iirmaa muljed

Iirimaal käidud. Nähtud sai seda ja teist. Viis päeva ja palju mälestusi. Mõned veidi halvemad, enamik väga head. Ilus roheline maa lammaste ja hobustega. Inimesed olid sõbralikud ja näib, et ka üsna hea huumorimeelega J Väga kurb, et Estonian Air otselennud lõpetab. Kummaline ka, sest lennuk oli nii tulles kui ka minnes rahvast täis.
Reis algaski muidugi lendamisega. Kui viimati sai lennatud valgel ajal, siis nüüd oli väljas juba pime ja lennukiaknast paistsid külade ja linnade tuled nagu väikesed saare keset merd. Siis kui lennuk hakkas juba maanduma, paistis silmapiirini ainult tulede meri. Dublin on muidugi tunduvalt suurem kui Tallinn.

Vara reisile, hilja voodi…

Krissu tuli vastu, sõitsime tema poole. Rääkisme ja varsti läksime magama, sest kuigi hiline lennuaeg mind suure ärevuse pärast uniseks ei teinud, pidime vara tõusma Tahtsime nimelt kohe sõita kaugele Galwaysse – ca 3 tundi bussisõitu.
Magasime siis ehk 3- 4 tundi ja vast neljanda äratuse peale saime ka üles. Andsime endast parima ning kiirustasime bussile. Ega see varjane hommik ei jäänud sugugi ainsaks, pigem vastupidi. Järgmine päev jälle varajane tõusmine. Belfasti sõiduks pidime lausa pool viis end üles ajama. Kuna me päevad olid nii pikad, kujunes tõusmine ikkagi küllaltki keerukaks. Justnagu mõnes komöödiafilmis magasime sisse ja isegi taksojuhi tuututamine meid ei äratanud Õnneks läks kõik siiski enam- vähem hästi. Bussidest me maha ei jäänud : ) Uni oli kohati , enamasti õhtu poole, ikka väga suur. Õnneks magasime bussides ja unisuse õttu üheltki kaljult me alla ei kukkunud. Pigem itsitasime ja olime üsna ärksad ja jaburad. Ei tilkagi alkoholi muide.

Galway

Ei viitnud me sugugi aega ja kohe hommikul tormasime siis Galwaysse. Linn asub Iirimaa läänerannikul. Kom tundi bussisõitu ja mille nimel? Läksime turismibürosse, kus Krissu oi meile piletid broneerinud. Seal oli üks veider neiu vuntside pitsiliste varrukate ja dresspükstega, kes meie tuurist midagi ei teadnud. Rääkisme veel ühe tädiga, kes vastas ka midagi teha ei saaud. Kella kahest eksursiooni lihtsal ei eksisteerinud. Usalda siis veel internetti broneeri seal pileteid :( Kõmpisime siis niisama ringi. Pahased ja ärritatud sest keegi isegi ei proovinud meid kuidagi aidata või meie ees vaban-dada.

Noh, kõigest hoolimata on Galway tore linnake. Jautasime ringi ja ajapikk me tuju ka paranes. Siis nägime, et tegemist üsna nunnu linnakesega. Üliõpilaslinn nagu Tartugi ja muide vist Taru sõpruslinn ka. Igatahes nägime me tänaval Wilde ja Vildet pingil istumas samamoodi nagu Tartuski. Jõgi oli ka. Katedraal muidugi, palju inimesi ja ufopeldik :D Iirimaal on piletiautomaadid ja joogiautomaadid jms. Mitte midagi erilist. Aga WC-d, mis mündi sisestamise järgselt ukse lahti libistas, sisse lasi ja siis ootas ja ukse automaatselt jälle kinni pani, oli küll veidi sürr kogemus. Noh, mina ja masinad: ma natuke kardan neid J

Dublin
Kui me Dublini bussi peale tagasi läksime, olime otsustanud, et Krissu läheb kohtama Mr C-ga, võtab minu kaasa ja mina suhtlen siis tema sõbraga. Krissu oli kahevahel ja ei suutnud kuidagi otsustada. Mina tahtsin aga veidi ka "kohalikku elu" maitsta ja nii me hoolimata bussiroidumusest ikkagi ka pubisse läskime. Kaks tundi hiljem kui mehed meid ootasid muidugi :D Jõdusime kohale ja pabistamine jätkus. Mina muutsin aga aina uudishimulikumaks. Noh, Mr C leidis meid ise üles ja põgenemine polnud enam võimalik Täitsa kena mees oli. (Natukene Gary moodi) Ta üritas siis Krissut võluda ja minule jäi Mr C mitte-nii-kena sõber, kellel lõppkokkuvõttes siiski ka midagi viga polnud. Kui kasutada head kujutlusvõimet, siis oli ta David Beckhami karusem variant. Rääksime maast ja ilmast. Vaidlesime ja tegime nalja. Kõigil neljal oli loodetavasti tore :) kaasa me nendega siiski ei läinud, kuigi mina naiivselt arvasin, et nad tõesti otsivad kiirtoidurestorani ja mehega jalutades ja juttu rääkides aina kaugemale ja kaugemale sattusin, Krissu oma C-ga kümmekond meetrit tagapool. Ei, tõesti oli põnev juttu rääkida ja kui C poleks Krissu peale solvnud, siis uuriksin tema sõbra kontaktid välja ja lobiseks temaga MSN-s. Täiesti platooniline muide. Või siis mitte ;)

My name is Paddy,hõk!

Järgmine päev oli päälinna päev. Sõitsime linna ja istusime kahekordse katuseta bussi peale, mis tutvustas turistidele linna. Hop on Hop off, on meilgi Tallinnas selline bussituur. Oi, bussijuhid olid väga vaimukad. Tarka juttu ma eriti ei mäletagi. Rääkiti muidugi kirikutest ja postkontorist ja kujudest, O'Connel street olevat Euroopa kõige laiem tänav (Champs-Elisée on avenüü), Dublinis on maailma suuruselt teine obelisk ja siin on elanud palju-palju kuulsaid kirjanikke Johnatan Swiftist Bram Stokerini.
Hästi jäi meelde see, kuidas bussijuht Guinessi õlletehase juurest minema sõites "slaalomit" tegi ja ütles: "My name is Paddy…hõk!"

Majad mulle iseenesest meeldisid. Kitsad ja kõrged fassaadid, aga sisse minnes tundusid ruumid päris suurtena. Muidugi olid siin veel Georgian Style majad ilusate portaalidega. Värve ja kirevust oli palju, aga see häirinud silma mitte põrmugi J
Bussi pealt maha viitsisime meie, laiskvorstid, tulla ainult ühes peatuses. Jooskime kiiresti kiiresti läbi paari moodsa kunsti muuseumi saali ja läksime vanglasse. Jah, vanglasse. Ajaloolisesse vanglasse, kus giidiga koos kondasime paekivikoridorides ja kuulsime mõnda iiri vabadusvõitluse kohta. Giid rääkis muidugi üsna patriotistlikus toonis, ilmselt teen seda minagija nii ei pane ma seda talle pahaks. Vaatasime konge ka. Krissut ma siiski oma hea südame tõttu kuskile kinni ei pannud :)


Ghost Bus

Vanglast tormasime oma järgmisele üritusele. Tuur millel nimeks Ghost Bus. See pidavat tutvustama Dublini kummituslugusid ja vedama meid ringi surnuaedades. Nõrganärvilistele mittesoovitatav. Kui mittesoovitatav, siis peab muidugi katsetama, eksole?
Otsustasin, et enesekaitseks kasutan huumorit. Niisiis, kui läksin bussi nägin, et see üritab kujunduselt meenutada mõnda koledat lossi. Giid tõi kuskilt välja plastmasspea orgi otsas ja ehmatas ühte heausklikku. Võtsin igaksjuhuks oma relva mängu ja hakkasin omaette muhelema. Mees muidugi hakkas siis minuga "kudistama" Noh, ega see plastmasspea midagi erilist ei olnud, aga jah…

Meile räägiti küll kõhedusttekitavaid lugusid ja aegajalt karjatas me giid, et järjekordseid heauskseid ehmatada. Samas tegi ta palju nalja ka nii etkeegi siiski südamerabandust suurest hirmust ei saanud. Pigem vastupidi- nalja sai küllaga.
Eriline oli see, et ühe kiriku varemetes hakkas võti tule lähedal iseenesest keerlema ja minu fotokasse sattus mingi imelik kollakas-oranž pilt, mille ma kahjuks kohe kustutasin, enen kui isegi aru sain, mida tegin. Keegi vist juhtis mind ja takistas pildi uurimist :( see võis muidugi lihtsalt mingi suvaline apsakas olla, aga….enam ei saa ju teada :(

Tagasi Galways
Galwaysse läksime kehvat kogemusest hoolimata siiski tagasi. Tahtsime ookeani ja kaljusid näha ja seda me muidugi ka tegema pidime. Teise firmaga muidugi. (Kui kellelgi on asja Iirimaale reisile, siis Hostelworldiga tuleks olla ettevaatlik.) Nägime paekivimägesid (The Burren), merd ja kaljusid (Cliffs of Mohar)ja dolmenit. Vahemaad on pikad ja enamik ajast kulus just bussisõidu peale, aga nagu öeldud, nalja sai meil palju ja kannatasime ka pikad sõidud välja.

Kaljud olid toredad, aga ma lootsin enamat. Suured ja võimsad küll, aga ikkagi kaljud. Lisaks oli inimesi liiga palju. Dolmen oli tore, aga kuna meile anti seal vaid kümme minutit, siis sellesse me süveneda ei jõudnud. Ainult ruttu-ruttu paar fotot ja bussi tagasi jooksmine :D

The Burren meeldis aga väga. Kuidas seda täpselt kirjeldada, ei teagi. Lihtsalt hunnikute viisi paekivi, mis kõrgus taevasse. Erilist taimestikku seal ei olnud, ainult õhuke kiht rohtu, roheluse keskel hallid kivid. See pilt avanes suuremas osas bussiaknast, aga peatuspaigas oli rohul käies tunne nagu tegemist oleks kivipõranda ja vaibaga. Väga ilus!





Belfast

Meie järgmine eesmärk oli Belfast. Mitte linn, aga ümbritsevad mäed ja kummaline moodustsi mida nimetatakse Giant's Causewayks. Ausalt öeldes me ehmatasime täiesti ära kui me Belfasti nägime. See oli nii erinev Dublinist ja Galways. Eks Belfasti ala on Inglismaa osa, aga ikkagi nii erinev? Kui Dublinis on majad väiksekesed ja armsad, siis Belfastis bussi peal maha tulles nägime esimese asjana kõrgeid nõukogudelikke ehitisi. Kogu linn tundus kuidagi hall ja armetu ja tõesi nõukalik. Nojah, kui me mägedest tagasi jõudsime, siis sõitsime mööda raekojast ja paarist kirikust, mis olid üle ootuste ilusad. No stop unfortuantely :(
Belfasti ennast me peaaegu ei vaadanudki. Kohe mägedesse ja loodust nautima. Eneseõigustuseks ütlen, et minu eesmärk oligi pigem ilus loodus kui arhitektuur. Viimane on küll huvitav aga…no lihtsalt ei olnud tuju eriti ehitisi vatida.

Tuuriga põrutasime kohe linnast välja. Esimese asjana nägime mäge, mis kujult meenutas lamava Napoleoni profiili ja mis jutu järgi andis J.Swiftile inspiratsiooni Gulliveri reiside kirjutamiseks. Siis sõitsime pikalt mööda rannikuäärset teed, meri meist paremal, silmapiiril sinetamas Šotimaa. Edasi tulid jälle mäed. Ja veel ja veel. Piirkonda nimetatakse väikeseks Šveitsiks ja seda täiesti õigustatult. Teatud perioodi sõitsime merepinnast üle 300m kõrgusel. Teed olid küllaltki kitsad ja kurvilised. Mulle meeldis :)

"Itaallastega mina enam ei reisi!"

Jah me oleme vast kõik kuulnud lugusid sellest, kuidas vahemeremaades on ajast hoopis teine arusaam. Sterotüüpne arusaam aga tundub, et täiesti tõene. Bussitäis itaallasi ja mõned eestlased, põhjmaalased ei sobi kokku. Nad hilinesid üle poole tunni, siis jälle, siis jooksid laiali jne jne. Bussijuht oli pahane, mina olin uskumatult ärritunud. Tegin kõigi kuuldes väikese õiendamise ja üllataval kombel see mõjus – kõik jõudsid tagasi õigel ajal. Kahjuks oli meil nii palju ebaõnne, et kõik need itaallased tulid meiega koos Dublinisse kah. Kui muidu inimesed on tsiviliseeritud ja ootavad bussi pääsemist järjekorras, siis antud juhul läksid käiku džungliseadus ja küünarnukid. Halb mälestus Iirimaal, aga õnneks mitte iirlastest :)

Giant's Causeway

Nii me nende itaallastega reisisme. Peaatraktsioon oli paik nimega Giant's Causeway. Kuidas seda kirjeldada? Kuuenurksed korrapärased kivid astmeliselt mere ääres. Tunne oli nagu kõnniksid kivist mesilaskärgede peal. Ometi ei ütle see ju suurt midagi. Tasuks ise vaadata ja turnida. Muidugi on seal võimsad mäed ka ja ookeanile saab isegi lähemale kui Galway kandis :) Mälestused on väga head :)

Enne causewayd tegime me peatuse veel paigas, kus sai käia üle laudsilla. Arvasime muidugi, et see on küllaltki jube aga….ei olnudki. Vetrus mõnusalt aga 1.50 naela paarikümne saamu eest maksta oli ehk liiga palju. Pealegi jälle oli seal suur suur rahvamass ning sillale pääsemise ootamine nüristas me meeli. Vähemalt sai pildistada:)

Otsad kokku

Krissul oli algselt plaanis veel kolmandadki mäed ette võtta. Me siiski loobusime, laiskuse ja une nimel. Viimane päev magasime pikalt, sõime, pesime ja läksime linna šoppama. Ostsin kingitusi ja mestasin, mida kõike on võimalik müa kui sel ainult õige pilt peal on. Iirimaa sümboliteks on Guinessi õlu, härjapõlvlased ja ristikuleht. Neid kolme trükiti nii t-särkide kui aluspükste peale, krussidest-küünaldest rääkimata. Sain oma raha kulutada ja kaasa mõningaid meeneid. Kõik oli ju nii ilus ja maitsekas. Seda enam on kurb, et Tallinnas ostetakse Vana Toomase t-särkide asemel pigem merevaiku ja matrjoškasid :(

Nii see läkski. Viis päeva kadusid kiiresti. Meelde jäi inimeste sõbrlikkusi ja huumorimeel, lugematul hulgal lambaid, lehmi ja lopsakas, tõesti roheline maastik. Vihma, muide, sadas Briti saartele ebatüüpiliselt vaid üks kord. Muidu oli pilves, aga mõnus :)

Piltide üles laadimisele internetti raiskasin rohkem aega kui tunnistada tahaksin. Tahtsin teha eriti ilusat ninnu-nännut ja nüüd..ei näegi midagi ilma programmi laadimata :( Nohjah, rohkem ma vaeva ei näe. entusiastid saavad näha(kui saavad muidugi), teistel pole vaja :) (Külla võib ka tulla vaatama)
www.hot.ee/midnightlady2/Index.htm