Kolmapäev, september 21, 2005

hommik...

Liis on juba koolis ja mina istun siin üksi. On keegi seal msns kellega ma tahaksin rääkida kuid samas ei taha ka. Ja selliseid inimesi on mul lausa 3. Damien Rice laulab oma mõtlikke ja hingestatuid laule. Olen üksi ja väljas on veidi udune ning vihmane.

Eile veetsin veidi aega Piretiga. Käisime kohvi jooma, turul ja Mäkis :D Nagu kirjandusinimesetele kohane, jõudsime ikka lõpuks loominguni. Romaanid, luuletused. tahame häid luuletus ja romaane...ja neid ise luua kuid....kuidas? Midagi justkui jääb puudu? Enesekindlus? Pühendumus?

Samas mõnes mõttes see ka inspireeris mind. Panen siis mõned uued värsid ka siia üles. Olgu nad millised iganes. Tean, et veel eelmine nädal või nii ma käisin internetis nn "sahtliloomingu" saidil ja suhtusin luuletustesse seal..noh ütleme väikese põlgusega. Ilmselt sellepärast, et oleksin justkui peeglisse vaadanud: tavalised, valutavaid südameid täis ja....öeldakse küll midagi aga see, mida öeldakse on läbileierdatud.
igatahes...vahet pole, oma kirjutised on mu oma kirjutised...

***
miski hääl
ellu ärkab
siis kui
kauneid sõnu loen.

miski minusveel elus
on kindel.
elus ja selles,

et see on ilus.


***
Mõtted sügislehtedena
pudenevad tuule
etüüdi saatel maha
tühjas pargis.

Poeedi hingekillud
armastusest ja valust
kirgi täis.

Punased.
kollased.
oranžid.

Rõõmuks lastele,
kes salaja kilde
südamest pole
köhinud veel.

***

kui oleksin ideeline hobu
jooksmas vabana
väljaspool
materjaalsuse
külmi terasmetsi
väljadel, kus nälga
ei tunta
siis poleks
enam tähtsad
need ihad,
mis praegu mind
kannavad
kitsas hämaras
ruumis.

kes teab kuhu suunda
jääb väljapääs?

1 ...kaja:

L ütles ...

et mitte langeda üleliigse sõnamulina ja meelitustevahu kütkesse, siis- ilus, lihtsalt ilus :)