öised mõtted

Liis magab, aga minul ei ole und. Väljas sajab vihma, piisad pekslevad vastu aknaklaasi. Vahin arvutiekraani ja ei teagi täpselt mida endaga peale hakata.

Kirjutasin natuke seda ja teist. Läbi pingutuste ja enesesunni paraku. Loodetavasti kujuneb kirjutamisest siiski harjumus - niikaua kuni see kujuneb loomulikuks ja isegi nauditavaks tegevuseks. Ma pean silmas veidi teistsugust kirjutamist kui see bloog siin. Seda teksti ma ka kontrollin, aga see on märksa vabam kui see teine kirjutamine. Vabam ja laisem ka, sest ega ma siin erilisele intelligentsusele ja sügavmõttelisusele ei apelleeri. Ometi tahaksin ma ka nn mõttelaiskusest üle saada. Tunnen, et suudan :)

Kõik ei ole siiski täiuslik. Ma tahan nii paljut, aga see kõik ei sõltu minust ja ma pean kõike lihtsalt kõrvalt vaatama ja ootama. See on raske, aga mina tegin, mis sain. Saan vaid vaadata, mis edasi juhtub, mida teevad teised. Ja üldse tuleb loobuda soovidest, et lõpetada kannatused (loen raamatut budismi kohta), aga seegi on ju meeletult raske....

Ma näen seda, kuidas minusse on tekkinud mingisugune veendumus. Ma olen seda kasvatanud, sellesse uskunud ja siis pean ma sellest lahti laskma, sest elu tõestab vastupidist. Mu küsimutele tuleb vastuseid, aga nagu näha, on need ajutised. natuke on see frustreeriv, aga teisalt on hea, et ma ei jää seisma ja saan pidevalt edasi areneda. Miski pidepunkt jääb ikkagi samaks ka - lootusetuse tunnet ei teki.

Kõigist oma puudustest ja täitumata soovidest hoolimata olen ma siiski õnnelik. See pole eufooria, aga see on rahulolu, vaatlemine. Ajutine tunne, uue ja põneva ootamine. Varsti ju peab tulema midagi, mis mu maailma natuke raputaks? :)


Öösiti on teised mõtted.....
äkki oleks aeg nüüd magama minna?
Und ikkagi ei ole :(