele, kes mind teatud tekstides Madlikeseks nimetab. Teistele ka. See katsumus on nüüd läbi ja viimaks ometi saan ma jälle lugeda igasuguseid toredaid raamatuid, eriti rämpskirjandust, uimerdada-unistada. Ja mõelda sellest, et võiks ju oma andetusest hoolimata luuletada või romaanitseda... NB: ainult mõelda, mitte mingil juhul kirjutada :)

Peaks vist magama minema....
Sellest blogimisest on mul üldjuhul nii kõrini ja midagi arukat mul pole öelda ka, aga kahju on seda vastikut ja ebameeldivat harjumust maha jätta

2 ...kaja:

Anonüümne ütles ...

Palju-palju õnne! Mul on Sinu pärast nii hea meel :)

Anonüümne ütles ...

Palju 6nne minu poolt kaa :)