elutõde #2

Tekiila on saatanlik jook. Aga peale tekiila joomist hakkab põrgulikult lõbus!

päeva mõttetera

Mina: "Oi, Liis, see sviiter teeb sind nii saledaks. Tõeline sipelgapiha!"
Liis: " Muidugi, eks mõni sipelgas on ju pontsakam ka!"

sess

Kuigi iga aasta saan ma selle kõigega lõpuks hakkama, küsin ma endalt iga aasta ikka seda sama küsimust: kaua veel enne kui ma hulluks lähen? Kirjutamine õnnestub küll ja kõige raskemad esseed on seljataga, aga siiski on selline tunne et enam lihtsalt ei jõua ajada seda tarka juttu, mis lõpuks ikkagi parajaks mulliks moondub. See aasta on sess eriti pikale veninud, aga loodetavasti saab selle õudusega varsti siiski ühele poole.

Tänan tähelepanu eest!

PS: see aasta pole ma peaaegu üldse sessimänge (point-and-click ajuvabadusi) mänginud, aga ma ei saaks öelda, et ma seetõttu edukamalt sõnamassi oleksin tootnud. Pigem isegi vastupidi....

Ikka veel lumi

Lumi, ikka veel lumi. Nii tore ja nii hea, et....
Et iga kord kui ma välja lähen pean silmi hõõruma ja natuke aega kohanema. Ma ei ole tõesti enam harjunud, et talv nii ilus võib olla. Või õigemini: et lumi nii kaua ilus ja valge püsib. Tõeline võlumaa ja ükskõik kui kole ka tuju poleks, õue minnes on tuju jälle hea. Kui kõik talved oleksid nii ilusad kui selle aasta talv, siis ma ei viriseks enam kunagi, et küll on külm ja küll on kehv see ilm.

Jah, pidin ükskord sõitma Tallinna kesklinnast mööda Pärnu maanteed Pääskülla. Hämarus, lumi ja liiga palju autosid. See oli küll kole ja närvesööv. Aga see oli üksainus kord ja nii pea, kui ma värisevate jalgadega autost välja tulin, läks tuju jälle heaks. Valge on rahustav värv. Ja mis kõige toredam - kui lumi on maas, pole öösel väljas ka nii pime. Eile tulin kümne paiku koju ja ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas nii valge on :)

Ainukene mure on see, et kõike seda ilu pole võimalik fotodele püüda. Aga parem ongi õues käia ja kõike seda ilu kolmemõõtmeliselt nautida :) Selline tunne on, nagu elaksin Narnias... Natuke tekitab see lumi niisugust igavikulist tardumise tunnet, aga talv peabki olema vaikne ja järelemõtlik.

Või siis mõnikord hoopiski lihtsalt nunnu ja lõbus. Meil näiteks on ühika ees Cupido helikopteri maandumisplats:

Aga tegelikult...huvitav-huvitav, kes see H on?

...

Ma ei ole mitte kunagi olnud see inimene, kes kasvõi kunagi oleks libastunud ja suures liigsöömise meeleheites oleks hakanud mingisuguseid uusaasta dieedilubadusi tegema. Aga praegu olen ma siin Tallinnas jõudnud juba sellisesse seisu, et võin vist õnne tänada, et infarkti pole saanud. Hea küll, nüüd kus Kolmekuningapäev on möödas, enam verivorsti ja seapraadi ei sööda, aga ega see argipäevatoit nüüd ka eriti lahja ei ole. Ikka pekk ja rasv, rasv ja pekk. Šokolaad ja magus tee veel lisaks. Milline rõõm, et ma nüüd kohe-kohe Tartusse lähen, kus nagu Liis ütles mitte midagi süüa ei ole. Hea meelega paastuks veidi....

Ega ma teisiti ei suudagi paastuda, kui sunnitud tingimustes. Mõned päevad peale Jõule hilisel hommikupoolikul küsis mu ema, kas ja mida ma lõunaks süüa tahaksin. "Oo, ma ei söö enam mitte iialgi! Mul on kõht lihtsalt nii täis!" "Oled sa kindel?" küsis ema. "Jah, ma tõesti ei taha enam midagi süüa" Siis läks pool tunnikest mööda. Pliinid ja meremari. "Noh, tegelikult olen ma uudishimulik, eks ma siis üheainsa pliini proovin"...."Päris hea oli. Ma võtaks veel ühe." ....
"Oi, kas ma võin veel kolmanda ka võtta?" Kõht, mis veel hommikusöögist täis, saab kohe ülimalt täis. Aeg veereb omasoodu edasi ja saabub õhtupoolik. Tervet päeva sisustan ma ikka mandariinide söömisega, sest ükskõik kui täis kõht on, mandariine mahub sinna alati. Aga õhtu jõuab kätte ja mu ema küsib, mida õhtusöögiks võiks teha. "Oo, ma ei söö enam mitte kunagi mitte midagi!"

See nädal lähen loodetavasti jälle trenni. Tippsportlastega. Loodetavasti piirdub esimene trenn vaid tomatiks värvumisega ning südamerabandust ma siiski ei saa....

Jälle muutused!

No kuidagi ei saa mina stabiilselt ühtainsat kujundust pidada, kui internetis kogu aeg nii palju uusi, ilusaid ja isuäratavaid template'eid pakutakse. Praegu tundus mulle just sihuke pruun ja kristeldustega bloog igati sobiv....
Jah nüüd on siis natuke aega raisatud. Ega's midagi - tagasi esseede kirjutamise juurde!

Eila veel... oli blogikujundus niisugune

Film - Avatar 3D

Kus siis minagi pääsesin, eks minagi pidin kinno minema. Tahtsin ka teada, mis see kolm-dee endast kujutab ja mõningad sõbrad ütlesid, et Avatari tasuks vaadata. Kaks asja kokku liites saabki järeldada, et vaatasin Avatari 3D versiooni.

Väga põnev, kõigile anti mingid imeprillid ette ja film muutuski ruumiliseks! Mingisugused kaunid tuustid (püha puu seemned) hõljusid silme ees ja tõesti oli selline tunne, et neid on võimalik näpuotsaga puudutada. Lahe ja natuke õudne ka, sest piir reaalse ja illusoorse vahel on jälle vaksa võrra väiksemaks muutunud.

Film kui selline oli tõesti vägev vaatemäng - väga ilus keskkond, loomade ja inimeste väga loomulikena mõjuvad liigutused, näoilmed...Eriti meeldis mulle see, kuidas need Na'vid oma kõrvu liigutada oskasid. Põnevust oli, armastust oli, ilu oli, fantastikat oli, 3D variandi tõttu oli veel eriti palju seda mõnusat illusoorsust ja veidikeseks reaalsusest põgenemise tunnet. No kellele siis ei meeldiks näha, kuidas lennatakse draakonitega ja kuidas elatakse suure võimsa puu sees. Tõeline muinasjutt!

Olen siit-sealt lugenud, et kõik on väga rahule jäänud filmi visaalse küljega, aga lugu nagu polegi. Eks see on tõsi küll. Kohati lihtsalt ei saanud teisiti, kui ainult naerupurtsatustega. No lihtsalt liiga tobe! Aga keegi ei ootagi kunagi, et Lumivalgukese võõrasema oleks midagi enamat kui lihtsalt kuri nõid. Ei tea siis, miks ma muinasjutufilmi vaadates ootasin, et tegelased väga mitmeplaanilised oleksid.....

Mis puutub keskkonnateemasse, siis küllap vist oli see selle filmi peamine moraal. Jälle on inimesi, kes moraalilugemist ei üldse ei kannata. Eks see käib tavaliselt ka mulle närvidele. Aga kui asi puudutab keskkonda, siis tundub see mulle veidi rohkem õigustatud. Lootus on muidugi imeväike, aga ehk mõni inimene siiski mõtleb veidi enam selle peale, kuidas raiuda maha vähem puid ja kuidas hoida jõgede-järvede vesi puhtana. Selle, et filmi peamine eesmärk on siiski kasumit teenida, jätan ma praegu kõrvale. Selle, et nn "päriselanike" mõtteviis filmis oli minu jaoks üks-üheselt indiaanlastelt ülevõetud, jätan ka praegu kõrvale. Mõned päevad võiks ju lummust nautida :)

Tundub siiski, et seda filmi saabki nautida vaid suurelt ekraanilt. Tegemist on silmailu, mitte sisuka looga. Telekast-arvutist küll vist väga vaadata ei viitsiks.....

hetke lemmikteema - lumi

Käisime Stroomi rannas sumpamas. Noh, ma ei mäleta millal viimati lumi põlvedeni ja üle selle oli, aga täna vot sai seda asja ka kogeda - ja ülimalt mõnus oli. Selline õhuline ja värske (st puhas) lumi. Nõnda me seal möllasime ja nautisime. Autoomanikud võivad küll vist hulluks minna, aga mina ei mäleta, millal ma viimati talve niimoodi nautisin :)

Ilmselt tuleb 60 cm lund siin Tallinnas maha küll. Ja siis on ka 1968. aasta rekord purustatud....

Muusika-oraakel 2010

Vanasti ma ikka aeg-ajalt tegin neid suffleid. Ükskord sai isegi niimoodi tulevikku ennustada. Prooviks uuesti. Mis esimesel jaanuaril ikka muud paremat teha on?

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2010 alguseks?

Nick Cave - Blue Bird

And I know that I fly and the rest is lie
Hold me, hold me, hold me close ...

Hmmm. Mitte midagi ei oska kommentaariks öelda. Aga laul on väga ilus.

2. Aasta 2010 põhiülesanne

Sibelius - Sonatine for Piano in F sharp minor, Op 67/1

Instrumentaal. Väga rahulik ja mõtlik, veidi nukker (siiski F-minoor ju) Aga...?

3. Eneseteostus aastal 2010. Minu «mina» 2008. aastal

Pink Martini - U Plavu Zoru

....U plavu zoru
Sa svjetlom, tu
Na mojo vrata
Ti stizes
Naci ces
Praznu postelju moju
Dok vlak nosi
Me' daleko

Oi, ma ei tea mis keelgi see on, muust rääkimata. Google Translate abiga sain teada, et keegi läheb rongiga minema sest mingi hääl kutsub teda ning keegi leiab eest tühja voodi. Rongiga meeldib mulle küll väga sõita, aga hääli ma (veel) ei kuule!

4. Rahaasjad aastal 2010.
Adriano Celentano - Spettabile Signore

La fame la sete
e un desiderio in piu di essere libero
la guerra e la pace e poi ancora la voglia di
odiarsi un po'.

Mind ootavad janu ja nälg? Ja vabaduseiha?

5. Sugulased ja naabrid 2010. aastal
Kate Bush - Prologue

We're gonna be laughing about this
We're gonna be dancing around
It's gonna be so good now
It's gonna be so good /.../

Roma Roma mia
Tesoro mio, bella
Pieno di sole luce
Bali cozi bene, bene
Pianissimo
Pianissimo

Kui Roomat mainitakse, lähen ma ikka veidi elevile :) Aga mind ikkagi veidi häirib, et cozi (õige: così) valesti on kirjutatud ja...mida tähendab bali? Mida see Rooma selles laulus otsib, sellest ma ka väga aru ei saanud, aga on nagu on. Kate meeldib mulle ikka.

6. Kodu aastal 2010.
Nick Cave and The Bad Seeds - Cannibal's Hymn

You have a heart and I have a key
Lie back and let me unlock you
Those heathens you hang with down by the sea
All they want to do is defrock you
I know a river, where we can dream
It will swell up, burst it's banks,
babe, and rock you
But if you're gonna dine with them cannibals
Sooner or later, darling, you're gonna get eaten
But I'm glad you've come around
here with your animals
And your heart that is bruised but unbeaten
And beating like a drum

Ljuudajeeda ljuudajeet priglašajet na abet. Net, ne priidu k tebe sassett...Juba viiendas klassis õpetati see meile selgeks, et inimsööjate juurde ei tasu minna :)

7. Armastus aastal 2010.
Adriano Celentano - Mi Fanno Ridere

No tõepoolest! Armastus ajab ikka naerma, vahel nutma ka. Nagu armastus ikka...

8. Tervis aastal 201o.

Charles Aznavour & Edith Piaff - Le Bleu de tes yeux

Silmakaega see aasta probleeme ei tohiks tekkida....

9 . Partnerlus aastal 2010.

Heather Nova - Drink It In

How many days are left
And what to spend them on?
Should I keep working
Or sit and marvel at the sky?
I think about your skin, your fragile skin
The heaven of life we're living in...

Oh, seda albumit kuulasin ma bussis Peterburi ja Peterburist tagasi. Sellega on seotud nii palju ilu ja roosamannat ja... Aga mingis mõttes on see selles "ennustuses" esimene laul, mis kuidagi loogiline on.

10 . Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2010.

Joe Dassin - Le café des trois colombes

On se voyait au café des trois colombes
Aux rendez-vous des amours sans abri
On était bien, on se sentait seuls au monde
On n'avait rien, mais on avait toute la vie...

Tuntakse end ainsatena terves maailmas, pole midagi, aga on kogu elu. Tõesti väga müstiline. Ja rahaasjad jäävad siis jätkuvalt sellisteks nagu nad on....

11. Reisid aastal 2010.

Francesco De Gregori - Nero

La vita non è una passeggiata e il Nero lo sa

Elu pole jalutuskäik ja Nero teab seda. Eks ma siis lähen bussi, rongi, laeva ja lennukiga. Kuigi jah, tegelikult tahtsin just nimelt matkama minna....

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2010.

Vasco Rossi - Dormi, dormi

Stai con me... ci stai o no
ci stai un attimo......un giorno
ci stai per essere ancora mia....
oppure ci stai per non andare via!!

Jää minuga, hetkeks, üheks päevaks või jää et mitte lahkuda. Magan kõik maha või? Või tähendab see seda, et oodata on muutusi?

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2010.

Francesco De Gregori - Pezzi di vetro

L'uomo che cammina sui pezzi di vetro
dicono ha due anime e un sesso
di ramo duro il cuore
e una luna e dei fuochi alle spalle
mentre balla e balla

Armun kahe hingega muinasjutumehesse, kes käib paljajalu klaasikildudel ning tantsib ja tantsib ;) Aga väga tore laul on tegelikult!

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2010.
Roxette - Listen to Your Heart

I don't know where you're going
and I don't know why,
but listen to your heart
before you tell him goodbye.

Kas see käib selle muinasjutumehe kohta?

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2010 lõpuks.
Vasco Rossi - Lo Show

Olen jõudnud lavale? Saan kuulsaks?

fotograafia-hala

Liisi eeskujul pean minagi veidi halama. Minu halamisteemaks on..ta-damm!....fotograafia!

Enne hala alustamist väljendan ülisuurt rõõmu selle üle, et sain oma neli kuud Itaalia elu nautinud fotoka tagasi. Nüüd ma veedan muidugi peaaegu kogu oma aja igasuguseid klõpsututusi tehes. Tõeliselt tore mänguasi: oo- milline optika, oo- milline lainurk, ooo - milline suum*, siiani parim ese, millele raha olen kulutanud! Aga...

Ja alaku nüüd hala!

Lugesin meeldetuletuseks fotoka kasutusjuhendit ja mulle meenus igasugu väärtuslikke nippe kuid mõned asjad jäid mulle selgusetuks.

Kuidas kasutada AF-i ja MF-i? Ma oskan nupule vajutada küll, aga ma ei ole päris täpselt aru saanud, mis tingimustes need erinevad funktsioonid kasuks tulevad?

Siis on menüüs valida AF ja AE lock'i vahel? Ja mis vahe neil siis on õigupoolest?

Ja mis vahe on quick AF-il ja constant AF-il? Noh, et mis tingimustes ikka teatud funktsiooni kõige parem kasutada on?

Ja siis tahaksin ma veel väga väga teada, kuidas tõlkida eesti keelde sõna "aperture"!

Au auu, aidake! :)

Et hala liiga lühikeseks ei muutuks, siis halan selle üle kah veel, et teen ühest kohast viis pilti, et lõpuks teoreetiliselt suurel ekraanil parim välja valida, aga tegelikkus? Noh, kes neid pilte nii väga ikka sorteerida ja kustutada viitsib? Ja nii ongi mul igast puust ja igast linnukesest sada pilti :) Kui mõnda pilti tahaks lasta paberile trükkida, algab kogu see sorteerimise-kustutamise-valimise jama otsast peale. Ja nõnda olengi ma oma uue vinge fotokaga tehtud tõesti ilusatest piltidest vaid kümmekond paberpiltideks teinud. Ikka tundub ju, et tegelikult saaks sama asja veel paremini pildistada ja.....no miks seda siiski paberile panna?

Ikka tundub, et filtrid... oo, jumalikud filtrid päästaksid mind kõige hullemast. Et kui mul oleks filtrid siis....No siis oleks taevas sõna otses mõttes sinisem! Aga filtrid on kallid ja neid minu fotokale sobivaid filtreid Eestis vist ei müüdagi.

Ja kõige võimsam kriitika on siiski enesekriitika. Kõik minu pildid on sellised...no kehvavõitu ja igavad. Sellegipoolest tegin pooajutises korras ka fotoblogi, sest isegi neid kehvakesi tahaks näidata suurematena kui see konkreetne blogi võimaldab. ...

Aga kaunist Vana-aastat ja fotograafia-alased usaldusisikud, andke end üles!

Piltide allikas ja natuke asjalikku juttu selle mudeli kohta: siin!

_____
* kas "zoom" on eestindatult suum?

peaaegu läbi

Jah see aasta...peaaegu läbi. Veel rikkalikum kui eelmine ja väga raske on seda 365 päeva lühidalt kokku võtta. Aga mulle tundub, et elu läheb ainult huvitavamaks. Tõesti oli väga huvitav aasta, oli väga õnnelik aasta ja oli samas ka küllaltki keeruline ja masendusmeeleoludega täidetud aasta. Eelkõige aga väga õpetlik ja arendav aasta.

Mitmekesine ja rikkalik aasta tõepoolest, aga milline kergendus, et see aasta otsa saab. Sümboolselt on jälle üks peatükk läbi ja saab hakata kirjutama uut. Ning igal vana aasta lõpul on tunne, et kõik eelnev on olnud vaid sissejuhatus ja kõik on alles alguses....

Võin ju ajada selle astroloogia kaela, aga minu tiigriloomus tahab saavutada kõike kiiresti ja suurejooneliselt ning kui see ei õnnestu siis...häda ning hala! Aga praegu, neil viimastel päevadel on minus nii palju rahu, et mul on endalgi raske seda uskuda. Naudin asjade aeglust ja ükskõik kui palju need inimesed minu ümber ka ei karjuks või hädaldaks - minu peas ei liigu mitte ükski juuksekarv.....

Stressivabad jõulud?

Jah, peaaegu!

Laud oli lookas, kingituste hankimine läks lihtsamalt kui iial varem ja kõige lõpuks sain rahuldada uudishimu - mängisime Ussisõnade mängu.

Täiesti õnnestunud õhtu!

Seisan kõnniteel ja ootan kannatlikult, millal suur universaalkerega auto pisikesest kangialusest lörtsisele tänavale tagurdab. Näen, et tänava teisest otsast sammub minu poole üks noormees. Kui ta natuke lähemale jõuab, taipan et tegemist on vana tuttavaga, keda pole vist oma viis aastat näinud. Ta jõuab pooleldi kangialgusest väljas oleva autoni ja temagi on sunnitud seisma jääma. Mina naeratan, ja lehvitan tervituseks käega, sest mul on paraku komme tuttavaid inimesi nähes neile süüdimatult naeratada. Selle poole minuti jooksul, mil auto tagurdab, jõuan kiiresti mõelda, et ütleks talle tere-kuidas-läheb-häid-pühi. Ikkagi selline aeg ja mina hakkan ka "vanaduses" jõulude suhtes üha leebemaks muutuma. Aga peale nende paari sõna muud polegi, ega ma omal ajal ühes "kollektiivis" toimides niikuinii väga omavahel ei rääkinud.

Aga enne veel kui ma suudan oma kergest naeratusest pingul olevaid suulihased lõdvendada selleks, et tere öelda, on tema mulle öelnud väga konkreetselt ja väga selgelt, liigseid sõnu kasutamata, et tema ei saa rääkida, sest temal on väga kiire. Enne kui ma toibuda jõuan, on ta oma väärikate sammudega ja oluliste mõtetega teab kuhu kaugustesse jõudnud. Minu häälepaelad ona aga ülipikana tunduvaks minutiks täiesti liikumatuks üllatusehmatunud.

Pärast mõningaid pikki mmmmmmme ja eeeeeeeeesid olen jälle täiesti mina ise ja jätkan oma kaaslasega vestlust justkui polekski midagi juhtunud. Aga nii palju siis jõululikust rahust ja rõõmust ning mõningatest vanadest tuttavatest.

Või kas kogesin täna tõepoolest esimest korda seda legendaarset Tallinn-Tartu vastandumust?

niisama

Pärast kahte seminarides esinemist, mille pärast ma ebaproportsionaalselt muretsesin; peale eksamit, milleks üldse õppida ei jõudnud ja mille tulemuste pärast siiamaani muretsen; ning peale ajukrigistamist nõudvat tõlketööd olen niisuguses seisus, et kohe üldse ei tea, mis täna eluga peale hakata.

Liiga palju šokolaadi- ja mandariinimugimist, aga ilm siin Tallinnas on imeilus.

Oodata on väga toremõnusat nädalat. Jaaa - kohe väga toredat!

Meie igapäevast kohvi anna meile....

Inspireerituna äsjaloetud kohvi-teemalisest postitusest ja selle postituse heast ajastusest, ütlen sel teemal ka mõne sõna sekka. Kui ma muidugi mõne sõna juures pidama suudan jääda. (Ja kuidas üldse defineerida "mõnda sõna"?)

Noh, igatahes ei olnud see mitte kauem kui kolm-neli kuud tagasi, kui endale rõõmsalt tõdesin, et ei juhtugi midagi koledat, kui hommikul kohvi ei joo. Kogemus näitas, et hoolimata mitmete aastate pikkusest hommikurituaalist, ei hakkagi selle ära jätmisel pea valutama. Hehe, või nii?

Täna küll hakkas! Mitte, et ma nüüd põrgupiinu oleks läbi elama pidanud, aga meeldiv see tunne küll ei olnud. Pärast loengut kiirustasin muidugi kohvikusse ja sain peavalust lahti, aga tuhm ja natuke imelik tunne on siiamaani.

Ma olen ka mõelnud, et peaks selle kohvi joomise siiski kõrvale heitma. Asi pole minu jaoks ju mitte niivõrd kofeiinis (või nii ma vähemalt tänaseni arvasin) kui lõhnades ja maitses ja atmosfääris, mis vastavalt kontekstile on peen ja šikk või lohakalt elegantne. Aga see analüüs läheks juba semiootikaks kätte, sest kohvi joovad filmides ja seriaalides igasugused "lahedad" onud ja tädid.

Tegelikult tekitab minus vastakaid tundeid hoopis kohviäri. Tunnistan, et ma nüüd väga hoolikalt selle koha infot pole hankinud, aga kuuldu ja loetu põhjal on see kohvikasvatamine üks suur keskkonna vaenlane ja vaesed kohvikasvatajad saavad oma toodangu eest sandiveerinugid samas kui meie seda suhteliselt kalli hinna eest ostma peame. Aga 75kroonist fair-trade ökokohvi nagu kohe kuidagi ei raatsi osta. Ja see on veel see kõige odavam ökokohv...

Niisiis jätan endale selle süümepiinadega segatud naudingu esialgu alles. Praegu joon Kulta Katariinat, millel on veel eriti hea lõhn. Selline magusmõrkjas ja kauapüsiv. Oo, mis rõõm see on ja nii need pakid aina tühjenevadki. Esimesel aastal nii umbes üks pakk kolme kuu kohta ja nüüd juba üks pakk ühes kuus. Lisaks sellele mitu tassi teed päevas, sest muidu ma seda pimedust ja külma ühikakambrit taluda ei suuda. Ja voilaa - kofeiinik valmis!

Eriti hea on aga veel see mokakohv. Oo, Tallinnas on mul espressokann ja veel üks viimane pakk Lavazzat otse Itaaliast. "Mis p*sk see on?" küsis mu vend, eesti mehe tüüpnäide Lavazza- pulbrit nuusutades. Aga minule meeldib. Ja ma olen siiamaani kergelt solvunud selle barista peale kes minu un caffe, per favore peale inglise keeles küsis: do you want american coffee?

Ma vaffan...! Ei, ma olen veel vingem kui itaallased ise. Nemad joovad espressot oma minitassidest (mis siis et kuni kaheksa korda päevas), aga mina joon korraga ikka kahe-kolmetassilisi koguseid! Ah, ja ma mäletan, kuidas mu soomlasest sõbranna cappucinode pärast lausa ekstaasi sattus ja jõi neid kõikide konventsioonide vastaselt ka pärastlõunati. Tjah, Helsinki €3.50 Rooma €1.20 tassi kohta vastu võib vist igaühe hulluks ajada...

Ja muide, päkapikud võiksid mulle tuua neid Kaubamajas müüdavaid hirmkalleid kohviube šokolaadis. Aga ma kardan, et eks ma ikka ise enda päkapikk pean olema.

Eero ja Nunnu*

Nii. Ma peaksin praegu tegelema hoopiski millegi muuga ja nõnda on iseenesestmõistetav, et tulin siia bloogi kirjutama. Nii on see ju alati olnud. Oo, milline loba kirjutamise tahe mind alati valdab nii pea kui mõni ettekanne, uurimusekene või essee tähtaeg kohusetundeelundit pitsitab.

Liisi Eero (tema arvuti) on nüüd tervena tagasi perenaise manu jõudnud. Eile kui mind tabas järjekordne kompulsiivne meilboksi kontrollimise iha, otsustasin seda teha Liisi arvutist. Lihtsam on ju kiiresti sisse logida (veendudes, et uusi kirju pole) ja siis välja logida kui teine arvuti, minu Nunnu sisse lülitada, Eero firefoxist välja logida ning juhe Eero küljest ära võtta, juhe Nunnu külge ühendada ja firefoxi sisse logida. Noh ja nii ma siis vaatasin e-maili, tuli soov ka blogi kirjutada. Aga....Eero ei tunne täpitähti! Võtsin endale ülesandeks kirjutada üks selline piisavalt korralik ja pikk eestikeelne postitus, kus poleks kasutatud ühtegi täpitähte. Jõudsin kirjutada neli-viis rida ja sattusin täiesti lootusetusse olukorda. Tahtsin nimelt kirjutada sellest, kuidas me Liisiga täiesti ühesugusteks oleme moondumas. Aga mis võiks olla sõna "ühesugune" täpitähtedeta sünonüüm? Vaadake kui palju on täpitähti juba selles eelnevas lauses! Ükspäev me Liisiga arutlesime oma ühtekateks olemist. Neid "elemente" tuli üpris mitu. Ooo, kui suurepärane teema, kilkasin ma! Reserveerin selle teema ja luban sellest kirjutada ühe toreda blogiissekande.

Igatahes, Eero ei tunne täpitähti (veel). See-eest on Eero kenasti kukekestega ehitud. See on nii tore ja mõnna, et iga kord kui ma sellele mõtlen, tuleb muie suule. Ja nii lihtne ongi mind rõõmustada! Ostsin nimelt eile või üleeile maisihelbeid. Maisihelveste keskel oli väike kilekotike mingisuguste helendavate kleepsudega. Mina, igavene neljaaastane, rõõmustasin niisuguste glow-in-the dark kleepsude üle väga ja hakkasin kohe elegantselt väikeseid päikeseid (jah just - väikeseid päikeseid) oma arvuti külge kleepima. Nunnu ja Eero on nimelt kaaaa ühtekad, mõlemad ühe mudeli Asuse eee pc-d. Tahtsin teda kuidagi isikupärastada ja arvasin et just neid päiksekesed mind ses osas aitavad. Aga kleepsude lehel olid ju kukekesed ka! Ja ma ei tea kuidas see täpselt juhutus, aga juhtus ikkagi nii, et ühe Corn Flakesi poster-boy kukekese Liis enda arvutile, otse trackpadi kõrvale kleepis. Kukekesi oli aga kokku kolm ja kuna üks kukeke nii suurejooneliselt vasakule poole trackpadi sai, soovitasin esteetilise sümmeetria huvides ka paremale poole ühe kukekese kleepida. Seda Liis ka tegi. Ja nüüd ongi tal kaks kukekest: üks ühel, teine teisel pool trackpadi, sama kaunid ja suurejoonelised nagu kivist tahutud lõvid mõlemal pool treppi vanades mõisaparkides. Mis puutub kolmandasse kukekesse, siis see helendab meie külmkapiuksel.

Ja mis puutub sellese ühteka teemasse, siis see vajab ju täiesti omaette postitust. Järgmine kord siis ehk...

Tsiteerides Bernard Blacki: "Now then, that's all of my socks paired, back to the accounts."

____

* Tegelikult oli Nunnust küll minimaalselt juttu, aga noh mis ma tema kohta ikka nüüd nii väga öelda oskan. Ma pole veel isegi sel gust saanud selles,kas ta on mees, naine, androgüün või hermafrodiit.

Hooked on a Feeling

Elutõde

Pole olemas ühtegi probleemi, mida ei saaks lahendada , noh vähemalt leevendada šokolaadi ja uinakuga.

heietusi

Tjah, peaks vahelduse mõttes miskit bloogi kirjutama, ütlesin Liisile. Noh ja millest sa siis kirjutada kavatsed? küsis Liis. Ah, heietan niisama...

Praegu sajab lörtsi ja ma pean tunnistama, et võrreldes vihmaga, on see samm paremuse poole, sest see on ju vähemalt pooleldi lumi. Soe sügis on tore küll, aga lumi oleks veel parem. Eriti praegu, kui hommikuti on isegi kell üheksa veel liiga pime selleks, et oleks mingisugustki entusiasmi end voodist välja ajada. Oleks vähemalt lumi....

Lisaks sellele on mul veel nii palju "asju" teha vaja, et tunnen, kuidas ma kohe paanikast plahvatada tahan. Kui natuke veidi sügavamalt hingata ja maha rahuneda, siis ütleb kaine mõistus küll, et tegelikult pole siin midagi ületamatut. Aga depressiivikust hakkan ma muutuma hüsteerikuks :) Jälle midagi uut ja ilusat (?)

Noh, tegelikult ma muidugi liialdan. Elu on väga ilus. Ja kõikide totrate äparduste ja viimasel ajal liiga tihedalt juhtuvate punastamiste kiuste on tore pingutada selle nimel, et end õnnelikuks mõelda. Lollakas, totakas, rumaluke, ullike, ütleb kiuslik sisehääl. Sa ei saa millegagi hakkama ja kõik mida sa siiski teed on kohutavalt kehvake. Ah, jää vait, ütlen resoluutselt ja mõneks ajaks ongi kõik korras. Sest tegelikult ongi kõik ilus. Näiteks teeb Liis praegu minu lõbustamiseks toredaid totraid nägusid ja mina muigan mõnuga. Eile tuli jälle titeuudiseid ja kuigi ma ei teadnud, mida täpselt arvata, olin siiski pigem rõõmus. Ja muu selline...

Loomulikult hakkab see sisehääl hädaladama ka selle üle, et kogu see postitus ja kogu see bloog on tobe ja totter. Ja võibolla ongi, aga mis vahet sel on? Tegelikult pole see ei selle hädaladava sisehääle ega ka mitte kellegi teise asi, eks? Ja kui see hääl lõpuks kasvõi ajutiselt vaikima on sunnitud, läheb esseede kirjutamine nagu lepase reega. Sest ilma selle pideva küündimatuse meeldetuletamiseta tulevad kindlasti säravad ideed ja entusiasm :)

Siiski-siiski pean ma tunnistama, et peale terve semestri kestnud korralikult 19. sajandi kirjanduse lugemist, paelub lihtlabane sokikikudumine mind märksa rohkem kui mõni Zola või Balzaci suurejooneline romaan....

Ja praegu meeldib mulle see laul:

Elu tõi mulle kontrolöri!

Kui me ühel palaval õhtul Roomas seltskondlikult ringi jalutasime, siis tekkis seltskonnal mõte, et oleks igati paslik üks gelato süüa. "Liis, kas sa jäätist tahad?" küsis keegi, ilmselt mina. Liis, nagu ikka, vaatas vastuse andmise asemel sügavmõtteliselt kaugusesse. Aga itaallased ei ole vist flegmaatikutega harjunud ja sügavmõtteline kaugustesse vaatamine jäi väga lühikeseks sest üks silmapilk hiljem oldi nelja jäätise eest juba makstud ja Liis pidi kiiresti reageerima ja ütlema millise maitsega jäätisepalle ta soovib. "Oih!" ütles Liis. Aga ta toibus kiiresti ja teatas, et tema soovib nocciolo-palli. Siis sai ta oma jäätise kätte kuid ta nägi endiselt veidi vapustatud välja. "Näe, ise sa otsustada ei suutnud, elu otustas sinu eest. Elu tõi sulle jäätise!" teatasin ma iroonilis-võidukalt. See lausung hakkas meile väga meeldima ja edaspidi täheldasime, et elu on meile toonud veel šokolaadi, kaheksajalgu, mozzarellasid, bussijuhte, kes jätavad maha oma bussi, et Liisi kohvile kutsuda ja veel palju muud.

Minule tõi elu eile kontrolöri. Ja nagu ikka oli see lugu äärmiselt totter. Mulle ei meeldi piletita sõita, sest kontrolöri pärast närveerimine on minu meelest asjatu närvide kulutamine seega ostan ma alati pileti. Jah, välja arvatud mõni üksik kord kui mul on väga halb tuju ja kõigest, ka võimalikust trahvist täiesti ükskõik. Aga üldiselt ma bussiga eriti ei sõidagi. Ainult selleks et trenni minna ja tagasi tulla. Seega neli korda nädalas ja alati piletiga. Kogu Tartus elatud aja jooksul pole ma siiski ühtegi kontrolli kohanud. Seega, millised on teie meelest statistilised võimalused, et mulle trahv määratakse? 0,0000001? Noh, kui te oleksite ükskõik kes, välja arvatud mina. Sest mina sain täiesti loogikavastaselt eile trahvi! Hurraa! Ja mis on kõige toredam? Pilet oli mul olemas! Aga üliõpilaspiletit see üks ja ainus kord mitte.

Täpselt sama totter kui see üks ja ainus kord, kus ma pühapäeva hommikul Tallinnas kell kaheksa ühe peatuse trammiga sõitsin. Ning just selle ühe ja ainsa peatusevahe ajal kontrollis mingi tädi umbes viie trammisõitja pileteid. Noh ja kuivõrd pühapäeviti on R-kioskid nii varjasel kellaajal kinni, siis.... Nojah!

Aga vot kui tore! Viimastises postituses kurtsin, et ei olegi midagi millest kirjutada. Näete nüüd kui tore, elu tõi mulle kontrolöri ja kohe on, millest kirjutada!