pealkirjata

Tegelikult nii väga midagi kirjutada polegi, vaevlen oma esseede käes ikka. Progress muidugi on: tähtaeg pole mitte homme, nagu tavaliselt, vaid alles reedel, halleluuja. Aga...see tähendab,et pinge pole nii suur ja vajadus kõrvaliste asjadega tegelda on seda suurem. Vingumine, nagu jube enne öeldud on tore. Kräuuu..mjäuuuu...äää....vääks...kääks...nuuks...ööööääääää!!! Ma ei taha, ma ei taaahaaaaa!

Aga muidu on tore, Liis tuli tagasi, mina hakkasin hüplema ja verbaalselt muutusin ka kohe väga aktiivseks. Nüüd saab jälle nalja :) ja hästi palju kubemenalju ja lausa kubefilosoofiat kah :)

Me oleme oma kooselus jõudnud juba uuele tasemele: alastus pole enam tabu :D Nii oleme kokku leppinud, et vähemalt öösiti oma tekkide all oleme alasti (see on ju parim viis magada) ja pimedas kiljatades iseenda ilu varjata eu püüa. Hommikuti, karmis päevavalguses on muidugi toimunud kainenemine ja alastus pole enam loomulik :D

Unes pole ma enam ammu miskit stoorit näinud. Tänane uni oli segu näitlejaks olemisest mingis mahajäetud nõukogude hotellis ja nõiakunstist Kaunase katedraalis. Liisi unenägusid kohe kuidagi üle ei löö ;)

Ilm on väga väga ilus. Päike paistab ja puha :) Aga ainult aknast. Tuul on nii hirmus, et mina keeldun välja minemast. Noh ,enne õhtut...täna peab ju ometi viimaks lõbutsema kah. nii, et üks klubisseminek on küll ees....