Lillekesed rohus

Täna pildistasin ma muuhulgas ka võililli :)
Raadios lauldakse: aaaaa-aaa-aaa lilleke rohus, lilleke rohus

Veiste marss

juuli 2006

Tegelikult olen ma vist fotopede. Nädal aega ilma fotokata on olnud nagu nädal ilma neerudeta. Pildistada pole olnud tavalisega võrreldes ei rohkem ei vähem, aga imelik on. Olen harjunud pidevalt plõksima. Mõttetusi muidugi, aga ikkagi ikkagi. Ää-ää-ää! Appi!

(Need nunnud sarvilised olid tõesti toredad. Marssisid üksmeelselt ja kindla eesmärgiga karjamaa ühest otsast teise. Siis, lihtsalt niisama viskas üks järsku pikali...)

Laupääv

Ma olen seda vist vähemalt kümme korda öelnud, aga kordamine on tarkuse ema: Liisiga ei hakka kunagi igav! Noh, väga väga harva võibolla, siis kui üks meist väga väsinud on. Aga kui me unevajadus on normaalselt täidetud, siis on meil alati lõbus. Lase kaks väärakat kokku ja mis on saagis? Liisi ja Greta reality tsirkus.

Liis juba oma bloogis rääkis, aga kordamine on tarkuse ema! Eile oli meil üks ilus laupäev. Kõigepealt võtsime vanad cosmod ja lõikasime ilusaid naisi lõhki. Need naiste (ja meeste)
tükid kleepisime kokku plaadiümbristeks. On ju palju põnevam kui sul plaadiümbrise paberiks Acme CD, 700MB, 80min asemel on mingisugune roosamannavahune tüdruk vaarikatega taustal, eriti kui muusika selline ilusalt naiivne ja plikalik on :) Terve hommikupooliku me tegimegi plaadiümbriseid, tootsime palju prahti, itsitasime ja kuulasimegi oma endisaegset lemmikmuusikat (just sedasama plikalikku ja naiivset).

Seejärel läksime jalutama. Kuna mina pole enam mitte inimene, vaid sült, jõudsime vaid Lõunakeskuseni. Teekond ise oli jälle naljakas. Miks, seda ma eriti hästi ei mäleta. Aga oli :)

Tulime koju, kaks sülti, ja hakkasime trenni tegema :) Mina ostsin täisterahelbeid ja sain mingisuguse veebiaadressi ja koodi. Seal saidil on üks multikanaine, kes harjutusi ette näitab. Asusime Liisiga innukalt järgi võimlema. Enim võimlesime oma kõhulihaseid. Suurest naermisest muidugi. Mina kandisin treeningdressina oranže trussikuid ja Liisi kaltspluusi (oranž pluus millest suur tükk laualapiks välja lõigatud) Liis kandis dressidena pikka punast seelikut ja rinnahoidjaid. Võimalik, et meil oli ka vastasühikast publikut, aga ma ei ole siiani teada saanud kui selge ja detailne sealt avanev pilt on. Mõnikord on teadmatus õnnistus :)

Tegime harjutusi ja itsitasime. Küll oli alles tore. Täna enam nii tore ei ole. Lihased on haiged. Tuleb välja, et isegi sült-inimestel on lihased, mis valutada võivad :) Tähendab, et varsti teeme jälle seda trenni. Siis võibolla tekivad meile lihased, mis kohe valutama ei hakka :)

Õhtul läksin Aimari poole. Püüdisn olla mitte liiga tüüpnaine ja sättisin end valmis 10 minutiga. Siis astusin penikoormasamme, sest mulle tundus, et ikka olin liiga kaua sättinud. Liis oli mulle kaasavaraks andnud igasuguseid põnevaid kommentaare, neile vastaminegi võttis oma aja :)
Kõndisin kokkulepitud koha poole ja avastasin, et minu orieteerumisoskused on sama kehvad kui 10-aastaselt. Vähemalt kokku me siiski saime...

Oli huvitav näha seda tähtsat tuba nii umbes viis aastat hiljem. Muud huvitavat ei olnudki. Aimar oli kuskilt palaviku hankinud ja kuna temal paha ja minul liiga hea, et endalegi haigust hankida, lonkisin koju tagasi. Pea oli kummalisi mõtteid täis. Kas "endistega" ikka tasub nii aktiivselt suhelda? Vastust pole ma siiani välja mõelnud...

Kui Greta koju tuli, oli Liis juba siidri ära joonud. Jätkasime Rockiga. Nüüd on mul õlu-naerupohmakas. Ma ei mäleta midagi :D Aga me naersime....vist. Siis ma nägin imelikke unenägusid ja nüüd ongi pool pühapäeva läbi, hehehe :)

(jajaja, viimasel ajal on mul tõesti igavad postitused. No mis teha :) )

lobalugu

Terekest. Minu kullake-kallike on ellu äratatud, nett ka olemas, aga blogimissagedus on justkui samasuguseks jäänud.. Pole olnud midagi olulist, mille pärast klahve toksida? No ei tea isegi, mis kirjutanud pole. Nüüd olen siin. Eile õhtul olin ka, aga trükkimise asendasin hoopis magamisega. Uni oli suur ja mõnus, nagu karud Kivirähki viimases raamatus :)

Unenäod kahjuks mitte :( Ei tea, mis pinged on minusse kogunenud, aga viimasel ajal olen ma näinud koledaid lugusid sellest, kuidas ma oma ema ja vennaga tülli lähen. Täna nägin veel eriti jubedat und. Ema oli hulluks ja dementseks läinud. Kui mina Tartust Mustamäele läksin, nägin kuidas kaks kiirabimeest mu pooloimetut ema autosse tarisid. Mingi hääl rääkis kuidas terve pere on laostunud. Läksin trepikoja uksest sisse ja korteri ukseni jõudes nägin, et see on laudadega kinni löödud.Kangutasin lauad lahti - tubades valitses hirmus segadus. Koridori välimusest ma rääkima ei hakkagi. Kogu selle segaduse keskel istus mu vend läpakaga MSN-s. Ma vist lõin teda suures vihas. Mõtlesin, et kuidas võis ta sellise suure kaose keskel lihtsalt niimoodi istuda? Miks ta midagi ei teinud? Rääkimata sellest, et läpaka est oleks saanud ehk piisavalt raha, et võlad ära maksta...Kahjuks sellise koleda koha peal uni lõppeski.

Teine uni oli niisugune, et mingisuguses suurte vaateakendega hoones toimus möll. Söödi ja joodi, laamendati. Mina kaasaarvatud. Siis aga tekkis kaks tülitsevat leeri. Meie kamp hakkas neid teisi kinni siduma ja hüpnotiseerisime neid isegi endale süste tegema, mis neid laamendamisest ja meile vastu hakkamisest eemale hoiaksid. Siis tuli välja, et vaateakendega hoone ei olnud pood-restoran, nagu alguses tundus kaupade ja toidu tõttu, vaid hoopis lastehaigla. Mingi mees tuli uksele ja tahtis oma imikut arsti vastuvõtule viia. Valetasin ukse peal midagi kokku, miks haigla suletud on. Tuli välja, et on nõukogude aeg. Rääkisin vene keeles, ise kartsin, et äkki saab mees aru, et midagi lahti on (minu vene keel ei olnud just perfektne).
Meie, kinnisidujad hakkasime kartma, et meid võetakse kinni ja pannakse vangi. Tahtsime põgeneda, aga ei teadnud, kuidas.... Ka see uni jäi lõpplahenduseta...
Lisaks sellele olen unes näinud palju seksi ja palju rasedust/imikuid. Kahtlane....

See nädal pole olnud pooltki nii pillerkaariline nagu eelmine. Nädal on lihtsalt mööda tuhisenud. Pole eriti söönud, pole eriti lugenud, pole eriti seltskondlik olnud. Ometi on reede käes.

Tore päev oli pühapäev. Õigemini küll õhtu :) Peale sõnavõttu bloogis, sõitsime tädiga Tartusse. Sättisin oma asjad paika, lugesin, sõin. Siis tuli külaline. Arvan, et Aimarit võib nimetada nimepidi? Ei ole tema mõni salapärane tema. Lihtsalt üks endine tema. See esimene ja kõige intensiivseim. Ma olen vist kiiksuga inimene, aga kõik inimesed, kes mulle on hinge tüginud, jäävadki hinge. Paljudega olen ma küll kontakti kaotanud, aga Aimariga õnneks mitte. Tundub, et temalgi on see sama kiiks. Iimesed, kes on olnud olulised, ei unune. Aeg-ajalt me suhtleme ja tunneme siiski huvi, mis me eludes teoksil. Muidugi siiski üsna harva.

Pühapäeval käis ta mul külas. Tavalise tere-headaega asemel oli ta mul külas pikka aega. Rääkisime, rääkisime, rääkisime. Teemadel, mis enne jutuks ei ole tulnud. Häbita ja avameelselt. Sai nalja, oli tore. Ja tundus, et see valu ja distants, mis peale suhte lõppu tekkis, on ehk lõplikult kadunud? No mine sa tea, mis siin ikka filosofeerida. Tore oli see-eest küll :)

Kuhu kadusid esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ei tea. Ühe päeva kohta tean küll. Veetsin mõttetu päeva netis. Päris elu on vajunud kuidagi tahaplaanile. Vestlesin siis vaat, et terve päeva ühe itaallasega. Järjekordselt oli tore ja lõbus. Järgmine vestlus oli jälle kurjemapoolne. Solvumine ja pahameel. Nüüd leppisime jälle ära Naljakas. Internet ja inimsuhted - minu pseudoelu täis intriige ja kirge :D

Natuke ma muidugi liialdasin. Aga aga...Kuidas sellesse MSN-i maailma suhtuda? Ma ei suhtu väga tõsiselt. Aga ma pean endale aeg-ajalt ikakgi teadvustama, et ma räägin inmese, mitte masinaga, olgugi et too inimene on tuhande kilomeetri kaugusel. Ikkagi on mingisugune vastutus olla inimlikult viisakas ja heatahtlik, aga kerge on seda vahel unustada... Nüüd vaevavad mind süümepiinad, et olen olnud üks pealiskaudne pits. Aga mittepealiskaudse suhtumise korral tuleb pettumusega tõdeda, et näe - jälle üks pervert. Oeh, mõttetu jutt. Kogu häda on ilmselt selles, et ma pole miljon aastat kohtingul käinud. Noh sõbrannad, otsige mulle nüüd päris lihast ja luust mees, kellest mõeda. Pseudoelu on lahjavõitu :)....

Väsitav

NB: täiesti minu isiklik arvamus.

Väsitav. Tsirkus ja möll siin pealinnas kestab. Mina peidan end Mustamäel, kus kõik on (veel) rahulik. Ometi jõuavad rindeteated läbi teleka ja ajalehtede ja bloogide minuni. Olen püüdnud võimalikult palju seda infot jälgida -tegemist on üsna olulise teemaga. Väsitav siiski, sest olukord on põhijoontes jätkuvalt sama - vene rahvusest noored, kes võibolla ei teagi, kuidas ja millal Teine maailmasõda lõppes, kisavad ja lõhuvad Tallinna kesklinnas. See ei ole protest! See on täiesti põhjendamatu laamendamine. Telekaameratesse vaatavad noorukid, kes lihtsalt näod naerul lõbutsevad. Veri ju keeb, lõpuks ometi saab veidi põnevust muidu nii igavas Eesti Vabariigis. Ometi on tänavatel piisavalt ka vanemaid inimesi. Nemad ei lõhu, aga nad ka ei takista. Ja vanematel inimestel peaks ometi mõistus peas olema?

Mul on lihtsalt siiralt kahju sellest, kuidas venelased praegu oma mainet hävitavad. Mul on kahju kõigist vene rahvusest inimestest, kel on mõistus peas. Neist, kes on Eesti kodanikud mitte ainult passi järgi, vaid ka hingelt (Ma ei pea silmas rahvustunnet. Ma pean silmas ühe teatud riigi kodanikuks olemist). Mul on veel kurvem, et inimesed, kes tõesti siin terve elu on elanud, ei suuda endiselt mõista, mida tähendab Eestis elamine. Naljakas, et Nõukogude võimu all kannatanud vene inimesed igatsevad tagasi endiste aegade režiimi. Venemaal võiks seda ehk veel leida? Ometi ei näe, et venelased oleksid Venemaale läinud(Kui ma ei eksi, kutsus Putin neid millalgi tagasi?).

Venelased väidavad, et neid koheldakse Eestis kui võõraid. Kuidas kohelda neid, kes end ise võõritavad? Kohalikud venelased, kes hõiskavad Rossija Rossija, ei saagi olla muud kui võõrad. Kolmekümnest või enamast Eesti-aastast hoolimata. Venelased väidavad, et neid ei austata. Kuidas austada neid, kes ei austa teisi. Kuidas suhtuda respektiga neisse, kel on nii kitsas silmaring ja kes tunnistavad ainult Vene võimude ajalookäsitlust?

Ma ei taha sugugi väita, et Eesti võimude tegevuses poleks puudujääke. Neid on küllaga. Neid on minu meelest nii palju, et ei tasu ette lugemagi hakata. Aga see ei ole veel põhjus loomastuda.
Ma respekteerin täielikult venelaste arvamust seoses Pronkssõduriga. Protest on võimalus näidata oma vastumeelt. Põhjendamatu lõhkumine ja laamendamine seda ei toeta. See hävitab minu silmis kõik venelaste argumendid. Kuidas on see märatsemine seotud Tõnismäele maetute austamisega? Mitte kuidagi!

Natuke olen ma vaadanud ka vene telekanalite uudiseid. Küll on hea, et ma vene keelt nii vähe mõistan. Oksemaik tuleb suhu. Eesti telekanalid näitavad põhiliselt seda, kuidas aknad on sisse pekstud ja poekaup minema viidud, vene telekanalid näitavad seda, kuidas politsei "ilmsüütuid" linnakodanikke pikali murrab. Täpselt nii nagu on mitmesugust ajalugu, on mitmesuguseid uudiseid. Iga võim näitab seda, mida ta tahab näidata, eelkõige seda, mis on kõige kasulikum.
USA, BBC jms uudised näivad olevat küllaltki erapooletud. neid see asi eriti ei huvita. Miks peakski? Kurb on ainult see, et Venemaa ei lõpeta mitte kunagi oma propagandasõda Eesti vastu. On ju mugav ässitada vene riigi kodanikud ühe jõuetu mittemidagiütleva riigi vastu samal ajal kui riigisiseselt võib korda saata igasuguseid sigadusi, sest tähelepanu on suunatud mujale.
Ma kardan, et pole muud võimalust, kui sellega leppida. Eesti jääb alati Vene meedia peksupoisiks :( Jääb ainult loota, et muu maailm vene ajakirjandust liiga tõsiselt ei võta. Paraku on ilm lihtsameelseid täis :(

Mis puutub kogu sellesse olukorda siis...Ega õiget otsust vist polnudki võimalik vastu võtta. Nii või teisiti oleks halvasti olnud. Arvan ainult, et valitsus kiirustas. Üks 9. mai ees või taga. Oleks veel kord filmitud punalippe ja NSVL ülistamist (kõrgendatud politsei valve all näiteks), oleks kuju teisaldamine olnud paremini põhjendatud. Ma ei tea, kuidas sai veel hullemat aega üldse valida. Neli vaba päeva möllamiseks, et kõik ometi oma pika nädalavahetuse lõbusalt sisustaksid.

Ka minu emotsioonid möllavad. Püüan säilitada külma verd, aga ega see lihtne ei ole. ma ei väida, et minu arvamused on õiged, püüan kõigiga arvestada (sageli ei kuku see ehk hästi välja), aga nii vaimupimedaid inimesi (rahvusest hoolimata) vaadates hakka või nutma( täis juua ei saa :D).

Kokkuvõtteks võin öelda, et tegemist on lihtsalt väga väsitava ja hapuks kiskuva elutsirkuse etendusega. Mina olen sellest juba praegu väsinud. Aga see kestab veel kaua.

Sain ennast nüüd väljendada ja välja elada. Loodetavasti pole mul seda rohkem teha vaja. Tänan tähelepanu eest!

unenäod

segased. Suur virvarr. paar stseeni on ka meelde jäänud.

Liisi "kosilane" Elvis hakkas minuga fliritima, tahtis minuga magada. ma polnud nõus, sest Liis oli ju korraks temasse armunud olnud. Siis leidis Elvis mingi teise tibi lillelises kittelkleidis.

õpetaja Raidma helistas mulle, et ma võtaksin osa mingisugusest tema korraldatavast protestist (ei minigit seost Aljošaga) mina küsisin hoopis tema blogi aadressi. Selle ka ma sain. Asusin entusiastlikult lugema. Bloog oli mummulise kujundusega, Raidma pildiga. Jutt ise oli kriitiline teiste inimeste tegude suhtes.

Jäin temast rasedaks. talle omasel mole oli ta täiesti tuim kui ma talle teatasin. Järgmises pildis oli mul juba laps. Siis ta tuli ja hädaldas, et miks ma aborti ei teinud. Minul oli lapsest väga hea meel. Samas toimis aga mingisugune paralleelreaalsus, kus ma olin aborti teinud ja veel selline kus mul oli lausa kaks last

Täna nägin unes Lalaad, kes oli käinud välismaal reisimas. kaasa oli ta toonud hunniku erinevaid kangatükke. Uni oligi põhiliselt nende eri värvi ja mustrites kangaste vaatamine. Siis jäid kõik kotist välja tiritud kangad ühte hunnikusse kortusma ja Lalaa rääkis, kuidas tal oli välismaal olnud homoseksuaalne vahekord. Nägin sellesks ürituseks "ettevalmistamist" -st libestit :S
Lalaa ütles, et midagi erilist selles ei olnud....(Alateadvus, mis on sul mõtteis?)

kui mu unenäod ka edaspidi nii katkendlikud kavatsevad olla, siis kirjutan uue postituse asemel sedasama edasi...

päevateema...

Mnjah. Mule ei ole kombeks päevakajalistel teemadel kirjutada. Ometi ei jäta eilsed sündmused vast kedagi päris külmaks. Tartus, kus mul telekat pole, saaksin kõigest ehk alles praegu teada, konstanteeriksin rahulikult fakti...Aga ma olen Tallinnas. Vaatasin öösel telekast noorte nolkide märatsemist ja...Oli see alles debiilne.

Loomulikult on vene rahvusest inimestel õigus protesteerida ja seda neile keegi ei keelanudki, aga see kui minnakse lihtsalt tänavatele rüüstama.... Jälle rikuvad mingid debiilid oma käitumisega terve rahvuse mainet. Tallinna kesklinn oleks nagu sõjalise rünnaku üle elanud. Jube oli vaadata, kuidas inimesid lihtsalt ronisid lõhutud akendest sisse ja võtsid poodidest kaupa. Seletage mulle palun kuidas see on seotud Pronkssõduri ja hauarahuga? Ajudeta inimesed.

Tänaval küsitletud vene rahvusest inimesed on isegi väga nördinud selliste sündmuste käigu üle. Järjekordne näide sellest, kuidas inimesed mõelda ei suuda. Eriti toredad olid kaadrid, kus inimesed rõõmsasti oma varastatud kraamiga kaamerasse naeratasid. Nojah, politseid polnud ju neid peatamas, kui müüre lammutati ja liiklusmärke alla rebiti :S Muide, ütlen inimesed, mitte venelased, sest ühe blogi sissekande põhjal hakkasid ka eestlased rõõmsasti varastatud kraami omale ahnitsema. Lihtsalt nõme.

Mis puutub valitsuse käitumisse, siis ma erilist hinnangut anda ei oska. Poliitika on minu jaoks täiesti tume maa. Kiirustamise maik on sellel kõigel aga tõesti küljes. Njah, eks aeg näitab. Samas, eks kõik on juba kaua käärinud...

Mustamäel on rahulik, aga raamatukokku ma täna muidugi minna ei saa :(
Vaatame, mida toob tänane öö....Nolkidel on energiat ju palju :)))

üks sissekanne öistest sündmustest : http://www.rockwitch.com/blog/2007/04/27/otse-rindelt-ehk-kuidas-oli-oine-tallinn/

EDIT: Kas keegi veel sai Vabariigi Valitsuselt sellise sõnumi :

Vabariigi Valitsus palub:
jääge koju, ärge alluge provokatsioonidele!
EV Valitsus

tore ju :)

EDIT 2: Näib, et ka eestlaste seas on pööbliajusid piisavalt...Asendage sõna eesti ja eestlased vene ja venelastega ja mis te saate? Eks ikka tüüpilise vene propagandistliku eesti-vastase kirja :) Säästan allakirjutanuid. nende nimed jätsin kirjutamata
Orkutist tuli selline kiri:

Me oleme pidanud päris mitu päeva, nädalat, kuud, AASTAT pidanud
kannatama mõnitamist
Eesti VABAriigi kallal. Riigis, kus muulased rüvetavad MINU riigi lippu,
mõnitavad
MINU vana- ja vanavanavanemaid, kes MINU vabaduse eest surid ja MINU
vabaduse eest
võitlesid. Praegu on need inimesed, kes MINU rüvetajate käest said MINU
riigi
kodanikuõiguse ja MINU vabaduse, ja nüüd seda jalge alla tallavad.

MINU vabaduse ja SINU vabaduse ja EESTLASE vabaduse eest peaksime praegu
võitlema
MEIE,
eestlased.

Rahvus,
kes võib öelda,
me moodustasime oma kätest ja patriotismist ja armastusest keti
me laulsime end vabaks
me võitlesime surmani
MEIE EEST VÕIDELDI SURMANI

Täna astusid Nad üle piiri. Täna lõhkusisd nad MINU ühistranspordi ja
hävitasid MINU
linna ja haavasid MIND.
Ja sellegipoolest on NEMAD need, kes praegu seisavad Tõnismäel, kes
praegu seisavad
keset MEIE linna.

Eestlased,
me peame sedasama tegema.
Ja kui nemad valvavad öö eest, valvame meie päeva eest.
Et meie päike paistaks.
Et EESTIS MEIE päike paistaks.

Busjegda budjet solntse.
Meid on sadu kordi vähem.
aga me juba mõned korrad võitsime.

Ajalugu kordub.

Saada see kiri edasi, ja pane oma nimi alla. Et sa oled Eesti eest.
Lihtsalt, et nad
teaksid.
MEIE oleme MEIE Eesti eest.

Nimed

nädal vuhises mööda

Paras aeg jälle kirjutada, eksju? Viimase aja intervalliks on kujunenud 3-4 päeva.
Sooja ilma efoorias käisime Helikaga rulluisutamas. Kaks tundi ja mina olen küll (meeldivalt) väsinud. Õnneks aitas mõnus dušš ja surema ma kurnatusse veel ei hakka. Põnev oli. Avastasin, et mul on selliseid lihaseid, mis ebameeldivalt märku andsid, mille olemasolust ma teadlikki polnud :D Ikkagi oli mõnna :P

See nädal on vist seesugune, mis on mu elus kõige kiiremini möödunud. Kuidas on võimalik, et täna juba neljapäev on? Mitte kuidagi ei ole võimalik, aga neljapäev ju täna on :D

Esmaspäeval jõudsin Tartusse, käisin koolis, käsin Zavoodis (otseloomulikult)

Teisipäeval jõudsin seminari, käsin Poogna autorite õhtul, käis ka Liis. (Huvitavad erinevat "tüüpi" loomeinimesed. Rohkem kippusin vaatama, kui kuulama) Ühikasse jõudes me tantsisime üürgava maki saatel ja läksime peale seda magama

Kolmapäeval jõudsin ma esimesse loengusse, teises ma ei käinud. Meelitati hoopis Pirole passima. Küll käisin aga Britaga teatris. Tühirand. Mulle meeldis küll päris hästi kohe hoolimata sellest, et ootused-ettekujutused olid hoopis teistsugused. Kui ma filmi näen, siis mulje vb muutb. Praegu, nagu öeldud, on mulje hea. Liis tahtis tantsimaie. meie pidime siis Tallinna minemaie. Agatudengipäevad algasid meie mõlemi jaoks veidi ootamatult. Kõigepealt läksime ikkagi öölaulupeole. Keksisme osana inimketist, keksisime ka niisama. Oli lõbus.
Aga siis läksime me ikkagi kluppi. Mina olin oma entusiasmi mujale jätnud. Proovisin küll, aga tuju ei tulnud. Passisin siis vast veidi kibestununa tunduva näoga lihtsalt inimesi. Tegelikult ma ei olnud kibestunud, mul ei olnud lihtsalt tuju. Liis aga tantsis loodetavasti hästi :) Helika ilmus ka kluppi. Temal olevat väga lõbus olnud. Aga need on ju tema jutud....

Neljapäeval ärkasin peale lühikesevõitu und, jõin kohvi ja sõin. Siis kõndisin Helika autoni, et koos oma arvutiga Tallinna sõita. Loodetavasti arstitakse ta terveks. Rulluisutamist mainisin...
pesupoes käisime Helikaga ka. Valisin kaunid rinnahoidjad välja ja avastasin siis, et eile kadunuks jäänud pangakaart on endiselt kadunud. Pffffffff! (Müüja oli ka väga pettunud näoga)

Ma tahan veel kirjutada, aga praegu olen ma väsinud. Teie kindlasti ka, sest see oli ju igav ja tüütu postitus, mida lugeda. Järgmine tuleb ehk põnevam, koguge jõudu ja entusiasmi. (Ehk tuleb varem kui intervalli järgi võiks oodata)

Tšutšufrei!

Jägala juga

Alles käisime kevadet nautimas Keila- Joal, nüüd juba Jägala joal :)

Je ne veux pas travailler...

Tere reedet!

Nädalake hakkab jälle lõppema. Minu Tallinna nädal, mis on eelkõige olnud ühes kivimaja korteris varjumine ja arvuti ees küürutamine. Mis mul öelda on? Akende taga on kased hiirekõrvus, teise akna taga kihutavad autod ja sõidavad trollid. Küllaltki hall on kõik. Väljas ma ei käi, aga see-eest olen ma hästi kursis Vaprate ja ilusatega.

Ridge jahib Brooke'i, aga Brooke tahab Nicki. Bridget tahab Dantet ja Dante tahab Bridgetit, aga Dante kihlus hoopis Bridgeti poolõe Felicityga. Taylor magas Brooke'i isa Stepheniga ja loomulikult teavad seda nüüd kõik, ka Nicki ema, kellega Stephen nüüd semmib. Nick tahab Ridge'i nägu üles lüüa. Bridget käis salaja pimedas Dantega musitamas, siis kui ta pruut allkorrusel perekonnaga tutvus. Stephanie leppis Brooke'ga ära. Taylor halas taga õnnelikke aegu Ridgega...Ridge on kindel et Brooke ei armasta Nicki, vaid tahab talle lihtsalt kätte maksta. Nüüd on Ridgel plaan Brooke'i suudelda ja tema suhtele Nickiga surmasuudlus anda....
Issand, kesse neid asju välja mõtleb???? Räägitakse, et tulevikus saab Brooke'st ja Taylorist lesbipaar. Ootan pikkisilmi :D

Tegelikult ma käisin korra väljas ka. Läksin rahvusraamatukokku. Rahutult tarisin raamatuid lauale, lugesin, viisin riiulisse tagasi, tõin uued... Lõpuks veetsin seal ligi neli tundi. Siis tulin välja nagu poolearuline teadmata kuhu suunda minna. Triivisin Tõnismäelt kaubamekasse Viru keskusesse, mõtlesin ümber, mõtlesin uuesti ümber, kõndisin parfüümiosakonnast (öäkk!) läbi ja siis tulin teisest uksest välja ning läksin trolli peale. Aga inimesed olid hallid ja väsinud, mina ka.

Nüüd piinlen ma ikka veel bakaga. Kurvastan väga, et mul pole fotograafilist mälu, mis lubaks Piibli mahtu raamatuid tunniga läbi lugeda. Vähemalt poollollakas võiksin ma siis olla - vinguda vähem ja rohkem rõõmsasti p*ska trükkida. Murran hoolega läbi oma oskamatusest muudmoodi kui ainult päev enne tähtaega kirjutada. Murret pole olnud :( Ikka on selline tunne, et tuleks veel sada tarka teksti läbi lugeda, enne kui kirjutada saab. See tunne on alati olnud, aga enne tähtaega ei jää enam muud üle kui kasutada viite teksti, mis ka tegelikult on läbi loetud :D

Oeh, õudne. ma pole see nädal üldse ilukirjandust lugenud (GH välja arvata). Milline piin.
Ma sain teada ka, miks arvuti otsad andis. Emaplaat on katki. Helistaja ütles, et selle vahetamisel pole mõtet. Mis ma siis nüüd peale hakkan, ah? ah? ah?

Tahan kommi ja jäätist ja ma ei taha teha tööd.

Kevad tuppa!

Tegin kõik aknad lahti. Riskin muidugi seljavaludega, sest ma olen ikkagi Tallinnnas, kus puhub jahe meretuul, aga linnud siristavad nii ilusasti ja õhk on mõnusalt soe ja kevadiselt värske.
Äsja kõlkusin ämbliknaisena kolmanda korruse kohal ja pesin akna väljaspoolt puhtaks. Kummalisel kombel oli minu kõrgusekartus haihtunud ja seesugune kõlkumine tundus täitsa nauditavana. Mingi hääleke soovitas isegi aknalingist lahti lasta. Nii kaugele ma oma mõnus siiski ei läinud, pidasin seda salakavalaks lõksuks. Akna pesin ma ära aga neljakordselt. Selleks, et triipe ei jääks (tegelikult ikka selleks, et kauem aknal kõlkuda ).

Bakatöö edeneb väga visalt, aga natuke ikkagi edeneb. Mõtteid on, aga üleskirjutamise ja nende tõsiseltvõtmisega on raskusi. MSN on ka segamas. Pealegi on aknaid nii tore pesta, ja süüa on tore teha, kui sa ei asu ühikaköögis, ja pesu on tore kuivama panna. Kõik, mis pole intellektuaalne, paelub.

Linnud laulavad nii kutsuvalt. Terve päeva olen mõelnud ainult sellest, kuidas minna õue ja sinna jäädagi. Olin valmis isegi jooksma minema :D Aga sedagi pidasin ma alatuks lõksuks, mis takistab mul bakatööd kirjutamast. Kahest lõksust pääsesin, aga kolmas - blogger - püüdis ikka kinni. Kuigi enesele veidi au andes: mitte kohe hommikul vaid alles nüüd, pärastlõunal.

Kiisu magab, mina vegeteerin. Aeg-ajalt kiikan Gerdi poole ja kirjutan lausekesi üles. Linnud laulavad nii meelitavalt, et minagi tahaksin kuldnokaks või tihaseks saada. Ka vares olla poleks paha. Ilmselt on nende siristamises midagi tõesti erilist - kolm korda olen seda juba maininud :)

Nüüd olen ma kuhugile ära hajunud, võibolla kasvatasin endale tiivad ja lendan sinitaeva all. kes teab? Pea on aga mõtteist tühi ja kui baka välja arvata, siis on see hea.

Tegelikult tahaksin ma Tartus olla....

Annab aru...

Aeg lendab. Kas tõesti oli viimane sissekanne niiiiii ammu? Saatuse iroonia tahtel on ikk nii, et kui kirjutamise tuju tuleb, siis pole võimalust ja kui on võimalus, siis pole tuju. Praegu on selline pool-tuju. Terve nädala on mul häid bloogi-mõtteid olnud, aga kirja pole neid saanud. Natuke ei viitsinud, palju ei olnud võimalust.

See nädal on olnud üks suur pidu ja pillerkaar. Esmaspäev- Zavv, teisipäev- Tallinn ja Zavv, Kolmapäev- Zavv. Neljapäev film ja J, tegelikult isegi kaks filmi. Natuke tundsin ma muidugi süümepiinu sellepärast kui vähe ma suudan korda saata ja kui palju ma lihtsalt lustin. Seepärast pagendasin ma end nädalaks Tallinna lootuses midagigi seminariks/bakaks kokku kirjutada.

Esmaspäeval alustasime oma "ametialase kohustusega"- joomisega- varakult. Kõigepealt klaasike Wildes. Siis haarasime Kiisumarketist kõige peedima peedi (Ebaküdoonia vein) , salatit, leiba ning läksime Pirole. Lõbusus garanteeritud. Mina, Piret, Piro-Kunn ja veel mõned parmud. Selline oli igatahes Liisi värske nägemus. Pärast veini läksime raamatukokku. Tõlkisin oma lõbusas tujus need kole-inglise tekstid ära ja rõõm missugune - tõlked sobisid, saan vast töödki?
Õhtul jõin ma Zavoodis ainult teed, kojugi läksin varakult, ja üks lõbusamaid õhtuid. Ebaküdoonia inerts?

Tesipäev läks pikaks. Meil oli geniaalne plaan minna Tartust Tallinna selleks, et kuulata Sotsial Tartu NAKi liikmeid! Ja pärast seda läksime MacDonaldsisse :D Brita oli lõbus (aga kaine) rongi autojuht. Mina veini ei ostnud, aga paar lonksu ja aurud mõjusid vägagi lõbusakstegevalt. Me ei rääkinud kirjandusest!!! Me hoopiski pissisime Kesk-Eestis! (kontekstiga koos on see naljakas) Ja siis jõudsime Tallinn-Zavoodi taksoga sihtpunkti. Saime laua ja kaks tüütut meest pealekauba. Aga pärast nad nii väga tüütud enam polnudki. Üks tegi komplimente ja nägi kummaline välja, teine lobises ja näg tavaline välja. Pärast tuli pats-habemega tüüp ja kaks kultuuritegelast. Üks räuskas ja rääkis kummalist juttu (näiteks seda, et ma olen loll ja üldse mitte ilus. Hiljem olin juba tark. Ilu kohta ei küsinud, et mitte pilli lõhki ajada :D), teisele saatsin järgmisel päeval meilile oma luuletusi. Nüüd ootan hävitavat või kiitvat hinnangut, aga hinnangut!

Kolmapäeval Liisile teisipäevast rääkides, tekkis temalgi soov Zavoodi elu lähemalt uurida. Ma ei saanudki oma väheseks jäänud unele lisa (ma JÕUDSIN esimesse loengusse), sest ma jäingi nõusse. Istusime, vahtisime, istusime, vahtisime. Liis "lõi mulle külge" ja jõi piima ja siis läksime koju.

Neljapäeval vaatasin jälle üht filmi, mis puudutas. Keemiaringis naerdi nii mõnegi stseeni peale, minu meelest ei olnud filmis ainsatki naljakat kohta. Oli ainult tõdemus valge rassi jubedatest omadustest. Jubedusega pidin koduteel tõdema, et kuigi vahetult peale filmi elan sisse ja soovin muutuda, siis homme olen ikka samasugune räpane kõikehävitav valge :( ja vist olengi. Lohutan end täiesti ebaloogilise väitega: on hullemaid.

Aga ühika poole kõndides nägin, justkui saatuse märgina, kuidas ühikas ei põle ükski tuli. Elekter oli ära ja toimetusi tuli toimetada taskulambivalgel, rääkimata sellest, et 7. korrusele ronisin trepist. Ilus. Minu elus ei olegi kokkusattumusi, ainult seosed.

Peale filmi tekkinud valu ja meelerahu segaseisundis sain Temalt sõnumi. Ja ma läksingi talle külla. Kõhklesin küll, aga vähe. Läksingi. Valu või segadust ei olnud. Kõik oli tavaline ja iseenesestmõistetav, isegi igav. Mitte midagi. Mitte midagi! Viisin filmid ära ja sümboolselt tundsin end viimaks ometi temast vabana, kuni hiljem avastasin, et üks film oli kogematta kotti jäänud. Liiga sümboolne, et olla tühipaljas unustamine. Järgmisel ringil saan vabaks (või viskan selle CD lihtsalt aknast välja).

niisama

No mis mul ikka öelda? Arvuti on ikka kaputt. Olin laupäeval-pühapäeval täitsa üksi, maailmast eraldatud, ja nautisin seda. Tegelikult oli mingi hetk ka väga kurb ja igav, aga üldiselt siiski mitte. Olin väga tubli ka muide - pesin, triikisin, ja küürisin isegi põranda ära. Aga ma igatsen internetti! Olen raamatukogus, aga siin toimetades on mul kogu aeg tunne, et kui ma siin juba olen, siis pean ma väga asjalik olema. Noh, eks ma olingi. Tõlkisin näiteks ühe teksti inglise keelde... Pärastpoole tuleb inglise keelest eesti keelde ka tõlkida...

Muidu on väljas ikkagi kevad. Mitte nii soe nagu vahepeal, aga ikkagi soe. Selline keskkond teeb mu väga edevaks. Hormoonid möllavad niikuinii. Ongi juhtunud mitu korda, et veedan pikki pikki ajaühikuid ennast imetledes ja mukkides. Selmet, et lihtsalt riided selga ajada ja juuksed ära kammida, nagu üldiselt kombeks.

Jah, hormoonid, nii ebastabiilseks teevad nad minu. Ühel hetkel tahaks nutta, teisel rõõmust keksida. Siis on veel see tulevik-asi, mis ühel hetkel nii helge, teisel ükskõikseks jättev ja kolmandal lausa põrgupiinu ennustab. Ja ega mul suurt midagi öelda polegi. Tahtsin lihtsalt näidata, et olen elus ja terve ja üsna sageli ka õnnelik :)

Tervitan kõiki sulelisi, karvaseid, vinnilisi, siledaid, pikki, peenikesi, pakse, ilusaid, inetuid, rumalaid, andekaid, geniaalseid, egotsentrilisi, altruistlikke, labiilseid ja stabiilseid. Eriti tervitan Krissut ja Tiinat. Musid!

Täna....

Täna käisime Keila-Joal ja Pakri poolsaare tipus. Ilus ja tore....

elu on põnev!

Sõnumid Tallinnast. Või mis sõnumid. Ikka seesama lugu-lalin, mis alati. Noh, on mõningaid siinse lalina nautlejaid. Teie terviseks tõstan teekruusi.

Ilma arvutita oli hea elada. Lugesin raamatuid ja igav hakkas vaid hetkeks. Võtsin teise raamatu, lugesin veidi seda. Kõik läks libedalt. Kõik välja arvatud vajalik kraam, muidugi. Tegelikult ma muidugi päris arvutivaba pole olnud. Raamatukogus käisin siiski ka oma meile vaatamas. Ja täna hommikul olin siiski info osas veidi maha jäänud. Sellegipoolest oli hää, et arvuti ventilaator ei huuganud, klaviatuur ei klõbisenud ja mingi tume magneetiline jõud ei meelitanud. Ori sai paar päeva vabadust. Täna olen vahelduva eduga arvuti ees istudes jälle mitu tundi mitte midagi teinud. Tahtsin kirjutada, aga domineeriv osa minust vist siiski mitte...

Teisipäev lõppes ja kolmapäev algas Zavoodis. Tutvusin Kirjanikuga. Mina, Piret ja Kirjanik rääkisime, filosofeerisime. Õigemini rääkis enamasti siiski Kirjanik. Oli küll tark :) Aga oli ka mehelik, sest nii palju kui mina märganud olen, tuleb meestel püüda naistele ikkagi muljet avaldada. Ja Kirjanikul sobib kirjandustudengeile muljet avaldada läbi kirjanduse. Eh, ma ei tea, mis küll tema mõtles, aga minu meeled märkasid küll sellist aspekti.... Aga mina, soovides mitte täielik "lammas" olla, pingutasin vist oma tark olemisega üle? Sellegipoolest oli väga põnev ja ehk isegi arendav

Kolmapäeval näidati Lutsus rahvale Poetessi. Me läksime Britaga ka vaatama. Poetess rääkis tasa ja ilusasti. Temast õhkus rahu. Kuidagi mõnus ja lõõgastav oli seal viimases reas istuda ja pidevad edasi-tagasi sõelumised ning telefonide helisemised, mis alguses häirinud olid, jäid hiljem täiesti märkamatuks. Või siis kandus rahu ka rahututeni? Telefonihelinaid, samme ja uksepauke pärastpoole enam polnud. Mind rõõmustas see, et Poetess rääkis, kuidas tema leiab igas päevas midagi ilusat või imestamisväärset. See rõõmustas mind väga, andis lootust. Sest vanemaks saades kaob paljudel see oskus ära. Äkki minul säilib?

Nii Kirjanik kui Poetess mõjusid katalüsaatorina millelegi. Millele täpselt, ma ei tea või ei oska vähemalt sõnastada, aga tunne on selline, et minu käeulatuses (mitte küll päris peos) on üks elu saladustest....

Tee sai otsa, mina lähen raamatut lugema.
Teile lõpetuseks ja silmailuks mu kullakallis kaktus. Õppige, inimesed, ka nii õitsema :D

totaalne blackout

P6him6tteliselt on k6ik persses, sest arvuti ei v6ta pilti ette. Ja siin selle raamatukogu arvuti klaviatuur on valesti seadistatud nii, et ma t2pit2hti ei saa.... Enamasti on iga loll ja n6me ja piinlik asi mingistki kyljest naljakas v6i v2hemalt irooniline, aga praegu on kyll n2rv must. Mitte niiv6rd arvuti p2rast, yldiselt.

2kki ongi siis parem, kui ma m6nda aega s6na ei v6ta. ei tea ei tea, n6me igatahes....
saatke lohutavaid ajulaineid palun.

ps koolon sulud algavad ei leia kirjavahem2rke yles koma sellep2rast s6nadega sulud l6ppevad minu k6rvalarvutis istub perversse naeratusega mees.

ps2 koolon v'hemalt n2dalavahetusel oli l6bus. tekiilavikat, vabatahtlik loobumine orgiast, jutum2rkides t6e teada saamine enda kohta ja teater draamas.

Homseks ehk toibun ja kirjutan juba positiivsemalt...
musid ikkagi....

Miks mulle meeldib Tartu?

Sest siin on nii nunnu. Jalutasin mitu tundi Karlovas. Oli väsitav, aga tore. Ikkagi kevad ja aguliromantika


(Ja rahva tungival nõudmisel link minu fotode juurde: http://picasaweb.google.com/greta.tt suurimad fännid salvestagu see boomarksidesse)

virvarr

Virvarr tuppa lennanud tuvidest, Britast, Jürist, häbist, pettumustest, lootustest, kummalisest tühjast toast, pimedusest ja jalutuskäigust. Tahtmistest ja mittetahtmistest. Kompott, mis aju segadusse ajab, ärkveloleku ja une piire hägustab. Mis oleks, kui kõik, mis juhtub unes, juhtuks päriselt?
Ja ma olen ikka unes sama võimetu kui ärkvelolekus. Ometi on mõlemas reaalsuses võimalik ohjad enda kätte haarata. Kelle salanõu oli inimestele sisendada, et on olemas võimatuid asju? Nüüd ma ei teagi, kas minu mured on tingitud saamatusest või laiskusest. Kogemus on näidanud, et kõik see mida ma tõesti tahan, saab teoks. Aga mida ma tõesti nii väga tahta võiksin? Enne kui tahe täistuuridele lülitada, hakkab mõistust tööle. Kõik ei ole võimalik! Olgu, on küll, aga kas hind on seda väärt? Laiskus, apaatsus, jõudeolek.

Filosoofia tuleb sageli peale kainenemist. Kummalised uned tulevad ikka õlleuimas. Eile oli kojuminek eriliselt kerge ja hüplev. Just nagu Carlos Castaneda raamatutes. Tagasi mõeldes oli see õhtu lõpp sama ähmane ja sama lendlev nagu mu unenäod. Sedasorti uned, mida ammu pole olnud. Hüppad õhku ja kõndimise asemel lendad, iseenesestmõistetavalt. Eile jõudsin koju lenneldes. Ma ei tea kui kiiresti võrreldes tavalisega. Polegi oluline, aega ei olnud siis niikuinii. Avastasin õige õlle koguse ja annustamiskiiruse. Või oli see midagi muud?

Kõik need mõtted. Ükskord leidsime Piretiga elu mõtte. Istusime raamatukogus, õppisime esteetikat, ja ta tuligi. Tuli ja läks, sest see mõte on hetkeline valgus, midagi mis on igavesti muutuv ja igaühe jaoks, kui mitte erinev, siis vähemalt ise leiatav. Seda ei tohi üles kirjutada. Ükskõik kui õige ta sel hetkel poleks, paberil tardunud olekus muutuks see labaseks. Peab rääkima ridade vahele. Kirjutame romaani? Väga tahaks, aga kas rohkem kui laiskust? Hind on kallis, piirid on nähtaval ja pingul. Tuleb üle hüpata. Loobuda egost,eelarvamustest, hirmust, soovist meeldida, arusaamast, et kõik on tühine ja naeruväärne. Nagu seegi jutt. Eneseiroonia on parim relv, aga kõik relvad on ohtlikud.

Ja ikkagi tahaks kirjutada. Juba aastaid. Painav soov, mis aina süveneb. Kuni hetkeni, mil võtad lahti Wordi uue puhta lehe ja tahad vanasse mugavasse maailma tagasi. Turvalisse ja tutavasse mittemidagiütlevasse märkamatusse. Aga teine maailm kutusub proovima. Olen mitu korda tagasi pöördunud, aga õnneks ta kustub ikka veel. Kutsub ja ma tahan järgneda, aga juured on selles teises nii tugevasti kinni. Vaja on palju tahtejõudu ja pingutust. Aga kas ma jõudsin nüüd otsuseni?

Unenäod

Nii ammu pole ma enam unedest kirjutanud. See ei tähenda küll sugugi, et ma enam und ei näe. Ehk pole olnud lihtsalt sobivaid lugusid, mida kirjutada. Või õigemini pole need uned veel lõppenud. Ikka olen neid mõelnud ja edasi arendanud. No ja nii nad ongi ära hajunud. Algupärast und enam ei mäleta...

Annan endast siiski parima. Midagi ehk meenub ju ka...


***
Siis kui mul kevad mitte nii väga ammu täiesti südames oli, nägin unes üht meeldivad poissi. Me jalutasime, vestlesime ja istusime siis suurde suurde paati. Viskasime paadipõja pikali. Meie ümber laius suur rahulik ja selge järv. Järv oli sügav, aga nii ilus ja läbipaistev. Siis hakkas järve igasugust tehnikat kukkuma :D Fotokad, mp3-mängijad, telefonid... Õnneks oli vesi nii puhas ja läbipaistev, et sain kõik enne põhja vajumist kätte. Lamasime ja nautisime idülli kuni kandusin kuskile hoopis mujale ja nägin üht tütarlast, kes nimetas end Mariaks ja ütles, et ta on selle poisi teine tüdruk. Poisil olevat nimelt kombeks pidada mitut naist korraga. Uusim ja värskeim on olulisim ja temaga veedetakse kõige enam aega, samas on alati tal veel nr2, kes on tagavaraks ja niisama ajaveetmiseks. Maria rääkis mulle, kuidas mina olin praegu nr 1, aga varsti saamas nr 2 nagu tema praegu. Maria muidugi ei tahtnud olla teine. Ta arvas, et kui ma selle poisga enam läbi ei käi, saab ta ehk esimeseks tagasi. Sellepärast ta vist mulel niisugust juttu rääkiski. Mind see aga üldsegi ei häirinud, sest tol hetkel hõljusin paati tagasi ja jätkasin idülli nautimist...

***
Eestis oli just alanud Nõukogude okupatsioon. Minu peigmees oli pokri pistetud (Soomes). Ta plaanis põgenemist ja minuga kokkusaamist. Olingi Soomes ja ja ootasin oma meest. Aga sisi tuli mingisugune Soome sõjaväelane või politseinik ja sai kohe aru, et ma päris õige tegelane ei ole. Mul olevat nimelt seljas üks imelik kampsun. Selliseid soomes ei tehta. Kampsun oli minu peigmehe kingitus. Kuidagi pääsesin tema käest minema, kohtusin oma mehega, jooksime vangla territooriumil väljapääsu poole (see vanglaõu nägi välja nagu saeveski hoov ), aga meid saadi kätte. Siis oli mingi värk selle kampsuni ja erinevate käekelladega, mis täpselt toimus, enam ei mäleta. Minu mees pandi aga vangi tagasi, mina leidsin end nõukogude eestist. Läksin elama mingisugusesse paneelmajja. Pidin korterit jagama ühe mehega. Temast sai mu uus peigmees, hiljem ka abikaasa. Samal ajal oli ta minu abikaasa ja vanaisa :S See tähendab selles jhetkes oli ta mu mees, aga mingil teisel tasandil ka minu vanaisa. Mehe nimi oli Jaanus Naaber (minu vanaisa oli Endel Naaber)

***
Oli kaks tüdrukut. Üks oli tumbedapäine ja 9-aastane. teine oli 14-aastane ja blondide kiharatega. 14-aastane tüdruk oli rase ja pidi kohevarsti sünnitama hakkama. Minu ema, kusjuures, oli ämmaemand. Järsku hakkas 9-aastasel tüdrukul paha. See oli imelik, sest paha oleks pidanud hakkama hoopis sellel, kes kohe sünnitama hakkab. Kui me küsisime aga 14-aastaselt tema enesetunde kohta, vastas ta üsna ükskõikselt, et tema tunneb end väga hästi. Siis tekkis mu emal mingisugune teooria selle kohta, kuidas 14-aastasel sündiv laps on hoopis 9-aastase oma (tal oli olnud nürisünnitus). Kuna 9-aastane polnud võimeline last kandma, tuli tema lapse hing hoopis blondi tüdruku lapse kehasse. Ema ootas siis kuni 14-aastane ära snnitas. Siis võeti laps temalt ära. Et ta hakkaks 9-aastast oma emaks pidama, pidi teda mingi ollusega (hülgerasvaga vist) toitma. See oli minu ülesanne. Mäletangi seda, kuidas mul oli süles imepisike imik, kellele suust sisse mingit halli löga ajasin :D

***
Oli prints. Kuna ta oli veel noor, umbes 17-aastane, ei tahetud talle valitsemisõigust anda. Küllap valitseid õukonnas ka suured intriigid. Printsil sai sellest kõrini ja ta otsustas kodunt ära põgeneda. See läks tal ka üsna edukalt. Kust iganes ta ka ei põgenenud, lõpuks jõuds ta aga Ungarisse. Unagirs oli printsess, kelle ema ei sallinud enam ta isa. Isa oli slaavlane ja ema rääkis, kuidas tütar oma võõramaalasest isa usaldada ei tohiks. tema ema, ungarlane, on ju hoopis targem, parm jne. Ja kas lõpuks ei peaks tütred emade poole hoidma. Printsessile see jutt ei meeldinud. Temagi otsustas põgeneda. Siis kohtas ta printsi. Otsustati koos põgeneda. Prints käis vahepeal väljas, siis jõudis ta lossi tagasi. Loss ise oli kesklinnas, lossi esimesel korrusel oli kohvik linnarahvale :D Läbi laudade teed tehs, jõudis ta printsessini. Siis nad põgenesid, joostes läbi paljude erinevate ruumide, avades palju erinevaid uksi....

***
Olen pool ööd Zavoodis veetnud. Siis hakkan koju minema. Tee on aga pikk ja mina olen unine. Kuna täpselt tee peal on Dorise tädi korter (Kroonuaia tänaval) otsustan sinna minna. Katsun ust, see on lahti. Esikus on veel väga mugavalt üks vaba voodi. Kuna mul on kaasas padi ja tekk (hahahaha) otsustan sinna magama heita. Magan natuke aega, aga mõtlesn siis, et niimoodi on ikka sobimatu ja inetu, ning otsustan üles tõusta ja koju minna. Lähen tagauksest välja ja tänavale jõudes näen Dorist ja tema ema. Ema on Dorise peale pahane. Dorisel on kombeks oma tuttavaid sinna korterisse magama tuua. Ema arvab et see on mingisugune protestiavaldus. Mina mõtlen, et mul vedas napilt ja hiilin oma teki ja padjaga minema, mõledes samal ajal sellele, kuidas magatud voodis lina kortsu jäi :D

jne jne....

kevadhaigus

Siin ma jälle olen :) Pühapäev, päike ja kevad. Muusika ja teine tassitäis kohvi. Laiskus, oo laiskus.
Ennist olin ehk veidi üleolev selle üle kuidas mina nii terve ja tugev olen samas kui linn on täis haigeid inimesi. Saan nüüd aru, et eksisin rängalt. Ka mina olen haige. Mitte nohu, köha või palavik ei paina mind. Hoopis hullem -koledad mõtted ja apaatia. Selline on minu kevadine haigus. Ühelt poolt vaevab mind spliin, soov pugeda oma urgu ja mitte välja tulla. Teisalt põletav soov jätta kõik selja taha, rännata silmapiirini või kaugemale, alustada seiklust. Selline lõhestatus. Kisub ja kisub..
Ei tea kas ka teised mitmuses tähtkujumärkide esindajad (Kaalud, Kaksikud) samasugusi lõhestatusi tunnevad? Või on see täiesti minu isiklik kiiks?

Ja mõtted, mis mul niigi kogu aeg hajali, on nüüd täiesti kättesaamatud, libedad ja vormitud. Iga kirjutatava lõigu järgi pean pikke pause, kustutan ja kirjutan, kustutan ja kirjutan. Tahan lugeda, kirjutada, joonistada, õppida, areneda, teha midagi....aga ikka kisub mind õue, sest seinad, seinad, seinad on nii ahistavad ja silm uitab ikka kaugustesse. Sinna silmapiirile, kus paistab Vooremägi. Kevadine rahutus. Jah, muidugi kisub magusaks poeetiliseks klišeeks. No mis teha. Äkki olengi ma üks suur klišee. Esimesed soojad ilmad ajavad mu peast segi. Iga aasta.

Liis kuivab ära ja siis me teeme ühe pika jalutuskäigu. Lugemisest ei tule niikuinii midagi välja.

Tulevane leheke :)

See märk ütleb, mida vaja. Läbi hirmsate ponnistuste, meeleheite ja hädalamise sain ma lõpuks oma juhiloaeksamid tehtud. Terve nädalavaheus kiigutasin ma end külgboksi ja tagurdasin "garaaži". Keerasin roolivõimendita Peugeot' rooli nii et lihased valusad ja nati sõitsin tädi Golfiga ka. Muidugi minu harjutused pigem ebaõnnestusid, kui õnnestusid. Vähemalt viimaste katseteni.

Seda toredam, et eksamile minnes selgus, et enam eraldi platsiharjutusi ei tehtagi :D Iroonia missugune! Sõitsime lihtsalt vaiksemasse tänavasse ja preversse "vaata-seda-posti-siis-
seda-posti-siis-seda-posti" asemel tegin kaks hoopis praktilisemat harjutust. Nii-öelda elus vaja minevaid parkimisharjutusi tegin. Tagurpidi sõit kahe üksteisest u 4 m kaugusel oleva auto vahele, tagurpidi sõit ühest tänavast üle ristmiku teise.

Mingeid muid õudusi eksamineerija mind samuti tegema ei pannud. Ühesuunalised tänavad, tagasipöörded jms jäi välja. Kõik see, mis autokooli aegadel mu enesekindlust maatasa tegi. Uskuge mind, sõitsin eksamil nii nagu inimesed autoga vist sõidavadki :D Natuke maanteed, natuke Riia tänavat, natuke vaiksemat ühesuunalist tänavat jne. Kõige hirmsam asi, mida ma tegin, oli see et auto enne raudteed välja suri. Õnneks oli eksamineerija väga sõbralik mees, kes vajadusel julgustas, vajadusel väikeseid vihjeid andis. Närvipinge kaudus ja sõit läks küllaltki sujuvalt.

Suures halamishoos enne eksamit mõtlesin ainult sellele, kuidas load kätte saada. Reaalselt autoga sõitmise tahtsin kohe peale eksameid unustada. Kuid mul oli tõesti nii tore ja hea eksamineerija, et autosõit tundus normaalne ja iseenesestmõistetav asi, mitte mingi õudus. Äkki ma siisiki julgen ka päriselt sõitma hakata? Ema lubas igatahes õppesõidumärgid autolt maha kista ja lehekesed asemele panna. Füüsilisel kujul peaksin ma load saama järgmise nädala lõpus. eks näis siis, mis number viimane on...

Praegu pean ma enda oskuste arendamiseks ikka ema lahkusele lootma. Eks siis Tallinnas harjutan sõitu veel edasi. Minul ju autot pole. Nii pidin ma ARKst kooli ikkagi muul viisil saama. Ilm oli ilus ja bussi ma oodata ei viitsinud. Asusin siis teele mööda Turu tänavat. Kole, ilma kõnniteeta tänav, kus autod aina mööda vuhisevad. Kõndisin ja särasin kui järsku mind sopaga üle valati. Üks auto pani lombist läbi ja minul oli õnn just õiges kohas olla. Muidugi olin ma väga nördinud ja isegi veidi vihane. Aga...Uskuge või mitte, auto peatus. Naine, kes roolis oli, tuli välja, vabandas ja viis mu lepituseks koju. Hea, et maailmas on veel viisakaid inimesi. Unustasin oma viha ja rõõmustasin, et mitte terve maailm ei ole veel hukka läinud :D Naerma ajas muidugi ka, sest minu jaoks oli see kerge sopavaling (nii väga mustaks ma ju ei saanutki, ainult püksid vaja ära pesta) justkui tasu sõidueksami läbimise eest, samuti nagu noomitus või õpetussõna mulle kui tulevasele autojuhile. No, et ma ikka teaksin, mis tunne on täispritsitud saada, enne kui lompidest läbi kihutan. :D

Minul on muidugi tuju laes, energiat ja entusiasmi ülearugi (kahjuks laiskus taandub siiski visalt), aga vaene Liis on haige, mis haige. See on mingi iga-aastane seaduspära. Kevad saabub koos Liisi haigusega. Siiski on kurb ja kahju, et Liis põdema peab. Veel kurvem on see, et suurt midagi ma tema heaks teha ei saa...Njah...Praegu ta magab, äkki magab haiguse endast välja?

Laupäevast

Üleeile oli mul tore. Olin eriti tubli ja seltskondlik. Suutsin oma laiskust natuke vähendada ja jõudsin minna külla Rainile ja tadaa - isegi Helikaga öökluppi lollitama. Raini juures oli tore. Rääksime juttu, vahtisime pilte, jõime mingit odavat pisangi, mis mul küll pea koledasti valutama ajas, aga sõnajõe ilusasti voolama pani.

Siis tõttasin koju, mukksin ja mugisin kiiruga, läksin Helika juurde. Saime Kutiga Panoraami sõita. Oeh, oli see vast sõit! Ma ei taha olla kriitiline, igalühel omad arusaamad. Ütleme nii, et Liisil oleks selles autos oi kui paha hakanud. Minul oli korraga hirmu - ja põnevustunne. Jah, tore oli istuda autos, mis kiirendas ühest rohelise valgusfoorgia tulest punase tulega valgusfoorini, ja mis vahetas sujuvalt ja nõtkelt sõiduridasid, aga...Selline tegevus on ülbe ja edev ja kui ehk mõnele inimesele on see muljetavaldav, siis minule käiks selline asi küll pigem närvidele. Autot juhtides olen ise uimane muna, vabandan erksamate autojuhtide ees, aga see ei tähenda, et tuleb pöörava rea peal minust ette ronida, et kaks sekundit hiljem punase tule ees passida. Kogemus on näidanud, et neid möödasõitjaid näen ma enamasti järgmise valgusfoori ees seismas ja närviliselt gaasiga mängimas. Kiirustate hauda?

Tegelikult thatsin ju ikkagi peost rääkida, sest midagi sellist näeb harva :D istusime veidi Helikaga, rääkisime juttu. Siis tuli mingi oranž mehike ja kutsus tantsima. Teise kutsumise ja Helika taganttõukamise peale ma läksingi. Mees haaras enda alla veerand põrandast. Vehkis kätega, vehkis jalgadega, virutas mõnele liiga lähedal olevale naisele või mehele. Ise tegi eriliselt entusiastlikku nägu. Vaatasin talle silma. Vist ei olnud laksu all. Tuleb välja, et "segaseid" inimesi, st meiesuguseid on siiski piisavalt. Tuleb välja, et on isegi liiga segaseid. Tantsisin veidi ja tulin siis ära, sest see mees oli tantsupõrandal lausa ohtlik :D Helikal oli see-eest lõbus jälgida ja eks minulgi oli algul naljakas.

Hiljem tantsisime kahekesi kuni tuli mingi kari mehepoegi, kes samuti hullumeelselt tantsu vihtusid. Meid kaasati sellesse üritusse. Küll vahetasid need kas meest partnereid (mind ja Helikat) küll tantsisid omavahel. Edvistamist ja tants-flirti jätkus siingi. Meie jäime siiski tahaplaanile, sest poistele meeldis rohkem omavahel miilustada :D Noh, Helika sai siiski ühe kolmanda samast kambast endale 10-minutiliseks austajaks.

Siis tuli lavale Singer-Vinger ja Hardi võttis laulu üles. Minul oli tore ninnunännu sisse veidi paremat muusikat kuulata, aga kahjuks Helikat see bänd eriti ei köitnud. Varsti sai aga jälle tantsida. Uusi austajaid paraku enam ei tunud. Keskendusime teineteisele. Kuna meil oli nalja juba küllaga saanud, tulime varakult ära. Telefonitaksod olid hõivatud, tänavataksosid Helika ei tahtnud. Nii ajasime üles Helika ema ja saime lõpuks ka koju. Lühike, aga lõbus laupäevake.

ja muust elukesest veidi hiljem ehk...

kass-pianist

Un chat mélomane ?
Uploaded by gchocteau

(leidsin siit)

Pea pilvedes

Eile ma koolis ei käinud. Lugesin hoopis "Tema" läbi. Täna jätsin Liisiga Tallinna sõitma lootuses midagi kokku kirjutada. Siiani olen vaadanud meile, mänginud ühe mängu neopetsides ja mässanud oma blogiga. Valge tundus nii igav. Pilved(unistused, vihmasajud, udusus jms) ning tee- või kohvitass. Ongi elementaarne pilt minust käes. Sellest niisugune valik. Muutusi on aeg-ajalt vaja. Otsustasin juuste asemel hoopis bloogi "värvida"(vt nt finalsense.com)

Tõtt-öelda ühe asjaga ma täna siiski sain hakkama! Käsin ARK-is ja panin end eksamile kirja. Loomulikult on eksamiaeg suur saladus. Üleüldse selle eksamilemineku mainimine on juba julgustükk. Loodan lihtsalt, et kui siin kirjas, siis enam läbi ei kuku. Oleks juba aeg osata :S

Unistan ja loodan parimat. Unistan ka paljust muust. Loomulikult ka unenäod. seda ja teist ja kolmandat. Hirmus laiskus, tühjuse tunne. Soojad ilmad ja kevadised uduvihmad. Elu on jätkuvalt põnev. Kirjutaksin, aga ei saa- elu tahab elamist! Lähen välja ja seltskonda... :) Ja kirjutan hiljem...

Meil siin ei hakka kunagi igav.

Teate, elus peab nalja saama. Traagikat ja kurbi sündmusi jagub niigi. Miks siis mitte võtta võimaluse korral kõike lõbusalt ja mänguliselt? Noh, me siin ühikas ikka üritame sda teha. Nalja ja naeru on meil seega omajagu. Küllap klapib minu ja Liisi huumor siis nii hästi. Eile pesin pead. Ktsetasin uut šampooni, mis pani mu juuksed väga elujõuliselt mässama. Liis ütles, et ma meenutan pikkade juustega hipi-meest. Noh, sellistest tühistest tähelepanekutest saab nalja teha. Otsustasin siis täisverelise hipi rolli võtta. Punane pael pähe ja hipilik pluus selga. Ainuke hipilik laul oli Scott McKenzie San Francisco. See mängima siis! Psühhodeelseid aineid polnud küll kuskilt võtta, aga andsin rolli sisseelamisel endast parima. Nalja sai.... Ja üldse kirjutasin ma seda kõike, et seda naljakat pilti põhjendada-seletada. Ego missugune!Kiitke ja rõõmustage!

Nädalavahetus: toitu kehale ja vaimule

Küll on tore kodus käia! Olen nüüd nagu täistopitud mauk. Sõin ja sõin ja sõin ja sõin ja... Kodus sõin, kohvikus sõin, looduses sõin. Köögis sõin, elutoas sõin, voodis sõin. Tegin ise süüa, ema tegi süüa, tädi tõi süüa. Õnneks olen ma aru saanud, et tegemist on üleüldise tudengitele omase sündroomiga. Kui sa oled ikka harjunud nägema päevast päeva tühja külmkappi, siis mõistus enam täis külmkappi ei tunnista ja tuleb kasutusele võtta meetmed: hakata sööma. Samas seal imemaal ei tunnistata jälle tühja külmkappi ja nii need hädad alguse saavadki. Püüad kogu hingest külmkappi tühjaks süüa, aga see ei saa kunagi tühjaks. Lisaks sellele tuleb ju hävitada ka ahjupraade ja puuvilju ja šokolaadi. Kummalisel kombel tekivad imemaal ka imevõimed: sööd end kurguni täis ja juba 15 minuti pärast võid jälle otsast alustada. Need paar sammu köögigini põletavad vist tuhandeid kaloreid. Ja sellepärast ju tulebki kogu aeg voodi ja köögi vahet käia.

Tegelikult ma siiski kogu nädalavahetust voodis ei veetnud. Arvutis olin ma ka rekordiliselt vähe ehk 2 või 3 tundi kogu nädalavahetuse peale. Käisime hoopis kinos "Kuningannat" vaatamas ja siis Viru rabas ka. Muidugi nagu üks poolemõistuseline ikka, panin ma saabaste asemel jalga tossud, mis jää peal libedad olid ja vett läbi lasksid. Matka lõpuks laiutas teksadel suur pruun lärakas (kukkusin külili) ja tossud lirtsusid. Kevadeti lähen ma alati lolliks ja riietun ilmastikule mittevastavalt. Tegelikult suudan ma ilmastikule mittevastavalt riietuda aasta läbi: külmadel päevadel õhukeselt ja soojadel päevadel paksult. Noh, looduses on ikka tore. Linnud laulsid ja päike paistis näkku seda soojendades (loodetavasti ka kahvatust vähendades).

Enamik aega möödus siiski lösutades. Sain emapoolse sünnipäevakingi: kaks raamatut! Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu" ja Ulitskaja "Lõbus matus". Loomulikult lugesin ma Kivirähki juba läbi :PLesisin voodis, pugisin mandariine, jõin kohvi või teed ja nii see läks... Teine raamat jäi praegu minust Tallinna maha. Kiusatus on suur, aga seda va kohustuslikku on liiga palju...Üleüldse peaksin ma usinalt lugema, aga mulle meeldib hoopsiki usinalt bloogi kirjutada. Mäss missugune!

Muidugi võttis see lesimine ja söömine minult igasuguse aktiivsuseraasukesegi. Möllamisest ei tulnud midagi välja. Suurim saavutus teksti ja toidu närimise kõrval oli see, et läksin vanni. Päris tõsiselt kohe :D See oli ju mu iseseisev otsus. Viru rabasse mind aga lihtsalt viidi :D

Muidu oli väga tore nädalavahetusel vegeteerida. Lisaks raamatutele sain veel toredaid kinke: riideid :P Mul on nüüd punased püskid ja must maika. hehee. Ja hästi ilus suur paks pehme vannilina. Muud praegu öelda ei olegi....

Mässan iseenese kohustuste vastu ja varsti olen ajahädas :(

Barokk

väga dünaamiline, rahutu värvide ja vormide virvarr,
muutub iga päev

Täiusele lähemal?

Blogimist olen ma harjutanud juba kolm aastat. See tähendab, et mul peaksid juba olema suured oskused eneseväljendamiskunstis. Siiski tunnen end sageli mitte meistri vaid õpiposina. Oskan väljendada neid lihtsaid ja labaseid igapäevaseid tundeid ja toimetusi, vahel tuleb välja ka midagi enamat - ilusat, unistuslikku, õrna. Sellegipoolest on mul raske kirja panna midagi, mis tõesti midagi on. Muidugi on mul hea vabandus: neid tõesti väärtuslikke hetki ongi vähe. Ja mida vähem neid on, seda vähem saab neist ju ka kirjutada? Samas inimesed on sellised veidrad olendid, et väärtuslik on alati napp ja haruldane. Olgu siis pealegi nii- ka mina olen inimene ja liiga palju ilusat on ka minu jaoks läila.

Aga end väljendada on vahel ikkagi kohutavalt raske. Kavõi juba sellepärast, et ilusat ei taha ma ise läbi oskamatute kirjelduste liigmagusaks muuta. Ja sõnad....ma õpin neid üha paremini kasutama, aga keel ja sõnad on lõpuks ikkagi vaid tõlge sellest, mida tuntakse keha ja hingega. Ma olen tundnud nii mõndagi. Tunnen ka edaspidi - alles algas kahekümne esimene eluaasta.

Oli sünnipäev, oli Zavood, oli palju-palju südamlikke õnnesoove ja ülitoredaid inimesi. Üks soov läks muide täide. Ma ei oskagi enamat tahta. Kõik oligi peaaegu, et täiuslik. Räägitakse, et täius ei vaja sõnu. Sellepärast jään nüüd vait :)

kevade (l)ootused

Tervitusi. Kas olite koos minuga truult millegi uue ja põneva ootel? Kui olite, siis kiidan :) Kui ei olnud, siis....Lõppude lõpuks elab igaüks oma elu, pole hullu :) Kas just midagi uut juhtus, seda ma ei tea, päris põnevat aga küll. Läksime laupäeval välja. Ausalt öeldes ma ei mäletagi millal ma viimati nädalavahetusel kuskil käsisin. Lõbutsemine on ju tudengile üsna igapäevane, lausa argipäevane, tegevus. Zavood kutsub nii teisipäeval kui ka neljapäeval, laupäeval oleks seal justkui liialt rahvast...

Sellepärast läksimegi kõigepealt hoopis puppi nimega Ristiisa. (Jah, Liisiga :)) Meil oli nimelt plaan panna igasugu keskealisi mehi meile järele vaatama ja ilastama. Lõime end muidugi ka üles, kuigi allikad ütlesid, et see pole sugugi obligatoorne. Noh, lõime ikkagi üles. Ammu pole seda teha saanud. Panime selga seelikud, tegime meigi ja otsisime välja parimad parfüümid.

Ristiisas pidasime vastu ühe tomatimahla jagu. Tõsi küll, oli veel vara ja rahvast vähe, aga keskkond oli ikkagi kuidagi liiga võõras. Tõepoolest: keskealised mehed ja naised, televiisor jalgpallimatšiga ja pubibänd. Jõime mahlad ära ja lahkusime. Ja lausa uskumatu - kõrvallaua "vanurite" pilgud tõesti lausa ahmisid iga meie liigutust :D Oli täiesti piisav doos. Vähemalt mulle. Väikese puhkusega poolel teel Kuumas Tassis jõudsime lõpuks ikka Mekasse. Zavoodi siis.

Zavoodis hakkasime Minni õhtusel- tema korjasime üles Kuumast Tassist- mängima "Ma ei ole kunagit". Oli põhjus aina siidrilonksu võtta ja see läkski ehk veidi libedamalt kui tavaliselt. Lisaks sellele olid küsimused mõnusalt intrigeerivad :D Meid oli seal naisi viis või kuus. Siis leidsid meie seltskonda tee ka mõned noormehed. Ja siis mõni veel. Kahjuks või õnneks valitseb looduses aga tasakaal - mõned naised asutasid end varsti juba kodu poole. Mina pidasin plaani lõpuni vastu pidada. Päriselt välja meid ei löödud, aga legendaarse "Kodulaulu" kuulsin ikkagi ära.

Oli see nüüd alkohol või uue ja põneva ootus, aga lauadkonnas tekkisid nii mõnedki omavahelised sümpaatiad. Ja üle pika aja olin ka mina sümpaatia jagaja ja ehk objektki. Ammu pole ma olnud muud kui kõigest kõrvalvaataja. Rõõm missugune! Kevad hakkab tõesti südamesse pesa tegema?

Läksin veel noormehega hilisõhtusele jalutuskäigule. Suure ringiga läbi Karlova jõudsin varahommikul ühika ette. Ja tee, mis oli piisavalt pikk, jäi ikkagi liiga lühikeseks. Sest ma olen lihtsalt veidi ahne ja ablas :D Võib laskuda klišeedesse - kõik oli tõesti väga ilus. Vestlus, kaaslane, kerge lumesadu ja vaikne ümbrus. Ja ikkagi olen ma juba piisavalt täiskasvanud, et päris idülli langeda ei suuda. Olen pidevalt naiivse ja ratsionaalse seisundi vahepeal. Upun kord ühte ja kord teise. Tunnen korraga hirmu ja suurt ootust. Olen seda enne kogenud, aga ammu. Korraga nii kole ja nii hea tunne. Ma ei tea mis saab, natuke imelik on sellest üldse mõelda ja rääkida, aga päevas unistamisele kuluv aeg on plahvatuslikult kasvanud...

Kevad? Kevad. Kevad! Kevad!?

Ootel

terekest siis! Leidsin aega ka siia bloogi sisse põigata. Ausalt öeldes pole üldse viimasel ajal ka puudust tundnud. Ütlen seda täitsa ilma süümepiinadeta. Kuigi ma mõtlen ka vahel, et mina need vaesed lugejad nüüd ilma minu suurepärase ja niivõrd olulise bloogita peale hakkavad. Äkki hakkavad veel nutma? Noh, ma kirjutan. Hakkake siis naerma :) Äkki tuleb mõni lõbus iva kah sisse.

Nõndaks. Elame Liisiga oma lolli elu aina edasi. Temal on nüüd üks uus harrastus- teed joob ta mitte kruusist, vaid purgist. Duši all käib ta samasuguse mõnuga nagu vanastigi :) Süüa armastame mõlemad. Ja rasv vohab aina himukamalt me puusadel ja vöökohas. Võimelda muidugi ei viiti :) Kuigi kevad on kohutavalt lähedal. Vähemalt mul on mitmeid kevadesümptoome nagu plahvatuslikult suurenenud huvi meessoo vastu, uimasus ja väsimus, pidev unistamine, tavalisest veel suuremad edevushood jms.

Tegelikult on talv täies hoos. 1. märts on veel talv. Ometi unistan lumikellukestest soojast päikesest ja veel paljudest kevadele iseloomulikest asjadest. Ja muidugi unistan ma, et juhtuks midagi erakordset. Mis see olla võiks, seda ma küll ei tea....Aga talv on ikkagi veel võimul. Kuigi eile näiteks oli ilus hea sula ja ma käsin lumememmesid tegemas. Mitte niisama naljapärast, vaid näitamaks vastumeelsust uue ehitatava autosilla vastu. Tõsi küll, nalja sai ka. Unustasin kahjuks fotoka maha, aga inimeste kunstimeel avaldus küll suurepäraselt. Kui on lumi ja porgandid ja söetükid ja oksad, siis võib vapustavaid asju valmis meisterdada. Otsisin netist pilte, aga seni pole ma neid veel leidnud. Kahju.

ja ega ei olegi eriti midagi rääkida. Päevad lähevad kiiresti. Ma olen kindel, et kiiremini kui paar aastat tagasi :D Või olen mina siis nii aeglaseks jäänud? See on muidugi täiesti võimalik, sest Tartu võib tõesti nii mõjuda. Aga ikkagi armastan ma Tartut- Selle linna õhk on tihedalt täis pikitud unistusi ja mõtteid. siin on kõik nii lähedal ja siin on enamasti kõik nii sõbralik. Olgu siis pealegi suur küla. Mulle meeldib. Ja samas olen ma ka Tallinnaga ära leppinud. Täitsa tore linn ju seegi....

Unedest meenub mulle hetkel see, kuidas mu ema läks mu bakatöö juendajaga tülli ja siis ulmeuni surematuks tegeva mõõgaga hiina nõidmehest, kellega pidin võitlema :D

Ag tegelikult on kõik nii vaikne ja millegi ootel.....Ootan siis ja kui midagi juthub, annan teada?

eks ole ju ilus?

Talv Türisalu pangal ja panga all....

öiseid mõtteid

Kui ma lonkisin eile varahommikul kõrvetavkülma pakase käes kodu poole, siis vaimustusin ei tea kui mitmendat korda sellest maailmast, mida ma enamasti ei näe. Ma armastan oma unesid, ma armastan magada, kuid...See pilt, see tunne, mis tekib inimtühjadel tänavatel, kus ainsaks märgiks elust on kollasena vilkuvad valgusfoorid ja mõni üksik möödasõitev auto, on tajumist väärt. Maailm, mis on nii iseenesestmõistetav näis hapra ja ajutisena, kummalisel kombel tundusin mina end selle kõrval igavikulisena hoolimata sellest, et adusin ka oma surelikust tugevamalt kui tavaliselt. ja ma mõtlesin sellest, kuidas tõesti absoluutselt iga hetk elus on niivõrd väärtuslik.

Kui ma vaid saaksin elada igavesti nende ilusate piltide lummuses. Kui palju aega ma lihtsalt ära raiskan....teen kasutuid asju kui võiksin võtta end kokku ja saavutada täiesti uskumatuid asju. (Ma usun, et inimesed on kümneid kordi võimekamad kui nad ise arvavad, kui nad ise seda vaid tõesti tahavad.) Aga...üha enam hakkavad need "kasutud" hetked väärtuslikuks muutuma. Öösel kui külm värvib nina punaseks ja ajab silmad vesiseks ja hommikul kui soe päike lihtsalt pressib tüütult silma ja muud ei jää üle, kui ärgata. Ja kõik mis jääb nende kahe äärmuse vahele. Neid "ärkvel" hetki ei ole sugugi palju. Aga kui nad on, siis on nad nii kirkad. Mingi täiuslik igavikulisuse tunne ühes hetkes. Ehk mingi lohutusauhind selle eest, et kunagi tuleb ikkagi surra?

(Jälle hõljus akna tagant mööda üks kilekott. Sellest kihutas mööda üks must lind...)

Minu tervis

Täna hommikul läksin mina kohusetundlikult kella kümneks kooli ainult selleks, et teada saada kuidas loeng ära jääb kuna õppejõud haige on. Ka õppejõud nr kaks on haige. Seega läksin ma kooli aga targemaks ei saanud mitte üks põrm. No kas ei tee mitte tuju kehvaks? Kogu minu keha streikis täna kooli minemise suhtes, aga mina arvasin, et näitan iseloomu. Vot siis! Aastaid ja aastaid pean ma õppima oma kõhutunnet kuulama. Seniajani olen ma tõesti suutnud teda peaaaegu täielikult ignoreerida.

Praegu laamendab Eestitmaal gripp. Nii kuulsin ma raadiost ja eks ma olen ise oma silmaga viimsel ajal küllalt palju haigeid inimesi näinud (või siis mitte näinud - kodusolevaid haigeid õppejõude ja kursaõdesid). Minul on vaid ülikerge nohu nagu talviti ikka. Kui mõned peavalud välja arvata, siis ma ei mäletagi millal ma end füüsiliselt halvasti oleksin tundnud. Jah lodevust ja loppisolemist tunnen ehk praegugi, aga mitte haigust. See teeb mind natuke üleolevaks. Mina polegi haige- fafaa!
Istun praegu siin arvuti ees ja aken on pärani lahti. Loodan, et ma haigeks ei jää, et ei ole nii ülbeks läinud, et seniajani mind ignoreerinud haigused nüüd kratist kinni võtaks. Ähmaselt mäletan, et haige olla on ikka küllatki vastik :D

Täna nägin ma unes, et läksime perega Pariisi turismireisile. Järsku leidsime end mingis suures ja laias jões ujumas. Kaldad kõrged ja plaatidega sillutatud. Taamal paistsid puud ja maneristlikud skulptuurid. Tahtsin endast jõevees pilti teha nii, et taustaks jääks üks Merkuriuse skulptuur, aga näe, fotokas jäi maha. Hulpisime aina edasi, keset und mõtlesin, et kuidas me saame Pariisis olla, Seine'i jõgi ei ole kohe kindlasti nii selge ja puhta veega. Hulpisime veel ja avastasime siis, et oleme turismigrupi kokkusaamisele kaks tundi hiljaks jäänud. Noh, vees oli nii mõnus olla, et jätkasime oma leotamist...

Doris ütles, et unes ujumine tähendab haigeks jäämist. Äkki ma peaksin akna kinni panema? Võibolla jään muidu juba paranoiast haigeks? Hmmm.....Loodan siiski et mitte.

Ja kuidas on lood vaimse tervisega? Peaegu täisulik püha rahu on kadunud. Asemele on tulnud rahutus ja muutustesoov. Nii palju on valesti, ma ise olen igas mõttes täiesti toores. Tahaksin reisida, rännata, kolida, tööle minna, palju uusi asju osta, uusi tuttavaid leida jne jne. Ja samas tean mõistusega, et ega see suurt ei muuda - ma olen ikka see kes ma olen. Riided või elukoht mu olemust ei muuda. Aga see nõme rahutus ei anna asu.... Enda lohutamiseks saan kogemustele põinedes siiski öelda, et selline olukord on täiesti tavaline- iga aasta enne sünnipäeva kogunevad minusse kõiksugu pinged, millest vabanen alles peale aasta vanemaks (ja ehk ka targemaks) saades.

Ja tegelikult ma olengi tasapisi targemaks saanud. Minusse on kogunenud nii paljut. Vahel tunnen, et kõik elu saladused ja müsteeriumid saavad aja jooksul lahendatud. Mitte matemaatiliselt ja ka mitte läbi religiooni. Lihtsalt, kuidagi tekib mingi leppimine või mõistmine...Nii palju mõtteid ja avastusi. Ainuke häda on, et sellest on nii raske kirjutada.... sõnad lihtsalt ei väljenda seda. või kui väljendavad, siis on ehk hirm neid nõnda alasti olekus teistele näidata....

Tartu elu hakkab hoogu sisse saama

Nõndaks. Tartu elu hakkab jälle Tartu elu moodi minema. Äksjon algab. Eile käisin peol, zavoodis, siis läksin peale kahte õluklaasi jälle peole tagasi. Lõbusamas tujus on lihtsam unustada, et tantsimise asemel tegelen ma lihtsalt muusika rütmis kummalise keksimisega. Üldiselt oli tore :)

Kõigepealt saime Piretiga kokku ja läksime Lutsu. Liis jäi muidugi koju MSN-i, Seksi ja linna vahtis vist ka. Lutsus oli rahvast veel vähe, olenemata sellest, et pidu ametlikult juba kaks tundi kestis. Meie veetsime seal pool tundi ja läksime siis Zavoodi. Tee peal suitsupausil vahetasime sügavaid mõtteid ja rääkisime niisama elust. Siis astusime zavvi uksest sisse ja nägime muidugi, kuidas ühtegi kohta kuskil ei ole. Õnneks on zavoodis alati keegi, kelle lauda saab istuda. Antud juhul leidsime Ericu.

Istusime, rääkisin vaheldumisi Piretiga igasugu intrigeerivad jutte ja Ericuga ka miskit huvitavat. Džentelmen Piret ostsis mulle õlut ja tõi ka tooli. Siis läks Piret Lutsu tagasi ja mina jäin Ericu seltsi. Ei teagi miks. Äkki sellepärast et Eric mulle ühe õlu pakkus. Siis jõudsid jutud jälle põnevate seksiteemadeni. Eric kutsus mind külla. Naljakas. kas mehed ongi sellised, et kõik mis liigutab ja naist meenutab kõlbab? Nimelt tean ma, et ma pole tema jaoks attractive. Küsisin siis selgitust, vastus oli ikka sama. Ei teinud see mind ei kurvaks, ei rõõmsaks. Lihtsalt huvitav kui pinnapealne võib inimeste suhtumine ikkagi olla. Lihtsalt seks, isegi füüsiline veetlus ei ole oluline?

Kõige huvitavam on see, et sellised mõtted ei tundu enam isegi üldse ebatavaliste või võõrastena. Kas ma ise seda suudaksin, on küll omaette küsimus, aga mõistan, et selline mõtteviis on võimalik ja isegi küllalt levinud(?). Küsimus on vist selles, et mis kedagi motiveerib? Mind motiveerib uudishimu. Nii ma istusin edasi, vestlesin, läksin isegi mõnda maad Ericuga kaasa, enne kui otsa ringi pöörasin. Oli lihtsalt huvitav vaadata mis toimub, mida teine inimene (mees) mõtleb. Huvitav, kaugele mu uudishimu kunagi jõuda võib :D Uudishimust on senini juba üsna huvitavad ja võibolla veidi intrigeerivaid asju juhtunud ju ka. Enda ja teiste suhtes täist aus olles, tuleb küll öelda, et uudishimu kõrval domineerivad veel ebakindlus ja teadmatus. Alati mingis situatsioonis olles kisendavad hääled korraga ei! mitte mingil juhul! ning jaa! vaata mis juhtub!. Ja kui asjalood on juba teatud kauguseni jõudnud, siis ei suuda ma kunagi tõsiselt ei öelda, vaid alati läbi mängu ja naeru ja näitemängu. Vastik omadus! Aga probleemi tunnistamine on esimene samm tervenemiseni? Eile muidugi pääsesin Ericust lõpuks ikka läbi samasuguse näitemängu! Oeh :S

Aga vähemalt ma pääsesin. Lonkisin Lutsu tagasi. Kaks õlut ja suurem tantsutuju. Jõusin kohale ja lihtsalt ei suutnud ust lahti tõmmata. Tuli mingi kleenuke tütarlaps ja tiris selle minu eest lahti :D Noh, vähemalt sain sisse. Rahvast oli kõvasti rohkem ja pidu täies hoos. Keksisin veidi ringi, aga päris õiget meeleolu mul ei olnud. Nii jäin ma jälle rohkem kõrvaltvaatajaks isegi ise samal ajal tantsides. Ainuke kes mulle külge lõi, oli mingi 60-aastane lühike purjus palja ülakehaga jube mees. Pireti sõbranna Kristi tegi nalja, et härjapõlvlase ettepanekud tuleb vastu võtta. See toovat ju õnne. Noh, ma jätsin seekord oma õnne kus see ja teine, kuigi pakkumisi tuli kordi neli-viis. Keksisin tantsupõrandal kõige rohkem üksinda. Siis viidi mind autoga koju. Tulin tuppa ja vajusin voodisse.

Mõtlesin juba päeval, ja veel enne magamaminekut igasuguste suhete, nende tähenduse ja väärtuse üle. Praegu ei ole mul vastassooga väärtuslikke kontakte. Natuke kurb, aga samas hea ja rahulik tunne. Jõudsin kõiges enam- vähem järeldusele. Ja siis nägin unes M-i. Ainsat, kesl potentsiaalsete tüüpide seast on puhas ja rikkumata. Lihtsalt sellepärast, et midagi peale minu fantaasia ei ole kunagi toimunud. Ma olin ta täiesti tahaplaanile jätnud, kuni uni jälle ta meelde tuletas. Vanad asjad, vanad unistused. Isegi vana tüüpiline uni, kus meie lähenemine teineteisele toimus nagu muuseas. Üks puudutus ja silmavaatamine kätkesid endast maailma. Oli ainult see salajane ülim hetk, kus temast ja minast said meie.

puhkus

Kõige lihtsam on ikka lihtsalt kirjutama hakata, kas pole? Mitu päeva olen proovinud kuidagi järjekordset sissekannet alustada, aga midagi ei ole nagu öelda. Mitte, et muidu mul nii väga erilisi sündmusi täis oleks, aga eks igas päevas on siiski midagi. Mingid mõtted, mingi kogemus. On siiamaani, aga kuidas neid üles kirjutada? Tavaliselt on see lihtne, viimasel ajal kuidagi raske. Ei teagi miks.

Pean väikest puhkust, aga küll ma varsti ka midagi kirjutan. Ja siia lehele tasub ikka põigata, sest kui kirjutamine ei õnnestu, siis leian pilte või linke, või teste. Internetiinimene ju ikkagi :D
Aga asja juurde tagasi: kuulutan välja lühiajalise tähtajatu ajupuhkuse.

......
..........
...............

ajupuhkus

aga vot üks tore ajaveetmise viis...

Kaleidoscope Painter

ikka parem kui freecelli mängida. Aga samaoodi rahustav :D

minu kaks armsamat

Loomulikult ei räägi ma meestest. Merest ja jalgrattast hoopis :) (Puid ja pilvi armastan ma ka)! Tegin oma kirjatükile kokkuvõtte, saatsin ära, haigutasin ja vegeteerisin niisama ja otsustasin siis, et tuleb liigutada. Eriti kuivõrd siin soodsates kodustes tingimustes olen ma mingi kolm-neli kilo juurde võtnud. Eks seda on muidugi vaja ka- külmal ajal kulub rasv ära- aga ikkagi. Selg hakakb ka juba küüru tõmbama jne. Otsustasin siis, et lähen välja. Ilm oli ka suuuuuuuurepärane.

Metsas ma juba käisin. Nüüd tahtsin mere äärde. Pirita on liiga kaugel, Stroomi randa tuleb ka lisaks trollisõidule pikalt kõndida. Kuidas Kakumäle bussiga saab, ma päris kindel ei olegi...
Aga mere äärde ma ju minna tahtsin...Pilte tahtsin teha näiteks. Noh, läksin siis oma kullakese juurde ja tirisin ta õue. Lume peal ei olegi eriti raske sõita. Ekstra boonus on veel ka - äratallutud ebatasane lumi on tõeline käerasvaraputaja. Alguses oli soe. Päike paistis ja oli muidu tore. Mida lähemale ma merele jõudsin, ja mida higisemaks muutusin, seda varjulisemaks läks. Kuradi kuradi külm oli. Lõpuks oli küll selline tunne, et mu jäsemed kukuvad otsast ära. Aga vot ei kukkunud! Läksin hoopis sooja vanni ja tundsin tõelist naudingut sellest, et üks kergem ekstreemsus ette võetud sai. Miks ennast piinata? Aga sellepärast, et pärast on hea ennast jälle hellitada :P

Noh, jäsemed jäid alles ja mis veel parem - meri sai ka nähtud! Niii vapustavalt ilus! Võibolla on merevesi ka suviti vahel sama sinine, aga kindel on, et valge lume taustal tuleb see värv ekstra esile. Just minu lemmiktoon! Ja pilved ja puud...Imekaunis! Mis veel parem - olin täitsa üksinda, mis tähendas et võisin mõttetult klõpsida, mõttetult passida- võisin end vabalt tunda.
Ma kannatan külma küll, isegi kui ta vastik on, peaasi et looduse ilu nautida saab :P

Ja selle piinarikka esseekirjutamise tagajärg on suuurepärane hinne! Eufooria!

depressiv-maniakaalne psühhoos

Hoiatus: tekst on keskpärane vingumine elukaugete pseudoprobleemide valdkonnas

Ehk siis sellest, kuidas mu essee mitte kuidagi ei edene. Nagu täiesti ületamatu raskus. Lehekülgede arv kasvab visalt, aga sisu neis on ikka samamoodi tuim ja tsiteeriv. Kuhu mu oma mõtted on lennanud? Mis toimub? Miks ma hakkama ei saa? Olen proovinud öist kirjutamist, päevast kirjutamist, hommikust kirjutamist. Olen ära konsumeerinud terve paki teekotte. Ikkagi ei mõju! Kasutusele on võetud juba täiesti uskumatud meetmed: Kiri õppejõule, kus ma praktiliselt ise endale tähtaja määrasin. tavaliselt kummitav tähtaeg toimib. seekord läks esimene tähtaeg siuhti mööda. Äkki teine mõjub? Kui miski muu ei aita, siis ma lihtsalt pean oma asjad kokku pakkima ja kohe Tartusse sõitma. Äkki on ühikatoas, kus valitseb nälg ja tegevusetus parem akadeemiline aura? Aga mis juhtub siis, kui isegi see ei aita?

Käin hullumeelsena mööda korterit ringi. Teetass kadus ära. vahin aknast välja, vahin kassi, vaatan 10- min lõikude kaupa Boratit. Käed veel ei värise, aga palju ei puudu. närin rosinaid, ohkan ja hädaldan. Õhtul enne magamaminekut pesen tõelise jõulisusega oma hambaid, unes näen Matjust ja Merilaid. Ärkan üles kohutava murega. Ja kirjutamine ikkagi ei tule.
Vahepeal avastan, et olen lihtsalt 2 minutit midagi tegemata ekraani jõllitanud, kuhugile ära kadunud. aga ikkagi: the only way is trough. Milline piin ja õudus, aga pole muud lahendust kui see asi ära teha.
Liiga raske ja laialivalguv teema ehk? aga ma ei saa seda pooleli jätta. Jonnakus! Võtku kaua võtab, see tuleb endale selgeks teha ja välja kirjutada....
aga ma ei taha ju !

pealkirjata

Olen juba nii mit korda bloggerisse sisse loginud ja kirjutama hakanud. Ainult selleks, et avastada kuidas mul tegelikult midagi öelda ei ole. Noh, sündmusi pole rohkem ega vähem kui muidu ja neist lobiseda oleks täpselt samamoodi nagu alati, aga sellel, mida ma olen proovinud ei ole kuidagi kaalu olnud. Nii on kõik need ilusad (või koledad) algused maha kustutatud.

Võibolla olen ma liialt sellesse mittevalmivasse esseesse (vaadake kui ilus sümmeetriline sõna :) ) süvenenud. Kõik sõnad ja mõtted on selle ümber keerelnud. Nii huvitav, aga veel mitte sõnades väljendatav. Vähemalt mitte kümne lehekülje ulatuses. Kolm äärmiselt tuima lehekülge. Tahan paremat. Seega lähen vist esmaspäeval jälle tarku raamatuid puurima.

Kummalisel kombel on ka teoreetiliste tekstide lugemine mulle meeldima hakanud. Vanasti ma arvasin, et kirjandusteooria tundmine rikub lugemiselamuse maagilisuse. Tegelikult tuleb välja, et aina põnevamaks läheb....Ja kummaline on ka see, et kui ma istun paar tundi süvenenult mõne raamatu taga ja tõesti pingutan, siis lõpetades tänavale astudes on pea veidralt udune ja keha nii kerge, et ma justkui hõljuksin. Mulle pole seega narkootikume vaja, ainult entusiasmi raamatukoi mängimiseks :)))

Minu loominguline osa tegeleb kudumisega ja pliiatsikritseldustega, veidi ka luuletamisega. Minu laisk osa naudib elu voodis kohvi ja raamatuga. Nostalgiline osa toidab end vanade piltide ja ühe vana päevikuga. Käisime tädil külas ja vaatasime vanu slaide. Millised mõistatused! veerand piltidest olid nii tumedad, et tuli fantaseerida keda või mida on pildistatud. teine veerand piltidest olid ilusad kuid keegi ei mäletanud neid paiku. Oli see nüüd Gruusia, Suhuumi, Kaunas või Pärnu? Umbes poolte piltide puhul sai vastata küsimustele kus ja kes. Ometi ei mäletanud keegi, et selliseid pilte on kunagi tehtud. Vaatasime, et imik-Toomas on üsna samasugune nagu imik-Anna (järelikult pole naabrimehe laps :D) ja imestasime selle üle, kuidas Toomas väiksena alati nii huvitavaid ja erakordseid poose oskas leiutada. Ja mina olin nii ilus ja nunnu punaste pükstega liivakastis mängides :D Ei tea kui kalliks läheb maksma nende piltide paberile trükkimine? Masin levitas juba praegu kärsahaisu. ei tea ju kas ta järgmise nostalgiahoo ajal enam töötabki?
Kui loominguline osa "kunstisahtlist" värvilisi pabereid otsis, leidis ta ühe vana vihiku. Minu nn päevik. Esimene sissekanne aastast 2001, siis paar kuud hiljem, siis a 2003, siis 2004. Nii huvitav. Miniläbilõige minu senisest elust. Ei olnud seal miskit erilist, aga põnev , lausa veidi šokeeriv oli see, et ma olingi tegelikult 16-aastaselt hoopis keegi teine inimene. Üllatavalt mässumeelne veel ka :D (Minu kohta) ja siis nii ilus naiivne sissekanne Aimarist. Egoga inimestel on ikka põnev iseenda kohta lugeda :P

Mis muidu? magan liiga pikalt, et unesid selgelt mäletada. praegu meenub vaid see, et käisime Dorisega Piirissaarel (läksime jala üle Peipsi) ja see kuidas ma olin kuidagi lapse saanud. Väga väikene imik oli. Ja siis paju uduseid seiklusi.

Damien Rice laulab ja mina siin olen nautimas oma sõltuvust internetist.....

jälle üks test

You scored as Buddhism. Your beliefs most closely resemble those of Buddhism. Do more research on Buddhism and possibly consider becoming Buddhist, if you are not already. In Buddhism, there are Four Noble Truths: (1) Life is suffering. (2) All suffering is caused by ignorance of the nature of reality and the craving, attachment, and grasping that result from such ignorance. (3) Suffering can be ended by overcoming ignorance and attachment. (4) The path to the suppression of suffering is the Noble Eightfold Path, which consists of right views, right intention, right speech, right action, right livelihood, right effort, right-mindedness, and right contemplation. These eight are usually divided into three categories that base the Buddhist faith: morality, wisdom, and samadhi, or concentration. In Buddhism, there is no hierarchy, nor caste system; the Buddha taught that one's spiritual worth is not based on birth. Buddhism 92% Paganism 79% Hinduism 75% Satanism 75% Islam 71% agnosticism 71% Christianity 50% Judaism 50% atheism 38% Which religion is the right one for you? (new version) created with QuizFarm.com