eufooriline sess

Kui kummaline on üks sess. Kunagi kui ma olin noorem, nägin ma üht vana tuttavat kunstikoolist. Ta nägi jube välja- silmade all mustad rõngad ja näost kole kahvatu. "Mul on praegu sess," ütles ta tookord. See seletas kõik. Mul tekkis suur austus tudengite vastu kes on vaimselt ja füüsiliselt nii võimekad, et kallavad sisse liitrite kohvi, õgivad kilode viisi šokolaadi ilma, et neil paha hakkaks, jõllitavad pungis silmil suurtesse paksudesse raamatutesse ja vahel panevad pea lauale ja tukastavad sealsamas raamatute seltsis. Tudeng olla näis nii raske nii raske.

Mina sain ka tundengiks. Alguses olid mul muidugi suured helesinised unistused kuidas minust saab tõeline raamatukoi, kes pühendab kõik oma vabad hetked veelgi paksemate ja targemate raamatute lugemiseks kui need, mis on kohustuslikud. Ja esimesel semestril olid paljudel meie kurususe tudengitel kaasas raamatud, mida loengute vaheajal lugeda- ikkagi kirjandustudengid ju!

Siis tuli esimene sess, märkamatult teine ja kolmaski. Nüüd juba neljas! Kummalisel kombel on iga sess tõsidusest aina kaugemale jõudnud. Ei ole mul olnud musti ringe silme all, ei ole ma joonud ülemäära palju kohvi kui üldse midagi siis... jah, unest on küll vajaka jäänud. Tõsidusest ka.
Ehk siis teisisõnu: on hea kui sul on Akadeemiline Sõber, kes on sama jabur kui sa ise ning ajab sind iga pisimagi asja peale naerma. See on närvipinge, üleõppimine ja kes teab mis veel, kuid eksamid tähendavad kummalist veidi ülepingutatud eufooriat segatud iroonitsemisega iseenda suure "tarkuse" kallal, mille tulemusena on tegelikult kuni eksamini täiesti ükskõik kuidas see läheb.

Eile oli mul elu pikim raamatukogupäev - üheksa tundi! Muidugi pausid, lühemad ja pikemad, seesama iroonia ja lihtsalt loba, kuid siiski! Igatahes olin ma kell kümme õhtul kunstiajaloost saanud üledoosi. Akadeemiline Sõber ka. Nii et kui me möödusime TÜ Raamatukogu endise direktori reljeefist, siis olin ma naerust kõhtu kinni hoidmas, sest tema portree näis sama hullumeelsena kui meiegi - silmaiiristeta kaootiline kujutis mehest veidi upsaka pilguga. Akadeemiline Sõber pidi hakkama ka minu lapsehoidjaks sest suurest naeru kõhutäiest olin saanud nii palju energiat, et märkamatult kõnelesin liiga kõvasti ja liiga kergemeelselt sellise tõsise ja auväärse asutuse kohta nagu seda on üks sessiaegne raamatukogu.

Läksin koju ja kõikjal viirastusid mulle gooti portaalid, piilarid, kapiteelipungad ja ehisviilud. Ei saanud ma enne rahu kui olin jõudnud oma punase nõukogude ajast pärineva ühika juurde. Õnneks pole nõukogude arhitektuuril kunstiga peaaaegu midagi ühist ja selline kunstiline tühjus mõjus minu kunstideemonitest kurnaud hingele vägagi rahustavalt. Kummaline oli aga see, et 7. korrusel lifti ees oli vereloik. See müstiline märk jäi aga minupoolse tõlgenduseta. Mõtlein vaid vastik ja kõndisin kurnatuna oma tuppa.

Täna oli eksam. Kaks küsimust hea teema ja kehvem teema. Kirjutasin kehvasti midagi kokku, tegin optimistlikku nägu kui oma sirgeldused õppejõule ulatasin ja kadusin auditooriumist. Küll siis hakkas paha. Eufooriale järgneb paraku ka pohmell. Kõigepealt mõtlesin kui häbiväärselt kehvasti ma kirjutasin, siis tundsin, et ma oleksin võinud rohkem õppida ja lõpuks....kohutav väsimus.

Nüüd olen juba toibunud. Täitsa normaalse inimese moodi. Ei naera ma hullumeelse kombel, ei mõtle lollimaid mõtteid kui tavaliselt. Olen tagasi oma tavalise intellektuaalse laiskuse juures, mis tähendab, et õpin kui tuju tuleb, istun MSN-s kui tuju tuleb, filosofeerin kui tuju tuleb.
Paraku on mul veel kaks eksamit ees. Seega võib hullumeelsusehooge sel kevadel veel esineda....