Nüüd olen ma siis piisavalt puhanud. ma arvan, et mu vaimne ülekurnatus on enam-vähem taandunud. Vaim on veel natuke haige, aga mitte enam nii hullult kui enne. Füüsilisega nii hästi ei ole. Kurgu tervis aina kehveneb. Rögisen nagu eluaegne nikotiinik. Unitõbi on kah kallal. Eile näiteks läksin tukastama kell seitse ja avastastin ehmatusega, et magasin lausa poole üheteistkümneni. Ega siis muud kui hambapesu ja kostüümivahetus, ja magasin edasi :)

Nägin põnevaid unenägusid. Magasin niikaua, et stoorid kadusid ära, kuid siiski põnev. Esiteks olin ma mingine tegelane 1930ndate lõpus. president Pätsi nägin ja puha. Aga tegelikult see polnud päris Päts, vaid hoopis mingi kõhna näo ja kitsehabemega mees. Ütlesin seda tallegi, aga tema küsis kas ma üldse olen Pätsi näinud, et tean öelda milline ta välja näeb. Mina väitsin, et olen teda piltidelt näinud. Liba-Pätse see igatahes oli. Mingi sõda, ilmselt nõuka okupatsiooni algus oli. sellest ka see vale president. Mingisugsed koduprobleemid olid mul vist lisaks sellisele punastele "ohtlikuna" olemisele veel. Põgenesin balansseerides mööda trossi, mis oli kinnitatud kadrioru lossi ja väikese vene õigeusukiriku vahele.
See kirik oli unenäo ilusaim osa. Kogu sisemus oli täidetud küünalde ja troopiliste taimedega. Peale selel , hoolimata, et kirik oli inimtühi, lauldi seal jumalikult kõlavaid meloodiaid. Peale minu tulid kirikusse veel üks poiss ja üks tüdruk.. Täpselt samasuguses situatsioonis põgenikud. Me teadsime, et meile tullakse järgi, meil polnud kuhugi peituda, aga üks hetk tekkis kiriku seina mingisugune topeltuks ja me olime päästetud :)

Järgmine uni algas sellega, et mu ema oli tõlkinud inglise keelest mingi kuulsa psühholoogi populaarsed teosed "Hüpnoos" ja "Uni", ja ta pidas nende raamatute põhjal samanimelisi loengukursusi. Millegipärast ma osalesin "Une" loengutes. Õigupoolest minujaoks ju põnev teema :) Naljakas on aga see et esimeses loengus me tegelesime hoopis luuleanalüüsiga. Võtsime ette mingi värsi, mis algas ülevalt, ja mille me pidime lõpetama madalas stiilis :D Niisiis tuli välja midagi sellist: ta kukkus tähtede kõrgustelt alla, kaotades oma unistused...ja sellepärast hakkas ta rakvere seenekasvatajaks.

Kolmas uni oli ka, aga seda ma eriti ei mäleta. See seines selles et tädi kinkis mulle fotoka ja me käisime kolmekesi, mina, tema, ema, kuskil reisimas.

Kui te veel lugeda viitsite, siis kirjutan edasi. Nüüd reaalsematel teemadel :D Hmmm... päris ausalt öeldes olen ma siin Tallinnas lihtsalt oma elu maha magamas. Aga tore on. Selline laisklemine mõjub hästi. Mite küll kogu aeg, sest erinevalt liisist kell on hinges õnneuss, häirib mind mingine kuri tegeleane, kes muserdab mind. Selleks, et temast vabaneda, käsin metsas jalutamas.

Uitasin ligi kaks tundi Sütiste metsas ja tegelikult seal nõnda üksi käies hakkas parem küll. Mõtlesin igasuguseid tobedaid mõtteid ja sain natukeseks õnnelikuks. Ööklubis käisin ka. Helika ja Maritiga. Täitsa lõbus oli :) Siis tädi sünna puhul bowlingus ja pubis suurel söömal. Selline see elu ongi olnud. Vaikselt hakkab siiski igavaks muutuma. Oleks vaja hakata tartusse sõitmise peale mõtlema :)