PMS ja vingumine

Mitte, et mul nii väga miskit öelda olekas, aga eelmine post oli nii ajuvaba ju mulle endalegi arusaamatu, et see tuleb kuidagi allapoole "lükata". Vähemalt natukene silma alt ära :)
Nii, mis siis öelda? Tiina juures käisime taas filme vaatamas. Seekord komme ei õginud, äkki Tiina sai aru, et ei tasu pakkuda. Me söömegi kõik ära :)
Seekord taas üks nunnu film: Laws of Attraction. Ma ju tean niisuguseid filme. Tavaliselt jätavad need mu täiesti külmaks aga mina oma PMS-ga saavutasin laua seisundi lovesick. ÖÖk! Ja siis ma vajasin muidugi kartulikõrpse kah. Õnneks minu "ilusad jalad" on raudkindlad ja mingisugune rämps neid ei riku :)
Mis puutub meie projekti, siis mingil määral on edu ka märgata. Minimaalselt muidugi, kuid siiski.

Lovesick olen ma muidu ka. Masohistlik enesepiinamine annab märku, et olen elus. Seega tuleb ihaleda jobusid ja mölkuseid :) (tegelikult on ta hea, eksole)

Vingumine on mulle ka hakanud viimasel ajal rohkem meeldima, kui kombeks. Just nimelt sellin viljatu vingumine. Piiksun ja piiksun , aga midagi ette ka ei võta :) Mõnna. Vahetevahel vilgatab juba ekistentsiaalne kriis. Milleks ma üldse olen? Eksamite süü muidugi. Neist on mul aga nii ükskõik, et...

Lõpetuseks midagi positiivset? Õnneks ei läinud need külma ja lumevaese talve ennustused täppi. Vähemalt siin Tartus on küll tõeline talvemuinasjutt paksu lumega ja suurte jääpurikatega. Hiljuti nägin ma lausa leevikesi (viimati eitea millal) nad olid lihtsalt ilisad aga lumega kaetud puuokste vahelt tundusid nende punased kõhukesed veel eriti ilusad ja nad piiksusid ka väga armsalt :)