iseendaga kahekesi

Ma pole ju harjunud üksi olema. Lõppude lõpuks on mul toakaaslane kes oma olemasolust tahes-tahtmata märku annab (täpselt samamoodi nagu mina temalegi) Aga nüüd olen üksi. Eile veel Tiina, aga täna täitsa üksi.
Võtab aega, et ümberlülituda. Pool päeva passisin niisama, võimetu ükskõik millise tegevuse jaoks.

Üks hetk ma õnneks suutsin vähealt lugeda. Ukerdasin aknalauale padjakese, tee ja raamatuga. Vaatasin maailma teiselpool aknaklaasi. Koledast ilmast hoolimata nii ilus oli. Ja värske õhk kaa!

Päris täiuslik kõik veel polnud, aga ma läksin poodi. Ostsin küünlaid ja jäätist.
Teel kogesin veel seda eufooriat, mis mind vahel tabab. Õnnetunne. Põhjuseta ja põhjendamatu. Imekaunis õhtu ja miski seda rikkuda ei saa. Ebakindlus elu suhtes on tagaplaanil, ei häiri helisõda trance'i kuulava naabriga ega ka see, et keegi on külmikust varastanud mu pelmeenid.


Küünlad põlevad, jäätis keele peal on magus ja...
homme olen natukene parem inimene, kui täna.
Muide, ka vaade, mis aknast avaneb on imeilus...

Lucky to be alive