Omas maailmas

Ma olen jälle mulli kasvanud. Tartus see lihtsalt tuleb nii loomulikult. Jah, vahel on mul cosmo- ja reidipäevad, aga üldiselt siiski pulbitseb kogu aeg midagi, mis tundub nii oluline ja eluline. Mis siis, et võibolla ainult minu enda jaoks. Ikkagi! Pulbitsev on tõesti õige sõna - mõtteid on lihtsalt nii palju, et nad lausa lämmatavad teineteist. Vaevalt jõuan ühe mõttega poole peale kui juba järgmine ründab. Tavaliselt nad ikka vahelduvad märkamatult, sulavad üksteise sisse, mitte ei katke järgmise mõtte tõttu järsult.

Ma ei tea, enda arust ma ei ürita kangesti puiselt intelligentne olla. Kõik mõtted ja mõttekäigud tulevad tõesti nii-öelda õhust, st ilma suure vaevata. paraku samas needsamad mõtted ka kaovad kohe õhku. Proovin ma neid arvamisi ja tähelepanekuid kirja panna, tulebki puisus. Mitte see, mitte see, mida tegelikult mõtlesin....

Tegelikult tahtsin ma tulla kohe uksest sisse astudes kirjutama, aga täna võitsid argitoimetused. Tegin süüa, et ometi kord olla ainult sööja asemel ka toitja(Tavaliselt kokkab Liis, sest ta jõuab varem koju) Mul on tekkinud kerge dilemma mida sellistel puhkudel teha. Inspiratsioon tuleb ikka siis, kui tegelikult on vaja midagi muud teha. Sageli olen korralik ja teengi seda mida peab, kuigi just sel hetkel tahaks mõelda või miskit kirja panna. Võibolla sellepäras ongi muusad veidi solvunud ja hiljem tagantjärele kirjapandu on puine ja pingutatud.

Selline on olukord täna, homme olen ehk igavlemas, ülehomme kurb, neljapäeval eufoorias. Ja nii ongi, et kohe kui olen oma hingeseisu kuidagi kirjeldada püüdnud see muutub ja kogu tekst tuleks tegelikult ümber kirjutada...

laisad päevad

Mul ei olegi midagi öelda. Nädalavahetus oli lihtsalt suur laisklemine. Oi, ma nautisin seda, sest peale seda vaheeksamit pole ma eriti virgas tujus. Siiamaani ei ole. Enam vist ei saagi :D

Nädalavahetuse moto oli: There's no place like bed. Passisingi siis teki all ja lugesin (mitte kohustuslikku materjali) vahtsin Liisi arvuti taga istumas, vegeteerisin niisama. Mõnus oli.
Raske oli jälle mõistlikuks muutuda. Niisiis läks asi nii hulluks, et tõmbasin arvutisse jälle mingeid mänge. Seekord autodega kihutamisi. Kahjuks on need aga demod. see tähendab, et nad on lühikesed ja tüütavad ruttu ära, mis on hea, sest ma olen juba niigi liialt arvutifriik (noh, iseenda jaoks kindlasti)

Noh, ei ole elu :D Alati võiks sel puhul ju lihtsalt jooma minna, aga ega seegi eriti ei meelitanud. Esiteks kõmbi kuskile kesklinna, siis joo end rõõmsaks, siis longi jälle koju ja näe rahutukstegevalt imelikke unenägusid. Eh, küll ma järgmine-ülejärgmine nädal joon. või siis kui tuju tuleb :D Mis meestesse puutub, siis neid mul lihtsalt ei ole. Muidu saaks ehk veidi nalja.

Isegi filmidega ei saanud nalja. Vaatasime seda paljureklaamitud Break-upi. Ei midagi! Täiiieeeestttiii mõttetu. eelmine lause veel ruutu panna. Noh, paar lõbusat kohta ehk oli ka...
Täna vaatasime scary movie 3. Ausõna, see oli märksa parem :D Vähemalt oli irooniat kuigi üle vindi keeratud stseenid käisid mulle närvidele. Kalafilmi vaatasime ka. Nemot. Polnud viga, vähemalt oli südamlik.

Hmm, ja muud ei olegi. Ainult unenäod. Katsetan jälle seni kuni ära tüdinen selle lucid dreaminguga. Sel on kummalised mõjud: esiteks võtab mul magamajäämine meeletult kaua aega, teiseks ärkan keset ööd üles, kolmandaks nägin üht väga veidrat und, mis oli väga segane, aga mille sisu oli see, et mina nägin unes kuidas üks mees nägi unes et ta näeb und :D Ja mingi hobuseverega inimeste veristamine oli ka :D:S

Veel nägin unes salapärast T-d. Mida täpselt, ma kahjuks ei mäleta. Ainult seda, et ta nägi hästi kole ja väsinud välja. Siis nägin veel unes, et A (see mu nn iidne eks) oli abiellunud, kolinud mingisse Eesti väikelinna ja pannud reiti oma pulmapildid :D Kummaline...

öised mõtted

Liis magab, aga minul ei ole und. Väljas sajab vihma, piisad pekslevad vastu aknaklaasi. Vahin arvutiekraani ja ei teagi täpselt mida endaga peale hakata.

Kirjutasin natuke seda ja teist. Läbi pingutuste ja enesesunni paraku. Loodetavasti kujuneb kirjutamisest siiski harjumus - niikaua kuni see kujuneb loomulikuks ja isegi nauditavaks tegevuseks. Ma pean silmas veidi teistsugust kirjutamist kui see bloog siin. Seda teksti ma ka kontrollin, aga see on märksa vabam kui see teine kirjutamine. Vabam ja laisem ka, sest ega ma siin erilisele intelligentsusele ja sügavmõttelisusele ei apelleeri. Ometi tahaksin ma ka nn mõttelaiskusest üle saada. Tunnen, et suudan :)

Kõik ei ole siiski täiuslik. Ma tahan nii paljut, aga see kõik ei sõltu minust ja ma pean kõike lihtsalt kõrvalt vaatama ja ootama. See on raske, aga mina tegin, mis sain. Saan vaid vaadata, mis edasi juhtub, mida teevad teised. Ja üldse tuleb loobuda soovidest, et lõpetada kannatused (loen raamatut budismi kohta), aga seegi on ju meeletult raske....

Ma näen seda, kuidas minusse on tekkinud mingisugune veendumus. Ma olen seda kasvatanud, sellesse uskunud ja siis pean ma sellest lahti laskma, sest elu tõestab vastupidist. Mu küsimutele tuleb vastuseid, aga nagu näha, on need ajutised. natuke on see frustreeriv, aga teisalt on hea, et ma ei jää seisma ja saan pidevalt edasi areneda. Miski pidepunkt jääb ikkagi samaks ka - lootusetuse tunnet ei teki.

Kõigist oma puudustest ja täitumata soovidest hoolimata olen ma siiski õnnelik. See pole eufooria, aga see on rahulolu, vaatlemine. Ajutine tunne, uue ja põneva ootamine. Varsti ju peab tulema midagi, mis mu maailma natuke raputaks? :)


Öösiti on teised mõtted.....
äkki oleks aeg nüüd magama minna?
Und ikkagi ei ole :(

Maa ja taevas

Maa ja taevas saavad mõnikord siiski kokku...
Mõnikord, üsna sageli isegi, on mul sama ududne-unenäoline olek....

peale eksamit

Peale eksamit, mis küllaltki õnne peale tehtud sai, läksin ma Wildesse, kus ootasid kallid Doris ja Minni. Intellektuaalsed naljad. Kiusasime muidugi Dorist, kes loengusse ei jõudnudki.Lärmasime veidi ka. Vähemalt Wilde standardite järgi oli see lärm :)

Läksime siis hoopis Maailma, jätkasime sama teemat. Siis tuli Anneli ka. Ta tuli töölt ja oli väsinud, aga mina olin eksamijärgses eufoorias ning Doris-Minni olid ka lõbusad. Me siis naljatlesime ja Anneli vaatas meid kuidagi malbelt ja emalikult. Vähemalt seni kuni temagi lainele jõudis ja naerma hakkas.

ma käsin nende "tõusikutega" kaubamajas ja koju sõitsin bussiga :S tee peal sai veel nalja, sest Minni on puudel ja peale selle veel ka Aatomik-Akadeemik. Neist naljadest ei peagi aru saama. Saab aru ainult ise kohal viibides, aga soovitan kunagi selle seltskonnaga ühineda, äkki on need naljad ka teistele mõistetavad...

tagaotsitav

ma olin lapsepilastaja. Leidsin mingi noore poisi (mitte liiga noore) ja õpetasin talle kuidas naist rahuldada :D Siis tuli välja, et see sama poiss oli minu õpilane (minust oli saanud millalgi õpetaja ja muide ma kandsin mummulist kittelkleiti). Varsti peale meie ühist ööd tulid mulle ukse peale poiss, tema ema, tema sõber ja politseinik. Tuli välja, et poiss oli oma sõbrale rääkinud, mis juhtus. Niimoodi oli tema ema ka kõigest teada saanud. mina muidugi eitasin kõike, aga ma olin sunnitud põgenema. Sattusin kuidagi Muugale ja üritasin aia taganurgast läbi vaarikavarte ära põgeneda. Aga seal on ju meie maa piir ja aed. Kuidagi see mul siiski õnnestus ja ma leidsin end suurest männimetsast. Põgenesin edasi, käisin pool maailma läbi. Vahel külastasin salaja Eestit ka. Salaja, sest minust oli saanud tagaotsitav. Tuli välja, et poiss käis esimeses klasis. Kuigi ta nägi välja vähemalt 15-aastane :S

Ükspäev nägin seda ka, et minu tuttav kunstikoolist, Maali, oli saanud eesti MTV saatejuhiks. Ta kandis ainult roosat, oli imelikult hüplev ja rõõmus ning kuidagi deformeerunud näoga.

Vaat siis!

lõpmatus

Mu pea on kirjandust täis ja ma ei suuda midagi kirjutada kuigi tahaksin. sellepärast panen siia video. venekeelne ja arusaamatu, aga midagi selles on. Võibolla võlu kaoks kui sõnadest täielikult aru saaksin, aga esimene kord see lausa vaimustas mind. raske seletada....

ilus õhtu jah

pesime hambaid, enne hirnusime. Siis tuli Leena uksest sisse, Liis tõmbas hambapasta kurku. siis ta läkastas ja meie hirnusime.

palju tegemisi

Olen tagasi. Käisin Tallinnas, aga nüüd olen tagasi. Vaevaliselt ja piinarikkalt läks reis, aga siiski siiski. Rong läks nimelt katki ja terve rongitäis inimesi pidid lihtsalt tund aega passima kusjuures ega siis keegi ei öelnud ka , mis lahti, oh ei. Nojah, kohale ma ometigi jõudsin, hiljem kui kunagi varem. Nii et ühikasse ja magama :D

Üleüldiselt oli mul üsnagi toimekas nädalalõpp. Kolmapäeval-neljapäeval vaevlesin hirmsates piinades, et oma ettekanne valmis saada - siis selgus, et ma pean seda esitama alles tuleval neljapäeval(väga hea, et ta mul valmis siiski sai- see nädal on küllalt muid tegevusi - vaheeksam näiteks). Neljapäeval viidi mind sööma ka :) Tuldi autoga järgi ja viidi autoga kooli. Söök oli suur ja rammus ja kuigi ma pakkusin enda eest ise maksma, ei läinud see läbi :D Mõnikord ikkagi on tasuta lõunad :p Noh, seltskonna pakkumine ei ole ju eriti kallis hind...

Enne seda tuldi mulle veel üks kord autoga järgi. Nii tore kui saad kellelegi viriseda, et igav ja kohe tullakse lõbustama. See oli salapärane T :) Ega me miskit erilist ei teinudki. Sõitisme lihtsalt ringi. T eputas natuke oma juhioskustega ja mulle isegi meeldis. Siis sõitsime ja rääkisime kuni olin jälle ühika ukse juures. Tore oli, aga midagi jäi veel õhku?

Neljapäeva õhta sõitsin Tallinna. Bussis oli nii hea aknast välja vahida ja muusiakt kuulata. Mu tusatuju kadus ja kuivõrd väljas oli nii kaunis, pidin ma ilus lausa lõhki minema. No tõesti - lihtsalt olla ja vahtida aknast välja - aitab hästi koledate mõtete vastu. Eriti kui on teada, et kui bussisõit läbi, tuleb emme vastu, viib koju ja hoolitseb oma ülekasvanud lapse eest :D

Reedel käsime teatris. Vatasime Nüganeni lavastatud Tõe ja õiguse teist osa. ma ei tea kas ma viitsin sellest ka pikemalt kirjutada, aga mulle meeldis ja kuigi etendus oli meeletult pikk, ei tekkinud hetkekski tüdimuse tunnet. Teatris oli muide kes ikka kui kallis Merle. Mataõps oli ka :D Merlega me isegi vestlesime veidi. Üldiselt rääkis ta ikkagi endast. Ta oli kuidagi närb ja vanaks jäänud, aga mahedam kui ma mäletasin ja natuke isegi mingil viisil armas. Hoopis teistsugune kui kooli ajal. Ilmselt olen ma ise suuremaks saanud :D

Laupäeval pidin minema Eva sünnipäevale, aga ilm oli nii kole ja mina olin nii uimane ja ebainimlik, et otsustasin minemata jätta. Läksin hoopis emaga platsisõitu harjutama(garaažiga sain ilusti hakkama, siis panin vastu posti :D) ja poodi. ja siis muutusin juba natukene inimese moodi ja läksin Helikaga panoraami. Ta tahtis hirmasti Trafficu esinemist näha. Olgu siis!
Esimene šokk oli jookide hind. Ostsin endale ühe kokteili ja Helikale topelt Bailey'se - 170kr! Ma pidin küll pikali kukkuma. Otsustasin, et see õhtu jääme kaineks :D
Tantsisime ja trallitasime veidi, püüdsime pilke (eriti jobude ja purjus meeste omi) kuulasime Trafficut (oi kui ilus on bändi solist) ja siis nõudsin ma kojuminekut. Õnneks oli meil autojuht olemas. seega läks kõik kergesti ja väga mugavalt :)

Pühapäeval oli mahlategu. Sõitsime siis Muugale ja hakkasime tööle. Ema-tädi lõikaid õunu, mida sodisasin neid. Mahlategu käis ikka nii nagu ta alati on käinud. Kõigepealt puhastatakse õunad, siis aetakse need läbi hakke masina, siis pannakse see sodi riidetükkide vahele, pannakse plaadid peale ja hakkatakse pressima. meil seda imemasinat ei ole, meil on õnneks imemasinaga naabrid. Nende juures ma siis seda hakketööd tegingi. Tegelikult oli veidi kurb vaadata kuidas naabritädi naabrionuga käitus. Võimukalt ja nähvavalt :( Minu sümpaatia kuulub nüüd küll igatahes naabrionule kuigi eks naabritädi omamoodi on ka tore. Vanad inimesed ongi segeli just sellised. Kokku saime mahla igatahes kohutavad 45 liitrit. Õnneks ei pea mina seda kuumutama. Ema see-eest oli eile õhtul päris kurnatud :( Oh seda sügist!

Mis puutub õppimisse, siis ei ole mul midagi öelda. Lihtsalt null. Proovisin küll, aga ei. Nüd olengi hädas, sest täna on prantsuse keeles töö. Üldpilgul tundub lihtne ja loogiline, süvitsi minna ei ole jugust - tean, et see on tume ja tundmata maa :D
Unenägudemaalt tuli paar põnevat lugu, aga neist hiljem. Kohevarsti lähen sõidutundi, siis loengutesse ja prantsuse keeles läbi kukkuma :S

Kas tuli ilus helikalik kronoloogia?

minu isiklik uss

Ei, ma ei mõtle Liisi, kuigi aeg-ajalt on tal üpris terav keel. (Mina olen sellega harjunud ja mind üldiselt ka säästetakse kõige kurjemast kritikast :D )

Ma mõtlen hoopis une-ussi. Täna oli siis nii, et kuskilt jäi silma pakkumine : võta koer ja saad ühe lemmiklooma veel lisaks. Pakkumine tundus nii ahvatlev, et läksingi õnge :D Võtsin endale ilusa pisikese taksikoera, kes oli aga üsna ebaoluline, sest ma ei mäleta temast midagi. Noh, eks see on ka mõistetav sest kogu tähelepanu haaras enesele minu üllatus-lemmik - pisike ja särtsakas madu.

Särtsakas oli ta tõesti, sest talle meeldis hüpelda ja karata ja koera kombel inimestega sotsialiseeruda. Ta oli väga elav ja sõbralik. Alati kui sõpru vastu võtsin, siis ütlesin neile, et mu madu ei pea kartma, sest ta on sõbralik ja mittemürgine. Ometi on loogiliselt võttes võimalik neid mõista sest minu ussike ei roomanud, vaid hüppas :D tal oli lausa erakordne võime silmapilguga ühest toa otsast teise jõuda.

Kui koertel-kassidel on magamismatid, siis minu maokese pesaks sai pesukausi põhi :D Ta keeras end korralikult täpselt kausi mõõtmeid arvestades kerra. Ta alustas suurima ringiga ja keeras end nii, et pea jäi keskele ja terve kausipõhi sai kaetud. :) Isegi kui oli puhkamas, jäi ta väga erksaks, et vajadusel kohe tulla ja minu juurde hüpata.

Ta meeldis mulle väga ja ma loodan et mina talle ka :)

Nüd tahaksin ma endale päriselt madu :D

pime aeg..

..on tegelikult käes. Hommikuti on ikka masendav küll öösse ärgata, aga õhtuti on pimedus nauditav...
Ja kuud armastan ma väga :)

Miks on nii?

Miks on nii, et ma vedeln veel sellisel arenguastmel, kus kõik inelligentse produtseerimine nõuab peaaegu ületamatut vaeva? Kõik tähtsaimad mõtted on peas olemas, neist areneks veel mõtteid juurde, aga - nad ei tule aju seest paberile või ekraanile. Ükskõik mida ma ei teeks, suudan ma korralikult keskenduda ja millegagi valmis saada alles siis kui tõesti muud võimalust ei ole- uni on tähtususetu, kursusehinne eluliselt oluline.

Täna vaevlesin seminari ettekandega. Vahtisin ja vahtisin ekraani. kirjutasin ridu, kustutasin, kirjutasin uuesti ja vahtisin edasi. Tänaseks sai küllalt. Homme on viimane päev. Öösel saan valmis :) Ülehomme olen laip?

Miks on minu saatuseks olla piinlev kirjutaja? Või miks ma sellest piinast kuidagi lahti ei saa - ainsana suudab mind motiveerida hirm. Jõuludeks palun palju enesekindlust ja abitsioonikust - küll siis kirjutan nii, et tuhiseb.

kalad ja seks

ehk siis teisisõnu tegin mingisugust tobe iseloomustus-test.
Mõningad põnevaimad kohad teen kohe boldiks kah.

Heterosexual

Nowhere in the Pisces's paradoxical nature more evident than in her her sexual behavior. For such a subjectively fueled creature, sex, something meant to be personal an experience, is probably the one thing in life toward which she is ultimately wholly objective. Indeed, Pisces enjoys eroticism, even in the form of a dime-store novel, generally endowed with a talent for exteriorizing sex herself, wether it be in her own writing or in her blatant exploration of the subject in what is otherwise meant to be polite conversation. That dynamic follows her into the bedroom. She is open to activities that might make other women's hair curl. She is not so much passive, or even receptive, as she is suspectible to the desires of her partner. She is utterly available in the moment, willing to comply with her partner's penchant for sexually going “around the world”, open to any and all oral or anal activities with equal nonchalance. Picses is not the passionate lover, any pleasure seeming to take her unawares. On the other hand, she never quite loses her untainted and innocent vision of what sex should be.

Straight turn-ons: Father figures (appi, vanamehed :D) or young boys(appi, olen pedofiil :D), sensitive men, androgynous looks, smooth bodies, swimmers(???), models, delicate features, bone structure, artists, poets, creatives (paraku küll jah), married men (veel kord appi), homewrecking(kole lugu), extended foreplay, tender sex, massage, lite submission, b+d, (passive)(vist jah) oral, slow, sleepy sex(jah), erotica (mhmhmm), softcore porn, (passive) analingus, (passive) tickling, teasing, (passive) anal penetration, long fingers, toes, flattery, (passive) seduction(jaaaa!), nibbling, licking, pillow talk, gifts, surprices, bisexuality, lesbian erotica, prostitute role play, alcohol, narcotics


ehk siis lühikokkuvõte: kui ma olen lits ja vabameelne, siis on see mulle lubatud, sest ma olen Kalad :D Äkki peaks siis hakkama nii käituma kah? :D

Kas tõesti täiuslik päev?

Vahel on lihtsalt nii hea olla. Ilma põhjuste ja seletusteta. Ilm oli soe ja päike paistis. Sügisesed lehed juba langevad ja vihmaperiood on alanud. Ometi, kuigi ilm mu meeleolu päris palju mõjutab, oli täna selles sügises midagi väga helget. See muidugi ei olenegi vist aastajast või ilmaoludest. See lihtsalt on ja mina ka lihtsalt olen. Nii ma kõndisingi Raatuse poole naeratades ja vaikselt mp3-mängijaga kaasa lauldes - täna olidki kõik inimesed ilusad ja head :)

Täna ometi kord õnnestus mul see garaaži tagurdamine ja tänu enesekindlusele läks külgboksiga ka palju paremini kui tavaliselt. Kas mu piinad hakkavad lõpuks ometi otsa saama? tegelikult on seda, mille pärast muretseda ikkagi piisavalt, aga on ka küllalt aega neid koledaidki mõtteid mõelda. Tegelikult esimest korda elus ma vist mõtlesin teadlikutl sellele, et varsti tulevad pikad ja pimedad ajad ja vesine, porine olek. Ka sellele jõuab veel mõelda...veel mitte.

Täna paistis päike, täna läks kõik nii hästi :)

repsik

Eile oli see tähtis päev (õhtupoolik, öö ja varahommik), kus meie rebatest said täiskarvalised, nagu nad end ise nii identifiteerisid. praegu on küll muljed lausa superhead. Ja mina veel mingi hetk kahtlesin kas minna. Muidugi minna ja kui vaja, siis homme jälle :) tegelikult oli tõesti üle ootuste tore. Meil oli vähe rebaseid(kümme vist kokku), aga seda andekamad ja armsamad nad on. Neile antud üleasanded täitsid nad suurepäraselt -etteantud situatsioonidest loodud etteaste oli nii lihtsalt nii kohutavalt naljakas. Väga andekalt lahendatud kah :)

Ega meiegi nõrgemad ei tahtnud olla ja nii said meie esmakursuslased laulu sisse pandud. Mõned õppejõud kusjuures ka :) Nalja sai palju ja headest ideedest puudust ei tulnud. Eks alkoholi tarbimine käis ikka ka asja juurde. Ma saan üha enam aru, et see on kutsehaigus ja varsti võibolla hakkan minagi seda põdema. Üliõpilased joovad kõik ja kirjandusinimesed seda enam :D Mis veel hullem -ega sigaretidki enam nii võõrad ei ole. see siiski mind eriti ei köida. Ainult natukene kuivõrd kõiksugused pahed on nii inimlikud ja nii köitvad.
Õnneks sain ma peale nalja ka natuke enesekindlust või innutust. Rääksime vanemate ja targematega, kes lohutasid, et ega see kirjandusinimese põli midagi nii hull ei ole. Asi on ikka pigem enda teha - vana tõde, mida
tasub ikka ja jälle üle korrata. Niisiis: varem või hiljem, vabatahtlikult või sunduslikult, võtan end kätte, sest mul on eduks eeldusi küll.

Üldiselt oli see pidu selline nagu ta ikka selles seltskonnas on olnud. Väike olemine, söömine, rebaste "kiusamine" mõned intelligentsemad mõttearendused ja laulude laulmine :) Viimasel on just see eritunnus, mis kõik FLKN-i üritused nii armsaks ja koduseks teeb.Alguses laulavad kõik, eriti Jaanika :) ja millalgi siis, kui paljud on juba läinud ja päris vaikseks on jäänud, võtab keegi kitarri ja
hakkab toredaid rahvapäraseid laule laulma :)


Mõned pildid ka :)
(Üle nelja kahjuks minu programm ei luba panna)






EDIT:
ülejääk siin

repsik

Apr 10, 2006 - 49 Photos

väike märkus

kirjutasin ühe kirjutise. esseeks on seda vist palju nimeada. Toores on ta ka, aga ma pean eneses tekitama harjumuse iga päev natuke ka mõtlemistarendavalt kirjutama. Ma loodan, et mu üllad plaanid ei luhtu. Minust peab ju lõpuks midagi saama ka- paratamatult on see seotud just kirjutamisega See asub siin

kiirused

Mingi seletamatu rahutus, ärevus. Kas on see ennustab muutusi või ma lihtsalt ootan muutusi? Piirjooned on veidi ähmased. Ma olen endast veidi ära. Tahakin liikuda meeletutel kiirustel, aga kõik ei lähe nii nagu tahaksin :(

ikka seal

Kolmapäev on..... Eks te teate, mis päev see kolmapäev on. Kui ei teagi, siis mõnest bloogist leab ikka vihjeid :D Ütlen abistamiseks ainult nii palju, et ma ei pea silmas seda, et kolmapäev kunstipäev on. seda on ta ainult üle nädala.

Lühidalt võttes olen ma kolmapäeviti üsnagi kummalises tujus ja luban endale ehk rohkemgi lollusi kui tavalistel päevadel. Ma ei ole vabameelsem, aga pea on vägagi vabameelseid mõtteid täis. Õnneks ma olen siiani veel suutnud end nii enam-vähem kontrolli all hoida (hehee, vähemalt sel semestril)

Mul oli plaan kluppi minna, aga mulle tehti veelgi parem ettepanek - ikka Zavoodi. Uus seltskond see-eest. Mind kutsus kaua kadunud T. Olin rõõmuga nõus. Nii me siis sinna läksimegi ja õlu joomisega alustasime. Ei läinudki nii väga kaua kui ka Marit ja Helika välja ilmusid. Nad teatasid mulle oma kavatsustest ja ega mina pole keelaja - zavood on kõigile. Ometi olin ma kergelt üllatunud kui nad otsustasid lausa meie kõrvale istuda. varsti hõivati nende laud ja hopsti- kahe asemel oli meid neli :D

Ei pannud väga pahaks, aga isiklikku ja vahetut suhtlemist see ehk häiris küll. pealegi jäime meie, tüdrukud, varsti purju ja hakkasime end liiga vabalt tundma. vaese meesisiku kiusamine muidugi :D Meil sai nalja, loodan et temal ka. See oli ikkagi väga kena kompliment - kaks purjakil neidu hakkavad tähelepanu nõudma :D

Mul oli ja on praegugi veel natuke imelik. eem, muidugi on suures osas minu käitumise eest vastutav minu jootja, aga ikkagi. Mis mulje ma olen endast jätnud :S Eriti kuivõrd lõpuks sattus meie lauda ka Piret ja tema kaaslane. Ja Piret muudkui muigas ja muigas :D
Ega asja ei teinud paremaks seegi, et ma öösel üldse magada ei saanud ja poolikuid mõtteid mõtlesin.

Ma natuke pean seedima....

värsked teated hernekese elust

Jälle olen siin ja uskuge või mitte, ma kirjutan seda esimest lauset juba viiendat korda. Ma ei teagi miks see nii on. Keeldun aga seda nüüd ära kustutamast ka. Küll ta kõlbab lugeda :D

Meelolu on mul hää, aga enam mitte otseselt eufooriline. eks ma olen ikkagi veidi unine ka veel :D Eile näiteks käisid meil külalised-taarahaldjad. Helika ja Marit. tõid kommi ja alkoholi ka muidugi. Nii juhtuski siis, et õhtu jälle küllaltki pikale venis :) Nalja sai muidugi ka, aga me olime üsna kained ja seega meie "üritus" jäi ka täiesti sünduse piiridesse. Meelelahutuseks näitas marit meile näiteks oma Kreeka-reisi pilte. Oi, kui ilusad! Tahan jälle kuskile minna!

Täna sain ma lõpuks täida viia oma igiammuse kavatsuse verd anda. Olen lugematu arv kordi seda juba katsetanud, aga ikka on hemoglobiin liiga madal olnud. Täna viimaks õnnestus. Hemoglobiin oli 130 - tudengidieedil, kohvi juues ja poolmagamata olekus. Kummaline kas pole?
Vähemalt õnnestus :P Sain oma kollektsiooni veel ühe kruusi - sinise ja väga nunnu :)

Muidu ei toimu suurt midagi - hakkasin raamatukoiks. tegelikult ka -see 18.oktoober- suur ja kuri kirjanduse vaheeksam juba hirmutab. üritan end siis käsile võtta ja meeletult lugeda. seda muidugi siis, kui internetist aega üle jääb :D Ometi, Ilmar Talve "Maapagu" on põnevam kui ma arvata oleksin osanud. Naudin:) Risikivi "Hingede öö" meeldis ka. Vägal. Raske raamat, ma vist ei saanud kõigele pihta, aga ikkagi nautisin.

Ometi on igas meepotis vist üks tõrvatilk. Lugemise puhul ka. Mingisugused debiilsed inimesed joonivad raamatutes tähtsaid kohti alla ega suvatsegi neid raamatu tagastamisel maha kustutada. ma katsun olla mõistev ja sellest mööda vaadata, aga see ajas mind vahepeal nii hulluks, et ma oleksin peaaegu plahvatanud. Kes kurat te olete et te mulle dikteerite, et just see rida siin leheküljel on määratult tähtis. Kas te käite kunstinäitustel ka nii, et tõmbate maalidel detailidele punasied ringe ümber, sest need on olulised?
Õpikute puhul saan ma sellest veel aru, aga ilukirjandus???

olgu, hakkangi jälle lugema. Muide mu see teine hingitseb ka natuke. Ehk puhun talle veel elu sisse

magamisest ja unenägudest

Ma saan nüüd aru, miks ma tegelikult ikkagi peoloom ei ole. Põhjus on väga lihtne - olen uneloom hoopis. Ma olen alati arvanud, et olen unevajadust veidi üle hinnanud, aga tegelikult on korralik reguaarne uni mulle absoluutselt ja ilma mingisuguste kõrvalepõigeteta vajalik.
Üks magamata öö tähendab minu jaoks kolme väga unist ja udust päeva. Mõnikord on vaja enamatki. Nii juhtuski, et peale zavoodi-seiklusi olin omadega nii sült, et läksin lõpuks lausa kell pool kaheksa magama. Magasingi muide hommikuni välja,vahepealne hambapesu välja arvata, ja tundsin end jälle suurepäraselt- nii nagu inimene end tundma peakski :) Pealegi valin hea une ka sellepärast, et raadiost kuulsin kuidas magamatusest pakuks minnakse. Niikuinii on minu toitumine nagu ta on, pole vaja võtta lisariske :D Unedest ei tahaks ka ilma jääda.

Inimene veedab magades veidi üle poole oma elust. Las ollagi nii, ma hakkan mõistma, et see uni ikkagi väga vajalik on. Ega ma sellepärast ilusti pailapse kombel alati korralikult magama ei lähe, ega hakkagi, aga ometi olen ma läbi isiklike kogemuste lõpuks arusaamisele jõudnud, mida tuleb arvesse võtta...

Unenägudest nii palju, et selliste lühikeste magamisseansside aegu nad ei kipu meelde jääma. on liialt segased lihtsalt. Täna ärkasin ka liiga vara, et midagi mäletada. Viimane uni oli aga selline, et kuskil oli toimunud suur katastroof, mingi pilvelõhkuja oli sõja tõttu peaaegu kokku varisenud ja ümberringi vehkisid igasugused elukad püsside ja lõhkeainega ringi. Kusjuures selles, et ehitis kokku kukkumas oli, süüdistati eesti kehvasid ehitajaid. Eriti eredalt on meeles mingi punase näoga koll, kes end eesti presidendiks nimetas. Mina vehkisin ka püsiga ringi ja tapsin kolle. Siis mingi aja pärast otsustasime, et kuigi maja kukub kohe kokku, on meil vaja veel liftiga sõitma minna. Lifte oli hästi palju, aga nad kõik olid kohutavalt pisikesed. vaevu mahtus sinna üksi püsti seisma ja ust (tavalist nagu köögis või vannitoas) kinni lükkama. Vajutasin nuppu 99 ja lift hakkas sõitma. Korruseid näitas samasugune skaala nagu köögikaalul - nr 1, siis kriipsud, siis nr 5 jne. Skaala liikus ja liikus, aga siis kukkus lift alla :D Muide, ma vist veidi tajusin, et kõik on unenägu. ma ei kartnud üldse, hoopis nautisin vabalangemist :D

muust räägin uue pealkirja all