luuser

Näib, et ainuke asi mida ma veel teha suudan, on nende mõttetute blogi postituste vorpimine. Muidu olen ma täielik luuser. Võtan siis raamatu lahti ja lihtsalt ei saa edasi lugeda sest mõtlen sellele kuidas enne eksamit tuleb see niikuinii uuesti läbi lugeda. Täiesti jälk! Istun arvuti ees kuigi mul olid suured plaanid õppida õppida õppida. Arvake ära kellel on endiselt uurimustöö tegemata?

Muust muidugi rääkimata. Asi on ikkagi kole: raamatukogus viivis jookseb, aga isegi pikendamine on kole raske töö....Hästi täna lähen ja teen selle siiski ära! Või homme... Ja kogu mu "kunst" kukub seinalt alla. ja ainukene, mida ma terve päeva teinud olen, on msn-s rääkimine ja Liisi kiusamine. Ja on hea et ma vingudagi viitsin....

Eilne päev oli samasugune. Suured plaanid, mis luhtusid. Mõtlesin sellelegi, kuidas ma töövestluselegiv ei lähe sest kui ma niikuinii ei viitsi seal pärapõrgus käima hakata, milleks siis töövestluse ajakski end sinna vedada. Õnneks ma siiski sain selelga hakkama ja...see on tõesti kaugel. Sepa keskus asub nimelt Tartu ARKi kõrval. See on tõesti kaugel. Jalgattaga ehk mitte...
Töövestlus oli paras ehmatus, sest ma eeldasin, et tühjale müüjakohale kandideerimisel on töövestlus vaid formaalsus. Sugugi mitte! Küsiti nii mõndagi alates sellest, mida ma oma elu suurimaks saavutuseks pean kuni selleni, mis on minu elu moto.

Vastasin siis nii hästi kui oskasin. Väga hull ehk polnudki, aga närvi ajas küll. Läksin siis minema ütlesin ilusti nägemist ja....poolel teel avastasin, et jätsin oma mütsi sinna! Jumal küll tõesti ma ei suutnud sellele järgi minna. Häbi? Saamatus? Vaimne kurnatus? Või lihtsalt totaalne kevadine väsimus? ma tõesti ei tea.... tagasi kõndides avastasin järsku, et ma polegi Soinaste tänaval, vaid olen kuidagi Võru tänavale sattunud. See oli vahetult peale seda kui ma puhtast kondinõrkusest oma koti porri kukutasin. Oiijahh!

Otsustasin Helika jurde ka minna korraks. Ja Sepa tänavalt sinna jõudmine lisas eelnevale vaimsele pingutusele ka füüsilise. tahtsin lõigata, üritasin olla kaval, kasutades teisi tänavaid, aga...välja tuli enam-vähem sama maa...oeh.
Uma njet aga vähemalt on jalad...

Nüüd olen virisemisest ka väsinud. Head-aega