nojah...

Eile rongilt maha astudes

tundsin end kui provintsist tulnu.

Pimedus, neoonreklaamid

ja pagariäri suured puhtad aknad,

mille kaudu paistis kätte

saiakest mugiv Kati Murutar,

kelle lahutusest lugesin

pooltahtmatult bussipiletijärjekorras

R-Kioski kollaselt SL Õhtulehe plakatilt.

Enne seda üks kerjus Balti Jaama tunnelis

pärast seda - turistideta Raekoja plats

(ikkagi november).

Üle kõige aga Portisheadi laulud nii kõvasti üürgamas,

et trummikiled olid purunemas.

Vaatasin Viru keskuse ja Solarise kiiskavaid reklaame

ja tundsin, et võiksin käia lõpmatult

kõrvadest veri nirisemas või

seni, kuni kukun kurnatusest maha

Või midagi sellist nagu siis,

kui astusin maha bussist suures võõras ähvardavas linnas

et kõndida varamärtsipimeduses seitse kilomeetrit

sinu poole mööda lõpmatult pikka prospekti,

teadmata siis, mida see tähendab.

Kunagi ma küll lubasin endale, et ma siia blogisse luuletusi nüüd küll rohkem ei kirjuta, aga nojah...