lendame brasiiliasse

Ma pidin millegipärst elutoas magama. Olin juba poolunes, kui järsku tuli inna üks noormees, kes mulle meeldis. naeratasin talle ja üritasin temaga vestlust alata, aga siis tuli mu isa ja too tüüp läks arglikult minema. Isa tõi vanaema(Motšiuite) teisele diivanipoolele magama.

Ma sain selle peale phaseks ja otsustasin välja jalutama minna. Ja jälle kord avastasin oma lendamise võimed :) otsustasin, et lendan lausa kuhugile kaugele kaugele välismaale. Aga kuhu täpselt ja kuidas sinna saada? Otsustasin nii palju kõrgust koguda, et kogu maakera oleks nähtav. See õnnestus mul üllatavalt hästi. Isegi imestasin, et mul väljaspool atmosfääri õhust puudust ei tulnud ja..pilvi, mis oleks vaatevälja piiranud, polnud.

Lendasin Lõuna- Ameerikasse. Kas just täpselt Brasiiliasse, ma ei tea. Kuhugile sinna kanti ikkagi.
Võtsin siis kõrgust vähemaks ja maandusin. See oli linn, tänav, mille lõpus oli üks palksaunake. Seal palksaunas oli aga suurepärane kondiitriäri. Sõin mingisuguseid saikasi, millele ma isegi nime anda ei oska. Olid justkui pooleledi muffinid, pooleldi lehttaignapirukad. Väga pehmed, kreemja maitsega ja saiakese keskel oli mustikas :) Õginisin neid vast viis-kuus. Tahtsin veel kojugi kaasa võtta, tasuta ju sai :)

Siis toimus unes mingi pööre. Tahtsin sinna majja hoopis tööle minna. Läksin tolle kondiitrist vanatädikese juurde tööd lunima. Minuga kaasas olid veel kaks inimest. Lõpuks ta nõustuski, kuigi alguses tõrkus. Selle vanatädi kondiitriäri oli ka kummaline pivaatrestoran ühe lauakesega eriti rikaste ja preštiižete klientide jaoks. Minu ülesandeks oli kliendid, kui nad saabuvad, kohe nende jaoks määratud tuppa laua juurde juhatada.

Kahjuks see mul ideaalselt ei õnnestunud. Valisin vale tee, mis läks läbi magamaistoa ja WC ja vannitoa. otsetee oleks viinud kohe söögituppa. Klientideks olid rikas väliseestlane oma perekonnaga. Ka temalt hakkasime midagi nuruma. Lõpuks nõustus temagi. Siis tõime tema portfelli talle tagasi. Olime selle ära peitnud juhuks, kui ta keeldub meid aitamast. Selle peale hakkas ta naerma......

Argielu on märksa sündmustevaesem. Olen üksi, Liis läks koju. Kraamisin natuke tuba ja natuke ka arvutit. Tegin auravat homikujooki. Lisasin kohvile ka šokolaadikovi. Kahjuks pole ma veel õppinud seda õiges koguses annustama. Tuli jälle liiga kange. Noh, mulle maitses ikkagi :) Kohe otsin miskit hamba alla ja siis leian miskit lugemist. Nett vingerdab jälle: MSN-i ei saa. Muidu naudin elu :)