Reede, september 16, 2005

mõned mõtted

...et avada iseend.Avada oma südant

Tõesti, elu on vapustavalt ore. Ilus on elada õppides ja aina uut talletades. ma ei pea veel mõtlema tulevikule ja küsimusele "Kes sinust siis ikkagi saab?" ma vastust ei tea. Olgu siis pealegi kõrgharidusega koristaja, või veel parem: inimene kes tõesti töötab sest talle see meeldib, hoolimata sellest, milline on palk.

Noor ja idealistlik tõepoolest :) Siiski palju vähem kui ütleme kolm-neli aastat tagasi. Samas mul on veidi kahju ka kasvada. Ma ei eita, et olen aja jooksul niivõrd palju targemaks saanud samas aga...ma hakkan massi sulama, sellest on veidi kahju. pean silmas seda, et hakkan harjuma teatud konventsioonidega, kombestikuga ja üleüldise mentaliteediga, mille vastu mul justkui ei ole jõudu võidelda. See toimub nii vaikselt ja nii salapäraselt et....ma ei oskagi võidelda.

Olin taimetoitlane, loobusin. Olen alati armastanud õrnalt askeetlikku eluviisi aga...mulle meeldib internet ja digifotokad ja :D ma ei suuda taluda keskkonna kohutavat saastamist. samas, mida olen ma teinud, et ise seda ära hoida? Ütlen küll, et ma ei vaja seda kilekotti või või ümbrispaberit. Ühel hetkel aga...ma lihtsalt annan alla, kaua ma seda sama lauset korrutan. Kurb aga nii see on. peaksin andma endast kõik. Vahel on mul entusiasmi hood aga..need vaibuvad ruttu. tekivad taas ja vaibuvad jälle.

ma tahan olla tõesti inimene sõna parimas tähenduses. Olen veel piisavalt noor, ehk õnnestub :) Lihtsalto n vaja kuidagi laiskusest üle saada. Unistan küll sellest, kuidas õpin korralikult ja õpin rohkem kui oleks vaja. Need jäävad ianult mõteteks. Ma ei tea, ehk on kogu inimkond selline unistaja. Tahaks tehanii paljuta aga ....lihtsalt ei jõua. Elu läheb kiiresti ja jälle on möödas nädal, mis kulus interneti, mõne lause lugemise, sõpradega loba ajamise jms peale. ma ei taha olla erak. mõnes mõttes tahan. Ma armastan vahetevahel üksindust, kardan aga,et pikem üksindus oleks minu jaoks liiga raske. Võbolla ei olekski aga sõbrad ja perekondlikud suhted hoiavad mind paigal. Ehk kõige enam veel ikkagi, mida võib nimetada edukultuseks. Kuigi ma ei õpi eriti praktilist või mid rikkaks tegevat eriala, tuleb ju ikkagi kool ära lõpetada, siis leida hea töö ja olla igati "korralik" Oh, ma pean leidma jõudu, et minna...kuhu, ma ei tea :D

Muidugi pole elu nii negatiivne, kui ehk paistis eelmistest lõikudest. Alustasin sellega, et elu on ilus. Tõesti on. Eriti loodus, eriti mind ümbritsevad inimesed. Ma armastan teid kõiki ja mul on teiega hea olla. Mul on nii hea meel, et te võtate mind sellisena nagu ma olen. Enamasti rõõmsana ja (loodatavasti) heasüdamlikuna. Ja te ei märkagi kui teen või ütlen midagi sellist, mille pärastm ul endal võib häbi olla

Väga tore on ka see, et olen suurepärasesse seltskonda, kui rääkida oma kursakaaslastest: minuga nii sarnased kunsti- ja kultuurihuvilised. Muidugi minust mitmeid kordi targemad ja aktiivsemad aga...ma tunnen siiski, et sobin nende hulka.

Mõtteid on mul veel palju ja palju. Kõike ma siiski ei kirjuta see on ikkagi mu esimene hingeavaine. Loodan, et neid tuleb veel, aitab minulgi endast paremini aru saada. Aitäh et jõudsite lõpuni lugeda.

7 ...kaja:

Ingli nahas Kurat ütles ...

Elu on tõesti ilus, kuigi jah tuleb tõdeda, et vahel näib maailm nii mustana, et lootus kaob...
Kõik need probleemid on olemas igal inimesel :D
(jah sa tead, et ma ei oska kuigi hästi kirjutada, mõte läks kah sassi)
Tervitused Soodakanalt

greta ütles ...

oi sa tegid mu tuju paremaks oma viimase lausega. Sa oled tore jsut sellisena nagu sa oled :) (arenguks on muidugi alati ruumi :P)

Ingli nahas Kurat ütles ...

:D muidugi on arenguks alati ruumi, aga, kes ütles, et ma selle arenguga kaasa lähen? Äkki jäängi Soosakanaks :P :D

greta ütles ...

valgeks vareseks hoopiski: kraaks! ;)

Ingli nahas Kurat ütles ...

no eks seda näis :D

Maarja-Liisa ütles ...

Imeilus.
Imetlen sinu mõtteid ja sõnaseadmisoskust.
Kuidagi...südamlik on sinu blog ja tõepoolest kohe hea lugeda!
Keep it coming;)

Tiina ütles ...

Oeh, kui hingestatud mõtete tants! Ausalt öealdes, mul oli enne seda, kui ma seda lugesin päris imelik tunne, selline: kurb ja ei olnud ka, ja tühi kuid ei olnud ka, valus ent mitte päris... ja siis kui ma siin sinu lauseid sõna sõna järel endasse lasin voolata hakkas mul kohe palju parem... tõesti! nii hästi mõistsin ma sinu mõtteid, sest need on ka minu mõtted, ent need olid sul nii kaunilt kirja pandud, et polegi midagi muud öelda, kui et... kaunis ja siiras!