minu viimase aja tegemised

noh, tunnengi end juba paremini ja kirjutan hea meelega. Möla, mitte midagi olulist aga ikkagi kirjutamine ja eks teie kullakesed ikka loete, sest kõik mida ma kirjutan on ju kuldaväärt lugemine :)

Nagu krissugi, tegelesin minagi täna oma kapiga. Virutasin kõik riided voodi peale hunnikusse ja hakkasin sorteerima. Ema riided on mu kapi vallutanud. 1/4 riietest riidepuudel olid minu omad, 1/4 kaltsud, mis äraviskamiseks lähevad ja 2/4 tema riided. Mitte et mul kahju oleks. Las ta hoiab oma riideid pealegi minu kapis. ma lähen niikuinii varsti tartusse ja isegi kui ei läheks, oleme ilusti hakkama saanud. Lihtsalt oli hea näägutada selle kallal, kuidas tema minu kapis laiutab :D

vähemalt sai lahti osadest nendest "müstilistest" hilpudest, mis terve mõistuse järgi oleks juba ammu pidanud endale teise eksiteerimispaiga või- viisi leidma, aga mis ikka veel kapis passisid. Nüüd passivad nad kollases kilekotis ja ootavad uusi omanikke, kapis on aga vahelduse mõttes isegi natuke vaba ruumi.
Pakkisin Taru jaoks samuti asju - oi küll mul on riideid tekkinud. Muidugi ei taha ma midagi maha jätta. kole lugu :D
asjad valitsevad mu elu. Ma tean seda, ma püüan sellest võitu saada, aga spartalik eluviis on siiski vist liialt ekstreemne. vähemalt esialgu.

Hiljuti, vist üleeile, käisime vennal külas ja ma nägin veel kord oma imearmsat vennatütart. Kuigi sellises vanuses beebi päev koosneb peamiselt magamisest, oli ta siiski piisavalt suuremeelne ja ärkas mingi aeg üles. Inimesed, nähes tuttavaid beebisid, lähevad sageli lolliks. Mõni silmnähtavalt,(näiteks mu ema) mõni pigem sisemuses (mina)
see on klishee, aga tõesti ta oli nii ilus, nii armas, nii ideaalne :P
eriti tore oli aga näha minu venda oma uues isarollis. see sobist talle hästi ja pani südame sulama, aga oli ka küllaltki kummaline, sest minul on temast kõige erksamad mälestused ikka seoses lapsepõlves toimunud kaklustega. noh, õnneks on need "vägivaldsed" mälestused ajapikku taandumas ja üha enam näen ma teda "inimesena" :)

Eile mölutasin terve päeva kodus. vereandmine ja õhtune "kohting" välja arvata. vereandmisest ei tulnud taaskord midagi välja, kohting ei olnudki päris kohting, vaid pigem "noore pere" shoppamisõhtupoolik.
Käisime kristiines vaatasime arvutikaupu, kingi, püksirihmu kja kõige lõpuks voodilinu. mees nagu mees ikka - armastus tuhmide värvide vastu. Kui ma soovitasin talle särtsakasrohelist t-särki, siis ei tulnud sellest muidugi midagi välja, roosast siis rääkimata :D Kui aga K musti voodilinu vaatama hakkas, siis suutis ta mindki veenda, et voodis on see värv seksikas.
Iseenesest oli see mul teine kord temaga kohtuda. Ta on minust veidi lühem, hea huumorimeelega, aga vb pole me suutnud tabada seda teemat, millest mõlemad kirglikult rääkida tahaksid. on veel mingit kohmetust...
samas, kui ma trolli pealt maha astusin ja teda nägin, siis ma lausa üllatusin tema heast väljanägemisest. ma ei mäletanud, et tema pruunid silmad nii säravad oleksid olnud :D

tükk aega olen olnud tõeline külm kala, meeste vastu olen tundnud huvi vaid tühipaljast harjumusest. Nüüd on väikene ärevus sees (nagu esimeselgi korral) aga nüüd on aeg Tartusse minna....:(