kilomeetrid 1. osa

Kilomeetrid. Oi, kui palju kilomeetreid. Üks linn, teine linn, mille kaudu kolmandasse, sealt tagasi esimesse ja siis jälle teise kaudu neljandasse. Väga palju kilomeetreid.

1.
Kaunas on ühe öise autosõidu kaugusel. Kui õhtul veidi enne päikeseloojangut minema hakata, jõuab veidi enne päikesetõusu kohale. Noh, nii see oli vähemalt paar nädalat tagasi. Nüüd loojub päike juba tunduvalt hiljem ja tõuseb märksa varem.

Linn on suures osas sama, nagu ta on alati olnud. Linna iseloom vist viie aastaga ei muutu? (Kas tõesti viimati seal juba viis aastat tagasi?) Natuke liiga hall, natuke liiga tühi isegi kui arvestada sellega, et pühade ajal ongi kõik maale sõitnud. Aga soojem kui siin ja kõigele vaatamata natukene kevadisem. Kuid see kõik polegi nii väga oluline, sest Kaunas ei ole tänavad, majad või isegi mitte päikesepaiste või vihm. Kaunase geograafia moodustub mälestustest, tähenduslikest punktidest, mis on nii häirivalt silmatorkav seoses magistritöö teemaga. Tähenduslikud punktid, saared muidu valge ruumi sees, sest need on siin lihtsalt majad, need on siin alati olnud, aga siin töötas A terve elu, siin käis B koolis, siin kukkus C purskkaevu, siin majas elas kunagi nii- ja niisugune vanamees, selles muusemis oleme ikka ja alati käinud, siin  oli vanasti nädalalastaed ja... ja niimoodi edasi kuni lõpmatuseni. Purskkaevu enam ei ole, muide. Nüüd on samas kohas hoopis lendurite monument. Aga purskkaevu jutt jääb alles. Meil ei õnnestunud välja selgitada, kas C kinda ära varastanud loomaaiavares on veel alles või mitte. Aga jutt on küll alles. Ja nii see linn eriti ei muutugi. On alati natuke hall aga alati nostalgiline. Isegi hoolimata sellest, et igal pool näikse olevat üha enam ja üha suuremaid Maximaid. Ikkagi sama, sest isegi see C või D poolt seina sisse uuristatud auguke on alles (aga keegi ei ole enam päris kindel kumma - tekkinud on mitu "mälestust"). Ma ei saa midagi parata - tagasivaateliselt mõjub jalutuskäik linnas nagu rida stseene mõnest vanast mustvalgest filmist.

2.
Rooma. Nelja lennutunni kaugusel, lend Tallinnast Riiga ja tunnid Riia lennujaamas välja arvata. Teen vahemaad väiksemaks kuigi ka see on aeg, mis on väärtuslik. Aga siiski Rooma. Või õigemini - Frascati. Sals see väike kahetoaline kodu aiaga kus kasvab oliivipuu ja kus praegu õitsevad kirsid. Vaikne. Vihmane pea viimne kui üks pind kaetud raamatutega. Kui selle maja seinad just kummist pole, siis hakkavad need raamatud varsti ustest-akendest välja pressima. Võibolla sellepärast olengi ma alateadlikult viimasel aastal nii vähe raamatud ostnud. Raamatute vaimsest võimust olen alati teadlik olnud, aga alles pärast seal selles vägagi korratus "raamatukogus" elamist olen õppinud arvestama ka raamatute füüsilise võimuga.


3.
Frascati- L'Aquila. Vähem kevadet, kui Roomas. Puud on alles pungades. Mägedes on ju alati jahedam. Väike, peaaegu mittemidagiütlev külake linna ääres. Pealiskaudsel vaatlusel täiesti tavalistena mõjuvad itaallaslikult uudishimulikud naabrid. Uued, ilma erilise ajaloota korterelamud. Või kas siiski? Vastasmaja seintes jooksevad praod nagu valusad armid ja aknakatted on ka keset päeva alla lastud. Kõnekad praod, sest need majad teisel pool tänavat on ikka veel tühjad. 

Linn. Ragbimatš. Inimesed naudivad mängu, vestlevad ja elavad mängijatele kaasa. Elusad inimesed, kes pärast mängu lõppu tungelvad väravatest välja. Kõigil on kindel suund, aga vähesed lähevad mäest üles hoolimata sellest, et osa kesklinnast on nüüd avatud. Toestatud seinad, turvalindid, valvurid...aga tegelikult, miks nad peaksidki sinna minema? Pärast ragbimängu mõjub vaikus eriti dramaatilisena ja mul hakkab väga kurb kui ma näen murtud sabaga kassi. Ma ei tea, mis temaga juhtus, aga tahes-tahtmata seostan murtud saba eelmise aasta kuuenda aprilliga. Olen selles mõttes halb inimene, ütlen IPile, et loomade õnnetused lähevad mulle sageli rohkem korda, kui inimeste omad.

Õhtul lähme sööma. Seltskond, palju lärmi, hea toit. Inimesed on linnas siiski alles. Rusudest hoolimata. Õnneks.

4.
Rooma. Anangina- Piazza Repubblica. Ja muidugi kõik peatused, mis nende kahe vahele jäävad. Unustamine käib kiiresti. Anangina, Cinecittà, Subaugusta..kuskil on Giulio Agricola, kuskil on Lucio Sesto, kuskil Furio Camillo. Aga unustamine käib kiiresti ja enamike peatuste nimed on meelest läinud. Kahest metroosõidust meeldetuletamiseks ei piisanud. Aga... objektiivselt võttes see ei olegi ju midagi õldse olulist?
Sagimine, liiklusummikud, inimesed. Piazza di Spagna on rahvast tulvil. Õhtupoolik ja Rooma on just pimedas eriti ilus. Täiesti ootuspärane, aga ma olin juba hakanud unustama...See rahvarohkus, mis ennist oli mulle linna enda poolt täiesti sisseharjutatud ja millele ma enam isegi tähelepanu ei pööranud, hakkas nüüd häirima.

Käisime Il Vittorianos näitusel, aga nagu Hispaania treppidest, nõnda ka Fontana di Trevist jalutasime lihtsalt mööda ja Colosseumi nägime vaid kaugelt. Pantheoni oleks ju tahtnud näha, aga väga selle pärast vaeva ei viitsinud näha. Ei olnud tohutu suurt huvi neis kohtades ei tea mitmendat korda olla. Turistilik vaimustus on kadunud ja kohalik ma ei ole. Kuidas ma peaksin nüüd nimetama oma suhet selle linnaga, mis mulle tegelikult nii tohutult meeldib?

.....

jalavarjud

Läksin poodi kummikuid ostma, aga nagu loodusseadused (või Murphy või kelle iganes) nõuavad, olid kõik kummikud koledad, kallid või kui nad olid ilusad ja mõistliku hinnaga, siis oli järgi ainult numbrit 36. Ja nõnda ma kummikud ei ostnudki. Seda enam, et kummikud jäid üha enam tahaplaanile ja fookusesse sattusid kõiksugu kaunid suvekingad. Lögane reaalsus jäi üha kaugemale ja mida kauem ma neid suvekingi vaatasin, seda tõelisemaks muutus tunne, et tegelikult on kohe-kohe käes suvi.  Tegelikult muutus iha suve järele nii suureks, et õues valitsev tegelikkus kadus täielikult ning alles jäi ainult suvi. Vaatasin neid kingi ja oleksin neid kindlasti jalga proovinud kui ainult.....kui ainult oleksin viitsinud vabastada jalad pikkadest saabastest, kui ainult oleksin valmis olnud pärast kingade proovimist püksisääred jälle suure punnitamisega saapasäärtesse toppida. Kui ainult poleks mulle meenunud, kuidas ma ikka ja jälle iseendale etteheiteid teen, et kõige ilusamad riided ja kingad, mis ma endale aegade jooksul kokku olen ostnud, on sellised, mille jaoks on Eestis ilma ainult kahe nädala jagu.

Jah, kui ainult....Aga kingi ma ei ostnud, kummikuid ka mitte, ja see tohutult tore seelik jäi samuti poodi (sest mul pole selle kandmiseks sobivaid kingi....). Nii tulingi Lõunakeskusest tagasi jalad märjad ja hinges närimas kahetsus ostmata jäänud kingade pärast.

Need kingad said sümboliväärtuse ja mina pean õudusega tunnistama, et olen Carrie Bradshaw'le palju lähemal, kui ma iial tunnistada tahaksin....

Võibolla pean veel täna kogu mõistuspärasuse prügikasti viskama, jalad jälle märjaks kõndima ja need kingad siiski ära ostma....


See video ei haaku eriti eelneva tekstiga, aga ma millal ma ometi jälle kingadest kirjutan?

26. veebruar

Aeg tuhiseb mööda ja grafomaania ei jõua järgi. On natuke rohkem Tegelikku Elu ja natuke vähem sõnu, sest isegi sisemine grafomaan on muutunud häbelikuks ja tõrksaks: no kuidas ometi kirjutada nii, et see ei oleks kõikide eelnevalt kirjapandud mõttekäikude kulunud kordus? No kuidas seda teha?

Ei teagi, ei ole veel head lahendust leidnud ja nõnda on fookus sõnadelt nihkunud piltidele. Sama maailm, sama elu, mis enne, aga uus meedium ja uus vorm, mis ehk lisab veidi mitmekesisust ka sisule.

Ja samas on need kordused nii olulised. Kõik need lootused ja unistused ja ootused; teooriad, hüpoteesid, järeldused, mõtteterad ja kõik muu säärane, mis taaskord pähe turgatades tunduvad kuidagi tuttavatena, aga mis pole kunagi täpselt samad, mis nad olid varem. See on pidev muutumine läbi korduste, milles on midagi kinnistavat ja midagi turvalist, aga alati ka midagi uut, kasvõi midagi imepisikest ja peaaegu märkamatut, mis tuletab mulle meelde, et jah - jälle on natuke aega mööda läinud ja Elu (ükskõik, kas tegelik või teoreetiline) on avaldanud ühe saladuse, kusjuures selle saladuse tõeväärtus materiaalse maailma loogika ja loodusseaduste seisukohast pole üldse oluline.

Midagi turvalist ja tuttavlikult valusat on ka selles järjekordses korraga kirglikus ja passiivses kevade ootamises. Aga uut ometi ka.

Miki Hiir ja kuldsed sültjad tulnukad

Ma juba ammu järjekordset põnevat unenägu oodanud. Ja nüüd see lõpuks tuligi!

Unenägu algas sellest, et mingil põhjusel oli minu itaalia-treener Gianluca Tartusse tulnud ja vaatas pealt vehklemistreeningut. Ütlesin talle siis tere ja puha, aga tema ei teinud minust väljagi. Siis otsisime sealt vehklemisvarustuse ruumist sobivaid maske ja jakke ning nagu unenäole ikka kohane, miski ei sobinud. Ikka oli mask liiga väike või liiga suur. Aga siis me ikkagi tegime treeni ja mina tundsin end kogu aeg veidi ebamugavalt teades, et Gianluca sealsamas ruumis on ja mind jälgib.

Aga siis sai trenn läbi ja ma läksin tädiga teatrisse. Istusime esimeses või teises reas ja kuskil tagapool istus jällegi ei keegi muu kui Gianluca. Ootasime, et etendus peale hakkaks, aga seni andis tädi minu kätte ühe klade. Küsisin, et mis see on, aga enne vastuse kuulmist arvasin juba ise ära, et see on minu kunagine koomiksiklade. Tegin klade lahti ning ühekorraga imestasin ja tundsin uhkust oma joonistamisoskuse üle. Hakkasin koomiksit lugema sattusin sellisesse vaimustusse, et teater ununes täielikult.

Koomiksi peategelasteks olid Miki ja Kupi, kes pidid takistama seda kurja kassi. USA president läks aga kosmosesse eksursioonile (Kosmoses ringi lendamine oli nimelt tavapärane). Ma ei tea täpselt, mida kurja see kass korda tahtis saata, aga see oli midagi nii ohtlikku ja koledat et Argi-Miki ja Argi-Kupi sellega toime ei tulnud ning mõlemad tormasid Super-Mikiks ja Super-Kupiks saama, kusjuures nii Miki kui ka Kupi olid oma Superkangelase staatust kaaslase eest varjanud. Aga siis tormasid nad kostüümidesse riietuma ja põrkasid kokku ning kumbki sõber sai teada, et ka teine on superkangelane.

Kurja kassi takistamiseks oli ainult üks võimalus. Tuli teha hiigelsuur hüpe. Seda hüpet ei saanud aga teha, sest siis oleksid Miki-Kupi kokku põrganud presidendi süstikuga ning see oleks plahvatanud. Olukord oli kehv ja koomiksikangelased nõutud. Kuni järsku! Järsku ilmusid kuldsed sültjad tulnukad, kes teatasid et nad saabuvad tulevikust. Neil oli kaasas väga ebatulevikuline filmilint, mille pealt nad näitasid, et katastroof hoitakse teistmoodi ära (ilma hüppeta). Aga kuidas, seda ma ju ei tea, sest just siis kui tulnukad filmi mängima panid, tuli Anna ja teatas, et on aeg üles ärgata. Kell oli kaheksa hommikul.

2. veebruar

Tahaksin väga midagi kirjutada, aga ma ei taha enam kirjutada lumest. Ometi on see ikkagi see hetke kõige domineerivam teema ja...üllatus-üllatus: õues sajab lund.

Vahelduse mõttes olen jälle Tallinnas ja kuigi meie korter on alati tundunud jahedavõitu, siis tegelikult alles nüüd oskan ma hinnata kui soe ja hea siin on. Teate, võrreldes ühikaga on siin vaat et palav! Magan ka ainult ühe tekiga!

Sess on nüüd üldiselt läbi. Ootan veel kahte hinnet. Tegelikult ei ole see tulemus niivägaoluline ja tegelikult on asi kaugel elust või surmast. Tean, et ega mul väga kehvasti ikka minna ei saa. Ometi käin ÕISis tühje lahtreid vaatamas ja tunnen end nagu armuandmist ootav surmamõistetu. Tuleks nüüd ometi nüüd need kaks viimast! Siis ma julgeks jälle tänaval uhkelt püstipäi käia. Mitte nii nagu vahetult peale järjekordse essee ärasaatmist, mis paneb mind tundma tõelisi oivukupiinu: Nüüd kus ma nii kehva töö esitasin, ei saa ma ju edaspidi sellele õppejõule otsagi vaadata. Kindlasti jääb talle meelde et just s e e tüdruk esitas selle käki. Oivikulisusest olen ma kaugel. Ometi sellised pained....

elutõde #2

Tekiila on saatanlik jook. Aga peale tekiila joomist hakkab põrgulikult lõbus!

päeva mõttetera

Mina: "Oi, Liis, see sviiter teeb sind nii saledaks. Tõeline sipelgapiha!"
Liis: " Muidugi, eks mõni sipelgas on ju pontsakam ka!"

sess

Kuigi iga aasta saan ma selle kõigega lõpuks hakkama, küsin ma endalt iga aasta ikka seda sama küsimust: kaua veel enne kui ma hulluks lähen? Kirjutamine õnnestub küll ja kõige raskemad esseed on seljataga, aga siiski on selline tunne et enam lihtsalt ei jõua ajada seda tarka juttu, mis lõpuks ikkagi parajaks mulliks moondub. See aasta on sess eriti pikale veninud, aga loodetavasti saab selle õudusega varsti siiski ühele poole.

Tänan tähelepanu eest!

PS: see aasta pole ma peaaegu üldse sessimänge (point-and-click ajuvabadusi) mänginud, aga ma ei saaks öelda, et ma seetõttu edukamalt sõnamassi oleksin tootnud. Pigem isegi vastupidi....

Ikka veel lumi

Lumi, ikka veel lumi. Nii tore ja nii hea, et....
Et iga kord kui ma välja lähen pean silmi hõõruma ja natuke aega kohanema. Ma ei ole tõesti enam harjunud, et talv nii ilus võib olla. Või õigemini: et lumi nii kaua ilus ja valge püsib. Tõeline võlumaa ja ükskõik kui kole ka tuju poleks, õue minnes on tuju jälle hea. Kui kõik talved oleksid nii ilusad kui selle aasta talv, siis ma ei viriseks enam kunagi, et küll on külm ja küll on kehv see ilm.

Jah, pidin ükskord sõitma Tallinna kesklinnast mööda Pärnu maanteed Pääskülla. Hämarus, lumi ja liiga palju autosid. See oli küll kole ja närvesööv. Aga see oli üksainus kord ja nii pea, kui ma värisevate jalgadega autost välja tulin, läks tuju jälle heaks. Valge on rahustav värv. Ja mis kõige toredam - kui lumi on maas, pole öösel väljas ka nii pime. Eile tulin kümne paiku koju ja ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas nii valge on :)

Ainukene mure on see, et kõike seda ilu pole võimalik fotodele püüda. Aga parem ongi õues käia ja kõike seda ilu kolmemõõtmeliselt nautida :) Selline tunne on, nagu elaksin Narnias... Natuke tekitab see lumi niisugust igavikulist tardumise tunnet, aga talv peabki olema vaikne ja järelemõtlik.

Või siis mõnikord hoopiski lihtsalt nunnu ja lõbus. Meil näiteks on ühika ees Cupido helikopteri maandumisplats:

Aga tegelikult...huvitav-huvitav, kes see H on?

...

Ma ei ole mitte kunagi olnud see inimene, kes kasvõi kunagi oleks libastunud ja suures liigsöömise meeleheites oleks hakanud mingisuguseid uusaasta dieedilubadusi tegema. Aga praegu olen ma siin Tallinnas jõudnud juba sellisesse seisu, et võin vist õnne tänada, et infarkti pole saanud. Hea küll, nüüd kus Kolmekuningapäev on möödas, enam verivorsti ja seapraadi ei sööda, aga ega see argipäevatoit nüüd ka eriti lahja ei ole. Ikka pekk ja rasv, rasv ja pekk. Šokolaad ja magus tee veel lisaks. Milline rõõm, et ma nüüd kohe-kohe Tartusse lähen, kus nagu Liis ütles mitte midagi süüa ei ole. Hea meelega paastuks veidi....

Ega ma teisiti ei suudagi paastuda, kui sunnitud tingimustes. Mõned päevad peale Jõule hilisel hommikupoolikul küsis mu ema, kas ja mida ma lõunaks süüa tahaksin. "Oo, ma ei söö enam mitte iialgi! Mul on kõht lihtsalt nii täis!" "Oled sa kindel?" küsis ema. "Jah, ma tõesti ei taha enam midagi süüa" Siis läks pool tunnikest mööda. Pliinid ja meremari. "Noh, tegelikult olen ma uudishimulik, eks ma siis üheainsa pliini proovin"...."Päris hea oli. Ma võtaks veel ühe." ....
"Oi, kas ma võin veel kolmanda ka võtta?" Kõht, mis veel hommikusöögist täis, saab kohe ülimalt täis. Aeg veereb omasoodu edasi ja saabub õhtupoolik. Tervet päeva sisustan ma ikka mandariinide söömisega, sest ükskõik kui täis kõht on, mandariine mahub sinna alati. Aga õhtu jõuab kätte ja mu ema küsib, mida õhtusöögiks võiks teha. "Oo, ma ei söö enam mitte kunagi mitte midagi!"

See nädal lähen loodetavasti jälle trenni. Tippsportlastega. Loodetavasti piirdub esimene trenn vaid tomatiks värvumisega ning südamerabandust ma siiski ei saa....

Jälle muutused!

No kuidagi ei saa mina stabiilselt ühtainsat kujundust pidada, kui internetis kogu aeg nii palju uusi, ilusaid ja isuäratavaid template'eid pakutakse. Praegu tundus mulle just sihuke pruun ja kristeldustega bloog igati sobiv....
Jah nüüd on siis natuke aega raisatud. Ega's midagi - tagasi esseede kirjutamise juurde!

Eila veel... oli blogikujundus niisugune

Film - Avatar 3D

Kus siis minagi pääsesin, eks minagi pidin kinno minema. Tahtsin ka teada, mis see kolm-dee endast kujutab ja mõningad sõbrad ütlesid, et Avatari tasuks vaadata. Kaks asja kokku liites saabki järeldada, et vaatasin Avatari 3D versiooni.

Väga põnev, kõigile anti mingid imeprillid ette ja film muutuski ruumiliseks! Mingisugused kaunid tuustid (püha puu seemned) hõljusid silme ees ja tõesti oli selline tunne, et neid on võimalik näpuotsaga puudutada. Lahe ja natuke õudne ka, sest piir reaalse ja illusoorse vahel on jälle vaksa võrra väiksemaks muutunud.

Film kui selline oli tõesti vägev vaatemäng - väga ilus keskkond, loomade ja inimeste väga loomulikena mõjuvad liigutused, näoilmed...Eriti meeldis mulle see, kuidas need Na'vid oma kõrvu liigutada oskasid. Põnevust oli, armastust oli, ilu oli, fantastikat oli, 3D variandi tõttu oli veel eriti palju seda mõnusat illusoorsust ja veidikeseks reaalsusest põgenemise tunnet. No kellele siis ei meeldiks näha, kuidas lennatakse draakonitega ja kuidas elatakse suure võimsa puu sees. Tõeline muinasjutt!

Olen siit-sealt lugenud, et kõik on väga rahule jäänud filmi visaalse küljega, aga lugu nagu polegi. Eks see on tõsi küll. Kohati lihtsalt ei saanud teisiti, kui ainult naerupurtsatustega. No lihtsalt liiga tobe! Aga keegi ei ootagi kunagi, et Lumivalgukese võõrasema oleks midagi enamat kui lihtsalt kuri nõid. Ei tea siis, miks ma muinasjutufilmi vaadates ootasin, et tegelased väga mitmeplaanilised oleksid.....

Mis puutub keskkonnateemasse, siis küllap vist oli see selle filmi peamine moraal. Jälle on inimesi, kes moraalilugemist ei üldse ei kannata. Eks see käib tavaliselt ka mulle närvidele. Aga kui asi puudutab keskkonda, siis tundub see mulle veidi rohkem õigustatud. Lootus on muidugi imeväike, aga ehk mõni inimene siiski mõtleb veidi enam selle peale, kuidas raiuda maha vähem puid ja kuidas hoida jõgede-järvede vesi puhtana. Selle, et filmi peamine eesmärk on siiski kasumit teenida, jätan ma praegu kõrvale. Selle, et nn "päriselanike" mõtteviis filmis oli minu jaoks üks-üheselt indiaanlastelt ülevõetud, jätan ka praegu kõrvale. Mõned päevad võiks ju lummust nautida :)

Tundub siiski, et seda filmi saabki nautida vaid suurelt ekraanilt. Tegemist on silmailu, mitte sisuka looga. Telekast-arvutist küll vist väga vaadata ei viitsiks.....

hetke lemmikteema - lumi

Käisime Stroomi rannas sumpamas. Noh, ma ei mäleta millal viimati lumi põlvedeni ja üle selle oli, aga täna vot sai seda asja ka kogeda - ja ülimalt mõnus oli. Selline õhuline ja värske (st puhas) lumi. Nõnda me seal möllasime ja nautisime. Autoomanikud võivad küll vist hulluks minna, aga mina ei mäleta, millal ma viimati talve niimoodi nautisin :)

Ilmselt tuleb 60 cm lund siin Tallinnas maha küll. Ja siis on ka 1968. aasta rekord purustatud....

Muusika-oraakel 2010

Vanasti ma ikka aeg-ajalt tegin neid suffleid. Ükskord sai isegi niimoodi tulevikku ennustada. Prooviks uuesti. Mis esimesel jaanuaril ikka muud paremat teha on?

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2010 alguseks?

Nick Cave - Blue Bird

And I know that I fly and the rest is lie
Hold me, hold me, hold me close ...

Hmmm. Mitte midagi ei oska kommentaariks öelda. Aga laul on väga ilus.

2. Aasta 2010 põhiülesanne

Sibelius - Sonatine for Piano in F sharp minor, Op 67/1

Instrumentaal. Väga rahulik ja mõtlik, veidi nukker (siiski F-minoor ju) Aga...?

3. Eneseteostus aastal 2010. Minu «mina» 2008. aastal

Pink Martini - U Plavu Zoru

....U plavu zoru
Sa svjetlom, tu
Na mojo vrata
Ti stizes
Naci ces
Praznu postelju moju
Dok vlak nosi
Me' daleko

Oi, ma ei tea mis keelgi see on, muust rääkimata. Google Translate abiga sain teada, et keegi läheb rongiga minema sest mingi hääl kutsub teda ning keegi leiab eest tühja voodi. Rongiga meeldib mulle küll väga sõita, aga hääli ma (veel) ei kuule!

4. Rahaasjad aastal 2010.
Adriano Celentano - Spettabile Signore

La fame la sete
e un desiderio in piu di essere libero
la guerra e la pace e poi ancora la voglia di
odiarsi un po'.

Mind ootavad janu ja nälg? Ja vabaduseiha?

5. Sugulased ja naabrid 2010. aastal
Kate Bush - Prologue

We're gonna be laughing about this
We're gonna be dancing around
It's gonna be so good now
It's gonna be so good /.../

Roma Roma mia
Tesoro mio, bella
Pieno di sole luce
Bali cozi bene, bene
Pianissimo
Pianissimo

Kui Roomat mainitakse, lähen ma ikka veidi elevile :) Aga mind ikkagi veidi häirib, et cozi (õige: così) valesti on kirjutatud ja...mida tähendab bali? Mida see Rooma selles laulus otsib, sellest ma ka väga aru ei saanud, aga on nagu on. Kate meeldib mulle ikka.

6. Kodu aastal 2010.
Nick Cave and The Bad Seeds - Cannibal's Hymn

You have a heart and I have a key
Lie back and let me unlock you
Those heathens you hang with down by the sea
All they want to do is defrock you
I know a river, where we can dream
It will swell up, burst it's banks,
babe, and rock you
But if you're gonna dine with them cannibals
Sooner or later, darling, you're gonna get eaten
But I'm glad you've come around
here with your animals
And your heart that is bruised but unbeaten
And beating like a drum

Ljuudajeeda ljuudajeet priglašajet na abet. Net, ne priidu k tebe sassett...Juba viiendas klassis õpetati see meile selgeks, et inimsööjate juurde ei tasu minna :)

7. Armastus aastal 2010.
Adriano Celentano - Mi Fanno Ridere

No tõepoolest! Armastus ajab ikka naerma, vahel nutma ka. Nagu armastus ikka...

8. Tervis aastal 201o.

Charles Aznavour & Edith Piaff - Le Bleu de tes yeux

Silmakaega see aasta probleeme ei tohiks tekkida....

9 . Partnerlus aastal 2010.

Heather Nova - Drink It In

How many days are left
And what to spend them on?
Should I keep working
Or sit and marvel at the sky?
I think about your skin, your fragile skin
The heaven of life we're living in...

Oh, seda albumit kuulasin ma bussis Peterburi ja Peterburist tagasi. Sellega on seotud nii palju ilu ja roosamannat ja... Aga mingis mõttes on see selles "ennustuses" esimene laul, mis kuidagi loogiline on.

10 . Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2010.

Joe Dassin - Le café des trois colombes

On se voyait au café des trois colombes
Aux rendez-vous des amours sans abri
On était bien, on se sentait seuls au monde
On n'avait rien, mais on avait toute la vie...

Tuntakse end ainsatena terves maailmas, pole midagi, aga on kogu elu. Tõesti väga müstiline. Ja rahaasjad jäävad siis jätkuvalt sellisteks nagu nad on....

11. Reisid aastal 2010.

Francesco De Gregori - Nero

La vita non è una passeggiata e il Nero lo sa

Elu pole jalutuskäik ja Nero teab seda. Eks ma siis lähen bussi, rongi, laeva ja lennukiga. Kuigi jah, tegelikult tahtsin just nimelt matkama minna....

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2010.

Vasco Rossi - Dormi, dormi

Stai con me... ci stai o no
ci stai un attimo......un giorno
ci stai per essere ancora mia....
oppure ci stai per non andare via!!

Jää minuga, hetkeks, üheks päevaks või jää et mitte lahkuda. Magan kõik maha või? Või tähendab see seda, et oodata on muutusi?

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2010.

Francesco De Gregori - Pezzi di vetro

L'uomo che cammina sui pezzi di vetro
dicono ha due anime e un sesso
di ramo duro il cuore
e una luna e dei fuochi alle spalle
mentre balla e balla

Armun kahe hingega muinasjutumehesse, kes käib paljajalu klaasikildudel ning tantsib ja tantsib ;) Aga väga tore laul on tegelikult!

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2010.
Roxette - Listen to Your Heart

I don't know where you're going
and I don't know why,
but listen to your heart
before you tell him goodbye.

Kas see käib selle muinasjutumehe kohta?

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2010 lõpuks.
Vasco Rossi - Lo Show

Olen jõudnud lavale? Saan kuulsaks?

fotograafia-hala

Liisi eeskujul pean minagi veidi halama. Minu halamisteemaks on..ta-damm!....fotograafia!

Enne hala alustamist väljendan ülisuurt rõõmu selle üle, et sain oma neli kuud Itaalia elu nautinud fotoka tagasi. Nüüd ma veedan muidugi peaaegu kogu oma aja igasuguseid klõpsututusi tehes. Tõeliselt tore mänguasi: oo- milline optika, oo- milline lainurk, ooo - milline suum*, siiani parim ese, millele raha olen kulutanud! Aga...

Ja alaku nüüd hala!

Lugesin meeldetuletuseks fotoka kasutusjuhendit ja mulle meenus igasugu väärtuslikke nippe kuid mõned asjad jäid mulle selgusetuks.

Kuidas kasutada AF-i ja MF-i? Ma oskan nupule vajutada küll, aga ma ei ole päris täpselt aru saanud, mis tingimustes need erinevad funktsioonid kasuks tulevad?

Siis on menüüs valida AF ja AE lock'i vahel? Ja mis vahe neil siis on õigupoolest?

Ja mis vahe on quick AF-il ja constant AF-il? Noh, et mis tingimustes ikka teatud funktsiooni kõige parem kasutada on?

Ja siis tahaksin ma veel väga väga teada, kuidas tõlkida eesti keelde sõna "aperture"!

Au auu, aidake! :)

Et hala liiga lühikeseks ei muutuks, siis halan selle üle kah veel, et teen ühest kohast viis pilti, et lõpuks teoreetiliselt suurel ekraanil parim välja valida, aga tegelikkus? Noh, kes neid pilte nii väga ikka sorteerida ja kustutada viitsib? Ja nii ongi mul igast puust ja igast linnukesest sada pilti :) Kui mõnda pilti tahaks lasta paberile trükkida, algab kogu see sorteerimise-kustutamise-valimise jama otsast peale. Ja nõnda olengi ma oma uue vinge fotokaga tehtud tõesti ilusatest piltidest vaid kümmekond paberpiltideks teinud. Ikka tundub ju, et tegelikult saaks sama asja veel paremini pildistada ja.....no miks seda siiski paberile panna?

Ikka tundub, et filtrid... oo, jumalikud filtrid päästaksid mind kõige hullemast. Et kui mul oleks filtrid siis....No siis oleks taevas sõna otses mõttes sinisem! Aga filtrid on kallid ja neid minu fotokale sobivaid filtreid Eestis vist ei müüdagi.

Ja kõige võimsam kriitika on siiski enesekriitika. Kõik minu pildid on sellised...no kehvavõitu ja igavad. Sellegipoolest tegin pooajutises korras ka fotoblogi, sest isegi neid kehvakesi tahaks näidata suurematena kui see konkreetne blogi võimaldab. ...

Aga kaunist Vana-aastat ja fotograafia-alased usaldusisikud, andke end üles!

Piltide allikas ja natuke asjalikku juttu selle mudeli kohta: siin!

_____
* kas "zoom" on eestindatult suum?

peaaegu läbi

Jah see aasta...peaaegu läbi. Veel rikkalikum kui eelmine ja väga raske on seda 365 päeva lühidalt kokku võtta. Aga mulle tundub, et elu läheb ainult huvitavamaks. Tõesti oli väga huvitav aasta, oli väga õnnelik aasta ja oli samas ka küllaltki keeruline ja masendusmeeleoludega täidetud aasta. Eelkõige aga väga õpetlik ja arendav aasta.

Mitmekesine ja rikkalik aasta tõepoolest, aga milline kergendus, et see aasta otsa saab. Sümboolselt on jälle üks peatükk läbi ja saab hakata kirjutama uut. Ning igal vana aasta lõpul on tunne, et kõik eelnev on olnud vaid sissejuhatus ja kõik on alles alguses....

Võin ju ajada selle astroloogia kaela, aga minu tiigriloomus tahab saavutada kõike kiiresti ja suurejooneliselt ning kui see ei õnnestu siis...häda ning hala! Aga praegu, neil viimastel päevadel on minus nii palju rahu, et mul on endalgi raske seda uskuda. Naudin asjade aeglust ja ükskõik kui palju need inimesed minu ümber ka ei karjuks või hädaldaks - minu peas ei liigu mitte ükski juuksekarv.....

Stressivabad jõulud?

Jah, peaaegu!

Laud oli lookas, kingituste hankimine läks lihtsamalt kui iial varem ja kõige lõpuks sain rahuldada uudishimu - mängisime Ussisõnade mängu.

Täiesti õnnestunud õhtu!

Seisan kõnniteel ja ootan kannatlikult, millal suur universaalkerega auto pisikesest kangialusest lörtsisele tänavale tagurdab. Näen, et tänava teisest otsast sammub minu poole üks noormees. Kui ta natuke lähemale jõuab, taipan et tegemist on vana tuttavaga, keda pole vist oma viis aastat näinud. Ta jõuab pooleldi kangialgusest väljas oleva autoni ja temagi on sunnitud seisma jääma. Mina naeratan, ja lehvitan tervituseks käega, sest mul on paraku komme tuttavaid inimesi nähes neile süüdimatult naeratada. Selle poole minuti jooksul, mil auto tagurdab, jõuan kiiresti mõelda, et ütleks talle tere-kuidas-läheb-häid-pühi. Ikkagi selline aeg ja mina hakkan ka "vanaduses" jõulude suhtes üha leebemaks muutuma. Aga peale nende paari sõna muud polegi, ega ma omal ajal ühes "kollektiivis" toimides niikuinii väga omavahel ei rääkinud.

Aga enne veel kui ma suudan oma kergest naeratusest pingul olevaid suulihased lõdvendada selleks, et tere öelda, on tema mulle öelnud väga konkreetselt ja väga selgelt, liigseid sõnu kasutamata, et tema ei saa rääkida, sest temal on väga kiire. Enne kui ma toibuda jõuan, on ta oma väärikate sammudega ja oluliste mõtetega teab kuhu kaugustesse jõudnud. Minu häälepaelad ona aga ülipikana tunduvaks minutiks täiesti liikumatuks üllatusehmatunud.

Pärast mõningaid pikki mmmmmmme ja eeeeeeeeesid olen jälle täiesti mina ise ja jätkan oma kaaslasega vestlust justkui polekski midagi juhtunud. Aga nii palju siis jõululikust rahust ja rõõmust ning mõningatest vanadest tuttavatest.

Või kas kogesin täna tõepoolest esimest korda seda legendaarset Tallinn-Tartu vastandumust?

niisama

Pärast kahte seminarides esinemist, mille pärast ma ebaproportsionaalselt muretsesin; peale eksamit, milleks üldse õppida ei jõudnud ja mille tulemuste pärast siiamaani muretsen; ning peale ajukrigistamist nõudvat tõlketööd olen niisuguses seisus, et kohe üldse ei tea, mis täna eluga peale hakata.

Liiga palju šokolaadi- ja mandariinimugimist, aga ilm siin Tallinnas on imeilus.

Oodata on väga toremõnusat nädalat. Jaaa - kohe väga toredat!

Meie igapäevast kohvi anna meile....

Inspireerituna äsjaloetud kohvi-teemalisest postitusest ja selle postituse heast ajastusest, ütlen sel teemal ka mõne sõna sekka. Kui ma muidugi mõne sõna juures pidama suudan jääda. (Ja kuidas üldse defineerida "mõnda sõna"?)

Noh, igatahes ei olnud see mitte kauem kui kolm-neli kuud tagasi, kui endale rõõmsalt tõdesin, et ei juhtugi midagi koledat, kui hommikul kohvi ei joo. Kogemus näitas, et hoolimata mitmete aastate pikkusest hommikurituaalist, ei hakkagi selle ära jätmisel pea valutama. Hehe, või nii?

Täna küll hakkas! Mitte, et ma nüüd põrgupiinu oleks läbi elama pidanud, aga meeldiv see tunne küll ei olnud. Pärast loengut kiirustasin muidugi kohvikusse ja sain peavalust lahti, aga tuhm ja natuke imelik tunne on siiamaani.

Ma olen ka mõelnud, et peaks selle kohvi joomise siiski kõrvale heitma. Asi pole minu jaoks ju mitte niivõrd kofeiinis (või nii ma vähemalt tänaseni arvasin) kui lõhnades ja maitses ja atmosfääris, mis vastavalt kontekstile on peen ja šikk või lohakalt elegantne. Aga see analüüs läheks juba semiootikaks kätte, sest kohvi joovad filmides ja seriaalides igasugused "lahedad" onud ja tädid.

Tegelikult tekitab minus vastakaid tundeid hoopis kohviäri. Tunnistan, et ma nüüd väga hoolikalt selle koha infot pole hankinud, aga kuuldu ja loetu põhjal on see kohvikasvatamine üks suur keskkonna vaenlane ja vaesed kohvikasvatajad saavad oma toodangu eest sandiveerinugid samas kui meie seda suhteliselt kalli hinna eest ostma peame. Aga 75kroonist fair-trade ökokohvi nagu kohe kuidagi ei raatsi osta. Ja see on veel see kõige odavam ökokohv...

Niisiis jätan endale selle süümepiinadega segatud naudingu esialgu alles. Praegu joon Kulta Katariinat, millel on veel eriti hea lõhn. Selline magusmõrkjas ja kauapüsiv. Oo, mis rõõm see on ja nii need pakid aina tühjenevadki. Esimesel aastal nii umbes üks pakk kolme kuu kohta ja nüüd juba üks pakk ühes kuus. Lisaks sellele mitu tassi teed päevas, sest muidu ma seda pimedust ja külma ühikakambrit taluda ei suuda. Ja voilaa - kofeiinik valmis!

Eriti hea on aga veel see mokakohv. Oo, Tallinnas on mul espressokann ja veel üks viimane pakk Lavazzat otse Itaaliast. "Mis p*sk see on?" küsis mu vend, eesti mehe tüüpnäide Lavazza- pulbrit nuusutades. Aga minule meeldib. Ja ma olen siiamaani kergelt solvunud selle barista peale kes minu un caffe, per favore peale inglise keeles küsis: do you want american coffee?

Ma vaffan...! Ei, ma olen veel vingem kui itaallased ise. Nemad joovad espressot oma minitassidest (mis siis et kuni kaheksa korda päevas), aga mina joon korraga ikka kahe-kolmetassilisi koguseid! Ah, ja ma mäletan, kuidas mu soomlasest sõbranna cappucinode pärast lausa ekstaasi sattus ja jõi neid kõikide konventsioonide vastaselt ka pärastlõunati. Tjah, Helsinki €3.50 Rooma €1.20 tassi kohta vastu võib vist igaühe hulluks ajada...

Ja muide, päkapikud võiksid mulle tuua neid Kaubamajas müüdavaid hirmkalleid kohviube šokolaadis. Aga ma kardan, et eks ma ikka ise enda päkapikk pean olema.