Näib, et ainuke asi mida ma veel teha suudan, on nende mõttetute blogi postituste vorpimine. Muidu olen ma täielik luuser. Võtan siis raamatu lahti ja lihtsalt ei saa edasi lugeda sest mõtlen sellele kuidas enne eksamit tuleb see niikuinii uuesti läbi lugeda. Täiesti jälk! Istun arvuti ees kuigi mul olid suured plaanid õppida õppida õppida. Arvake ära kellel on endiselt uurimustöö tegemata?
Muust muidugi rääkimata. Asi on ikkagi kole: raamatukogus viivis jookseb, aga isegi pikendamine on kole raske töö....Hästi täna lähen ja teen selle siiski ära! Või homme... Ja kogu mu "kunst" kukub seinalt alla. ja ainukene, mida ma terve päeva teinud olen, on msn-s rääkimine ja Liisi kiusamine. Ja on hea et ma vingudagi viitsin....
Eilne päev oli samasugune. Suured plaanid, mis luhtusid. Mõtlesin sellelegi, kuidas ma töövestluselegiv ei lähe sest kui ma niikuinii ei viitsi seal pärapõrgus käima hakata, milleks siis töövestluse ajakski end sinna vedada. Õnneks ma siiski sain selelga hakkama ja...see on tõesti kaugel. Sepa keskus asub nimelt Tartu ARKi kõrval. See on tõesti kaugel. Jalgattaga ehk mitte...
Töövestlus oli paras ehmatus, sest ma eeldasin, et tühjale müüjakohale kandideerimisel on töövestlus vaid formaalsus. Sugugi mitte! Küsiti nii mõndagi alates sellest, mida ma oma elu suurimaks saavutuseks pean kuni selleni, mis on minu elu moto.
Vastasin siis nii hästi kui oskasin. Väga hull ehk polnudki, aga närvi ajas küll. Läksin siis minema ütlesin ilusti nägemist ja....poolel teel avastasin, et jätsin oma mütsi sinna! Jumal küll tõesti ma ei suutnud sellele järgi minna. Häbi? Saamatus? Vaimne kurnatus? Või lihtsalt totaalne kevadine väsimus? ma tõesti ei tea.... tagasi kõndides avastasin järsku, et ma polegi Soinaste tänaval, vaid olen kuidagi Võru tänavale sattunud. See oli vahetult peale seda kui ma puhtast kondinõrkusest oma koti porri kukutasin. Oiijahh!
Otsustasin Helika jurde ka minna korraks. Ja Sepa tänavalt sinna jõudmine lisas eelnevale vaimsele pingutusele ka füüsilise. tahtsin lõigata, üritasin olla kaval, kasutades teisi tänavaid, aga...välja tuli enam-vähem sama maa...oeh.
Uma njet aga vähemalt on jalad...
Nüüd olen virisemisest ka väsinud. Head-aega
skip to main |
skip to sidebar
teisipäev, märts 21, 2006
Eestlased Itaalias
Itaallased Eestist
sildid
vanad heietused
-
▼
2006
(200)
-
▼
märts
(19)
- kevadine keskpäev...
- hurraaa vihm!!!!!
- Olen vähemalt kolm korda kirjutamist alustanud ja ...
- vot nii
- luuser
- varajane tõusmine...oeh
- nädalavahetus siis
- Kuu kulgeb
- olen täna unistaja
- Eile tekkis mul suur soov hakata luuletusi kirjuta...
- Puhka rahus, Lennart
- uudiseid pole
- on see minu moodi?
- pikka liugu mulle!
- djen roždenija
- minu uus ustav teener ja muu
- Linnud
- sõiduteooria nr 1
- sõnad lumes
-
▼
märts
(19)
8 ...kaja:
Wellkamm tu the klab :) Peab mainima, et mu enda elu ei tundugi pärast selle sissekande lugemist enam nii masendav :) Aitähh, Greta, nende ilusate hetkede eest :D
D.
issand kui naljakas....vabandust et naeran :D
ma ühinen ka tänajate leeriga :)
mis ? kaks inimest ja kohe leer ? :O imelikud mingised :D
sekt,,,,võtke mind oma jumalannkas, sisi on mul vähemalt üks põjus mitte luuser olla .D
Muidugi on kaks inimest leer... võtame või sellise lause: " Kaks inimest tulid kahekaupa ühes reas leeris ... " Loogiline ju.
Ja Greta, sinu luuserlus ongi ju see, mida me sinus imetleme... nii kui see kaob, kaob ka imetlus... nii et mõtle põhjalikult, kas sa ikka soovid "vähemalt ühte põhjust mitte luuser olla..." :P
D.
milline põnev paradoks....
aga olgu väliselt kuidas on, sügaval sisemuses on see luuserlus alati elujõuline
Seda on lohutav-julgustav kuulda :D
D.
Postita kommentaar