Tõusin varakult, väntasin meeleheitlikult läbi alles ärkava linna ning jõudsin Balti jaama 40 minutit liiga vara, näost punane nagu vähk, ma arvan. Toetasin pepu vastu kollast piiret ja asusin muinasjuttu lugema. Siis tuli rong ka ja rongis ma muidugi ka lugesin, sest ma olen täiesti sõltuvuses lugemisest. Aga tunni aja pärast jõudis rong Aegviitu ja päris-väntamine alles algas. Mitte, et ma endale midagi tõestada oleksin tahtnud (aga äkki tahtisn), aga tore oli tõdeda, et 27km rattasõitu läks nagu niuhti ja väga väsitav ei olnud ka. Olgu- poolteist tundi on natuke rohkem kui niuhti, aga asi oli seda väärt- ilus tühi hommikune maantee linnulaulu ja päikeselaikudega. Ja näha sai juba tuttaval teel seda, mida autoga ei märka. Et mul see fotokas katki pidi minema- ilusat ja huvitavat oli palju!
Kui ma tööle jõudsin, olid hobused juba kohal. Ma isegi ei teadnud neid oodata. Aga hobused on olevused, kes minu kalgistunud südant pehmendavad ja tore on teada, et nüüd on mul keda aknast piiluda. Peale külastajate muidugi. Aga neid tuleb hiilida teisest aknast. Ja kolmandast aknast paistab rehetare, see selleks.
Igatahes, ma tegin midagi...tarka....nagu tööl ikka, eksole ja siis tulid inimesed ja ma nägin neid külastajatepiilumise aknast. Tormasin alla, müüsin piletid, olin lahke ja tore ja asusin jälle tagasi valvepostile ja mida ma näen? Hobune päise päeva ajal keset teed. Hobuse kõrval aiaauk. Ja nüüd ometi oli mul ettekääne hobust käppida ;) Haarasin päitsetest ja abivalmis külastaja tegi värava lahti ja jonnakas hobune sai aia sisse tagasi, aed ajutiselt ära lapitud.
Maja taga välja peal tegid näitlejad-teatritegelased pauku. Pääsukesed säutsusid ja elu oli nii ilus iisi. Hommikul sõitsime karjakesi Paidesse pildi peale ja tee peal nägin sookurge. Ja ma mõtlesin, et siin võiks täitsa elada ja olla kui ainult sai kohalikus poes 10 krooni ei maksaks...Ja bensiin võiks ka odavam olla...ja inimesed räägiksid rohkem kirjandusest (oh ma naiivitar) ja vähem kurkide-tomatite kastmisest.
Ainult, et....magister kutsub. Kohe kõva häälega kutsub. Ja bakapiinad? Need on eelmises paaris nädalas, seega täitsa ununenud....
kolmapäev, juuni 04, 2008
reede, mai 30, 2008
level up?
Eile oli see asi ja see läks päris hästi hoolimata mittemõjunud palderjanitablettidest, kogelemistest ja punakast näotoonist. Humanitaarid jäävad hiljaks küll, aga ikkagi oli hirmus vaadata, kuidas kõik tegelased justkui minu ettekandeks end kohale ajasid. Ja siis tuli veel kõiki keelde eirates AT ka ja ma arvan, et hoolikast eneseveenmisest, et kõik on hästi,et kõik on vaid formaalsus, ei jäänud alles isegi mitte riismeid. Proovisin kõik oma närvilisuse suunata kaitsmise-eelsesse lõunapausi - vaene Brita, kes mu jaburat lalisemist kuulama pidi. Lalisemisest hoolimata oli kole. Oli küll kole, ükskõik kui rahulik ja ladna ma ka välja ei näinud.
Noh, läks lõpuks väga hästi. Võibolla mitte üksnes ilusate jalgade pärast. Äkki mu akadeemiline vaimusünnitis ikkagi oli ka miskit väärt. Muidugi taktika, et kui tunned end halvasti, tee end ilusaks, tundub väga efektiivne ja seda tuleks vist aktiivselt kasutama hakata...
Ainult et...mingil määral olen ma vist äraneetud. Minu akadeemiline edukus on otseses seoses ettenägematute ebameeldivustega. Maailmakirjanduse A maksis mulle eluaegse lõuaarmi, kohtusin esimest korda elus tõeliselt ebameeldiva inimesega. Ja edukas kaitsmine rikkus summuti. Kas ma peaks siit tegema järelduse, et kui päev on akadeemiliselt edukas, tuleks liiklusest ja autodest eemale hoida? Seda enam, et ARKi eksami eufooria lõppes sellega, et sain möödasõitvalt autolt kaela mõnusa koguse kevadist pori....
Noh, eile me siis läksime tähistama mu kaitsmist ning Anu sünnipäeva ja sõitsime kuskile ilusasse kohta, kus ma sain jälle tõestada oma haledaid autojuhtimisoskusi. Või siis järjekindlat ebaõnne, ma ei tea. Muidugi juhtub selliseid asju kõigiga, aga miks pean mina "kõigi" sekka kuuluma? Et üks kerge põhjakraabe ja auto teeb läbi häälemurde ning muutub traktoriks. Tjah....
Järve ääres oli ikkagi uskumatult ilus. Mina jäin coca-colast sama purju kui teised õlust ja veinist ja siis me tegime jälle tobedaid nalju ja lasime sääskedel end pureda. Ja elu oli tobeilus.
Täna laadisin auto Liisi abiga kraami täis. Palusin traktoril püüda ikkagi need natuke vähem kui 200 km kõige kiuste vastu pidada. Nunnuke pidas vastu. Olime Liisiga tõelised filmi-inimesed, kes üürgasid makiga kaasa laulda ja üldse proovisid võimalikult palju seda road-tripi meeleolu hoida. Mis sellesse kraami puutub- neli aastat paikset elu on kole. Liiga palju asju! Ja raamatud said juba enne tädi poolt ääviidud.... Ma tahaks et mul oleks kolm asja ning uskumatuna näivalt kiire ruumis ümberpaigutumise võime. Aga raamatukoguga vist seiklema minna ei saa. Füüsiliselt mitte. Ja kui ma siis lõpuks otsustan, et ma ei taha olla normaalne inimene normaalse töökohaga isegi mitte ühe aasta jagu ning valin kohe tüüpilise tartu näraka ja töllerdaja elu...Kas ma pean siis oma raamatutega jälle tagasi kolima?
Soovin õnne sellele, kes mind teatud tekstides Madlikeseks nimetab. Teistele ka. See katsumus on nüüd läbi ja viimaks ometi saan ma jälle lugeda igasuguseid toredaid raamatuid, eriti rämpskirjandust, uimerdada-unistada. Ja mõelda sellest, et võiks ju oma andetusest hoolimata luuletada või romaanitseda... NB: ainult mõelda, mitte mingil juhul kirjutada :)
Peaks vist magama minema....
Sellest blogimisest on mul üldjuhul nii kõrini ja midagi arukat mul pole öelda ka, aga kahju on seda vastikut ja ebameeldivat harjumust maha jätta
Noh, läks lõpuks väga hästi. Võibolla mitte üksnes ilusate jalgade pärast. Äkki mu akadeemiline vaimusünnitis ikkagi oli ka miskit väärt. Muidugi taktika, et kui tunned end halvasti, tee end ilusaks, tundub väga efektiivne ja seda tuleks vist aktiivselt kasutama hakata...
Ainult et...mingil määral olen ma vist äraneetud. Minu akadeemiline edukus on otseses seoses ettenägematute ebameeldivustega. Maailmakirjanduse A maksis mulle eluaegse lõuaarmi, kohtusin esimest korda elus tõeliselt ebameeldiva inimesega. Ja edukas kaitsmine rikkus summuti. Kas ma peaks siit tegema järelduse, et kui päev on akadeemiliselt edukas, tuleks liiklusest ja autodest eemale hoida? Seda enam, et ARKi eksami eufooria lõppes sellega, et sain möödasõitvalt autolt kaela mõnusa koguse kevadist pori....
Noh, eile me siis läksime tähistama mu kaitsmist ning Anu sünnipäeva ja sõitsime kuskile ilusasse kohta, kus ma sain jälle tõestada oma haledaid autojuhtimisoskusi. Või siis järjekindlat ebaõnne, ma ei tea. Muidugi juhtub selliseid asju kõigiga, aga miks pean mina "kõigi" sekka kuuluma? Et üks kerge põhjakraabe ja auto teeb läbi häälemurde ning muutub traktoriks. Tjah....
Järve ääres oli ikkagi uskumatult ilus. Mina jäin coca-colast sama purju kui teised õlust ja veinist ja siis me tegime jälle tobedaid nalju ja lasime sääskedel end pureda. Ja elu oli tobeilus.
Täna laadisin auto Liisi abiga kraami täis. Palusin traktoril püüda ikkagi need natuke vähem kui 200 km kõige kiuste vastu pidada. Nunnuke pidas vastu. Olime Liisiga tõelised filmi-inimesed, kes üürgasid makiga kaasa laulda ja üldse proovisid võimalikult palju seda road-tripi meeleolu hoida. Mis sellesse kraami puutub- neli aastat paikset elu on kole. Liiga palju asju! Ja raamatud said juba enne tädi poolt ääviidud.... Ma tahaks et mul oleks kolm asja ning uskumatuna näivalt kiire ruumis ümberpaigutumise võime. Aga raamatukoguga vist seiklema minna ei saa. Füüsiliselt mitte. Ja kui ma siis lõpuks otsustan, et ma ei taha olla normaalne inimene normaalse töökohaga isegi mitte ühe aasta jagu ning valin kohe tüüpilise tartu näraka ja töllerdaja elu...Kas ma pean siis oma raamatutega jälle tagasi kolima?
Soovin õnne sellele, kes mind teatud tekstides Madlikeseks nimetab. Teistele ka. See katsumus on nüüd läbi ja viimaks ometi saan ma jälle lugeda igasuguseid toredaid raamatuid, eriti rämpskirjandust, uimerdada-unistada. Ja mõelda sellest, et võiks ju oma andetusest hoolimata luuletada või romaanitseda... NB: ainult mõelda, mitte mingil juhul kirjutada :)
Peaks vist magama minema....
Sellest blogimisest on mul üldjuhul nii kõrini ja midagi arukat mul pole öelda ka, aga kahju on seda vastikut ja ebameeldivat harjumust maha jätta
pühapäev, mai 25, 2008
maikuu, mu arm
Enne kui ma oma bakaga päris ära pöörasin, kirjutasin nii:
Maikuu on mu lemmikkuu. Kõik on nii ilus, nii mõnusalt soe. Mitte kuum, nagu suvel. Just mõnus ja mahedalt soe. Ja siis sajab aeg-ajalt vihma. Vähesed inimesed armastavad vihmaseid ilmu. Minu jaoks on need tõeliseks naudinguks, eriti kevadel. See aasta polegi ma neid eriti nautida saanud, sest suur osa minu maikuust on möödunud raamatukogus, kuhu ma õigupoolest nüüd kohe jälle minema peaksin, sest need pisiasjad, mis veel tegemata on, tuleb ära teha. Aga teadagi- kõige väiksemad tööd võtavad kõige kauem aega, sest need on nii pisikesed ja lihtsad, et nende jaoks on alati aega.
Tahaksin kirjutada sellest, kui toredad on inimesed, aga ma kardan muutuda liiga sentimentaalseks. Niisiis, ma parem lähen. Välja. Jalutama. Lootuses, et eksirännakud lõpuks raamatukogu juures lõppevad...
Püha Peetruse varbad! Bussipilet maksab juba 125 krooni! Ma arvan, et ma kogun veidi reisiraha ja lähen elama kuhugi, kus toitu saab puude otsast ja kütte eest maksma ei pea. Läheks näiteks elama Aafrikasse sõnnikuonni. Meheks võtaks endale ühe kauni musta mehe valgete silmamunadega ja mured olekski murtud.
Aga Eestit hakkaksin ma hirmsasti igatsema. Bussisõit on kallis lõbu, aga Põhjast Lõunasse sõita ja vastupidi on lõbu. Vaatan, kuidas maastik mu silme ees lahti rullub ja lõõgastun. Eriti ilus on see maikuus, kus on näha erkrohelisi kaski, mustjasrohelisi kuuski, valgerohelisekirjuid õitsvaid toomingaid, rohelist rohtu, mille sees kirkad kollased võililled. Taevas ja hallid vihmast rasked pilved, millede vahelt piilub päike - minu lemmikud!. Kas Aafrika looduses üldse on sellist õrna erkrohelist?
Maikuu on mu lemmikkuu. Kõik on nii ilus, nii mõnusalt soe. Mitte kuum, nagu suvel. Just mõnus ja mahedalt soe. Ja siis sajab aeg-ajalt vihma. Vähesed inimesed armastavad vihmaseid ilmu. Minu jaoks on need tõeliseks naudinguks, eriti kevadel. See aasta polegi ma neid eriti nautida saanud, sest suur osa minu maikuust on möödunud raamatukogus, kuhu ma õigupoolest nüüd kohe jälle minema peaksin, sest need pisiasjad, mis veel tegemata on, tuleb ära teha. Aga teadagi- kõige väiksemad tööd võtavad kõige kauem aega, sest need on nii pisikesed ja lihtsad, et nende jaoks on alati aega.
Tahaksin kirjutada sellest, kui toredad on inimesed, aga ma kardan muutuda liiga sentimentaalseks. Niisiis, ma parem lähen. Välja. Jalutama. Lootuses, et eksirännakud lõpuks raamatukogu juures lõppevad...
reede, mai 23, 2008
pudru ja kapsad- juttu ei tule kummastki
Oh mu armas blogikene, minu lemmik, kui oli vaja midagi edasi lükata, ma olen su jätnud hooletusse, sa vaeseke oled pidanud nii pikka aega internetis nii mannetu tekstiga esinema. Nüüd mul on aga see kõige-hirmsam-asi-mu-minu-elus köidetud ja õppetooli viidud ja kuigi mul pole endiselt aega ja mul on endiselt igasugu "asju" teha vaja, on mul vaja lõpetada see kohutav asjalikkus, mis sundis mind raamatukogus tunde veetma.
Nüüd olen ma ikka raamatukogus. Ma olen nädal aega kirjutanud nagu hull orav ja ma kartsin ning tegelikult natuke lootsin, et nüüd hakkabki nii olema- suudan olla palju palju tunde raamatukogus mõistlikke asju tegemas. Ma olen raamatukogus aga hirm suurim motivaator ja hirmu mul praegu ei ole ja nõnda ma istungi siin ja kirjutan ebamõistlikku juttu, sest akadeemiline kirjutamine frustreeris mind nii kohutavalt, et ma pidin siia tulema ja ma ei tea millal see lause lõppeb, sest tõesti olen ma nii palju kirjutanud, et kuigi ma siin blogis akadeemilist laadi enam ei harrasta, siis kvantitatiivne kirjutamine on nüüd nii käpas, et ma võiks üha jätkata, aga kuna ma arvan, et mitte kõik inimesed ei ole maratonlugejad, siis ehk peaks siiski selle lause lõpetama ja nõnda ma seda siis nüüd viimaks ometi ka teen. Vot nii. Tegelikult ei ole mul midagi öelda.
Üldiselt ei olegi mul viimasel ajal midagi öelda, sest ma olen seda blogi nii kaua pidanud et kogu uudsus on kadunud. Ma arvan, et nüüd olen ma selles faasis, et hakkan akadeemiliseks grafomaaniks. Või mis veel parem - hakkan kirjutama romaani! Kohe päriselt must-valgelt, mitte pea sees nagu siiani! Eelmiseks sügiseks pidi see romaan valmis olema, aga ausalt öeldes pole mul praegu veel esimest lausetki kirjutatud....Õnneks on järgmine sügis ka olemas, eksole.
Ma tahtsin veel öelda seda, et ma pole elus kunagi varem nii intensiivselt FreeCelli mänginud. Raamatukogus on natuke piinlik seda mängida, aga see õnnestub seal kuidagi eriti edukalt. Avastasin enda jaoks ka uue mängu: Minesweeperi. Ja selle kõrvalt kirjusin siis seda hirmsat asja. Aga ma sain valmis. Varemalt oli mul ainult üks ambitsioon: saaks kuidagi ära kirjutatud ja vingerdaks kuidagi mingi hindekese välja. Nüüd keegi minu sorkimas käinud ja ma unistan heast hindest. Jube lugu....
Ainult ühest asjast ma ei saa aru. Kuhu kadus meie kass? See teeb mulle tõepoolest muret. Miks ta kodusr ära läks, kuhu ta läks? Kas ta tuleb veel tagasi? Tallinlased, kas olete meie miisukest näinud?
Nüüd olen ma ikka raamatukogus. Ma olen nädal aega kirjutanud nagu hull orav ja ma kartsin ning tegelikult natuke lootsin, et nüüd hakkabki nii olema- suudan olla palju palju tunde raamatukogus mõistlikke asju tegemas. Ma olen raamatukogus aga hirm suurim motivaator ja hirmu mul praegu ei ole ja nõnda ma istungi siin ja kirjutan ebamõistlikku juttu, sest akadeemiline kirjutamine frustreeris mind nii kohutavalt, et ma pidin siia tulema ja ma ei tea millal see lause lõppeb, sest tõesti olen ma nii palju kirjutanud, et kuigi ma siin blogis akadeemilist laadi enam ei harrasta, siis kvantitatiivne kirjutamine on nüüd nii käpas, et ma võiks üha jätkata, aga kuna ma arvan, et mitte kõik inimesed ei ole maratonlugejad, siis ehk peaks siiski selle lause lõpetama ja nõnda ma seda siis nüüd viimaks ometi ka teen. Vot nii. Tegelikult ei ole mul midagi öelda.
Üldiselt ei olegi mul viimasel ajal midagi öelda, sest ma olen seda blogi nii kaua pidanud et kogu uudsus on kadunud. Ma arvan, et nüüd olen ma selles faasis, et hakkan akadeemiliseks grafomaaniks. Või mis veel parem - hakkan kirjutama romaani! Kohe päriselt must-valgelt, mitte pea sees nagu siiani! Eelmiseks sügiseks pidi see romaan valmis olema, aga ausalt öeldes pole mul praegu veel esimest lausetki kirjutatud....Õnneks on järgmine sügis ka olemas, eksole.
Ma tahtsin veel öelda seda, et ma pole elus kunagi varem nii intensiivselt FreeCelli mänginud. Raamatukogus on natuke piinlik seda mängida, aga see õnnestub seal kuidagi eriti edukalt. Avastasin enda jaoks ka uue mängu: Minesweeperi. Ja selle kõrvalt kirjusin siis seda hirmsat asja. Aga ma sain valmis. Varemalt oli mul ainult üks ambitsioon: saaks kuidagi ära kirjutatud ja vingerdaks kuidagi mingi hindekese välja. Nüüd keegi minu sorkimas käinud ja ma unistan heast hindest. Jube lugu....
Ainult ühest asjast ma ei saa aru. Kuhu kadus meie kass? See teeb mulle tõepoolest muret. Miks ta kodusr ära läks, kuhu ta läks? Kas ta tuleb veel tagasi? Tallinlased, kas olete meie miisukest näinud?
pühapäev, mai 11, 2008
|
We can assist with Diplomas from prestigious universities based on your present knowledge and LifeExperience.
No required examination, tests, classes, books, or interviews.
Bacheelor, MasteerMBA, and Doctoraate diplomas available in the field of your choice -
that's right, you can become a Doctor and receive all the benefits that comes with it!
Diploma/Certificate Valid in all countries
No one is turned down
Confidentiality assured
CALL US 24 HOURS A DAY, 7 DAYS A WEEK
For US: 1-309-407-3749
Outside US: +1-309-407-3749
"Just leave your NAME & PHONE NO. (with CountryCode)" in the voicemail
Please call today!!
Kujutage ette- see kiri oli rämpsposti hulka sattunud.
laupäev, mai 10, 2008
reisist 2
Rooma vaatamisväärsusi sai mokaotsast mainitud. Vaatamisväärsused olid toredad, aga tõesti - liiga palju inimesi. Inimesed mulle iseenesest meeldivad ja seetõttu ma ei saanudki kogu aeg vajalikus annuses kultuurile keskenduda- ikka jäi silma mõni huvitav lõust, mõni kena gigolo, mõni põnev vanaätt. Tjah, põhiliselt nägin ma siiski turiste. Kuigi turistidki on vahel huvitavad, on turistid igal maal tüüpilised turistid (jah, küllap mina ka). Mina tahtsin aga näha tüüpilisi itaallasi.
Noh, sellepärast tundus keskmaale minemine suurepärane mõte. Mingi stereotüübi järgi peaksid itallaased olema ülisuured kodukoha patrioodid. Noh ja nii me siis läksimegi sinna, kus IP pärit on: Abruzzo maakonna pealinna L'Aquila'sse. Enne sinna sõitmist olin ma muidugi juba mitu päeva kuulnud seda, kuidas Itaalia parimat veini tehakse just Abruzzos ja kuidas Itaalia parimat pastat just Abruzzos valmistatakse. Ja nii mõnigi märkimisväärne asi sai teoks just L'Aquilas, tema kodust paari tänava kaugusel. Kahjuks ma kõiki ülistusi ei mäleta, õnneks sai aga IP isegi aru, et selline info kippus absurdseks muutuma. Sõitsime L'Aquila ja Grand Sasso (otsetõlkes suur kivi) poole ja naersime mõlemad.
Grand Sasso otsa pidime ka minema, aga loomulikult oli ilm just sellel päeval ja ainult sellel päeval kogu reisil oldud aja jooksul vihmane. Nii me siis mäe otsa ei roninud. Sest sealt poleks midagi näha. Minu pealekäimise peale ronisime mäe sisse. Grotte di Stiffe. Ja kes algatas idee, et koobas tuleks tavakülastajatele avada? No eks ikka IP isa ja tema sõbrad, kes nooruses usinad speleoloogid olid olnud. Koobas oli vägev. Natuke liiga tsiviliseeritud kõiksuguste lampide ja piiretega, aga siiski vägev. Koobas oli mäesisese jõe säng. Ja koopa sees oli 18 meetri kõrgune juga!
Aga enne koobast käisime L'Aquila linnas, kus turiste eriti pole. Milline rõõm :) Aga vihm oli. Ja Santa Maria di Collemaggio kiriku fassaad oli just minu sealviibimse ajal uuendamisel ning kiledesse ära peidetud! Kiriku sees nägin ma aga paavst Celestius V laibakest. Muidugi oli see tähtis ja oluline paavst pärit just nimelt L'Aquila piirkonnast :) Ja teine kirik oli koht, kus hoiti püha Bernardi surnukeha. Just nimelt L'Aquila linnas oli ta surnud....
Aga peale koopaid käisime pisikeses mägikülas. Mina arvasin, et itaalia külad on rahvarohked ja lärmakad, aga oli esmaspäev ja oli vihmane ja oli õhtu - tänavatel mitte kedagi. Veidi sürr! Aga küla oli väga ilus. Suur ilus inimtühi Fontecchio küla, kus on IP andmete põhjal Itaalia vanuselt kolmas kell. Põhjamaalasena meeldis mulle just selline tühjus, privaatsus. Mis siis, et võibolla piilus terve küla meie kondamisi kardinate vahelt...Veidi kahju on, et "tüüpilised" itaalia vanatädid nägemata jäid...
Kitsad tänavad, hämarus, mahajäetud majad. Vana kirik -alatar ja rist küll, aga katuseta...
Siinkohal ma ei suuda kiusatusele vastu panna.... Sest siin on täiskuu ;)Voilaa, veel üks foto:
See küla meeldis mulle rohkem kui Rooma. Rooma oli ka muidugi tore, aga mulle ikka kuidagi ei meeldi rahvamassid. Vajadusel tulen nendega muidugi toime, kuid siiski-siiski....
Mul on päevade arvestus üsna sassis. Oletame, et see oli järgmine päev, mil "kultuuriturismist" kõrini sai ja mis hoopis rannas vedelemisele kulus. Tegelikult kulus vedelemisele vähe aega, sest ma ei suuda kaua rannas olla. Igav hakkab ja päike on suurtes kogustes liialt uimastav. Siiski võttis rand terve päeva. Nüüd ma siis oskan hinnata Tallinna. Siin on õige mitu randa, kõik linna piires. Ei mingeid suuri muresid kohalesaamisega, bussiga minnes ei mingeid parkimismuresid. Aga vot sinna randa oli küll hirmus inimmass kogunenud. Kõigepealt kulus üksjagu aega, et randa jõuda, siis pool tundi selleks, et parkimiskoht leida. Ja lõpuks tuli auto ikka võssa jätta...
Rannas oli ilus küll. Ja mina sain suure põhjamaalasena sooja vee üle vaimustuda. Väga soe see vesi polnud, aga siiski päris paras. Noh, minu IP ronis ka vette ja üllatus: oh, i didn't realize the water would be so cold. Heheehee :) Minu põhjamaised geenid, ja isa on mul talisupleja niikuinii...Kui üldiselt mulle väga ei meeldi silma paista, siis vees olles ma küll ei hoolinud, et ma ainuke supleja olin. Noh, olgu IP oli ka, aga tema jäi vette ehk vaid selleks, et ka vägev ja kange välja paista....Mina sain vähemalt selle aasta esimese ujumise kirja. Hurraa!
Rannad on Itaalias sageli tasulised. (Jälle võin rõõmustada, et elan Eestis, kus kõik on tegelikult igatepidi parem!) See rand, kus meie käisime, oli tasuta, aga ka riieteta. Vähemalt pooleldi. Ma ei tea kas tasuta randadel ja naturalistidel on seos, aga mina ja nii mõnedki teised kandsid siiski ujumisriideid ja nii jäin ma naljaga pooleks öeldes jälle seiklusest ilma. Need mõningased alastipäevitajad polnud sugugi nii põnevad kui ma arvasin. Hoopis huvitavam oli tegelikult see, kuidas iga viie minuti tagant mõni hõiskav päikeseprilli- või rannalinamüüja minust möödus. Tegemist oli tumedamanahaliste persoonidega, kes ise vist oma elu ja tööga üsna rahul olid. Mina aga mõtlesin, kui tüütu selline pidev rannas kõmpimine võib olla. Seda enam, et ega keegi seda kraami eriti ei osta niikuinii. Vot sulle Lääne-Euroopat ja rassilist võrdsust. Valged inimesed lebavad ja puhkavad, tumedad aga käivad päikeseprille pähe määrimas...
Rand oli tore, aga suurema mulje jättis mulle see, mida ma ma nägin enne randa jõudmist. Veel üks pilt!
See on kunagine vulkaanisuu, mis nüüd järveks on saanud. Siin oli kena kohvikukene, kus me hommikust sõime. Või noh, õigupoolest väikese saiakese vaid. Aga vaade oli toitev! Sellest piisas. Võibolla oli kõht veel eelmise õhtu primost ja secundost* täis, kes teab. Itaallias on nimelt veider komme süüa õhtuks mitte üks, vaid lausa kaks rooga. Lisaks sellele võib tellida eelroa ja magustoidugi. Primo on tavaliselt mingi pastaroog, secundo kujutab endast aga midagi veel rammusamat, liha vms. Liig, mis liig. Eriti mulle, kasina eluga harjunud tudengile. Mõnikord õnnestus mul õgimisest pääseda, mõnikord tulid mulle aga kasinad tudengiroad meelde ja ma õgisin palju. Aga itaallased õgivad...vabandust söövad igal õhtul kaks-kolm taldrikutäit ja paksud nad ju pole...
Nagu juba ennist mainitud, valitseb Itaalias toidukultus. Aga see toidukultus on küllalt konservatiivne. Eriti, kui see puudutab pitsat. Õige pitsa koosneb pitsapõhjast, mozarella juustust ja tomatitest. Kõik. Mitte miski pole hullem, kui pitsa ananassiga (mis mulle tõtt-öelda üsna meeldib). Hea küll - ananassiga pitsast on hullem vaid pitsa virsikutega (mida pakuti vist mingist Tartu pitsarestoranis). Ja mitte miski pole lõbusam, kui lasta lendu mõiste pizza with pineapple. Sest siis läheb IP nägu "õudusest" krimpsu. Teine sama hea viis on mainida Panzani makarone, vabandust pastat. Panzani avastas Liis. Hea pasta. Aga itaalia keeles tähendab Panzani pettust. Võite muidugi aimata, kui populaarne sellise nimega pasta Itaalias on. Ütle Panzani pasta ja näed, kuidas itaallaste näod grimassidesse tõmbuvad... :) Ükskord mainisin Säästumakarone, tulemus oli veelgi parem :) Ahjaa - cappuchinot ei tohi tellida peale kella 11 hommikul. Miks? Keegi täpselt ei tea.
Jälle kiskus toidu juurde. Aga see on tõesti huvitav. Käisime mingis pitsakohas, tulime välja. Vastu tuli võõras mees, kes küsis IP-lt pakutavate pitsade kohta. Mis nad rääkisid, sellest ma aru ei saanud, aga mees muutus lühikese vestluse käigus ülimalt rõõmsaks. Lahkudes surusid nad südamlikult kätt nagu vanad sõbrad ja palju vist ei puudunud, et nad ka teineteist kallistanud oleksid. Pärast sain teada, et mees oli Napolist ja tahtis teada, kas pitsad on roomapäraselt õhukese põhjaga või napolipäraselt paksu põhjaga. Olid napolipärased. Mees oli nii õnnelik. Wow, he touched you like you were his best friend, avaldasin ma imestust. Really? I didn't even notice, vastas IP. Liisi andmete põhjal saab New Yorkis võõra inimese puudutamise eest pasunasse. Eestis ei ole see ka eriti soovitatav. Aga vot itaalias ollakse siis nii päikeselised!
Tegelikult võiks veel mainida seda, et viimasel päeval õnnestus mul ka Vatikani pinda puudutada. See väike maa-ala köitis tegelikult terveks päevaks. Läksime lõuna paiku muuseumisse, välja pidime tulema veidi vastumeelselt siis, kui sulgemisaeg kätte jõudis. Loomulikult oli võimatu kogu seda rikkust väärilise imetlusega üle külvata. Kultuurikraami oli lihtsalt liiga palju. Nägin aga ära ülikuulsa Sixtuse kabeli. Jah, üks ütlemata ülehaibitud paik. Aga tõesti seda haipi ka väärt. Sest reprod ei anna tegelikult kogu seda vägevust kohe mitte kuidagi edasi. Värvidest ma parem ei räägigi!
Ja kohustusliku elemendina muidugi ka Püha Peetruse kirik. Oli see alles pirakas ehitis. Jälle paju inimesi, aga kõik mahtusid lahedalt ära. Sest ruumi oli ju nii palju. Siingi oli üht-teist mida vaadata. Teiste teoste seas ka Püha Peetruse kuju. On kombeks teda varbast katsuda. See pidavat õnne tooma. Minul jäi aga ka see ebausukomme täitmata. Ma ikkagi ei ole päris kindel, kas on viisakas mingil vanamehel varbast haarata. Eriti kui see vanamees on märter ja pühak. Äkki piisab õnneks ka lihtsalt tema vaatlemisest?
Noh, ja siis laskus pimedus. Jõudis kätte tõeline õhtu. Veel natuke jalutamist-ringivaatamist ja siis...finito! Järgmine hommik tuli tõusta varakult ja end lennujaama toimetada. Veidi pabistamist oli küll (sest teel olid ummikud), aga lennukist ma maha ei jäänud. Ja kuigi Itaalia oli väga-väga tore (see vähene, millega tutvusin) oli kojutulemine veel toredam. Eriti tore armas oli meie pisike väike lennujaam, kus pakke tuli oodata, mitte pool tundi, vaid kõigest viis minutit :)
Ja siis tuli mul hakata end reaalusesega harjutama. Päike andis siiski energiat, et bakaga maadelda. Võibolla ei olnudki maailma kõige kergemeelsem samm see spontaanne reis....
____
Siinkohal tervitan Liisi, kes palus, et ma primost ja secundost räägiksin
Noh, sellepärast tundus keskmaale minemine suurepärane mõte. Mingi stereotüübi järgi peaksid itallaased olema ülisuured kodukoha patrioodid. Noh ja nii me siis läksimegi sinna, kus IP pärit on: Abruzzo maakonna pealinna L'Aquila'sse. Enne sinna sõitmist olin ma muidugi juba mitu päeva kuulnud seda, kuidas Itaalia parimat veini tehakse just Abruzzos ja kuidas Itaalia parimat pastat just Abruzzos valmistatakse. Ja nii mõnigi märkimisväärne asi sai teoks just L'Aquilas, tema kodust paari tänava kaugusel. Kahjuks ma kõiki ülistusi ei mäleta, õnneks sai aga IP isegi aru, et selline info kippus absurdseks muutuma. Sõitsime L'Aquila ja Grand Sasso (otsetõlkes suur kivi) poole ja naersime mõlemad.
Grand Sasso otsa pidime ka minema, aga loomulikult oli ilm just sellel päeval ja ainult sellel päeval kogu reisil oldud aja jooksul vihmane. Nii me siis mäe otsa ei roninud. Sest sealt poleks midagi näha. Minu pealekäimise peale ronisime mäe sisse. Grotte di Stiffe. Ja kes algatas idee, et koobas tuleks tavakülastajatele avada? No eks ikka IP isa ja tema sõbrad, kes nooruses usinad speleoloogid olid olnud. Koobas oli vägev. Natuke liiga tsiviliseeritud kõiksuguste lampide ja piiretega, aga siiski vägev. Koobas oli mäesisese jõe säng. Ja koopa sees oli 18 meetri kõrgune juga!
Aga enne koobast käisime L'Aquila linnas, kus turiste eriti pole. Milline rõõm :) Aga vihm oli. Ja Santa Maria di Collemaggio kiriku fassaad oli just minu sealviibimse ajal uuendamisel ning kiledesse ära peidetud! Kiriku sees nägin ma aga paavst Celestius V laibakest. Muidugi oli see tähtis ja oluline paavst pärit just nimelt L'Aquila piirkonnast :) Ja teine kirik oli koht, kus hoiti püha Bernardi surnukeha. Just nimelt L'Aquila linnas oli ta surnud....
Aga peale koopaid käisime pisikeses mägikülas. Mina arvasin, et itaalia külad on rahvarohked ja lärmakad, aga oli esmaspäev ja oli vihmane ja oli õhtu - tänavatel mitte kedagi. Veidi sürr! Aga küla oli väga ilus. Suur ilus inimtühi Fontecchio küla, kus on IP andmete põhjal Itaalia vanuselt kolmas kell. Põhjamaalasena meeldis mulle just selline tühjus, privaatsus. Mis siis, et võibolla piilus terve küla meie kondamisi kardinate vahelt...Veidi kahju on, et "tüüpilised" itaalia vanatädid nägemata jäid...
Kitsad tänavad, hämarus, mahajäetud majad. Vana kirik -alatar ja rist küll, aga katuseta...
Siinkohal ma ei suuda kiusatusele vastu panna.... Sest siin on täiskuu ;)Voilaa, veel üks foto:
See küla meeldis mulle rohkem kui Rooma. Rooma oli ka muidugi tore, aga mulle ikka kuidagi ei meeldi rahvamassid. Vajadusel tulen nendega muidugi toime, kuid siiski-siiski....Mul on päevade arvestus üsna sassis. Oletame, et see oli järgmine päev, mil "kultuuriturismist" kõrini sai ja mis hoopis rannas vedelemisele kulus. Tegelikult kulus vedelemisele vähe aega, sest ma ei suuda kaua rannas olla. Igav hakkab ja päike on suurtes kogustes liialt uimastav. Siiski võttis rand terve päeva. Nüüd ma siis oskan hinnata Tallinna. Siin on õige mitu randa, kõik linna piires. Ei mingeid suuri muresid kohalesaamisega, bussiga minnes ei mingeid parkimismuresid. Aga vot sinna randa oli küll hirmus inimmass kogunenud. Kõigepealt kulus üksjagu aega, et randa jõuda, siis pool tundi selleks, et parkimiskoht leida. Ja lõpuks tuli auto ikka võssa jätta...
Rannas oli ilus küll. Ja mina sain suure põhjamaalasena sooja vee üle vaimustuda. Väga soe see vesi polnud, aga siiski päris paras. Noh, minu IP ronis ka vette ja üllatus: oh, i didn't realize the water would be so cold. Heheehee :) Minu põhjamaised geenid, ja isa on mul talisupleja niikuinii...Kui üldiselt mulle väga ei meeldi silma paista, siis vees olles ma küll ei hoolinud, et ma ainuke supleja olin. Noh, olgu IP oli ka, aga tema jäi vette ehk vaid selleks, et ka vägev ja kange välja paista....Mina sain vähemalt selle aasta esimese ujumise kirja. Hurraa!
Rannad on Itaalias sageli tasulised. (Jälle võin rõõmustada, et elan Eestis, kus kõik on tegelikult igatepidi parem!) See rand, kus meie käisime, oli tasuta, aga ka riieteta. Vähemalt pooleldi. Ma ei tea kas tasuta randadel ja naturalistidel on seos, aga mina ja nii mõnedki teised kandsid siiski ujumisriideid ja nii jäin ma naljaga pooleks öeldes jälle seiklusest ilma. Need mõningased alastipäevitajad polnud sugugi nii põnevad kui ma arvasin. Hoopis huvitavam oli tegelikult see, kuidas iga viie minuti tagant mõni hõiskav päikeseprilli- või rannalinamüüja minust möödus. Tegemist oli tumedamanahaliste persoonidega, kes ise vist oma elu ja tööga üsna rahul olid. Mina aga mõtlesin, kui tüütu selline pidev rannas kõmpimine võib olla. Seda enam, et ega keegi seda kraami eriti ei osta niikuinii. Vot sulle Lääne-Euroopat ja rassilist võrdsust. Valged inimesed lebavad ja puhkavad, tumedad aga käivad päikeseprille pähe määrimas...
Rand oli tore, aga suurema mulje jättis mulle see, mida ma ma nägin enne randa jõudmist. Veel üks pilt!
See on kunagine vulkaanisuu, mis nüüd järveks on saanud. Siin oli kena kohvikukene, kus me hommikust sõime. Või noh, õigupoolest väikese saiakese vaid. Aga vaade oli toitev! Sellest piisas. Võibolla oli kõht veel eelmise õhtu primost ja secundost* täis, kes teab. Itaallias on nimelt veider komme süüa õhtuks mitte üks, vaid lausa kaks rooga. Lisaks sellele võib tellida eelroa ja magustoidugi. Primo on tavaliselt mingi pastaroog, secundo kujutab endast aga midagi veel rammusamat, liha vms. Liig, mis liig. Eriti mulle, kasina eluga harjunud tudengile. Mõnikord õnnestus mul õgimisest pääseda, mõnikord tulid mulle aga kasinad tudengiroad meelde ja ma õgisin palju. Aga itaallased õgivad...vabandust söövad igal õhtul kaks-kolm taldrikutäit ja paksud nad ju pole...Nagu juba ennist mainitud, valitseb Itaalias toidukultus. Aga see toidukultus on küllalt konservatiivne. Eriti, kui see puudutab pitsat. Õige pitsa koosneb pitsapõhjast, mozarella juustust ja tomatitest. Kõik. Mitte miski pole hullem, kui pitsa ananassiga (mis mulle tõtt-öelda üsna meeldib). Hea küll - ananassiga pitsast on hullem vaid pitsa virsikutega (mida pakuti vist mingist Tartu pitsarestoranis). Ja mitte miski pole lõbusam, kui lasta lendu mõiste pizza with pineapple. Sest siis läheb IP nägu "õudusest" krimpsu. Teine sama hea viis on mainida Panzani makarone, vabandust pastat. Panzani avastas Liis. Hea pasta. Aga itaalia keeles tähendab Panzani pettust. Võite muidugi aimata, kui populaarne sellise nimega pasta Itaalias on. Ütle Panzani pasta ja näed, kuidas itaallaste näod grimassidesse tõmbuvad... :) Ükskord mainisin Säästumakarone, tulemus oli veelgi parem :) Ahjaa - cappuchinot ei tohi tellida peale kella 11 hommikul. Miks? Keegi täpselt ei tea.
Jälle kiskus toidu juurde. Aga see on tõesti huvitav. Käisime mingis pitsakohas, tulime välja. Vastu tuli võõras mees, kes küsis IP-lt pakutavate pitsade kohta. Mis nad rääkisid, sellest ma aru ei saanud, aga mees muutus lühikese vestluse käigus ülimalt rõõmsaks. Lahkudes surusid nad südamlikult kätt nagu vanad sõbrad ja palju vist ei puudunud, et nad ka teineteist kallistanud oleksid. Pärast sain teada, et mees oli Napolist ja tahtis teada, kas pitsad on roomapäraselt õhukese põhjaga või napolipäraselt paksu põhjaga. Olid napolipärased. Mees oli nii õnnelik. Wow, he touched you like you were his best friend, avaldasin ma imestust. Really? I didn't even notice, vastas IP. Liisi andmete põhjal saab New Yorkis võõra inimese puudutamise eest pasunasse. Eestis ei ole see ka eriti soovitatav. Aga vot itaalias ollakse siis nii päikeselised!
Tegelikult võiks veel mainida seda, et viimasel päeval õnnestus mul ka Vatikani pinda puudutada. See väike maa-ala köitis tegelikult terveks päevaks. Läksime lõuna paiku muuseumisse, välja pidime tulema veidi vastumeelselt siis, kui sulgemisaeg kätte jõudis. Loomulikult oli võimatu kogu seda rikkust väärilise imetlusega üle külvata. Kultuurikraami oli lihtsalt liiga palju. Nägin aga ära ülikuulsa Sixtuse kabeli. Jah, üks ütlemata ülehaibitud paik. Aga tõesti seda haipi ka väärt. Sest reprod ei anna tegelikult kogu seda vägevust kohe mitte kuidagi edasi. Värvidest ma parem ei räägigi!
Ja kohustusliku elemendina muidugi ka Püha Peetruse kirik. Oli see alles pirakas ehitis. Jälle paju inimesi, aga kõik mahtusid lahedalt ära. Sest ruumi oli ju nii palju. Siingi oli üht-teist mida vaadata. Teiste teoste seas ka Püha Peetruse kuju. On kombeks teda varbast katsuda. See pidavat õnne tooma. Minul jäi aga ka see ebausukomme täitmata. Ma ikkagi ei ole päris kindel, kas on viisakas mingil vanamehel varbast haarata. Eriti kui see vanamees on märter ja pühak. Äkki piisab õnneks ka lihtsalt tema vaatlemisest?
Noh, ja siis laskus pimedus. Jõudis kätte tõeline õhtu. Veel natuke jalutamist-ringivaatamist ja siis...finito! Järgmine hommik tuli tõusta varakult ja end lennujaama toimetada. Veidi pabistamist oli küll (sest teel olid ummikud), aga lennukist ma maha ei jäänud. Ja kuigi Itaalia oli väga-väga tore (see vähene, millega tutvusin) oli kojutulemine veel toredam. Eriti tore armas oli meie pisike väike lennujaam, kus pakke tuli oodata, mitte pool tundi, vaid kõigest viis minutit :)
Ja siis tuli mul hakata end reaalusesega harjutama. Päike andis siiski energiat, et bakaga maadelda. Võibolla ei olnudki maailma kõige kergemeelsem samm see spontaanne reis....
____
Siinkohal tervitan Liisi, kes palus, et ma primost ja secundost räägiksin
reede, mai 09, 2008
reisist
Nonii. Olen tagasi kodumaal ja tungival nõudmisel (samas ka vabal tahtel, et veidikeseks bakatööst põgeneda. Jah, juba esimesel päeval) kirjutan oma seiklustest saapamaal. Ega mingeid suuri seiklusi ei olnudki. Vähemalt mitte selliseid nagu Liisil oma kurikuulsa Saksa Seenioriga. Minu võõrustaja oli hoopis Itaalia Päkapikk. Olen teda siin ennemalt ka nimepidi või initsiaalipidi maininud, aga kuna Itaalia Päkapikk on palju isikupärasem nimi, ja Päkapikul on piisavalt huumorimeelt, et mitte solvuda, siis olgu ta siin ikkagi algupärase nimega. Niisiis.
Kõigepealt tuleb muidugi mainida, et mõningasest lendamiskogemusest hoolimata oli jälle hirmus kuhugi lennata. Seda enam, et tuli teostada üks ümberistumine ja mul polnud aimugi, kas minu kohver ka Rooma jõuab. Roomas ootasin ma kohvrit värisevate jalgadega. Lõpuks jõudis ta siiski kohale. Lennujaam oli muidugi tõeline õudus, aga esimene tähelepanuväärne inimene, keda märkasin, oli üks aafrika matroon kirjus kittelkleidis. See tegi tuju heaks. Et ikkagi suurlinn ja huvitavad inimtüübid või nii.... Siis nägin munka. Pruunis rüüs, nöör ümber vöökoha. Minu võõrustaja jäi muidugi veidi hiljaks. Ma ei tea, kas tegemist oli ehtitaallasliku hilinemiskalduvusega või tuleb tõesti uskuda IP vabandust, et ta jäi liiklusummikusse. Õnneks ma ei sattunud sellest paanikasse, sest kogu minu ärevus keskendus sellele, kas kohver jõuab kohale või mitte.
Nagu öeldud, kohver jõudis kohale. Siis jõudis kohale ka IP. Noh ja siis läksime autosse. Esialgu ei osanud ma midagi karta. Alles hiljem sain ma aru, mida see itaaliapärane autojuhtimine ikkagi tähendab. Tuleks mainida, et IP on vist üsna viisakas ja ettevaatlik juht. Aga juhtus nii, et paar kolmkümmend korda tundus mulle küll, et tagant otsasõit on paratamatu, või et kohe saab kriimustub auto vastu seina või teist autot, või siis saab mõni ülbe rollerijuht surma. Mul siiski vedas ja ma ei näinud ühtegi avariid...
Aga seda hakkasin ma alles hiljem kartma. Sest esialgu jäi pikem sõit ära. Kõigepealt läksime väikese ringiga jäätisekohvikusse. Kuulus itaalia gelato ei olnud esialgu liialt muljetavaldav. Liiga magus ja rammus oli. Alles viimasel õhtul avastasin, et on olemas tõeliselt häid sorte. Metsamarjajäätis oli väga hea. Toidukultus on omane vist kõigile itaallastele, paraku jäi see pika sealviibimise jooksul ka mulle külge ja ma vist ei suuda end takistada toidust kõnelemast. Ärge siis liialt näljasena igaks juhuks edasi lugege.
Noh, ja siis me sõime jäätist ja jalutasime üsna sihitult ringi. Tänavad olid palistatud võlts-Luis-Vuittonide ja võlts-Pradade ja võlts-mis-iganesitega. Kuna minu prillid olid vahetult enne lennukisse astumist katki läinud, tahtsin uued osta. Ma ei tea, kuidas see juhtus, et ma endale võlts-Armani prillid muretsesin. Ühel hetkel proovisin prille ette, järgmisel olid prillid kotti pandud ja rahakotirauad avatud. Ma ei tea kuidas see juhtus. Need prillid mulle eriti ei meeldinud ka. Aga vot juhtus.
Ja siis juhtus see, et päev sai kuidagi ülikiiresti otsa, sõitsime Roomast minema, sinna, kus ma järgnevad päevad ööbima pidin. Vaikne ja rahulik ja ilus. Aias kasvasid oliivipuu ja aprikoosipuu kaugemal sidrunipuu; kohe-kohe olid kirsid valmimas. Ja siis sain ma esimese pasta-annuse. Igal kuradima pastal on oma nimi. Mitte ei suuda meeles pidada, mis nimi mingil pastal on. Õppisin ära kaks juustu - parmeggiano ja pecorino. Hoidku jumal, et sa esimest kahest parmesaniks nimetad. Parmesan on ju Parmeggiano odav koopia, peaaegu, et jumalateotus. Pecorino on aga lambajuust. Mina suudan mõlemat süüa, aga kui ma neid kodustele pakkusin, siis nägin vägevaid grimasse. Ja Liisi suust kuulsin hindamatuid kommentaare. Parmesan (mis siin ikka paremggianoga peenutseda) on päris hea, aga ma kardan, et lambajuust jääb vist aastateks külmkappi nukrutsema. See pecrino, mida ma kaasa ostsin oli palju soolasem ja vängem kui see, mida mulle IP pakkus....
Järgmisel päeval sain ma esimese kultuurišoki. Väga ebaorginaalne, aga seegi oli kulinaarne. Niivõrd-kuivõrd. Hommikusöök kujutas endast nimelt teed ja küpsiseid. Ma arvasin, et küllap on tegemist mingi eel-hommikusöögia. Aga see oligi päris hommikusöök. Ja kui ma sellest aru sain, oli juba liiga hilja....
Siis läksime Frascati linna. Armsad kitsad tänavad, palju purskaevusid, akende all kuivav pesu, inimesed, liiga palju autosid....Jalutasime jälle niisama ringi. Siis läksime vaatama mingit villat, mis asus mäe otsas. Noh, tegelikult muidugi künka otsas. Aga kogu tee kulges tõusujoones ja mina, kes ma olen karastunud pea igapäevase Vanemuise mäest üles rühkimisega, arvasin end küll otsi andvat. Aga ega ma siis ei saanud nõrk välja näha. Neelasin hingeldused alla ja rühkisin ja rühkisin ja siis leidsin õnneks poole tee peal ettekäände peatumiseks. Kassid :) Villa oli muidugi ilus ja tore, aga tegelikult jäi enam meelde (lihtlabane) maastikuvaade. Oh, mountains, ütlesin ma. No! hills, ütles IP.
Järgmine päev läksime Rooma. Autoga metroo lõpp-peatusesse ja siis maa alla. Ei olnud see, metroo nii värvikas midagi. You're not a subway virgin, nagu IP tabavalt ütles. Ei ole jah. Lihtsalt igav oli metrooga sõita. Isegi huvitavaid inimesi eriti polnud. Küll olin aga mina piisavalt huvitav. Tajusin uudishimulikke pilke. Ei tea, kas sellepärast, et nägin välja nagu soojast ilmast eufooriasse sattunud põhjamaalane (kandisn sandaale samas kui teistel oli kampsunid ja kohati sallidki) või sellepärast, et reisisin koos Päkapikuga....Metroo ei olnud midagi erilist, aga metroost välja saamine tekitas küll paanikat. Mingi igikestev tunnel. Kogu elu nagu käikski maa all. Ja kuna ma ei tunne ennast erilise mullamutina, siis tekitas see sumbunud õhk ja kogu tunnelites liiklemine üksjagu klaustrofoobiat, mis paranes maa peale jõudes vaid õige pisut, sest absoluutselt iga ruutdetsimeeter oli inimestega täidetud. Mitte, et ma oleksin nii naiivne ja arvaksin, et rahvast ei ole. Aga ikkagi... Enamasti turistid muidugi. Ei olnud siin mingeid kauneid arhitektuurielamusi. Ma ei näinud lihtsalt inimestest läbi. Noh, tegelikult oli ka veidi lahedamaid paiku, aga Fontana Trevi purskkaevu ma mingit münti küll viskama ei hakanud. Ei viitsinud trügida ja polnudki nii kindel, kas ma üldse tahan siia ülerahvastatud linna tagasi tulla... (Trevit nägin ma tegelikult kolmandal reisipäeval, aga kronoloogia on mul niikuinii sassis.)
Siis tutvusin kohustuslike vaatamisväärsustega - Piazza venezia, Kapitooliumi mägi, Colosseum, riburadapidi kõiksugu varemeid, kirikuid. Katakombidesse läksime ka ....Colosseumi me sisse ei pääsenud, sest kell oli juba kuus läbi (Siis ma veel ei teadnudki, et nii mõndagi paika jõuame nimme liiga vara või liiga hilja). Varemete sest lemmikuiks kujunesid kasside koloonia varemed. Oli mingi suvaline arheoloogiline plats keset Rooma linna, mis kellelegi korda ei läinud. Aga siis tekkis nende varemete vahele kasside koloonia ning varemed muutusid populaarseks. Noh, kellele siis kassid ei meeldiks....Ja kassidele meeldis meeldida....Poseerisid rõõmuga totrate turistipiltide tarvis. Muudest veidrustest Rooma linnas tasuks nimetada püramiidi, mille mingi Egiptuse- vaimustuses Rooma ülik enesele ehitada lasi. Wiki räägib lähemalt. Inimveidrikest jäi silma selline vallatu ja edev vanaonu Marcel, kes oma šõuga isegi Youtube'i jõudnud on (samas, kes ei oleks). Muidugi te mõistate, et viidatud link viib eriti turistikavliteediga videoni. Ja põhiline- selle vanamehe "vana-hobune-tahab-kaeru" vallatud näoilmed ei tule üldse esile. Aga vaadake, kui julgete. Siinkohal avaldan esimese kehva turistipildi vett joovast Vabadussambast. Ta polnud paraku üldse nii põnev kui Marcel...Seistes oli ta eriti igav...igatahes, siin ta on, voilà!
Aga mulle tundub, et ma siiski ei suuda kõike ühte sissekandesse mahutada. Tuleb ikkagi edasibakatada. Ciao ja millalgi tuleb sellele jutule teine osa....
Kõigepealt tuleb muidugi mainida, et mõningasest lendamiskogemusest hoolimata oli jälle hirmus kuhugi lennata. Seda enam, et tuli teostada üks ümberistumine ja mul polnud aimugi, kas minu kohver ka Rooma jõuab. Roomas ootasin ma kohvrit värisevate jalgadega. Lõpuks jõudis ta siiski kohale. Lennujaam oli muidugi tõeline õudus, aga esimene tähelepanuväärne inimene, keda märkasin, oli üks aafrika matroon kirjus kittelkleidis. See tegi tuju heaks. Et ikkagi suurlinn ja huvitavad inimtüübid või nii.... Siis nägin munka. Pruunis rüüs, nöör ümber vöökoha. Minu võõrustaja jäi muidugi veidi hiljaks. Ma ei tea, kas tegemist oli ehtitaallasliku hilinemiskalduvusega või tuleb tõesti uskuda IP vabandust, et ta jäi liiklusummikusse. Õnneks ma ei sattunud sellest paanikasse, sest kogu minu ärevus keskendus sellele, kas kohver jõuab kohale või mitte.
Nagu öeldud, kohver jõudis kohale. Siis jõudis kohale ka IP. Noh ja siis läksime autosse. Esialgu ei osanud ma midagi karta. Alles hiljem sain ma aru, mida see itaaliapärane autojuhtimine ikkagi tähendab. Tuleks mainida, et IP on vist üsna viisakas ja ettevaatlik juht. Aga juhtus nii, et paar kolmkümmend korda tundus mulle küll, et tagant otsasõit on paratamatu, või et kohe saab kriimustub auto vastu seina või teist autot, või siis saab mõni ülbe rollerijuht surma. Mul siiski vedas ja ma ei näinud ühtegi avariid...
Aga seda hakkasin ma alles hiljem kartma. Sest esialgu jäi pikem sõit ära. Kõigepealt läksime väikese ringiga jäätisekohvikusse. Kuulus itaalia gelato ei olnud esialgu liialt muljetavaldav. Liiga magus ja rammus oli. Alles viimasel õhtul avastasin, et on olemas tõeliselt häid sorte. Metsamarjajäätis oli väga hea. Toidukultus on omane vist kõigile itaallastele, paraku jäi see pika sealviibimise jooksul ka mulle külge ja ma vist ei suuda end takistada toidust kõnelemast. Ärge siis liialt näljasena igaks juhuks edasi lugege.
Noh, ja siis me sõime jäätist ja jalutasime üsna sihitult ringi. Tänavad olid palistatud võlts-Luis-Vuittonide ja võlts-Pradade ja võlts-mis-iganesitega. Kuna minu prillid olid vahetult enne lennukisse astumist katki läinud, tahtsin uued osta. Ma ei tea, kuidas see juhtus, et ma endale võlts-Armani prillid muretsesin. Ühel hetkel proovisin prille ette, järgmisel olid prillid kotti pandud ja rahakotirauad avatud. Ma ei tea kuidas see juhtus. Need prillid mulle eriti ei meeldinud ka. Aga vot juhtus.
Ja siis juhtus see, et päev sai kuidagi ülikiiresti otsa, sõitsime Roomast minema, sinna, kus ma järgnevad päevad ööbima pidin. Vaikne ja rahulik ja ilus. Aias kasvasid oliivipuu ja aprikoosipuu kaugemal sidrunipuu; kohe-kohe olid kirsid valmimas. Ja siis sain ma esimese pasta-annuse. Igal kuradima pastal on oma nimi. Mitte ei suuda meeles pidada, mis nimi mingil pastal on. Õppisin ära kaks juustu - parmeggiano ja pecorino. Hoidku jumal, et sa esimest kahest parmesaniks nimetad. Parmesan on ju Parmeggiano odav koopia, peaaegu, et jumalateotus. Pecorino on aga lambajuust. Mina suudan mõlemat süüa, aga kui ma neid kodustele pakkusin, siis nägin vägevaid grimasse. Ja Liisi suust kuulsin hindamatuid kommentaare. Parmesan (mis siin ikka paremggianoga peenutseda) on päris hea, aga ma kardan, et lambajuust jääb vist aastateks külmkappi nukrutsema. See pecrino, mida ma kaasa ostsin oli palju soolasem ja vängem kui see, mida mulle IP pakkus....
Järgmisel päeval sain ma esimese kultuurišoki. Väga ebaorginaalne, aga seegi oli kulinaarne. Niivõrd-kuivõrd. Hommikusöök kujutas endast nimelt teed ja küpsiseid. Ma arvasin, et küllap on tegemist mingi eel-hommikusöögia. Aga see oligi päris hommikusöök. Ja kui ma sellest aru sain, oli juba liiga hilja....
Siis läksime Frascati linna. Armsad kitsad tänavad, palju purskaevusid, akende all kuivav pesu, inimesed, liiga palju autosid....Jalutasime jälle niisama ringi. Siis läksime vaatama mingit villat, mis asus mäe otsas. Noh, tegelikult muidugi künka otsas. Aga kogu tee kulges tõusujoones ja mina, kes ma olen karastunud pea igapäevase Vanemuise mäest üles rühkimisega, arvasin end küll otsi andvat. Aga ega ma siis ei saanud nõrk välja näha. Neelasin hingeldused alla ja rühkisin ja rühkisin ja siis leidsin õnneks poole tee peal ettekäände peatumiseks. Kassid :) Villa oli muidugi ilus ja tore, aga tegelikult jäi enam meelde (lihtlabane) maastikuvaade. Oh, mountains, ütlesin ma. No! hills, ütles IP.
Järgmine päev läksime Rooma. Autoga metroo lõpp-peatusesse ja siis maa alla. Ei olnud see, metroo nii värvikas midagi. You're not a subway virgin, nagu IP tabavalt ütles. Ei ole jah. Lihtsalt igav oli metrooga sõita. Isegi huvitavaid inimesi eriti polnud. Küll olin aga mina piisavalt huvitav. Tajusin uudishimulikke pilke. Ei tea, kas sellepärast, et nägin välja nagu soojast ilmast eufooriasse sattunud põhjamaalane (kandisn sandaale samas kui teistel oli kampsunid ja kohati sallidki) või sellepärast, et reisisin koos Päkapikuga....Metroo ei olnud midagi erilist, aga metroost välja saamine tekitas küll paanikat. Mingi igikestev tunnel. Kogu elu nagu käikski maa all. Ja kuna ma ei tunne ennast erilise mullamutina, siis tekitas see sumbunud õhk ja kogu tunnelites liiklemine üksjagu klaustrofoobiat, mis paranes maa peale jõudes vaid õige pisut, sest absoluutselt iga ruutdetsimeeter oli inimestega täidetud. Mitte, et ma oleksin nii naiivne ja arvaksin, et rahvast ei ole. Aga ikkagi... Enamasti turistid muidugi. Ei olnud siin mingeid kauneid arhitektuurielamusi. Ma ei näinud lihtsalt inimestest läbi. Noh, tegelikult oli ka veidi lahedamaid paiku, aga Fontana Trevi purskkaevu ma mingit münti küll viskama ei hakanud. Ei viitsinud trügida ja polnudki nii kindel, kas ma üldse tahan siia ülerahvastatud linna tagasi tulla... (Trevit nägin ma tegelikult kolmandal reisipäeval, aga kronoloogia on mul niikuinii sassis.)
Siis tutvusin kohustuslike vaatamisväärsustega - Piazza venezia, Kapitooliumi mägi, Colosseum, riburadapidi kõiksugu varemeid, kirikuid. Katakombidesse läksime ka ....Colosseumi me sisse ei pääsenud, sest kell oli juba kuus läbi (Siis ma veel ei teadnudki, et nii mõndagi paika jõuame nimme liiga vara või liiga hilja). Varemete sest lemmikuiks kujunesid kasside koloonia varemed. Oli mingi suvaline arheoloogiline plats keset Rooma linna, mis kellelegi korda ei läinud. Aga siis tekkis nende varemete vahele kasside koloonia ning varemed muutusid populaarseks. Noh, kellele siis kassid ei meeldiks....Ja kassidele meeldis meeldida....Poseerisid rõõmuga totrate turistipiltide tarvis. Muudest veidrustest Rooma linnas tasuks nimetada püramiidi, mille mingi Egiptuse- vaimustuses Rooma ülik enesele ehitada lasi. Wiki räägib lähemalt. Inimveidrikest jäi silma selline vallatu ja edev vanaonu Marcel, kes oma šõuga isegi Youtube'i jõudnud on (samas, kes ei oleks). Muidugi te mõistate, et viidatud link viib eriti turistikavliteediga videoni. Ja põhiline- selle vanamehe "vana-hobune-tahab-kaeru" vallatud näoilmed ei tule üldse esile. Aga vaadake, kui julgete. Siinkohal avaldan esimese kehva turistipildi vett joovast Vabadussambast. Ta polnud paraku üldse nii põnev kui Marcel...Seistes oli ta eriti igav...igatahes, siin ta on, voilà!
Aga mulle tundub, et ma siiski ei suuda kõike ühte sissekandesse mahutada. Tuleb ikkagi edasibakatada. Ciao ja millalgi tuleb sellele jutule teine osa....
esmaspäev, aprill 28, 2008
heietusi
Oeh, kui kiiresti Tallinn ikkagi ära tüütab! Siin on nii igav ja õnnetu olla. Minu GH on pagulaskirjanik. Noh, ma katsetan siis ka kerget pagulust. Oi-oi! Olen ju võrdlemisi vähe aega Tartust eemal olnud. Ja juba on mul selline võõrandumise ja ärakadumise tunne. Alguses oli muidugi tore keskkonda vahetada. Sest ma tunnen kummalist rahutust, kui miski liiga kaua ühte moodi on. Ja Tartus olid nii pikka aega stabiilselt mannamäed ja piimajõed....Tõesti nautisin seda. Aga veidrik nagu ma olen, ära tüütas. Nüüd tahaks jälle mannat ja piima...
Muidu olen ma üritanud igati tubli olla ja võimalikult tihti raamatukogus käia. Kohale olen jõudnud, raamatuid olen lugenud. Mõtteid on tekkinud, materjali ka on. Aga kirjutamine on nii meeletult raske, et enne teeks tõesti eitea mida. Kohutavalt vaevaline. Tobe, et kirjutamine õnnestub mul alles siis, kui tuhat kuradikest turjal tantsivad...Et mitte üledramatiseerida, siis võib öelda, et asi tasapisi sujub ka. Aga muidugi olen ma rahulolematu ja tahan enamaks võimeline olla....
Siiski on elu ilus (veel). Olen ju kergemeelsete kuninganna! Ükski raskemeelne inimene ei lähe sellisel perioodil Rooma. Aga mina ülehomme lähen. Ja kõik õigustavad- oi kui tore, oi kui hea, sa peadki mõtted klaariks saama. Jah, püüan kergemeelsust säilitada ja raskemeelsust vältida. Ja tegelikult on mul väga hea meel, et ma lähen. Sest varsti ei pruugi mul enam "kergemeelsustega" tegelemine õnnestuda. Töö ja vaev ja teatrimaratonid....Eneserahustamiseks võtan ma kaasa ka bakamaterjale. Hoolimata sellest, et ma tean, et ega ma neid ilmselt ei kasuta....Aga vähemalt ma heitsin pilgu peale ka majale, kus GH kunagi elas. Vene tn 10. Kuna ma temast juba üht-teist tean, oli tema maja ka tore vaadata....Niisiis, mitte päris kõik ei ole Tallinnas vastumeelne... Ahjaa. Tallinnas viibin ma muidugi vaid kodus, teatrimuuseumis ja raamatukogus. Trolliga sõites on õnnestunud vältida tipptunde ja õelaid piletikontrolle. Väga hull seega ei saa see kõik olla.
Aga kui ma päälelõunal-õhtupoolikul raamatukogust koju jõuan, siis vajan ma muidugi ajupuhkust. Totaalset ajupuhkust. Ja siin on ju ometi telekas! Kanal 6-s näidatakse Simpsoneid ja "Kolmandat kivi päikesest" Need on igihaljad, alati vaadatavad asjad. Kuid on veel kaks koduperenaiste kanalit. Kanal 11 näitab selliseid geniaalseid saateid nagu "How to look good naked" ja "Täiuslik koduperenaine" Esimene on lihtsalt totter, teine ajab kohati lausa hüsteeriliselt naerma. Ja siis on kanal 4, kus näidatakse Oprah'd ja dr Phili. Pean tunnistama, et silm jääb aeg-ajalt neil saadetel peatuma küll. Kurioosumid!
Unenäod on segased. Ja elu on ikka kohati liialt nagu film. Või nagu muusikavideo, kui kõrvaklappe kanda. Jätsin "mitteasjassepuutuva" ilukirjanduse lugemise ajutiselt katki. Aga ikkagi on kõik nii sürr. No ma kohe mitte ei tea....Äkki peaks muusika kuulamise ka lõpetama?
Veel nädalake ja natuke peale. Siis on jälle Tartu ;) Ja seal veedetav aeg tundub veel väärtuslikum kui ennemalt....Ja kõik mu kullakallikesed B-d ja D-d ja P-d ja L-d ja M-d ja muidu nunnukesed on veel kallimad....
Muidu olen ma üritanud igati tubli olla ja võimalikult tihti raamatukogus käia. Kohale olen jõudnud, raamatuid olen lugenud. Mõtteid on tekkinud, materjali ka on. Aga kirjutamine on nii meeletult raske, et enne teeks tõesti eitea mida. Kohutavalt vaevaline. Tobe, et kirjutamine õnnestub mul alles siis, kui tuhat kuradikest turjal tantsivad...Et mitte üledramatiseerida, siis võib öelda, et asi tasapisi sujub ka. Aga muidugi olen ma rahulolematu ja tahan enamaks võimeline olla....
Siiski on elu ilus (veel). Olen ju kergemeelsete kuninganna! Ükski raskemeelne inimene ei lähe sellisel perioodil Rooma. Aga mina ülehomme lähen. Ja kõik õigustavad- oi kui tore, oi kui hea, sa peadki mõtted klaariks saama. Jah, püüan kergemeelsust säilitada ja raskemeelsust vältida. Ja tegelikult on mul väga hea meel, et ma lähen. Sest varsti ei pruugi mul enam "kergemeelsustega" tegelemine õnnestuda. Töö ja vaev ja teatrimaratonid....Eneserahustamiseks võtan ma kaasa ka bakamaterjale. Hoolimata sellest, et ma tean, et ega ma neid ilmselt ei kasuta....Aga vähemalt ma heitsin pilgu peale ka majale, kus GH kunagi elas. Vene tn 10. Kuna ma temast juba üht-teist tean, oli tema maja ka tore vaadata....Niisiis, mitte päris kõik ei ole Tallinnas vastumeelne... Ahjaa. Tallinnas viibin ma muidugi vaid kodus, teatrimuuseumis ja raamatukogus. Trolliga sõites on õnnestunud vältida tipptunde ja õelaid piletikontrolle. Väga hull seega ei saa see kõik olla.
Aga kui ma päälelõunal-õhtupoolikul raamatukogust koju jõuan, siis vajan ma muidugi ajupuhkust. Totaalset ajupuhkust. Ja siin on ju ometi telekas! Kanal 6-s näidatakse Simpsoneid ja "Kolmandat kivi päikesest" Need on igihaljad, alati vaadatavad asjad. Kuid on veel kaks koduperenaiste kanalit. Kanal 11 näitab selliseid geniaalseid saateid nagu "How to look good naked" ja "Täiuslik koduperenaine" Esimene on lihtsalt totter, teine ajab kohati lausa hüsteeriliselt naerma. Ja siis on kanal 4, kus näidatakse Oprah'd ja dr Phili. Pean tunnistama, et silm jääb aeg-ajalt neil saadetel peatuma küll. Kurioosumid!
Unenäod on segased. Ja elu on ikka kohati liialt nagu film. Või nagu muusikavideo, kui kõrvaklappe kanda. Jätsin "mitteasjassepuutuva" ilukirjanduse lugemise ajutiselt katki. Aga ikkagi on kõik nii sürr. No ma kohe mitte ei tea....Äkki peaks muusika kuulamise ka lõpetama?
Veel nädalake ja natuke peale. Siis on jälle Tartu ;) Ja seal veedetav aeg tundub veel väärtuslikum kui ennemalt....Ja kõik mu kullakallikesed B-d ja D-d ja P-d ja L-d ja M-d ja muidu nunnukesed on veel kallimad....
pühapäev, aprill 20, 2008
jalgrattanostalgia
Eile olin ma eriliselt vapper ja sõitsin rattaga raamatukokku ja tagasi ka. Ratta seljas juhtides tunnen ma end palju kindlamini kui autoroolis olles ja eks ma muutun nõnda ka veidi ülbeks. Ei, ma ei ehmata jalakäijaid ega sunni autojuhte pidurdama aga kihutamine tuleb nagu iseenesest ning jalakäijatest möödavuhisemine on ju mõnna. Aga ma ei saa eriti ülbe olla, sest ratas kriuksub ja krigiseb ja logiseb. Käiguvahetaja funktioniert nicht. Siis ei saa ju üldse sujuvalt vuhiseda. Üleüldse on tobe, et asjade tootmisel arvestataksegi sellega, et need peavad mingil hetkel katki minema.
Keegi rääkis mulle sellest, et mingine õmblusmasinate tootja (Singer?) läks pankrotti, sest nende masinad olid nii head, et inimesed ei pidanud neid enam mingi hetk üldse ostma. Sest igas perekonnas oli juba olemas masin, mis pidas vastu põlvkondi (ja peab praegugi). Nüüd ma tunnen lausa süümepiinu, et ma olen ostnud igasugu odavaid asju, mis keskmisest veelgi vähem vastu peavad....
Aga ma kaldusin teemast kõrvale. Rattasõidust pidin ju rääkima. Tahtsin kiidelda, et ka täna sõitsin rattaga. Sõitsin lausa Tähetorni mäest üles. Väga uhke tunne oli. Pärast muidugi hingeldasin kohutavalt, aga tunne oli uhke. Nüüd on vist kevad nii kaugele arenenud, et tänavad on kruusast puhastatud ja ma siiski saan vuhiseda- rulluiskudega :)
Kuna telekas on ka mingi kas-sa-mäletad-millal-sa-elus-teist-korda-rattaga-sõitsid reklaam, siis ma hakkasin selle üle mõtlema ja.. tegelikult ei mäleta küll. Esimene kord päriselt jalgrattaga sõitsin aga sellise legendaarse asjaga nagu Školnik ja siis oli Ereliukas mis kuulus mu vennale, oli pulgaga, raske ja suur. Ja sellega kukkusin ma kraavi, sest jalad ulatusid ju vaevu pedaalideni ja kui tee peal oli väike ebatasasus siis kadus tasakaal. Kukkusin kraavi ja sain hästi poriseks. Ja need olid ajad, mil rohi oli rohelisem ja taevas sinisem ja mitte keegi ei kandnud kiivreid...
Oo, nostalgia! Ja minu ema rääkis veel seda, kuidas tema lapsepõlves terve noorsugu altpulga ringi kihutas...
Ahjaa. Ja siis oli see kuulus Kokukas... (pilt on siit)
Neid oli meil peres kaks. Üks oli hea ja teine oli selline, mis ei tunnistanud vabakäiku. See tähendab, et pidurdamine oli raskendatud. Kui ma väiksem olin, siis juhtis tädi või keegi ja mina seisin pulgal. Ja kui ma vanemaks sain, siis sõitsin muidugi täitsa ise. Ja kogu aeg tuli kett maha. Ja siis oli veel tädi edev Turist, esimene ratas, millel olid käsipidurid. Ja siis läksid pidurid katki ja siis sai sellest ratas-millel-pole-pidureid. Ja millega siiski sõideti... Praegu vist väga ei julgeks.... See parem kokukas varastati ükskord ujumas käies ära, aga Turist roostetab vist siiani kuuris ja....
Ja-jah rohi oli rohelisem ja nii edasi....
Keegi rääkis mulle sellest, et mingine õmblusmasinate tootja (Singer?) läks pankrotti, sest nende masinad olid nii head, et inimesed ei pidanud neid enam mingi hetk üldse ostma. Sest igas perekonnas oli juba olemas masin, mis pidas vastu põlvkondi (ja peab praegugi). Nüüd ma tunnen lausa süümepiinu, et ma olen ostnud igasugu odavaid asju, mis keskmisest veelgi vähem vastu peavad....
Aga ma kaldusin teemast kõrvale. Rattasõidust pidin ju rääkima. Tahtsin kiidelda, et ka täna sõitsin rattaga. Sõitsin lausa Tähetorni mäest üles. Väga uhke tunne oli. Pärast muidugi hingeldasin kohutavalt, aga tunne oli uhke. Nüüd on vist kevad nii kaugele arenenud, et tänavad on kruusast puhastatud ja ma siiski saan vuhiseda- rulluiskudega :)
Kuna telekas on ka mingi kas-sa-mäletad-millal-sa-elus-teist-korda-rattaga-sõitsid reklaam, siis ma hakkasin selle üle mõtlema ja.. tegelikult ei mäleta küll. Esimene kord päriselt jalgrattaga sõitsin aga sellise legendaarse asjaga nagu Školnik ja siis oli Ereliukas mis kuulus mu vennale, oli pulgaga, raske ja suur. Ja sellega kukkusin ma kraavi, sest jalad ulatusid ju vaevu pedaalideni ja kui tee peal oli väike ebatasasus siis kadus tasakaal. Kukkusin kraavi ja sain hästi poriseks. Ja need olid ajad, mil rohi oli rohelisem ja taevas sinisem ja mitte keegi ei kandnud kiivreid...
Oo, nostalgia! Ja minu ema rääkis veel seda, kuidas tema lapsepõlves terve noorsugu altpulga ringi kihutas...
Ahjaa. Ja siis oli see kuulus Kokukas... (pilt on siit)Neid oli meil peres kaks. Üks oli hea ja teine oli selline, mis ei tunnistanud vabakäiku. See tähendab, et pidurdamine oli raskendatud. Kui ma väiksem olin, siis juhtis tädi või keegi ja mina seisin pulgal. Ja kui ma vanemaks sain, siis sõitsin muidugi täitsa ise. Ja kogu aeg tuli kett maha. Ja siis oli veel tädi edev Turist, esimene ratas, millel olid käsipidurid. Ja siis läksid pidurid katki ja siis sai sellest ratas-millel-pole-pidureid. Ja millega siiski sõideti... Praegu vist väga ei julgeks.... See parem kokukas varastati ükskord ujumas käies ära, aga Turist roostetab vist siiani kuuris ja....
Ja-jah rohi oli rohelisem ja nii edasi....
reede, aprill 18, 2008
Nutt ja hala
Kui selline inimene nagu mina püüab iga hinge eest asjalik olla, siis on vist ette teada, et see üksjagu lörri läheb Õigupoolest peaks selline inimene nagu mina ise ka taipama, et kui ta hakkab kasvõi mingeid esmaseid sabistamise märke välja näitama, siis....
Rahvusraamatukogu, Minni arvuti. Sain vajalikud tekstid valmis, oli vaja ära saata. Tavaliselt ma rõõmustan, et sel arvutil netti pole, täna vastupidi. Sest rahvusraamatukogus on nett ja arvutid, aga ilma USB-pesadeta. Et ikka rohkem idioot olla, siis ma muidugimõista konsultandilt ei küsinud, kas kuskil ka USB-ga arvuteid on. Ei, selle asemel arvasin ma, et tuleb siis ikkagi kodu minna.
Tallinnas on vahemaad pikad, inimesed nagu mina on poolepäevasest töötamisest väsinud. Trollid on abiks. Korralikud inimesed sõidavad piletiga. Lähen sinna, kus ma arvan kioski olevat. Kioskit pole. Lähen järgmisesse peatusesse, ehk on seal? Ei ole. Hea küll, üle tee peatuses on küll kiosk. Lähen sinna - kauba vastuvõtt. Ja lillekioskis muidugi pileteid ei müüda. Kraabin rahakotist viimsed veeringud välja. Olen valmis ostma trolli pealt topelthinnaga piletit. Raha on täpselt 11 kr ja 30 senti*. Ei saa trollipiletit. Ja nii ma siis sammun järgmisesse peatusesse, kus kioskit niikuinii ei ole. Troll tuleb. Astun peale. Lõpuks leian ka ID-pileti ostmise info. Aga ma otsustan et 3-kordset hinda ma küll maksma ei hakka ja nii ma hoopiski kõnnin koju. Suures sabistamises olen ma niikuinii kohutavalt kogukaks läinud. Kõndimine on kasulik...Aga Iroonia on hindamatu!
Kui ma veel paar päeva tagasi Tartus olin, töötas mulle vastu sealne tehnika. Tahtsin Estrit uurida- sattusin vene seadistusega arvuti taha, vahetasin arvutit, sain sellise, kus õ asemel on ] . Kui sa otsid Tammsaare "Tõde ja õigust" (päris tõde ja õigust vist estrist ei leia) siis otsing "t]de ja ]igus" edasi ei aita. Kui oled kaval, siis kirjutad "tammsaare", sest tal on nii tänuväärne nimi - ei mingeid täpitähti. Leidsin pikast kirjete posust lõpuks vajaliku raamatu... Rõõmustasin. Aga enneaegselt. Sest kui sinu nimes š, siis tuleb sekeldusi juurde. Sest kui õ asemel on ] siis š-d ei ole üldse. Ei lastud sisse logida, et raamatut tellida. Õiendati et nimi/parool ei klapi. Sest s pole ju š ja arvutid on selle koha pealt üsna tähenärijad....
Noh, lõpuks said need normaalsed arvutid ka vabaks ja sain ikkagi raamatu tellitud. Muidugi oleksin ma võinud ka vanamoeliselt tellimislipiku täita, aga siis oleksin ma pidanud hakkama oma põhjatust kotist pastakat otsima... Ja kui ma pärastpoole veel laenutusautomaati kasutada tahtsin... no ei teinud koostööd. Kokku jooksis!
Veel halada?
Tartu kliimaga harjununa sain Tallinna meretuultest kohe köha. Vaikses raamatukogusaalis köhimine on aga liialt kõrvatorkav... Uued kingad on teinud koledad villid. Ja juba on kinganina veidi katki...
Aga peale seda hala on natuke parem olla. Lähen nüüd vennale külla...
___
*Ühissõidukist ostes maksab sooduspilet 12 kr.
Rahvusraamatukogu, Minni arvuti. Sain vajalikud tekstid valmis, oli vaja ära saata. Tavaliselt ma rõõmustan, et sel arvutil netti pole, täna vastupidi. Sest rahvusraamatukogus on nett ja arvutid, aga ilma USB-pesadeta. Et ikka rohkem idioot olla, siis ma muidugimõista konsultandilt ei küsinud, kas kuskil ka USB-ga arvuteid on. Ei, selle asemel arvasin ma, et tuleb siis ikkagi kodu minna.
Tallinnas on vahemaad pikad, inimesed nagu mina on poolepäevasest töötamisest väsinud. Trollid on abiks. Korralikud inimesed sõidavad piletiga. Lähen sinna, kus ma arvan kioski olevat. Kioskit pole. Lähen järgmisesse peatusesse, ehk on seal? Ei ole. Hea küll, üle tee peatuses on küll kiosk. Lähen sinna - kauba vastuvõtt. Ja lillekioskis muidugi pileteid ei müüda. Kraabin rahakotist viimsed veeringud välja. Olen valmis ostma trolli pealt topelthinnaga piletit. Raha on täpselt 11 kr ja 30 senti*. Ei saa trollipiletit. Ja nii ma siis sammun järgmisesse peatusesse, kus kioskit niikuinii ei ole. Troll tuleb. Astun peale. Lõpuks leian ka ID-pileti ostmise info. Aga ma otsustan et 3-kordset hinda ma küll maksma ei hakka ja nii ma hoopiski kõnnin koju. Suures sabistamises olen ma niikuinii kohutavalt kogukaks läinud. Kõndimine on kasulik...Aga Iroonia on hindamatu!
Kui ma veel paar päeva tagasi Tartus olin, töötas mulle vastu sealne tehnika. Tahtsin Estrit uurida- sattusin vene seadistusega arvuti taha, vahetasin arvutit, sain sellise, kus õ asemel on ] . Kui sa otsid Tammsaare "Tõde ja õigust" (päris tõde ja õigust vist estrist ei leia) siis otsing "t]de ja ]igus" edasi ei aita. Kui oled kaval, siis kirjutad "tammsaare", sest tal on nii tänuväärne nimi - ei mingeid täpitähti. Leidsin pikast kirjete posust lõpuks vajaliku raamatu... Rõõmustasin. Aga enneaegselt. Sest kui sinu nimes š, siis tuleb sekeldusi juurde. Sest kui õ asemel on ] siis š-d ei ole üldse. Ei lastud sisse logida, et raamatut tellida. Õiendati et nimi/parool ei klapi. Sest s pole ju š ja arvutid on selle koha pealt üsna tähenärijad....
Noh, lõpuks said need normaalsed arvutid ka vabaks ja sain ikkagi raamatu tellitud. Muidugi oleksin ma võinud ka vanamoeliselt tellimislipiku täita, aga siis oleksin ma pidanud hakkama oma põhjatust kotist pastakat otsima... Ja kui ma pärastpoole veel laenutusautomaati kasutada tahtsin... no ei teinud koostööd. Kokku jooksis!
Veel halada?
Tartu kliimaga harjununa sain Tallinna meretuultest kohe köha. Vaikses raamatukogusaalis köhimine on aga liialt kõrvatorkav... Uued kingad on teinud koledad villid. Ja juba on kinganina veidi katki...
Aga peale seda hala on natuke parem olla. Lähen nüüd vennale külla...
___
*Ühissõidukist ostes maksab sooduspilet 12 kr.
kolmapäev, aprill 16, 2008
mineviku-mina, oleviku-mina, tuleviku-mina...
Kõik teevad seda 16-aastasele iseendale nõuandmise mängu. Kirjutasin ka enesele kümme nõuannet. Aga kuna see Universum on nii kole keeruline asi, siis mine tea, ehk juhtub midagi eriskummalist ja siis see 16-aastane Greta näebki seda postitust ja kuna ta usub natuke nõiduesse ja natuke müstikasse ja natuke astroloogiasse, siis äkki ta võtabki neid nõuandeid arvesse ja jätab need tobedad asjad tegemata. Aga kui ta need tegemata jätab, siis on küll väga halvasti. Sest siis poleks mul millestki kirjutada ja midagi meenutada ja elukogemust oleks ka oma vanuse kohta liiga vähe. Või tegelikult- tuleksid igasugu muud äpardused. Sest kümne nõuandega palju ära ei tee...
Masohhist nagu ma olen, mul on nende tobedate ja rumalate seikade pärast isegi veidi hea meel. Vähemalt mingeid põnevaid, mis siis et kohati ebameeldivaid asju olen ma elus (juba) kogenud. Tegelikult see polegi muidugi masohhism, sest see greta, kes elab aastas 2002 (ja siis järgnevalt aastas 2003, 2004...), on mulle ähmaselt tuttav kuju. Umbes aiman kes ta on ja milline aga üldiselt ta seisab mulle päris kaugel ja temaga toimuvat ma väga südamesse ei võta. Aga eks ta on mu eelkäija ja oma maailmavaate ja kogemused olen ma temalt pärinud. Nii et päris ükskõikseks see tema olemasolu mind ei jäta...
Iseenesest huvitab mind palju rohkem tuleviku-greta. Järgmise kümnendi mina. Lihtsalt uudishimulik olen. Mineviku-mina mõned ennustused oleviku-mina kohta on täide läinud. Aga paljuga, mis ma praegu olen, idealistlik mineviku-mina vist ei nõustuks. Huvitav, kuidas oleviku-mina ennustused tuleviku-mina kohta ka täide lähevad?
Ja kõige rohkem huvitab mind siiski oleviku-greta. Tahaks muidugi põgeneda tinglikku tuleviku ja lihtsalt näha, kuidas see ja teine asi laheneb. Lihtsalt uudishimust oleks hea end kuskilt kaugelt ja kõrgelt vaadata. Tegelikult on raske ja kohati frustreeriv olevikus tegutseda ja otsustada, teadmata kuhu see välja viib. Aga põnev ka, mis seal salata...
Masohhist nagu ma olen, mul on nende tobedate ja rumalate seikade pärast isegi veidi hea meel. Vähemalt mingeid põnevaid, mis siis et kohati ebameeldivaid asju olen ma elus (juba) kogenud. Tegelikult see polegi muidugi masohhism, sest see greta, kes elab aastas 2002 (ja siis järgnevalt aastas 2003, 2004...), on mulle ähmaselt tuttav kuju. Umbes aiman kes ta on ja milline aga üldiselt ta seisab mulle päris kaugel ja temaga toimuvat ma väga südamesse ei võta. Aga eks ta on mu eelkäija ja oma maailmavaate ja kogemused olen ma temalt pärinud. Nii et päris ükskõikseks see tema olemasolu mind ei jäta...
Iseenesest huvitab mind palju rohkem tuleviku-greta. Järgmise kümnendi mina. Lihtsalt uudishimulik olen. Mineviku-mina mõned ennustused oleviku-mina kohta on täide läinud. Aga paljuga, mis ma praegu olen, idealistlik mineviku-mina vist ei nõustuks. Huvitav, kuidas oleviku-mina ennustused tuleviku-mina kohta ka täide lähevad?
Ja kõige rohkem huvitab mind siiski oleviku-greta. Tahaks muidugi põgeneda tinglikku tuleviku ja lihtsalt näha, kuidas see ja teine asi laheneb. Lihtsalt uudishimust oleks hea end kuskilt kaugelt ja kõrgelt vaadata. Tegelikult on raske ja kohati frustreeriv olevikus tegutseda ja otsustada, teadmata kuhu see välja viib. Aga põnev ka, mis seal salata...
kolmapäev, aprill 09, 2008
värvilised iroonilised kalad ja räimkrokodillid
Ma nägin süzee poolest küllalt igavat, aga muidu väga nauditavat und. Nii palju kirkaid värve pole ma ammu näinud. Me elasime merevees ja meil olid akvaariumis mageveekalad (vesi akavaariumis oli küllap siis ka mage vesi) ja need mageveekalad kasvasid akvaariumis suurteks ja ujusid me ümber ringi. Aga nad kadusid kiiresti ära. Emal oli varutud palju pisikesi kalu, kes akvaariumisse pannes kiiresti suureks (ja kirkaks ) kasvasid. Aga need pisikesed kalad tahtsid oma "puuridest" välja, kippusid soolasesse vette, kus neist said kalade asemel mingid mullikogumid. Meil oli ka krokodilli-"vastseid". Need kasvasid ka soolases vees edukalt kui neid praetud räimedega toideti. Isegi liiga edukalt. Toitsin kolme krokodilli ja need kasvasid nii suurteks, et mul hakkas hirm. Kui ehk laksavad oma lõuad kokku ja mõni mu jäse lõugade vahele jääb... Otsustasin vähemalt ühe krokodilli maha müüa. Tirisin ebaloomulikult pika sabaga krokodilli veest välja. Veest väljas olles, kahanes krokodill palju pisemaks, aga poisil kes krokodilli osta tahtis, oli ikkagi liiga väike akvaarium. Üritasin seda talle seletada, aga ta ei saanud sellest paraku aru... Siis algas juba teine uni, kus ma tahtsin meeleheitlikult netist rongide sõiduplaani vaadata. Millegipärast tuli seda teha hot.ee lehel. Aga nagu unes ikka, ei saanud ma hakkama nii elementaarse asjaga, nagu on punkti trükkimine. tuli hotee või ho.tee ja sellepärast ma ei saanudki rongide sõiduplaani teada...
Tegelikult tahtsin kirjutamise mõneks ajaks maha jätta. Aga kui sa oled mitu aastat regulaarselt teksti tootnud, siis on halvast harjumusest raske lahti saada. Tuleks see kirjutamisenergia ühe teise teksti tootmisesse suunata....
Kartsin, et preili Iroonia on mind maha jätnud. Aga eile ilmutas ta end ometi. Siis, kui olin ta juba täiesti unustanud. Piret pidas nimelt plaani hakata pidama lugemispäevikut RM-i kohta, mille saaks hiljem täidetuna (koos joonistustega) esitada oma juhendajale. Sellist lugemispäevikut saab osta Greifi raamatupoest. Hinda unustasin vaadata....
Järelikult on hullumeelne sessimeeleolu kohale jõudnud. Varakult ja ilma eksamiteta. Aga peasi, et meeleolugi on! Tegelikult ongi kõik iroonia ning absurd ja kõik, mida ma ütlen, kipub vägisi klišeeks. Murphy möllab niikuinii...
Tuleb teha pisike pause....
Tegelikult tahtsin kirjutamise mõneks ajaks maha jätta. Aga kui sa oled mitu aastat regulaarselt teksti tootnud, siis on halvast harjumusest raske lahti saada. Tuleks see kirjutamisenergia ühe teise teksti tootmisesse suunata....
Kartsin, et preili Iroonia on mind maha jätnud. Aga eile ilmutas ta end ometi. Siis, kui olin ta juba täiesti unustanud. Piret pidas nimelt plaani hakata pidama lugemispäevikut RM-i kohta, mille saaks hiljem täidetuna (koos joonistustega) esitada oma juhendajale. Sellist lugemispäevikut saab osta Greifi raamatupoest. Hinda unustasin vaadata....
Järelikult on hullumeelne sessimeeleolu kohale jõudnud. Varakult ja ilma eksamiteta. Aga peasi, et meeleolugi on! Tegelikult ongi kõik iroonia ning absurd ja kõik, mida ma ütlen, kipub vägisi klišeeks. Murphy möllab niikuinii...
Tuleb teha pisike pause....
teisipäev, aprill 01, 2008
rüperaal, tral-lal-laa
Rahvatarkus keelab vanasse kaevu sülitada enne kui uus valmis on. Aga kas uued kingad kaitsmise tarvis tohib osta enne reaalselt bakatöö kirjutamise algust? Mina pole uusi kingi ostnud. Ma ei mäleta , kes mulle rääkis, et keegi nii teinud oli. Naljaga pooleks muidugi. Ma vähemalt loodan. Aga kas illusioon sellest, et kui ma saan kuskilt endale läptopi, siis õnnestub mul raamatukogus istuda ja palju efektiivsemalt oma lõputööd teha? Vaevalt, et üks järjekordne tehnoloogiline protees mind soodustada minu hukatust või pääsemist. Aga platseeboefekti ei tasu alahinnata.
Sebisin endale laenuks Minni vana rüperaali* (kas pole kaunis sõna) ja olen raamatukogus juba tükka aega usinat nägu teinud. Ja mitte ainult nägu teinud. Ka sõrmed- silmad on usinasti ametis olnud. Protees näikse tõesti aitavat. Aga täna on alles esimene päev ja ma ei välista, et ma siiski hukkuda võin. Võtta enesele vastutus, et saan hakkama oleks küll veidi kergemeelne. Parem ma ei luba midagi, eksole? Aga protees tõesti töötab. Või on kas olnud hoopis ühest teisest platseebost? Minni söötis mulle sisse mingit ajurohtu, mis tema ajurakud kihutama pani ja mis Anneli jällegi oksendama ajas. Niisiis- nüüd on mul vaja imetablette ja sülearvutit ja siis olen omadega mäel (kingad on muide juba olemas). Ahnusehoos käisin ka isiklikku sülearvutit juba noolimaski. Ilus, tore ja must. Aga kolm aastat 600kr kuus maksta käib mulle vist siiski üle jõu...
Või kui iga kuu üks tobe kirjatükk avalikustada? Ahnus võib teha üpris töökaks....
Aga kõht on tühjavõitu ja ilm on palav (vähemalt hommikupoolikul oli). Olen ka küllat jabur-väsinud. Niisiis, mina lähen nüüd raamatukogust ää (et homme tagasi tulla muidugi) ja saan kokku oma "järjekordse elu armastusega" et veenda teda koos minuga veidi keha kinnitama või vähemalt jäätist limpsima ja siis päris õhtul juba on traditsiooniline teisipäev kirjanduse majas...
Nalja pole täna veel saanud. Ma loodan, et keegi sul-on-püksilukk-lahti nalju ei tee ka. Need ärritavad mind tohutult. Tahtsin hiljuti loet raamatutest kirjutada. Ei jõua. Aga järgmine kord siis....
__
* rüperaal tähendab sülearvutit, otseloomulikult
Sebisin endale laenuks Minni vana rüperaali* (kas pole kaunis sõna) ja olen raamatukogus juba tükka aega usinat nägu teinud. Ja mitte ainult nägu teinud. Ka sõrmed- silmad on usinasti ametis olnud. Protees näikse tõesti aitavat. Aga täna on alles esimene päev ja ma ei välista, et ma siiski hukkuda võin. Võtta enesele vastutus, et saan hakkama oleks küll veidi kergemeelne. Parem ma ei luba midagi, eksole? Aga protees tõesti töötab. Või on kas olnud hoopis ühest teisest platseebost? Minni söötis mulle sisse mingit ajurohtu, mis tema ajurakud kihutama pani ja mis Anneli jällegi oksendama ajas. Niisiis- nüüd on mul vaja imetablette ja sülearvutit ja siis olen omadega mäel (kingad on muide juba olemas). Ahnusehoos käisin ka isiklikku sülearvutit juba noolimaski. Ilus, tore ja must. Aga kolm aastat 600kr kuus maksta käib mulle vist siiski üle jõu...
Või kui iga kuu üks tobe kirjatükk avalikustada? Ahnus võib teha üpris töökaks....
Aga kõht on tühjavõitu ja ilm on palav (vähemalt hommikupoolikul oli). Olen ka küllat jabur-väsinud. Niisiis, mina lähen nüüd raamatukogust ää (et homme tagasi tulla muidugi) ja saan kokku oma "järjekordse elu armastusega" et veenda teda koos minuga veidi keha kinnitama või vähemalt jäätist limpsima ja siis päris õhtul juba on traditsiooniline teisipäev kirjanduse majas...
Nalja pole täna veel saanud. Ma loodan, et keegi sul-on-püksilukk-lahti nalju ei tee ka. Need ärritavad mind tohutult. Tahtsin hiljuti loet raamatutest kirjutada. Ei jõua. Aga järgmine kord siis....
__
* rüperaal tähendab sülearvutit, otseloomulikult
kolmapäev, märts 26, 2008
fifteen feet of pure white snow
Ometi on mul põhjust sellele laulule viidata ;)
Lumi sajab praegu ülespidi, muide. Ja viimaks ometi sai "Flandria päevik" läbi.
Eile hakkasim ma koju tulema ja mõtlesin igasugu mõtteid ja väga "kevadisi" mõtteid kusjuures. Tundsin kergelt seda emotsiooni, mis kõigis neis lauludes. Ma olen alati arvanud, et see on üks ülimalt tore ja eufooriline tunne- ja seda ta kahtlemata ongi- aga hirmutav ka ja ma tahaksin selle tunde eest ära joosta. Metsa puu otsa või ükskõik kuhu, kus ainult varju leiaks....
Ma olen otsustamise edasi lükanud. Ei jookse, ei alistu ka. Eks näis, mis edasi saab.
Bussis koju sõites kuulasin Etta Jamesi "At Lasti". Pole päris see, aga pole sellest väga kaugel ka...
teisipäev, märts 25, 2008
kevadeootus
Kevad tähendab värve. Kuigi puud on veel raagus, maas on lumi ja pori, on juba tunda kevadisi värve. Eile jõudsin koju just päikse loojumise hetkel. Tulekera oli just pooleldi silmapiiri taha kadunud. Need loojangu värvid olid eile hoopis teistsugused, hoopis kevadisemad. Miski pole rohkem klišee kui päikeseloojang (foto- ja maalikunstis on see eriti ületarvitatud motiiv) aga rõõmustav on see siiski. Klišee ja besee, aga ilus ja nummi.
Paar hetke hiljem oli juba hämar. Seda müstilisemalt mõjus see asfaltil vohavama hakanud sammal. Hämarus, roheline sammal segunenud asfalti halliga. Millegipärast on see minu jaoks ilus värvikombinatsioon. Veel mõned hetked hiljem oli juba päris hämar. Ja taevas oli just seda värvi, nagu mulle enim meeldib- sügavsinine. Talv on visa lahkuma, aga värvid on juba teistsugused. Ja sellepärast olen ma juba peaaegu täiesti kevadine: lollakas ja eufooriline. Nagu iga aasta. Mäletan, kuidas Brita eelmine aasta kangekaelselt vaat et poole talveni kõigest kampsuni väel ringi käis. Küllap ta protesteeris suve hääbumise vastu. Mina olen aga see, kes poolest talvest kevadiselt riietuma hakkab. Sest mina protesteerin kevade hilinemise vastu....
Ma hakkasin mõtlema, et võibolla tuleks lõpetada see oma rumaluse varjamine. Tuleks ehk ausalt tunnistada, et ma olengi rumal. Püüdlen tarkuse poole, aga olen ikkagi rumal. Nagu me kõik. Aga ma tahaks loota, et nende (vähemalt näiliselt) targemate inimeste seltskonnas viibides hakkab lõpuks midagi mulle ka külge. Paradoksaalsel kombel on see oma rumaluse mõistmine väga värskendav. Kuni see kogemus veel on värske muidugi. Eile vilksatas korraks mingi ideaal, milleni on muidugi tohutult pikk tee ja milleni ma võibolla kunagi ei jõua, aga...ta vähemalt vilksatas ja on kuhu poole komberdada. Aga kui ma ütlen välja, et ma olen loll, kas see ei ole siis mingi allaandmineenese ja väljavabandamine ? Äkki peaks ikka teesklema, et ma vähemalt midagigi tean?
Hiljuti nägin ma unes suusatamist. Oli vaja kuskile minna ja sattusin ühte eriti kitsa peatänavaga pisikesesse külla, mis asus eriti kitsal poolsaarel. Minu suusad olid tõelised muuseumieksponaadid, ukerdasin nendega seal tänaval ja uued uhked autod ei pääsenud minust mööda. Ma ei jõudnudki sinna, kuhu minna tahtsin, eksisin hoopis ära. Siis olin kaaslastega ühe hotelli fuajees. Pidime üles leidma ühe teise hotelli, mille orginaalnime ma ei mäleta, aga unekeelest eesti keelde tõlgituna oli see "Must heeringas". Ülesleidmise korral ootas meid suur auhind. Näppasin administraatori letilt piparmündikreemitäidisega šokolaadikomme ja uurisin sõpradega kaarti. Otsisime "Musta heeringat", aga see jäi leidmata, sest ärkasin enne üles. Unenägusid ei ole ma veel kontrollima õppinud (ma pole sellega enam mõnda aega tegelenud) aga see pidev unenägude üleskirjuamine- ümberjutustamine on viinud selleni, et mõtlen keset unenägu kui tore see unenägu on ja kuidas ma sellest üles ärgates teistele rääkida saan.
Üldiselt ei huvita teiste unenäod mitte kedagi (kui nad just eriti ebatavalised pole), aga mina topin neid ikka kangekaelselt oma blogisse. Minu blogi- teen mis tahan! Nänänää!
Kuulan Bachi, ilmselt sain Flandria päevikust mõjutatud. Nüüd lähen keedan teed. Ja siis tuleb mul end kokku võtta ja tööle asuda. Kuigi tegelikult tahaksin läbi lugeda "Puudutuse" ja "Nemad kaks". Siis saaks ka vestlusest osa võtta...
Ma ei oska enam sissekannetele pealkirju panna....
Paar hetke hiljem oli juba hämar. Seda müstilisemalt mõjus see asfaltil vohavama hakanud sammal. Hämarus, roheline sammal segunenud asfalti halliga. Millegipärast on see minu jaoks ilus värvikombinatsioon. Veel mõned hetked hiljem oli juba päris hämar. Ja taevas oli just seda värvi, nagu mulle enim meeldib- sügavsinine. Talv on visa lahkuma, aga värvid on juba teistsugused. Ja sellepärast olen ma juba peaaegu täiesti kevadine: lollakas ja eufooriline. Nagu iga aasta. Mäletan, kuidas Brita eelmine aasta kangekaelselt vaat et poole talveni kõigest kampsuni väel ringi käis. Küllap ta protesteeris suve hääbumise vastu. Mina olen aga see, kes poolest talvest kevadiselt riietuma hakkab. Sest mina protesteerin kevade hilinemise vastu....
Ma hakkasin mõtlema, et võibolla tuleks lõpetada see oma rumaluse varjamine. Tuleks ehk ausalt tunnistada, et ma olengi rumal. Püüdlen tarkuse poole, aga olen ikkagi rumal. Nagu me kõik. Aga ma tahaks loota, et nende (vähemalt näiliselt) targemate inimeste seltskonnas viibides hakkab lõpuks midagi mulle ka külge. Paradoksaalsel kombel on see oma rumaluse mõistmine väga värskendav. Kuni see kogemus veel on värske muidugi. Eile vilksatas korraks mingi ideaal, milleni on muidugi tohutult pikk tee ja milleni ma võibolla kunagi ei jõua, aga...ta vähemalt vilksatas ja on kuhu poole komberdada. Aga kui ma ütlen välja, et ma olen loll, kas see ei ole siis mingi allaandmineenese ja väljavabandamine ? Äkki peaks ikka teesklema, et ma vähemalt midagigi tean?
Hiljuti nägin ma unes suusatamist. Oli vaja kuskile minna ja sattusin ühte eriti kitsa peatänavaga pisikesesse külla, mis asus eriti kitsal poolsaarel. Minu suusad olid tõelised muuseumieksponaadid, ukerdasin nendega seal tänaval ja uued uhked autod ei pääsenud minust mööda. Ma ei jõudnudki sinna, kuhu minna tahtsin, eksisin hoopis ära. Siis olin kaaslastega ühe hotelli fuajees. Pidime üles leidma ühe teise hotelli, mille orginaalnime ma ei mäleta, aga unekeelest eesti keelde tõlgituna oli see "Must heeringas". Ülesleidmise korral ootas meid suur auhind. Näppasin administraatori letilt piparmündikreemitäidisega šokolaadikomme ja uurisin sõpradega kaarti. Otsisime "Musta heeringat", aga see jäi leidmata, sest ärkasin enne üles. Unenägusid ei ole ma veel kontrollima õppinud (ma pole sellega enam mõnda aega tegelenud) aga see pidev unenägude üleskirjuamine- ümberjutustamine on viinud selleni, et mõtlen keset unenägu kui tore see unenägu on ja kuidas ma sellest üles ärgates teistele rääkida saan.
Üldiselt ei huvita teiste unenäod mitte kedagi (kui nad just eriti ebatavalised pole), aga mina topin neid ikka kangekaelselt oma blogisse. Minu blogi- teen mis tahan! Nänänää!
Kuulan Bachi, ilmselt sain Flandria päevikust mõjutatud. Nüüd lähen keedan teed. Ja siis tuleb mul end kokku võtta ja tööle asuda. Kuigi tegelikult tahaksin läbi lugeda "Puudutuse" ja "Nemad kaks". Siis saaks ka vestlusest osa võtta...
Ma ei oska enam sissekannetele pealkirju panna....
pühapäev, märts 23, 2008
mina ja tehnika- love and hate
Inglise keeles viidatakse autodele ja laevadele kui shedele. Ei tea, kuidas on lood arvutite ja muu tehnikaga, aga minu käes kipub tehnika küll kohutaval kombel diivatsema. Ja diivatsemist ma ei salli - lähen kohutavalt närvi ja tahan lõhkuma hakata. Kahjuks pole minu tehnika nõukogudeaegne toodang ja peksmisest vist kasu poleks.Kõigepealt diivatses printer. Ma panin talle nimeks Munk, aga tema on hoopis Debiil, tuleb välja. Mis juhtub siis, kui ma tahan olla keskkonnasõbralik ja paberit säästa ja printida kahele poole? Juhtub see, et olen eriti ebakeskkonnasõbralik, sest Debiilne munk hakkab "print on both sides" käsu peale teksti printima kuskilt keskelt. Kui ma selle käsu ära tühistan, jätkab ta järjekindlalt oma ebalineaarse nägemuse elluviimist. Siis kiilub paber kinni. Ja siis on mul viis lehekülge praaki, mida ma isegi joonistamiseks kasutada ei saa. Ja kõik see juhtub muidugi vahetult enne seda, kui mul on vaja seminari oma ettekannet esitama tormata.
Fotoka diivatsemine on vananenud uudis. Närvidele käib siiski. Kõik huvitavad stseenid, näiteks hakk ja Törley pudel kõrvuti elektrikapil Riia maanteel, jäävad jäädvustamata, sest fotokas ainult põriseb ja suriseb ja pilti mitte ei tee. Olen üritanud olla kannatlik, aga ta ajab mul närvi nii mustaks, et tahaksin vahel ta lihtsalt asfaltile visata ja siis tema otsas trampida. Aga ma ei saa vanasse kaevu sülitada- uut pole kuskilt võtta. Vahel ta ju pildistab ka....
Eile hakkas läptop nõmetsema. Istusin MSN-s ja kirjutasin mingit lausekest kui järsku enter nupp enam ei töödanud. Vajutasin enterit ja selmet tekst ära saata, vahetus aknas vaid rida. Panin msni kinni, logisin uuesti sisse. MSN pistis kisama, et parool on vale. No ei olnud vale! Proovisin siis Mozilla kaudu hotmaili minna ja mida ma näen: kui vajutan punkti tuleb koolon, kui vajutan caps locki sisse tulevad väikesed tähed, vajutan caps locki välja, tulevad suured tähed. Tegin restardi, aga arvuti diivatses edasi. Nõudsin uut restarti ja tema- lihtsalt ignoreeris mind.
Lõpuks sain restardi tehtud ja arvuti normaalseks....Äkki ta arvas, et selline omavoliline klaviatuuri paigutuse ümbervahetamine on tohutult naljakas? No ei ole ju....See on lihtsalt julm!
Minu oma arvuti on aga dementseks muutumas. Puhastasin kõvaketta ära nii hästi kui oskasin.Tegin defragmentationi, viiruseskänni, Adaware skänni, kustutasin tohutult pildi- ja muusikakraami. Ja ikka ta venib nagu tigu ja iniseb, et virtual memory'st on puudus...
Igasugustest programmidest ma parem ei räägigi. Küll hädaldab Skype, küll MSN; Wordi kirjaklamber on kõige tüütum tegelane üldse ja Wordi AutoFormat on lausa saatanast!
Sellest, kuidas me Piretiga kahasse koopiamasinaga mässasime, saab lugeda ühes vanas sissekandes....
Mina ei armasta tehnikat ja tehnika ei armasta mind. Aga tehnika ongi alati riukalik. Sest telefoni aku saab ikka tühjaks siis, kui sul on vaja teha terve kuu kõige olulisem kõne. Auto hakkab koledat häält tegema siis, kui sul on vaja linnast välja sõita, internet läheb ära siis, kui webCT testi sooritamise tähtaeg lõppeb kahe tunni pärast (mis on moraal, pole vist vaja öelda...) jne jne
Ja samas ma ei oskagi enam elada ilma oma mp3-mängijata, ilma internetita on ka raske...
Love and hate....
kolmapäev, märts 19, 2008
kirjutamisest
Hommikul nägin järjekordselt unes ühte veidrat WC-d (meie ühikaboks, veljesto wc duubeldatud versioon ja kümme potti lisaks) ning seda, kuidas ma väga lobedalt mingisugust jutustust või laua romaani kirjutasin. Silmade avades oli kogu see suurepärane sõnakunstiteos muidugi ära kadunud.
Päriselt on nii, et kirjutamise asemel peseksin ma parem pesu või toidunõusid, tõstaksin kasvõi hantleid ja viimases hädas isegi koristaksin. Seda ma olengi teinud. Vähemalt arvutimängude mängimine asendustegevusena on taandumas. Pisitasa (ps: tõesti pisitasa) tegelen selle asemel omal käel esperanto õppimisega. See vähemalt tundub veidi intelligentsema asendustegevusena.
Lugeda on endiselt tore, aga ikka seda, mida otseselt vaja pole. Nii palju tahtejõudu mul oli (uskumatu!) , et "Flandria päevik" väga vastumeelselt käest panna ja oma tänase ettekande tekst üle vaadata.
Eilne "trikoovoor" kujunes päris menukaks. Osaliste käed ja häälekesed värisesid, aga pildid ja kommentaarid said ära esitatud ning meid ei lintšitudki ära. Tore. Nüüd on kirjandusmajas ka teisel pool saali äraoldud ja hirm teatud asjade suhtes jälle veidi väiksem. ja mõne asja suhtes üleüldiselt jälle hoopis suurem. Näiteks see, et trükitud sõna jääb alles. Viimasel ajal on see lihtlabane tõde mind igal pool saatnud ja lausa painanud. Vastumeelselt olen endale nüüd teadvustanud seda, et nii see ongi ja -isver- ongi inimesi, kes neid sõnu loevad. Oh häda- ma pean hakkama mõtlema, mida ma suust/näppudest välja ajan! Mõnel helgemal hetkel on mul olnud illusioon, et nii see ongi.
Kas varemolnu pärast peaks häbi tundma? Küll me eile Piretiga alles naersime mõeldes sellele, kuidas me eelmine (või lausa üle-eemine?) aasta oma nn luulekogu nikerdasime ja kuidas me seda siis laiali jagasime. Kui keegi praegu neid kritiseeriks, kas ma siis tunneksin end puudutatuna? Tundub, et ma olen tolleaegsest kirjutaja-minast nii kaugel, et ükstapuha. Aga samas- mine sa tea. Äkki kargab ikkagi hinge...Mingi edevus, kes võib haavuda, on ju olemas.
Mitu korda olen ma seda blogi tahtnud ära kustudada? Liiga mitu korda, et mäletada. Ja samas on minus mingi kangekaelsus ja masohhistlikud-pedagoogilised kalduvused: vaata nüüd ise milline sa oled! Ära loo illusioone, et 20-aastaselt olid sa jube tark ja eriline. Loe neid vanu blogitekste ja ära ülbitse :) Noh, blogi saab ära kustudada küll vähemalt teoreetiliselt. Aga kõik need muud jubedused...
Räägime parem millestki muust :)
Hiljem....
Päriselt on nii, et kirjutamise asemel peseksin ma parem pesu või toidunõusid, tõstaksin kasvõi hantleid ja viimases hädas isegi koristaksin. Seda ma olengi teinud. Vähemalt arvutimängude mängimine asendustegevusena on taandumas. Pisitasa (ps: tõesti pisitasa) tegelen selle asemel omal käel esperanto õppimisega. See vähemalt tundub veidi intelligentsema asendustegevusena.
Lugeda on endiselt tore, aga ikka seda, mida otseselt vaja pole. Nii palju tahtejõudu mul oli (uskumatu!) , et "Flandria päevik" väga vastumeelselt käest panna ja oma tänase ettekande tekst üle vaadata.
Eilne "trikoovoor" kujunes päris menukaks. Osaliste käed ja häälekesed värisesid, aga pildid ja kommentaarid said ära esitatud ning meid ei lintšitudki ära. Tore. Nüüd on kirjandusmajas ka teisel pool saali äraoldud ja hirm teatud asjade suhtes jälle veidi väiksem. ja mõne asja suhtes üleüldiselt jälle hoopis suurem. Näiteks see, et trükitud sõna jääb alles. Viimasel ajal on see lihtlabane tõde mind igal pool saatnud ja lausa painanud. Vastumeelselt olen endale nüüd teadvustanud seda, et nii see ongi ja -isver- ongi inimesi, kes neid sõnu loevad. Oh häda- ma pean hakkama mõtlema, mida ma suust/näppudest välja ajan! Mõnel helgemal hetkel on mul olnud illusioon, et nii see ongi.
Kas varemolnu pärast peaks häbi tundma? Küll me eile Piretiga alles naersime mõeldes sellele, kuidas me eelmine (või lausa üle-eemine?) aasta oma nn luulekogu nikerdasime ja kuidas me seda siis laiali jagasime. Kui keegi praegu neid kritiseeriks, kas ma siis tunneksin end puudutatuna? Tundub, et ma olen tolleaegsest kirjutaja-minast nii kaugel, et ükstapuha. Aga samas- mine sa tea. Äkki kargab ikkagi hinge...Mingi edevus, kes võib haavuda, on ju olemas.
Mitu korda olen ma seda blogi tahtnud ära kustudada? Liiga mitu korda, et mäletada. Ja samas on minus mingi kangekaelsus ja masohhistlikud-pedagoogilised kalduvused: vaata nüüd ise milline sa oled! Ära loo illusioone, et 20-aastaselt olid sa jube tark ja eriline. Loe neid vanu blogitekste ja ära ülbitse :) Noh, blogi saab ära kustudada küll vähemalt teoreetiliselt. Aga kõik need muud jubedused...
Räägime parem millestki muust :)
Hiljem....
pühapäev, märts 16, 2008
niisama
Ilm on tobe. Alles kesknädalal loobusin mantlist ja keksisin ringi oma toredas velvetjakikeses ja tundsin, et kevad ongi südamesse tulnud. Eile sadas aga mingit vihma ja lume ristsugutist ja täna sadas vist lausa päris ehtsat lund. Nüüd on vähemalt siin Tallinnas küll maapind lumekirju. Märtsi keskel :( Suvist sooja tahan ma muidugi ilmselgest edevusest: tahan oma seelikuid kanda ja Halensis on õige mitu ilusat kleiti, mida ihaldada.
Möödunud nädal oli kohutavalt unine. Bussides magamine mulle siiski ei sobi. Iga pidurdus ja nõksak teekonnal Tallinn-Peterburi-Tallinn-Tartu äratas üles. Mingist täisväärtuslikust unest ei saa ju rääkida. Ja siis oli seltsielu ja siis oli kolmapäeval poole kaheksane buss Mäole. Ja nii edasi....Unisus kestab ja homme olen vist ikka veel imelik.
Elu on huvitav. Võibolla isegi liialt huvitav. Kirjutada saab siis, kui on aega mõelda ja meenutada. Kui on aega pisiajadeks....Praegu toimub nii palju. Olen aru saanud, kuidas üksiolemine on minu jaoks sama oluline nagu hapnik. Seltskonda armastan ka, aga (nagu kõigil niikuinii teada) tasakaalu on vaja. Praegu on asi läinud tasakaalust välja ja ma tahaksin kuhugi üksildusse põgeneda. Ja samas on ümberringi toimuv nii põnev, et ükskõik sellest tasakaalutundest!
Oli naiivne mõte, et jään pooleks nädalaks Tallinna isolatsiooni, aga Tartus on nii palju toimumas, et see mõte tuli küll maha matta. Aga veini ma enam juua ei viitsi!
Nüüd on mul suur dilemma- kas võtta end kokku ja roomata viiesele rongile? Või laiselda edasi ja minna kaheksasele rongile? Või üldse hommikusele rongile ja otse seminari?
Möödunud nädal oli kohutavalt unine. Bussides magamine mulle siiski ei sobi. Iga pidurdus ja nõksak teekonnal Tallinn-Peterburi-Tallinn-Tartu äratas üles. Mingist täisväärtuslikust unest ei saa ju rääkida. Ja siis oli seltsielu ja siis oli kolmapäeval poole kaheksane buss Mäole. Ja nii edasi....Unisus kestab ja homme olen vist ikka veel imelik.
Elu on huvitav. Võibolla isegi liialt huvitav. Kirjutada saab siis, kui on aega mõelda ja meenutada. Kui on aega pisiajadeks....Praegu toimub nii palju. Olen aru saanud, kuidas üksiolemine on minu jaoks sama oluline nagu hapnik. Seltskonda armastan ka, aga (nagu kõigil niikuinii teada) tasakaalu on vaja. Praegu on asi läinud tasakaalust välja ja ma tahaksin kuhugi üksildusse põgeneda. Ja samas on ümberringi toimuv nii põnev, et ükskõik sellest tasakaalutundest!
Oli naiivne mõte, et jään pooleks nädalaks Tallinna isolatsiooni, aga Tartus on nii palju toimumas, et see mõte tuli küll maha matta. Aga veini ma enam juua ei viitsi!
Nüüd on mul suur dilemma- kas võtta end kokku ja roomata viiesele rongile? Või laiselda edasi ja minna kaheksasele rongile? Või üldse hommikusele rongile ja otse seminari?
teisipäev, märts 11, 2008
paar sõna Peterburist
Peterburi oli väga tore. Suurlinnades hulkumine mulle meeldib. Poleks viisat tarvis läheks kohevarsti tagasi. Tegelikult ei näe nädalavahetusega mitte miskit. Isegi muuseumitesse eriti ei jõudnud. Rohkem lihtsalt tänavad, kanalid, sillad ja ehitised. Ja loomulikult inimesed. Sest just suurlinnas näeb inimesi. Üks lõik Nevski prospektist sai vaat et pähe õpitud. Käisime kogu aeg jala ning mööda Nevskit. Jala käia on tore, aga aeganõudev. Nii ma siis kauaigatsetud Ermitaaži ei jõudnudki. Neelasin alla pettumusepisarad ja vaatasin hoopis Peeter-Pauli kindlust. (Ermitaaži jaoks tuleks teha omaette reis niikuinii).
Pilte ka eriti ei teinud. Fotokas streigib ja tuju ei olnud. Mõned klõpsud ikka. Üsna suvalised stseenid aga mulle endale rohkemütlevad kui kõik need turistipoosed. Kõige huvitavam oli tegelikult röntgenimasinal tukkuv kass vene piiripunktis. Aga piiripunktis ma niikuinii fotokat välja tõmmata ei julgenud.
Tekstid on igal pool. Ka Peterburis. Veerisin siltidelt vene keelt. Eriti palju nalja tegi "Eлки- палки" nimeline restoran. (muide, kus see täppidega vene "e" end peidab?) Vahepeal suutsin ka kaks-kolm sõna vene keelt rääkida ka. Inglise keeles tunnen end siiski turvalisemalt. Isegi Venemaal. Studentka ja harašo ja spasiiba ongi enamvähem kõik mis ma öelda suudan. Kui ma rohkem ütlesin, eeldasid nad, et ma saan aru ja rääkisid rohkem, kui ma aru sain :D
Metrooga ma kahjuks ei sõitnud. Aga jala käimine on tore. Põnev kogemus oli tulla kl 7 hommikul bussilt maha, ja hakata enda arust õiges suunas kõndima. Kõndisin ja püüdsin mitte turist välja näha, sest hommikupimeduses ja- tühjuses ei tundu see just kõige targema teona. Kõndisin ja linn muutus. Vahepeal oli liiklust ja maju ja vahepeal oli täielik mahajäetus, mingi raudteesilla ehitus. Siis oli jälle liiklust, mingi raudteemajake ja koer. Mulle vastutulev mees silitas teda ja koer oli rahul. Mina möödusin koerast ja koer pistis kisama. Koer-ksenofoob. Olin surmani ehmunud, aga koer kartis mind rohkem kui mina teda ja ma sain tast lahti. Lõpuks oli päris-linn, liiklus ja veidi hilisem hommikutund. Hotell ja kerge puhkus ja raskevõitu seljakotist lahti saamine. Õhtul oli Armeenia restoran. Toit oli maitsev, aga venemaa restoranides lastakse ikka kohutavat muusikat. Natuke kummalis-kodune oli ka : miljon roosi ja muu säärane tümakas. Hästi valjusti loomulikult :)
Veel esinesid Kaasani ja Iisaku katedraalid, Ermitaaž ja Admiraliteedihoone, Peeter-Pauli kindlus, Neeva...
Pilte ka eriti ei teinud. Fotokas streigib ja tuju ei olnud. Mõned klõpsud ikka. Üsna suvalised stseenid aga mulle endale rohkemütlevad kui kõik need turistipoosed. Kõige huvitavam oli tegelikult röntgenimasinal tukkuv kass vene piiripunktis. Aga piiripunktis ma niikuinii fotokat välja tõmmata ei julgenud.
Tekstid on igal pool. Ka Peterburis. Veerisin siltidelt vene keelt. Eriti palju nalja tegi "Eлки- палки" nimeline restoran. (muide, kus see täppidega vene "e" end peidab?) Vahepeal suutsin ka kaks-kolm sõna vene keelt rääkida ka. Inglise keeles tunnen end siiski turvalisemalt. Isegi Venemaal. Studentka ja harašo ja spasiiba ongi enamvähem kõik mis ma öelda suudan. Kui ma rohkem ütlesin, eeldasid nad, et ma saan aru ja rääkisid rohkem, kui ma aru sain :D
Metrooga ma kahjuks ei sõitnud. Aga jala käimine on tore. Põnev kogemus oli tulla kl 7 hommikul bussilt maha, ja hakata enda arust õiges suunas kõndima. Kõndisin ja püüdsin mitte turist välja näha, sest hommikupimeduses ja- tühjuses ei tundu see just kõige targema teona. Kõndisin ja linn muutus. Vahepeal oli liiklust ja maju ja vahepeal oli täielik mahajäetus, mingi raudteesilla ehitus. Siis oli jälle liiklust, mingi raudteemajake ja koer. Mulle vastutulev mees silitas teda ja koer oli rahul. Mina möödusin koerast ja koer pistis kisama. Koer-ksenofoob. Olin surmani ehmunud, aga koer kartis mind rohkem kui mina teda ja ma sain tast lahti. Lõpuks oli päris-linn, liiklus ja veidi hilisem hommikutund. Hotell ja kerge puhkus ja raskevõitu seljakotist lahti saamine. Õhtul oli Armeenia restoran. Toit oli maitsev, aga venemaa restoranides lastakse ikka kohutavat muusikat. Natuke kummalis-kodune oli ka : miljon roosi ja muu säärane tümakas. Hästi valjusti loomulikult :)
Veel esinesid Kaasani ja Iisaku katedraalid, Ermitaaž ja Admiraliteedihoone, Peeter-Pauli kindlus, Neeva...
neljapäev, märts 06, 2008
ära
Põgenen. Mitte paaniliselt, vaid organiseeritult. Viisa tellitud, raha vahetatud, kott pakitud, piletid ostetud. Ikkagi on hirmus. Sest natuke ongi nii, nagu Goodmani "Päikesemärkides" L.Carolli tsitaadi abil on välja pakutud. "Ma olen...väike tüdruk". See väike, kohe 22-aastane tüdruk, läheb nüüd üksi üle piiri suurde linna. Jah ma saan G-ga kokku küll, aga ikkagi. See üksi reisimine on nii kohutavalt hirmus. Ja põnev!
Ma ei hakka täna heietama. Tahtsin öelda, et olen nädalavahetusel ära ja telefon on väljaspool leviteeninduspiirkonda. Tagasi tulles olen saand ametlikult aasta võrra vanemaks. Imelik on. See juhtub iga aasta, aga imelik on.
Pilti ei saa panna, mingi error on. Vaadake siit. Aadress reedab reisi sihtpunkti.
Ma ei hakka täna heietama. Tahtsin öelda, et olen nädalavahetusel ära ja telefon on väljaspool leviteeninduspiirkonda. Tagasi tulles olen saand ametlikult aasta võrra vanemaks. Imelik on. See juhtub iga aasta, aga imelik on.
Pilti ei saa panna, mingi error on. Vaadake siit. Aadress reedab reisi sihtpunkti.
