...suur publikumenu ja üleüldine heakskiit blogi taasavamise eest. Sellest innustatunda ma kirjutan kohe veel. Aga ärge ometi edaspidi oodake, et lausa kaks kirjutist nädalas tuleb. Järgmine kes teab millal tuleb.
Sel nädalal olen vähem vampiir, kui eelmisel. Kujutage ette, käisin lausa Roomas. Käisin raamatukogus oma inglise keele grammatikat värskendamas, sest järgmine reede ootab mind ees eksam. Eksam on selleks, et selgitada välja, kas olen piisavalt tasemel, et osaleda koolitusel CELTA sertifikaadi saamiseks. Asjad on muidugi veel lahtised - ma pole otsustanud, kas see peaksin selle sertifikaadi hankima või mitte. Inglise keelt arendaks kohe kindlasti, aga.... Rahaline investeering on päris suur ja...
ja ma ei tea kas tasub ära
On ehk kellelgi on kogemusi, soovitusi?
Muidu on nii, et olen üsna kimpus ajaga. Ei saa sellest aru :) Helistan päev varem ilmunud töökuulutuse asjus ja selgub, et see koht on juba võetud (või valetatakse, et on). Siis on aga vaja teha mingisugust tööd koduses ringis ja aega on küll ja küll. Noh, tuleme G-ga tema vanematekoju. On vaja kaste tassida. Aeg juba ka üsna õhtune. Siis aga üks inimene seal loeb lehte, teine vaatab internetis ringi, kolmas teeb kolmandat asja. Ja mina mõtlesin, et tuleme kohale ja teeme selle asja kohe ära. Eriti kuivõrd rõhutati, et sellega on üsna kiire. Vot ei saa ma selle ajatajuga kuidagi järje peale.
Autoga sõitmisega ei saa ka järje peale :D Hakkasin täna supermarketisse minema, teadsin isegi, kus see asub, aga ikka võtsin ringristmikult vale tee, jõudsin siis kerge ringiga õige teeotsa peale, tahtsin parklasse sõita, aga vot ei tabanud seda õiget parklasse sissesõidu kohta ära ja... mis siis ikka. Otse edasi 4-5km, sest käänulise ja kitsa tee peal mingisugust mõistlikku ümberpööramise kohta ei ole. Lõpuks sain jälle järje peale, aga et mitte riskida, parkisin kaugemale ja kõndisin poodi! Kas kujutate ette :) Peaaegu täiesti mõeldamatu arvestades, et kui üks kord vihma sadas ja ma kiiresti 20 m autoni kalpsasin, siis oldi üllatunud - ma oleksin ju võinud autoga lähemale sõita, et sa märjaks ei saaks!
Ütleme nii, et ega ma Eestis ka just mingisugune supernavigeerija ei ole, aga siin minu ebakompetents võimendub kohe mitmekordselt. Tiirutan nagu pistrik ümber oma sihtmärgi, aga ründamiseks sobivat momenti ei leia :D
See supermarket oli veel lihtne lugu, sest ma teadsin, kuhu ma välja pean jõudma. Üks teine kord oli aga vaja automehhaaniku juurde sõita. Töökoda asus kiirtee kõrval. See tähendab, töökoda paistis ilusti välja, aga kiirteelt mahasõitu ei paistnud kuskil. Nii lähedal oli see töökoda, ja nii võimatult kaugel. Panin aga navigeerija telefonis tööle ja pärast ilmatumasuuri ringe jõudsin sinna ka kohale. Siis palusin G-l et ta näitaks mulle, kuidas sinna siis ikkagi kergesti sõita ja - me eksisime ära!
neljapäev, jaanuar 31, 2013
esmaspäev, jaanuar 28, 2013
Teised panevad blogisid kinni...
...aga mina mõtlesin, et teeks vahelduse mõttes ta hoopis lahti.
Nüüd on eluke jälle natuke teistmoodi ja see tähendab, et nagu natuke ehk oleks ka midagi öelda. Minu ambitsioonideks on muidugi suured sügavmõttelised arutelud, aga alustame siiski tagasihoidlikult ja argiselt.
Niisiis, olen jälle Itaalias. Seekord on asi päris hirmuäratav, sest kui varem, ka pikkade perioodide puhul oli mul mingi tähtaeg ja tagasisõidu piltet, siis nüüd pole mul kumbagi. Kuigi ma olen siin veetnud üksjagu aega, siis nüüd mul jälle teistmoodi tegevused ja seega tundub, et koht kuhu ma sattunud olen, on ikkagi midagi peaaegu täiesti uut.
Tuleb askeldada, ringi käia, küsida, organiseerida, planeerida ja..... noh, te ju tunnete mind. Pole midagi tülgastavamat ja tüütumat kui kirjutada ametlikku laadi e-maile ja helistada tundmatutele inimestele, et mingisugust infot saada. Aga sellega on kuidagi vaja toime tulla ja oma lohutuseks ma siis ütlen endale, et see aitab mul iseloomu kasvatada. Ohjah....
Siiamaani olen ma siiski saanud päris hästi kõrvale vingerdada. Nagu taevane õnnistus langesid mulle üksteise järel kaela mitmed tõlketööd ja pühendudes neile sain mugavalt kogu asjaajamise veidi tahaplaanile jätta.
Tegelikult olen ma need paar nädalat peaagu nagu vampiir elanud, sest toas töötades pole olnud erilist mahti õues päevitamas käia. Seda enam, et ega seda päikest siin praegu ülekülluses niikunii ei ole. Sajab hoopis vihma ja aeg-ajalt ka rahet. Ja mõnikord tuleb taevast äikest. Jaanuarikuus on see küll üks kentsakas asi.
Ma oleksin justkui aklimatiseerunud, ära harjunud selle suure õnne, päikesevalguse ja suhtelise rohelusega, kuid siis sõidame teise linna - L'Aquilasse, kus lumi on maas. Ja siis on ikkagi natuke õigem tunne, sest jaanuaris peab ju lumi maas olema vaatamata sellele, et tänu sinisele taevale ja päikesevalgusele on ikkagi selline tunne nagu oleks märts, mitte jaanuar.....
Nüüd on eluke jälle natuke teistmoodi ja see tähendab, et nagu natuke ehk oleks ka midagi öelda. Minu ambitsioonideks on muidugi suured sügavmõttelised arutelud, aga alustame siiski tagasihoidlikult ja argiselt.
Niisiis, olen jälle Itaalias. Seekord on asi päris hirmuäratav, sest kui varem, ka pikkade perioodide puhul oli mul mingi tähtaeg ja tagasisõidu piltet, siis nüüd pole mul kumbagi. Kuigi ma olen siin veetnud üksjagu aega, siis nüüd mul jälle teistmoodi tegevused ja seega tundub, et koht kuhu ma sattunud olen, on ikkagi midagi peaaegu täiesti uut.
Tuleb askeldada, ringi käia, küsida, organiseerida, planeerida ja..... noh, te ju tunnete mind. Pole midagi tülgastavamat ja tüütumat kui kirjutada ametlikku laadi e-maile ja helistada tundmatutele inimestele, et mingisugust infot saada. Aga sellega on kuidagi vaja toime tulla ja oma lohutuseks ma siis ütlen endale, et see aitab mul iseloomu kasvatada. Ohjah....
Siiamaani olen ma siiski saanud päris hästi kõrvale vingerdada. Nagu taevane õnnistus langesid mulle üksteise järel kaela mitmed tõlketööd ja pühendudes neile sain mugavalt kogu asjaajamise veidi tahaplaanile jätta.
Tegelikult olen ma need paar nädalat peaagu nagu vampiir elanud, sest toas töötades pole olnud erilist mahti õues päevitamas käia. Seda enam, et ega seda päikest siin praegu ülekülluses niikunii ei ole. Sajab hoopis vihma ja aeg-ajalt ka rahet. Ja mõnikord tuleb taevast äikest. Jaanuarikuus on see küll üks kentsakas asi.
Ma oleksin justkui aklimatiseerunud, ära harjunud selle suure õnne, päikesevalguse ja suhtelise rohelusega, kuid siis sõidame teise linna - L'Aquilasse, kus lumi on maas. Ja siis on ikkagi natuke õigem tunne, sest jaanuaris peab ju lumi maas olema vaatamata sellele, et tänu sinisele taevale ja päikesevalgusele on ikkagi selline tunne nagu oleks märts, mitte jaanuar.....
kolmapäev, märts 30, 2011
- Tead, juba päris tükk aega on nii olnud, et ma pole üldse mitte millegi pärast muretsenud. Nii hea on olla...
- See on vanadus, Greta!
No kui see ongi vanadus, siis mis mul saakski selle vastu olla? Muidugi, kui ma nüüd väidaksin et see umbes kuu aega tagasi niivõrd tähendusrikkasse vanusesse jõudmine üldse muretsema ei pannud, siis oleks see nii suur vale, et hakkasite mind ahelsuitsetajaks pidama. Veerandsajandivanuseks saamine on nagu mingil viisil tähenduslik, aga veerandsajandi vanune olla? Noh, umbes kuu aega olen seda juba praktiseerinud ja on täpselt nii nagu ma tegelikult juba ammuilma teadsin - äi ole sääl miskit erinevust võrreldes veerandsada miinus üks või oletatavasti ka veerandsada pluss üks vanuses olemisega!
Või siis natuke ikka? Natuke naljakas on see, et näiteks feissbukis kogemata või meelega vanade klassikaaslaste pilte vaadates, nende kellega igapäevases elus peaaegu üldse kokku ei satu, imestan ja üllatun selle üle, kuidas küll kõik nii vanad ja khõmmm... veidi närtsinud välja näevad! Mõned on päris priskeks ka muutnud. Mina aga saan pidevalt alusetuid komplimente selle kohta kui "pisikeseks" ma jäänud olen! Ärge muretsege - küll ma varsti kõik kilod jälle tagasi mugin! Igatahes eelmise teema juurde tagasi tulles - nad piltidel sellised veidi hirmutekitavad "täiskasvanud" inimesed! Kusjuures elusast peast seda tunnet ei teki. Siis on inimesed ikka sellised nagu nad on alati olnud. Aga piltidel...tjah!
Kuna ma näiteks kooli kokkutulekutel pole käinud (vabandust, aga kohe kuidagi ei kutsu), siis ma ei tea ka seda, mida nad orkutis või feissbukis ei kirjuta ja mida nad õigupoolest teevad või mida nad on saavutanud. Sest kahekümneviiendaks, nii tähenduslikuks eluaastaks justkui peaks juba mingisuguseid saavutusi olema? Mind küll provotseeriti niisuguse küsimusega. Et mis see minu kõige suurem saavutus on. Ma ütlesin: "Mäh!" Või kui mitte just mäh, siis midagi sellesarnast küll. Võib-olla ütlesin hoopis: "Boh!" See on ju palju eksootilisem mühatus! No mis häälikuid ma oma mühatuse tarbeks ka ei kasutanud, mühatus oli see nii või teisiti. Ei ole mõtet minu käest seesuguseid asju küsida! Hoolimata sellest, et ma pole (veel) suutnud valmistada Tarkade Kivi või kirjutada Surematut Teost, olen ma vast nipet-näpet ikka saavutanud ka. Aga oma suurest edevusest hoolimata olen ma tagasihoidlik inimene ja mis ma neist pisiasjadest ikka räägin.
Üks asi, muidugi, pole kohe mitte kuidagi pisiasi. Aga see on nii suur asi, et sellest ei saa ka nagu eriti hästi rääkida. Ja see ei ole ju mitte mingi saavutus, see on ise minu juurde ära eksinud (nagu parimate asjadega elus ikka kipub olema), sisse pugenud ja nii suureks ja oluliseks kasvanud, et mu hing ei jõua piisavalt kiiresti järele. Mõni päev on küll selline tunne, et kohe lähen seestpoolt lõhki. Minu suureks õnneks näib aga mu hing olevat piisavalt elastne. See on see, millest ma peaaegu kunagi ei kirjuta, sest mul on selle Suure Asja ees nii suur aukartus, et ma ei taha teda kuidagi sõnadesse "tõlkida", teda piirata ja painata. See on see Suur Asi, mis mind, surmapõlgurit, pani natuke - no hea küll- päris palju - kogu seda meid ümbritsevat ajalikkust kartma, sest oma suures egoismis, ma ei taha sellest Suurest Asjast kuidagi ilma jääda. Korraks autoroolis kinnivajunud silmad või üks maavärin või kasvõi üks täiesti anonüümne kamakas Tapjajääd ja - klõps! Ongi otsas. Ainult et tegelikult jääb see kui mitte kogu eluks, siis väga pikaks ajaks kummitama. Olen kuulnud, et kui kelleltki amputeeritakse näiteks jalg, siis veel mõnda aega pärast jalast ilma jäämist on seda jalga tunda. Mõistusega on teada, et teda enam ei ole, aga kuskil mingi osa inimesest hoiab sellest kõvasti-kõvasti kinni. Selle Suure Asjaga oleks vist samamoodi....
Vot, mis peitub möhi taga! See Suur Asi ongi see, mis mul on. Minu kõige suurem saavutus on mulle sülle kukkunud mütsakas, mis esimesel silmapilgul tundus küll üsna põnev, aga siiski ebaoluline ja hoopis teistsugune, kui see, mida kõikide õnnelike lõppudega muinasjuttude põhjal oodata võiks. Noh...küllaltki argine ju ilma ühegi jalge ette toodud kuusirbita! Ma ei tea, mis saab, aga mind hämmastab see, et sihuke roosamanna ikka veel kestab ja kohe kuidagi ära tuhmuda ei taha.
Meie maailm on üldiselt küünikute maailm. Eks ma ka vahest proovin seda rolli ja mõnikord tuleb ka päris veenvalt välja, aga kuna ma nüüd olen nii auväärses eas, siis ehk võin veidi julgemalt öelda seda, mis pähe tuleb. Noh, umbes nii nagu need hästi vanad inimesed, kes ütlevad alati välja, mida nad millestki või kellestki arvavad. Neil ei ole mingit piinlikkustunnet, sest nad on selgeks saanud selle, et elu on sihukeseks totruseks liiga lühike.
Mina olen küll juba üsna auväärses eas, aga seda, mida raugad oskavad, mina veel perfektselt ei valda. Seega, et mind minu suures õnnelikkuses täisullikeseks ei peaks, tuleb mul nüüd ka mõned tõrvatilgad leida. Õnneks ei tulegi kaugelt otsida - jube lumi, oh kui kole, millal küll juba kevad ja soojad ilmad tuleksid...
Noh, tehke vähemalt nägu, et jättis siira mulje!
- See on vanadus, Greta!
No kui see ongi vanadus, siis mis mul saakski selle vastu olla? Muidugi, kui ma nüüd väidaksin et see umbes kuu aega tagasi niivõrd tähendusrikkasse vanusesse jõudmine üldse muretsema ei pannud, siis oleks see nii suur vale, et hakkasite mind ahelsuitsetajaks pidama. Veerandsajandivanuseks saamine on nagu mingil viisil tähenduslik, aga veerandsajandi vanune olla? Noh, umbes kuu aega olen seda juba praktiseerinud ja on täpselt nii nagu ma tegelikult juba ammuilma teadsin - äi ole sääl miskit erinevust võrreldes veerandsada miinus üks või oletatavasti ka veerandsada pluss üks vanuses olemisega!
Või siis natuke ikka? Natuke naljakas on see, et näiteks feissbukis kogemata või meelega vanade klassikaaslaste pilte vaadates, nende kellega igapäevases elus peaaegu üldse kokku ei satu, imestan ja üllatun selle üle, kuidas küll kõik nii vanad ja khõmmm... veidi närtsinud välja näevad! Mõned on päris priskeks ka muutnud. Mina aga saan pidevalt alusetuid komplimente selle kohta kui "pisikeseks" ma jäänud olen! Ärge muretsege - küll ma varsti kõik kilod jälle tagasi mugin! Igatahes eelmise teema juurde tagasi tulles - nad piltidel sellised veidi hirmutekitavad "täiskasvanud" inimesed! Kusjuures elusast peast seda tunnet ei teki. Siis on inimesed ikka sellised nagu nad on alati olnud. Aga piltidel...tjah!
Kuna ma näiteks kooli kokkutulekutel pole käinud (vabandust, aga kohe kuidagi ei kutsu), siis ma ei tea ka seda, mida nad orkutis või feissbukis ei kirjuta ja mida nad õigupoolest teevad või mida nad on saavutanud. Sest kahekümneviiendaks, nii tähenduslikuks eluaastaks justkui peaks juba mingisuguseid saavutusi olema? Mind küll provotseeriti niisuguse küsimusega. Et mis see minu kõige suurem saavutus on. Ma ütlesin: "Mäh!" Või kui mitte just mäh, siis midagi sellesarnast küll. Võib-olla ütlesin hoopis: "Boh!" See on ju palju eksootilisem mühatus! No mis häälikuid ma oma mühatuse tarbeks ka ei kasutanud, mühatus oli see nii või teisiti. Ei ole mõtet minu käest seesuguseid asju küsida! Hoolimata sellest, et ma pole (veel) suutnud valmistada Tarkade Kivi või kirjutada Surematut Teost, olen ma vast nipet-näpet ikka saavutanud ka. Aga oma suurest edevusest hoolimata olen ma tagasihoidlik inimene ja mis ma neist pisiasjadest ikka räägin.
Üks asi, muidugi, pole kohe mitte kuidagi pisiasi. Aga see on nii suur asi, et sellest ei saa ka nagu eriti hästi rääkida. Ja see ei ole ju mitte mingi saavutus, see on ise minu juurde ära eksinud (nagu parimate asjadega elus ikka kipub olema), sisse pugenud ja nii suureks ja oluliseks kasvanud, et mu hing ei jõua piisavalt kiiresti järele. Mõni päev on küll selline tunne, et kohe lähen seestpoolt lõhki. Minu suureks õnneks näib aga mu hing olevat piisavalt elastne. See on see, millest ma peaaegu kunagi ei kirjuta, sest mul on selle Suure Asja ees nii suur aukartus, et ma ei taha teda kuidagi sõnadesse "tõlkida", teda piirata ja painata. See on see Suur Asi, mis mind, surmapõlgurit, pani natuke - no hea küll- päris palju - kogu seda meid ümbritsevat ajalikkust kartma, sest oma suures egoismis, ma ei taha sellest Suurest Asjast kuidagi ilma jääda. Korraks autoroolis kinnivajunud silmad või üks maavärin või kasvõi üks täiesti anonüümne kamakas Tapjajääd ja - klõps! Ongi otsas. Ainult et tegelikult jääb see kui mitte kogu eluks, siis väga pikaks ajaks kummitama. Olen kuulnud, et kui kelleltki amputeeritakse näiteks jalg, siis veel mõnda aega pärast jalast ilma jäämist on seda jalga tunda. Mõistusega on teada, et teda enam ei ole, aga kuskil mingi osa inimesest hoiab sellest kõvasti-kõvasti kinni. Selle Suure Asjaga oleks vist samamoodi....
Vot, mis peitub möhi taga! See Suur Asi ongi see, mis mul on. Minu kõige suurem saavutus on mulle sülle kukkunud mütsakas, mis esimesel silmapilgul tundus küll üsna põnev, aga siiski ebaoluline ja hoopis teistsugune, kui see, mida kõikide õnnelike lõppudega muinasjuttude põhjal oodata võiks. Noh...küllaltki argine ju ilma ühegi jalge ette toodud kuusirbita! Ma ei tea, mis saab, aga mind hämmastab see, et sihuke roosamanna ikka veel kestab ja kohe kuidagi ära tuhmuda ei taha.
Meie maailm on üldiselt küünikute maailm. Eks ma ka vahest proovin seda rolli ja mõnikord tuleb ka päris veenvalt välja, aga kuna ma nüüd olen nii auväärses eas, siis ehk võin veidi julgemalt öelda seda, mis pähe tuleb. Noh, umbes nii nagu need hästi vanad inimesed, kes ütlevad alati välja, mida nad millestki või kellestki arvavad. Neil ei ole mingit piinlikkustunnet, sest nad on selgeks saanud selle, et elu on sihukeseks totruseks liiga lühike.
Mina olen küll juba üsna auväärses eas, aga seda, mida raugad oskavad, mina veel perfektselt ei valda. Seega, et mind minu suures õnnelikkuses täisullikeseks ei peaks, tuleb mul nüüd ka mõned tõrvatilgad leida. Õnneks ei tulegi kaugelt otsida - jube lumi, oh kui kole, millal küll juba kevad ja soojad ilmad tuleksid...
Noh, tehke vähemalt nägu, et jättis siira mulje!
reede, märts 18, 2011
päike paistab ja...
...ja käes on aeg see blogi talveunest üles äratada. Tegelikult olen seda mõtet juba pikalt haudunud, aga tegudeni jõuan ikka siis, kui tegelikult on vaja teha hoopis midagi muud. Jaa, mu armas blogi on oli ja jääb toredaks asendustegevuseks, mis aitab mul kasvõi natukene aega võita - natuke aega, üks asi veel, üks väike blogisissekanne, enne kui hakkan tegelema olulisega.
Samas, kuivõrd ma nii ammu pole midagi kirjutanud, siis.... hea küll, ei ütle kõike ette. Mõelge ise välja kas see mittekirjutamine tähendab seda, et olen olnud tublim ja sihikindam või tähendab see seda, et mul pole olnud midagi olulist teha ja seega pole ka armsat asendustegevust vaja olnud. Isver-susver, kui keegi veel seda blogi ka loeb, siis ärge häbenege, avaldage ometi arvamust!
Nii, päike paistab ja ma selle tulemusel olen ma muutunud peaaegu et üliinimeseks. Nii palju on plaane ja kõik need plaanid tunduvad teostatavad. Või õigemini on nii palju mõtteid selle kohta, milliseks tulevik võiks kujuneda, aga vaeva on vaja näha täiesti mõõdukalt, mitte üleliia, sest muretsemisest ei ole abi ja nagu minu viimase aja elufilosoofia nõuab - lõpuks elu otsustab. lihtsalt niivõrd hea on olla. Päike on väga väga oluline ja nagu üks mu tuttav skaibis kirjutas: kevad tuleb iga aasta justkui esimest korda! Kevadeid on olnud tegelikult nii mitmeid, aga tõepoolest on jälle selline tunne, et see kevad on see kõige-kõige!
Samas, kuivõrd ma nii ammu pole midagi kirjutanud, siis.... hea küll, ei ütle kõike ette. Mõelge ise välja kas see mittekirjutamine tähendab seda, et olen olnud tublim ja sihikindam või tähendab see seda, et mul pole olnud midagi olulist teha ja seega pole ka armsat asendustegevust vaja olnud. Isver-susver, kui keegi veel seda blogi ka loeb, siis ärge häbenege, avaldage ometi arvamust!
Nii, päike paistab ja ma selle tulemusel olen ma muutunud peaaegu et üliinimeseks. Nii palju on plaane ja kõik need plaanid tunduvad teostatavad. Või õigemini on nii palju mõtteid selle kohta, milliseks tulevik võiks kujuneda, aga vaeva on vaja näha täiesti mõõdukalt, mitte üleliia, sest muretsemisest ei ole abi ja nagu minu viimase aja elufilosoofia nõuab - lõpuks elu otsustab. lihtsalt niivõrd hea on olla. Päike on väga väga oluline ja nagu üks mu tuttav skaibis kirjutas: kevad tuleb iga aasta justkui esimest korda! Kevadeid on olnud tegelikult nii mitmeid, aga tõepoolest on jälle selline tunne, et see kevad on see kõige-kõige!
teisipäev, detsember 28, 2010
Tallinnas
Olen nii umbes neli päeva kodus olnud, eriti end liigutanud ei ole, aga palju verivorsti ja piparkooki olen küll söönud. Olen aega veetnud oma vanas armsas kambrikeses ja ikka aeg-ajalt aknast õue vaadanud. Iga kord kui ma õue vaatasin, nägin ma seda, kuidas lund juurde sadas ja seda, kuidas keegi oma autot lumest välja kaevas.
Kartsin, et külmun siin kallil kodumaal kohe ära, aga väga hull see asi ei olegi. Käisin mõned korrad õues ja iga kord tulin täiesti ilma kahjustusteta tagasi. Ja see, mis ilmselt geneetiliselt kaasa on antud, või mida õpitakse varajases lapsepõlves, pole õnneks kuskile kadunud. Noh, see oskus ilma kukkumata lume ja jää peal kõndida...
Koju tagasi tulemine oli tõesti imelik. Kõik asjad on sama koha peal, kui vanasti. Tänavatevõrk-üllatus küll- on ka täpselt sama ja trollid-bussid viivad samadesse kohtadesse, kuhu ennegi. Aga inimesed on siiski teistmoodi. Klassikaliselt öeldakse, et siin Tallinnas on kõik ühistranspordi-inimesed mornid ja natuke isegi kurjad. Ei, seda kindlasti mitte. Aga peaaegu kõik on mütsidega ja siniste silmadega ja heleda nahaga ja.... Samasugune kummastus nagu alguses kõiki tumedajuukselisi, pruunisilmseid ja väga sageli triiksärkides metrooinimesi vaadates. Mingisugune ümberpööratud kummastus kõige tuttava ja siiski iseenesestmõistetava suhtes. Ja kõige esimene tuttav inimene, keda ma oma Mustamäe-urust väljununa kohtan on see mitte-itaallane, keda ma Itaaliast lahkudes viimasena nägin. Diana ja Eesti kontekstis veidi liiga kõvahäälne vestlemine ja lausa kohatuna tunduvad ja meelega teatraalselt üleantud põsemusid. (Diana nõudis ja minul ei olnud kahju.)
Minu aknalaud ja mu riiulid on paksult tolmuga kaetud ja ma tunnen suurt naudingut sellest, et ma ei pühi (veel) tolmu ja ma lihtsalt laisklen ja laisklen. Loen distsiplineeritud aeglusega "Ramadaani". Raamatus on Rooma ja kuumus, aga siin sajab ja sajab ja sajab lund. Ja ma joon ja joon ja joon teed. Nii on soe ja hea. Tahaks olla korraga kõikides toredates kohtades, kõikides linnades, kus ma kedagi tunnen, aga praegu ma olen siin ja nii on tegelikult päris hea.
Kartsin, et külmun siin kallil kodumaal kohe ära, aga väga hull see asi ei olegi. Käisin mõned korrad õues ja iga kord tulin täiesti ilma kahjustusteta tagasi. Ja see, mis ilmselt geneetiliselt kaasa on antud, või mida õpitakse varajases lapsepõlves, pole õnneks kuskile kadunud. Noh, see oskus ilma kukkumata lume ja jää peal kõndida...
Koju tagasi tulemine oli tõesti imelik. Kõik asjad on sama koha peal, kui vanasti. Tänavatevõrk-üllatus küll- on ka täpselt sama ja trollid-bussid viivad samadesse kohtadesse, kuhu ennegi. Aga inimesed on siiski teistmoodi. Klassikaliselt öeldakse, et siin Tallinnas on kõik ühistranspordi-inimesed mornid ja natuke isegi kurjad. Ei, seda kindlasti mitte. Aga peaaegu kõik on mütsidega ja siniste silmadega ja heleda nahaga ja.... Samasugune kummastus nagu alguses kõiki tumedajuukselisi, pruunisilmseid ja väga sageli triiksärkides metrooinimesi vaadates. Mingisugune ümberpööratud kummastus kõige tuttava ja siiski iseenesestmõistetava suhtes. Ja kõige esimene tuttav inimene, keda ma oma Mustamäe-urust väljununa kohtan on see mitte-itaallane, keda ma Itaaliast lahkudes viimasena nägin. Diana ja Eesti kontekstis veidi liiga kõvahäälne vestlemine ja lausa kohatuna tunduvad ja meelega teatraalselt üleantud põsemusid. (Diana nõudis ja minul ei olnud kahju.)
Minu aknalaud ja mu riiulid on paksult tolmuga kaetud ja ma tunnen suurt naudingut sellest, et ma ei pühi (veel) tolmu ja ma lihtsalt laisklen ja laisklen. Loen distsiplineeritud aeglusega "Ramadaani". Raamatus on Rooma ja kuumus, aga siin sajab ja sajab ja sajab lund. Ja ma joon ja joon ja joon teed. Nii on soe ja hea. Tahaks olla korraga kõikides toredates kohtades, kõikides linnades, kus ma kedagi tunnen, aga praegu ma olen siin ja nii on tegelikult päris hea.
neljapäev, detsember 23, 2010
Ma olen jõudnud Põhja-Euroopasse...
kus tasuta traadita internet on lausa iseenesestmõistetav. Olen Stockholmi lennujaamas ja mul on Tallinna lennuni nii umbes kaks tundi aega. Ma ei saa midagi parata - olen väga sentimentaalses tujus ja mul on nii ilmelik olla.. Imelik on pärast poolt aastat jälle koju tulla. Kus on kodu koht? Sellele küsimusele on üha raskem vastata ja.... oih, kui palju suuri mõtteid tekib, kui vaba aega on. Koristades oli ka aega mõelda aga no kuidagi ei tulnud suured ja olulised mõtted. Nüüd nad aga tulevad jälle, nagu naksti.
Tegelikult tulidki nagu naksti need mõtted. Teisipäeval oli mul esimene puhkepäev ja kuna ma Frascatis olla ei saanud, ronisin jälle Rooma ainult et.... ma ei teadnud mida teha. Kõiki neid olulisi vaatamisväärsusi on nähtud noh sadu kordi küll mitte, aga väga palju kordi küll ja ma ei viitsinud ja seega.... ma lihtsalt seisin keset Termini kaost teadmata kuhu minna. Aga siis ma läksin ja sõin ühes mittemidagiütlevas urkas ühe kaheeurose hiigelsuure pitsatüki ja pärast seda hakkasin teadmata suunas liikuma. Alguses kõhklevalt ja kohmetlult, siis üha julgemini ning siis selgus, et see mõnus-muretu niisama ringilonkimine on nagu jalgrattasõit: seda ei unusta. Tuleb välja, et ringilonkimise ja jõudeeluga kaasaskäivad suured mõtteid ei ole ka igaveseks ära kolinud, tuleb välja, et nad on kogu aeg minu lähedal olnud. Lihtsalt mõnda aega olid need olmelised mis-kell-ma-töölt-ära saan mõtted palju jõulisemad ja lärmakamad.
Ja Diana käis mul ka külas ja mul oli nii hea meel rääkida teemadel, millest pole ammu rääkida saanud ja esitada selliseid mõttekäike, mis võib-olla teistele on liialt veidrad või kauged, aga millega Diana-sugused (või üldisemalt eestlased, või kirjandust õppinud) kuidagi nii kergelt haakuvad. Ja siis muidugi Roomas liikumine. Mitte olmeline liikumine, mitte liialt turistilik liikumine, aga ikkagi teistmoodi liikumine ja linna tunnetamine, kui üksi olles. Hästi natukene niimoodi nagu filmis Before Sunset. Vaatamisväärsused nagu muuseas, ei mingeid muuseume (välja arvatud Diana ja Sixtuse kabel) kõigest tähtsaim oli rääkimine, kulgemine ja siis nagu möödaminnes need tänavad ja majad ning muidugi metroo! Tuli välja, et meil mõlemil on natuke piinlik liikuda võõrastes linnades kaardi või turistidele suunatud raamatutega ja ma ei tea, kuidas oli Dianaga, aga minu selle aasta pareguse hetkeni ainuke jõulutunde hetk oli minna 4. advendi õhtupimeduses San Pietro basiilikasse. See oli üks neist hetkedest, kui see täiesti olmeline ja iseenesestmõistetav Roomas-olemine muundus taaskord hetkeks millekski imepäraseks. Aga me oleme ju tõepoolest ei kusagil mujal, kui Roomas. Lausa Vatikanis!
Enne seda oli veel lõplik lahkumine sellest palazzost Tiberi ääres Piazza del Popolo lähedal. Rõõm ja vabanemine ja siis nagu kohustuslikus korras üks tubli annus melanhooliat ja kurbust, et miski on jälle otsa saanud. Kas see melanoolia oli tõeline või rohkem moepärast, seda ma ei oskagi praegu kohe öelda. Hea meel on vaba olla, hea meel on koju tulla, aga natuke kahju on, et need lapsed saavad peatselt mõne teise nende jaoks ühe järjekordse tädi ja mina muutun ( kui ma juba varem seda ei olnud) üheks järjekordseks eks-tädiks. Oo, magusvalus egosim! Ja hästi natuke on ka hirmus koju tulla, sest nüüd tuleb hakata lahendama ootele jäetud probleeme, mis ei ole ju tegelikult üldsegi suured, aga....
Aga üldiselt mul on nii tohutult hea meel oma päriskoju tulla. Mul on tsipake kahju jätta maha need kellegi teise lapsed. Mul on nii hea meel näha seda kõige armsamat last ja kinkida talle sädelev Barbie, mida ta on kaua oodanud (aga ma julgen uskuda, et ta on mind veelgi rohkem oodanud...) Oi, mul on nii hea meel varsti koju jõuda, aga ikkagi nii kurb jätta maha see suur kaootiline ja lummav linn, mis oli juba nii koduseks muutumas...
Tegelikult tulidki nagu naksti need mõtted. Teisipäeval oli mul esimene puhkepäev ja kuna ma Frascatis olla ei saanud, ronisin jälle Rooma ainult et.... ma ei teadnud mida teha. Kõiki neid olulisi vaatamisväärsusi on nähtud noh sadu kordi küll mitte, aga väga palju kordi küll ja ma ei viitsinud ja seega.... ma lihtsalt seisin keset Termini kaost teadmata kuhu minna. Aga siis ma läksin ja sõin ühes mittemidagiütlevas urkas ühe kaheeurose hiigelsuure pitsatüki ja pärast seda hakkasin teadmata suunas liikuma. Alguses kõhklevalt ja kohmetlult, siis üha julgemini ning siis selgus, et see mõnus-muretu niisama ringilonkimine on nagu jalgrattasõit: seda ei unusta. Tuleb välja, et ringilonkimise ja jõudeeluga kaasaskäivad suured mõtteid ei ole ka igaveseks ära kolinud, tuleb välja, et nad on kogu aeg minu lähedal olnud. Lihtsalt mõnda aega olid need olmelised mis-kell-ma-töölt-ära saan mõtted palju jõulisemad ja lärmakamad.
Ja Diana käis mul ka külas ja mul oli nii hea meel rääkida teemadel, millest pole ammu rääkida saanud ja esitada selliseid mõttekäike, mis võib-olla teistele on liialt veidrad või kauged, aga millega Diana-sugused (või üldisemalt eestlased, või kirjandust õppinud) kuidagi nii kergelt haakuvad. Ja siis muidugi Roomas liikumine. Mitte olmeline liikumine, mitte liialt turistilik liikumine, aga ikkagi teistmoodi liikumine ja linna tunnetamine, kui üksi olles. Hästi natukene niimoodi nagu filmis Before Sunset. Vaatamisväärsused nagu muuseas, ei mingeid muuseume (välja arvatud Diana ja Sixtuse kabel) kõigest tähtsaim oli rääkimine, kulgemine ja siis nagu möödaminnes need tänavad ja majad ning muidugi metroo! Tuli välja, et meil mõlemil on natuke piinlik liikuda võõrastes linnades kaardi või turistidele suunatud raamatutega ja ma ei tea, kuidas oli Dianaga, aga minu selle aasta pareguse hetkeni ainuke jõulutunde hetk oli minna 4. advendi õhtupimeduses San Pietro basiilikasse. See oli üks neist hetkedest, kui see täiesti olmeline ja iseenesestmõistetav Roomas-olemine muundus taaskord hetkeks millekski imepäraseks. Aga me oleme ju tõepoolest ei kusagil mujal, kui Roomas. Lausa Vatikanis!
Enne seda oli veel lõplik lahkumine sellest palazzost Tiberi ääres Piazza del Popolo lähedal. Rõõm ja vabanemine ja siis nagu kohustuslikus korras üks tubli annus melanhooliat ja kurbust, et miski on jälle otsa saanud. Kas see melanoolia oli tõeline või rohkem moepärast, seda ma ei oskagi praegu kohe öelda. Hea meel on vaba olla, hea meel on koju tulla, aga natuke kahju on, et need lapsed saavad peatselt mõne teise nende jaoks ühe järjekordse tädi ja mina muutun ( kui ma juba varem seda ei olnud) üheks järjekordseks eks-tädiks. Oo, magusvalus egosim! Ja hästi natuke on ka hirmus koju tulla, sest nüüd tuleb hakata lahendama ootele jäetud probleeme, mis ei ole ju tegelikult üldsegi suured, aga....
Aga üldiselt mul on nii tohutult hea meel oma päriskoju tulla. Mul on tsipake kahju jätta maha need kellegi teise lapsed. Mul on nii hea meel näha seda kõige armsamat last ja kinkida talle sädelev Barbie, mida ta on kaua oodanud (aga ma julgen uskuda, et ta on mind veelgi rohkem oodanud...) Oi, mul on nii hea meel varsti koju jõuda, aga ikkagi nii kurb jätta maha see suur kaootiline ja lummav linn, mis oli juba nii koduseks muutumas...
laupäev, detsember 18, 2010
Viimasel ajal ma kirjutan nii harva, et te võib-olla enam ei loegi mu blogi. Seda ei saa teile muidugi ette heita, aga ikkagi on natuke kurb, et eelmise postituse juures ühtegi kommentaari pole. Mõtlesin, et ootan siis natuke, enne kui uut juttu kirjutama hakkan, aga kommentaare ei ole siiamaani ilmunud. Annan alla ja alustan heietamist.
Laias plaanis pole suuri muutusi olnud. Ikka koristamine ja lapsed. Rutiin, mis ei olegi nii tohtult kole, sest varsti saab see otsa. Tähtajaloendur, mis mul ühes interneti salajases nurgas tiksub, ütleb et lennukini on aega kuus päeva. Ooo, vaid kuus päeva ja siis saan ma pimedale süngele külmale aga armsale lumerohkele kodumaale. Kuidas ma seal selle külmaga toime tulen, ei tea. Täna oli meil siin Roomas kolm kraadi ja päris jahe tundus selline kliima. Ma tean, et varsti tulen ma umbes kümme kraadi madalamasse kliimasse ja seepärast olen ma viimastel nädalatel paaniliselt bancarellasid mööda käinud ja igasuguseid vähemalt 50% ulatuses villa sisaldavaid odavaid hilpe otsinud. Mõned päris "pandavad" hilbud olen omandanud ka, aga nüüd on ette kerkinud uus probleemimägi. Kuidas ma selle oma hilbu- ja jalavarjumajanduse koju tarin? Kas mahub kahekümne kilu piiresse või mitte? Heh, enne heidan üle parda oma jõulukingid, kui hilbud. Isver-susver juba siinses kliimas on mul külm! Mis minust Eestis veel saab? Kas tõesti on ainuke võimalus hommikust õhtuni teed lürpida?
Noh, ja nüüd on asi tegelikult juba selleni jõudnud, et isegi Roomas sajab lund! No hea küll, sadas nii umbes tunnikese jagu ja siis hakkas sulama, aga kas te kujutate ka ette, kui külm mul oli :) Mütsi-kindaid mul ei ole ja mõtlesin uhkelt, et ei lähegi vaja - olen ju siiski riigis, mis on päikesest üleküllastunud. Ja nii ma siis käisingi väljas punase nina ja mardisandi kombel külmetavate küüntega, aga vot ei lähe mütsi ostma.
Ja kui Diana siia jõudis ja ma nägin, et tal lausa käpikud käes on siis.... no siis vaatasin ma teda siiski kerge põlgusega :) Ja samas olin ma nii rõõmus. Tulebki välja, et külmakartlikkus...ei, ilmale vastavalt riietumine on tore ehteestlaslik omadus. Ei käitu me nii nagu mõned itaalia neiud, kes neljakümne plusskraadi juures pikki saapaid kannavad ja... kui on jahe, siis ikka müts pähe! Siin (ja Diana jutu järgi ka Spaanias) aga pannakse esimese jahedusega mantlid selga ja kui soe ilm tuleb, ega siis enam mantlitest ei loobuta. Aga kui suvel veidi jahedam on, ega siis panipaikades soojemaid riideid ka välja ei otsita. Minnakse kasvõi külmast siniseks :)
Lumesadu oli muidu väga ilus, aga Eestis, ma arvan, on siiski veel ilusam. Kõik kohad on hangesid täis, kõndida ei saa jne jne, aga ma igatsen! Jah, lumesadu oli ilus ja huvitav.... See nädal oli üldse huvitav, sest lisaks Rooma kliima jaoks nii ebatavalise lumesajule juhtus veel mitte just igapäevane päris korralik meeleavaldus, barrikaadide, pisargaasi ja põlevate autodega. Aga Berlusconi on umbrohi, mis ei hävine. Ja autode põletamisest vist erilist kasu ka ei ole. Isegi kui nad neid jubedaid Smarte põletavad. Noh, otseloomulikult valisid nad põletamiseks kauni Porche, aga Smart läks ka põlema, sest ta oli pargitud Porche kõrvale. Ja siis ma jälgisin aknast kogu seda vaatemängu. Põlevaid autosid ja vihaseid inimesi täis silda, mis pärast pisargaasidoosi kohe hetkeliselt tühjaks ja kõledaks jäi....
Ja nüüd on Diana siin ja nüüd ma teen oma peaaegu tühjakssaanud fotokaga veel viimaseid pilte, loodetavasti ka väga turistilikke, siis veel esmaspäeval viimast päeva tööle ja siis.... no siis ma tulengi koju ja magan kuu nii umbes kuu aega järjest. aga võib-olla kirjutan ma enne seda natuke ka sellest, mis me Dianaga koos tegime:)
Laias plaanis pole suuri muutusi olnud. Ikka koristamine ja lapsed. Rutiin, mis ei olegi nii tohtult kole, sest varsti saab see otsa. Tähtajaloendur, mis mul ühes interneti salajases nurgas tiksub, ütleb et lennukini on aega kuus päeva. Ooo, vaid kuus päeva ja siis saan ma pimedale süngele külmale aga armsale lumerohkele kodumaale. Kuidas ma seal selle külmaga toime tulen, ei tea. Täna oli meil siin Roomas kolm kraadi ja päris jahe tundus selline kliima. Ma tean, et varsti tulen ma umbes kümme kraadi madalamasse kliimasse ja seepärast olen ma viimastel nädalatel paaniliselt bancarellasid mööda käinud ja igasuguseid vähemalt 50% ulatuses villa sisaldavaid odavaid hilpe otsinud. Mõned päris "pandavad" hilbud olen omandanud ka, aga nüüd on ette kerkinud uus probleemimägi. Kuidas ma selle oma hilbu- ja jalavarjumajanduse koju tarin? Kas mahub kahekümne kilu piiresse või mitte? Heh, enne heidan üle parda oma jõulukingid, kui hilbud. Isver-susver juba siinses kliimas on mul külm! Mis minust Eestis veel saab? Kas tõesti on ainuke võimalus hommikust õhtuni teed lürpida?
Noh, ja nüüd on asi tegelikult juba selleni jõudnud, et isegi Roomas sajab lund! No hea küll, sadas nii umbes tunnikese jagu ja siis hakkas sulama, aga kas te kujutate ka ette, kui külm mul oli :) Mütsi-kindaid mul ei ole ja mõtlesin uhkelt, et ei lähegi vaja - olen ju siiski riigis, mis on päikesest üleküllastunud. Ja nii ma siis käisingi väljas punase nina ja mardisandi kombel külmetavate küüntega, aga vot ei lähe mütsi ostma.
Ja kui Diana siia jõudis ja ma nägin, et tal lausa käpikud käes on siis.... no siis vaatasin ma teda siiski kerge põlgusega :) Ja samas olin ma nii rõõmus. Tulebki välja, et külmakartlikkus...ei, ilmale vastavalt riietumine on tore ehteestlaslik omadus. Ei käitu me nii nagu mõned itaalia neiud, kes neljakümne plusskraadi juures pikki saapaid kannavad ja... kui on jahe, siis ikka müts pähe! Siin (ja Diana jutu järgi ka Spaanias) aga pannakse esimese jahedusega mantlid selga ja kui soe ilm tuleb, ega siis enam mantlitest ei loobuta. Aga kui suvel veidi jahedam on, ega siis panipaikades soojemaid riideid ka välja ei otsita. Minnakse kasvõi külmast siniseks :)
Lumesadu oli muidu väga ilus, aga Eestis, ma arvan, on siiski veel ilusam. Kõik kohad on hangesid täis, kõndida ei saa jne jne, aga ma igatsen! Jah, lumesadu oli ilus ja huvitav.... See nädal oli üldse huvitav, sest lisaks Rooma kliima jaoks nii ebatavalise lumesajule juhtus veel mitte just igapäevane päris korralik meeleavaldus, barrikaadide, pisargaasi ja põlevate autodega. Aga Berlusconi on umbrohi, mis ei hävine. Ja autode põletamisest vist erilist kasu ka ei ole. Isegi kui nad neid jubedaid Smarte põletavad. Noh, otseloomulikult valisid nad põletamiseks kauni Porche, aga Smart läks ka põlema, sest ta oli pargitud Porche kõrvale. Ja siis ma jälgisin aknast kogu seda vaatemängu. Põlevaid autosid ja vihaseid inimesi täis silda, mis pärast pisargaasidoosi kohe hetkeliselt tühjaks ja kõledaks jäi....
kolmapäev, detsember 08, 2010
8. detsember
Ma olen täiesti hämmastunud, et ma nii kaua vaiki olen olnud, aga blogimine on niisugune paradoksaalne tegevus, et siis, kui on olnud tegemisi ja mõtteid, millest kirjutada ja mis sobiksid blogisse, siis pole aega või mahti kirjutada ja siis kui tegelikult mitte miskit ei toimu, tuleb ka blogisse juttu nii et mühiseb.
Praegu ongi käsil mõtete ja mälestuste kogumise periood ja blogisse kirjutamiseks pole tõeppoolest lihtsalt mahti. Oh, mulle ei meeldi koostada loetelusid sellest, mida ma täpselt teinud või näinud olen ja sellepärast jään napisõnaliseks ja ütlen lihtsalt seda, et tegemisi jätkub :) Siiski, ühe ettevõtmise koha pealt ei saa ma mitte vaiki olla. Käisin nimelt siin. Raamatumessil. Oi, küll see oli tore! Piisas juba lihtsalt selles keskkonnas olemisest, et end jälle "inimesena" tunda. Viimasel ajal on mul olnud väga vähe mahti raamatute lugemiseks, aga seal messil inimeste vahel trügides (mis ei ole just kõige meeldivam tegevus) ja lihtsalt raamatukaasi pilguga haarates, tuli meelde, et....jah...vana arm ei roosteta ja....ma saan enda kohta siiski kasutada seda toredat võõrsõna. Ma....ma olen bibliofiil ja ainult väga suure enesekontrolli tulemusena otsin ainult ühe raamatu. Sellele vaatamata on mul siin poole aastaga juba väikene virn raamatuid tekkinud. See on seda kummastavam, et enda meelest ma ju ei loe siin peaaegu üldse. Praegugi, näete, ei kasuta oma nappi vaba aega mitte lugemiseks, vaid blogimiseks!
Aga täna on mul tõepoolest vaba päev. Katoliiklik püha, millest on mul nüüd kerge aimdus tekkinud, aga mida ma oma nappide tedamiste tõttu siiski pikemalt lahti seletama ei hakka. Keda huvitab, mingu aga Wikipedia lehele ja saagu targemaks. nagu ütlesin, on mul täna vaba päev. Ja tänane päev on mul tõepoolest vaba, sest sageli on ju ka nädalavahetused mitmesuguste (meeldivate) toimetustega täidetud. Täna olen vahelduse mõttes lihtsalt diivanil, kuulan muusikat ja uimerdan. Pärast lähen võib-olla välja ka. Aga võib-olla ei lähe ka. Eks paistab :)
Praegu on niisama mõnus sügisene olemine. Aknast välja vaadates näed ikka veel rohelust ja aias on ainult üks raagus puu, aga külmavõitu on küll ja aina sajab ja sajab. Muidugi välja arvatud sellistel päevadel nagu eile, kui isegi kampsuniga on natuke liiga palav ja Via del Corsol on veel rohkem inimesi, kui tavaliselt, sest kõik on jõulukingituste jahil. Päike helgib tänavale üles seatud jõulukaunistustel ning täiesti kujuteldamatuna tundub see, et seal 2000 km kaugusel on juttude järgi põlvedeni ulatuvad hanged ja tohutud miinuskraadid.
Kõrgustest proosasse tagasi laskudes: lähen panen nüüd pesu kuivama!
Praegu ongi käsil mõtete ja mälestuste kogumise periood ja blogisse kirjutamiseks pole tõeppoolest lihtsalt mahti. Oh, mulle ei meeldi koostada loetelusid sellest, mida ma täpselt teinud või näinud olen ja sellepärast jään napisõnaliseks ja ütlen lihtsalt seda, et tegemisi jätkub :) Siiski, ühe ettevõtmise koha pealt ei saa ma mitte vaiki olla. Käisin nimelt siin. Raamatumessil. Oi, küll see oli tore! Piisas juba lihtsalt selles keskkonnas olemisest, et end jälle "inimesena" tunda. Viimasel ajal on mul olnud väga vähe mahti raamatute lugemiseks, aga seal messil inimeste vahel trügides (mis ei ole just kõige meeldivam tegevus) ja lihtsalt raamatukaasi pilguga haarates, tuli meelde, et....jah...vana arm ei roosteta ja....ma saan enda kohta siiski kasutada seda toredat võõrsõna. Ma....ma olen bibliofiil ja ainult väga suure enesekontrolli tulemusena otsin ainult ühe raamatu. Sellele vaatamata on mul siin poole aastaga juba väikene virn raamatuid tekkinud. See on seda kummastavam, et enda meelest ma ju ei loe siin peaaegu üldse. Praegugi, näete, ei kasuta oma nappi vaba aega mitte lugemiseks, vaid blogimiseks!
Aga täna on mul tõepoolest vaba päev. Katoliiklik püha, millest on mul nüüd kerge aimdus tekkinud, aga mida ma oma nappide tedamiste tõttu siiski pikemalt lahti seletama ei hakka. Keda huvitab, mingu aga Wikipedia lehele ja saagu targemaks. nagu ütlesin, on mul täna vaba päev. Ja tänane päev on mul tõepoolest vaba, sest sageli on ju ka nädalavahetused mitmesuguste (meeldivate) toimetustega täidetud. Täna olen vahelduse mõttes lihtsalt diivanil, kuulan muusikat ja uimerdan. Pärast lähen võib-olla välja ka. Aga võib-olla ei lähe ka. Eks paistab :)
Praegu on niisama mõnus sügisene olemine. Aknast välja vaadates näed ikka veel rohelust ja aias on ainult üks raagus puu, aga külmavõitu on küll ja aina sajab ja sajab. Muidugi välja arvatud sellistel päevadel nagu eile, kui isegi kampsuniga on natuke liiga palav ja Via del Corsol on veel rohkem inimesi, kui tavaliselt, sest kõik on jõulukingituste jahil. Päike helgib tänavale üles seatud jõulukaunistustel ning täiesti kujuteldamatuna tundub see, et seal 2000 km kaugusel on juttude järgi põlvedeni ulatuvad hanged ja tohutud miinuskraadid.
Kõrgustest proosasse tagasi laskudes: lähen panen nüüd pesu kuivama!
neljapäev, november 11, 2010
...
Lisaks tööelule olen ma siiski muud elu ka elada saanud, aga kõigest ma muidugi kirjutada ei viitsi. Ütleme aga nii, et mööduv nädal oli üks toredamaid. Kõigepealt oli esmaspäeval siin Itaalias nii nagu vist kõigis teisteski katoliiklikes maades kõikide pühakute päev. Ütlen kõikidele pühakutele aitäh, sest tänu sellele sain ma pidada pikka nädalavahetust. Siis ma küürisin ka karjatasin lapsi kuni neljapäevani, et asendada see reedel ema ja tädi karjatamisega. Nad tulidki mulle külla. Ja nad tõidki verivorsti ja kama, nagu tellitud sai. Mina viisin nad selle eest nii Tervi purskkaevu kui Hispaania treppe vaatama. Samas, mis on kõik need vaatamisväärtused söömise kõrval! Ainult väga vaestele ja tudengist turistidele võib andestada selle, kui nad Itaalias olles vähemalt ühte korraliku lõuna- või õhtusööki ette ei võta. Ja nõnda viisin juhtisin ma oma lambukesed tapatalgutele. Vaesekesed sõid nii nagu nad pole varem söönud. Ja ometi ei teinud me isegi läbi täisvarianti. Ühel korral jätsime sõime pastat ja lihani ei jõudnud, teisel korral hüppasime kohe secondo juurde. Kohe peale eelrooga muidugi. Ja pärast otseloomulikult ka magustoit! Ema-tädi sõid ja ägasid ja minul tuli heldimusega meelde, kuidas minagi siin alguses suurtes raskustes olin. Ägasid ja hädaldasid, et kõht on liiga täis, aga samal ajal tunnistasid, et nii hästi pole nad mujal söönud. Selles osas peab Itaalia stereotüüp paika. Ja tore on.
Praegu mulle meeldib siin. Väga meeldib. Nüüd on aga sügis vist päriselt käes. Aga siin on sügis eesti oktoobri ja novembri segu – natuke leebem, vähem masendust tekitav. Täna jalutuskäiku tehes nägin ma viimaks ometi, et ka plantaanid oma lehed sügisel siiski maha viskavad. Ja natuke oli tuult. Ja siis need lehed lendlesid lendlesid kuni viimaks jõkke kukkusid ja vooluga tasakesi kaasa ujusid. Ilus, ühesõnaga. Väga ilus, aga kojulennuni on jäänud veel ainult 41 päeva. Siis jõuan ma Tallinna, käin ringi Tartus ja igatsen Itaalia järele. Jah, sellised plaanid on mul juba tehtud!
reede, oktoober 08, 2010
Kojuigatsus - kauguseigatsus
Kojuigatsus - kauguseigatsus,
kahte harusse kasvav puu,
varjuotsija - tuulteotsija
metsa ja mere piirimaal.
Sünnihirm - surmahirm,
mõlemast otsast sõlmitud elulõng.
Olemine - mitteolemine,
üks neist on uni
ja teine ei ole sedagi. Ei saa ma üle ega ümber "Inimese teekonnast" Kojuigatsus ja kauguseigatsus.Nüüd, kus siin on kõik enam-vähem paika loksunud, olen hakanud tõsiselt tagasi igatsema. Rutiin ja stabiilsus, oi kui rahutuks see mind teeb. Kolm kuud veel jaolengi tagasi. Ega mul siin nüüd kohe kuidagi mitte mingil viisil halb ei ole olla, aga tegelikult.... isegi natuke vähem kui kolm kuud. Üks oktoobri nädal on ju peaaegu möödas. Ja tegelikult ei tulegi enam kaua oodata. Nädalad kaovad nii, et ei saa arugi. Alles ma kirjutasin seda eelmist postitust. Alles ma seda kirjutasin - nädal aega tagasi. Aga nii hea on midagi oodata. Esmaspäeval on hea oodata reedet jakuu alguses on hea oodata kuu lõpus tulevat palgapäeva ja oktoobris on hea oodata detsembri lõppu ja kojulendu. Ja oktoobris on hea oodata ka novembrit, sest siis tulevad emme ja tädi. Hetkeks ainult, aga tulevad ja see on nii tore. Natuke vähem tore on oodata vastuseid siis, kui oled teadmatuses. Tuleb oodata ja kannatada. Kas nädalavahetus algab kell kaheksa õhtul? Või algab see hommehommikul? Mitte, et see nii tohutult oluline oleks. Aga tahaks ikkagi teada. Selles osas olen ma küll padueestlane. Tahaks teda. Et siis plaane teha. Vot nii palju siis minu 16aastase mina poosist: oh, planeerimine on nõme. Ei, planeeriminemõistlikkuse piires on ülitore. Ja nüüd ma ootan. Aga küll ma teada saan. Ja siiskui oodatud asi lõpuks kätte jõuab, on veel toredam
reede, oktoober 01, 2010
veel üks reedene postitus
Niisiis. Elu aina läheb edasi ja sel nädalal on elu kohe nii kiiresti edasi läinud, et ei usugi, et juba reede on. Aga jumal tänatud, et juba reede on. Puhkust on ikkagi vaja. Tahan omaette olla, tahan laiselda ja logeleda. Aga muidu pole elul miskit viga. Vahepeal tabas mind masendus kui peale mõningaid halavaid emaile ja üht skaibikõnet kõige tähtsamale inimesele, emmele, sai kõik jälle korda. Nüüd olen rõõmus ja aeglane nagu ma olen, alles nüüd hakkan kogu elu-oluga ära harjuma, asju rahulikult võtma. Jah, sellist juttu ma vist rääkisin augusti lõpus ka. Noh, igatahes...
Ilm on meil siin veel päris ilus. Arvuti termomeeter ütleb, et on 24 kraadi. Kas seda usaldada või mitte, on iseasi. Tõsiasi on aga see, et õues on soe ja mõnus. Natuke on isegi veel palav. Kuna ma aga liiga turist välja ei taha näha, siis kannan kõigele vaatamata juba teksaseid ja vähemalt uksest välja lähen kampsuniga, mille ma siis viis minutit hiljem maha koorin. Roomlased, hullud, käivad aga kohati juba sügismantlites ringi. Turistid, hullud, lühikestes pükstes ja plätudega.
Ja vähem turist ja rohkem kohalik olen ma nüüd ka selle poolest, et mul on nüüd vähemalt üks kohustuslik lilla riideese. Liis on ju pajatanud ja mina ise ka, kuidas enimlevinud värvid riietuses on lilla ja must. Must, noh, on nii klassikaline valik ja nii laialt levinud, et seda itaallased küll patenteerida ei saa. Aga lilla, see lilla! Eks Eestis kantakse ka lillat, aga siin tundub vahel, et peale lilla muid värvi riideid ei tehtagi...Ja nüüd olen ka mina samm lähemale "kohalikule" rahvale. Ent mantel sellise ilmaga? No ei! Mõnel hommikul, kui ma ebainimlikul kellaajal hakkan Frascatist Rooma tulema, on väljas juba tõepoolest üsna jahe - nii 15-16 kraadi. Aga kuidagi ei suuda isegi õhukest vihmamantlit selga ajada. Pigem kannatan need 10 minutit bussiootamist ära. Seda küll ei saa öelda, et hambad suurest külmast plagisema oleks hakanud. Õudusega mõtlen siiski sellest, et varem või hiljem mantliilm ikkagi saabub. Juttude põhjal on Rooma talv vastikult niiske. Eriti jõe ääres. Ja arvake ära, kas ma asun Roomas jõe ääres või mitte?
Ma ei tea, kas see on nüüd kohalikkuse tundemärk, aga kohvi joon ma nüüd ka....ei saa öelda, et nagu hobune, sest nii palju kui ma tean, hobused kohvi ei joo. Itaallaste kaheksa tassi tasemele ka veel ei küündi. Aga ühest espressost on tasapisi saanud kaks ja praeguseks hetkeks kõigub päevane kogus kuskil kahe ja nelja tassi vahel. Jah, on küll pisikesed tassid, ent ometi. Olen ma nüüd kohvi mõjul inimesena särtsakamaks muutunud? Mine sa tea. Mõned asjad, millele ennem pihta ei saanud, on nüüd iseenesestmõistetavad. Selle arvel kokutan ja viivitan vastusega vähem küll.
Mis keele õppimisse puutub, siis oma grammatika unustasin ma suurejooneliselt Eestimaale ja uut ei raatsi osta. Või siis olen endast liiga heal arvamusel. Loomulikult räägin ma päevad läbi puist keelt, aga ma saan aru ja minust saadakse ka aru. Enamasti. Mis sõnavarasse puutub, siis praegu korjan tahtlikult või tahtmatult just labaseid ja argiseid sõnu. Ja siis sõnu, mis lapsi huvitavate teemadega seostuvad. Lapsed, või vähemalt see kõige noorem, on mere ja dinosauruste fänn. Tjah. Nüüd ma oskan siis näiteks öelda balena ja squalo. Vot nii!
Ilm on meil siin veel päris ilus. Arvuti termomeeter ütleb, et on 24 kraadi. Kas seda usaldada või mitte, on iseasi. Tõsiasi on aga see, et õues on soe ja mõnus. Natuke on isegi veel palav. Kuna ma aga liiga turist välja ei taha näha, siis kannan kõigele vaatamata juba teksaseid ja vähemalt uksest välja lähen kampsuniga, mille ma siis viis minutit hiljem maha koorin. Roomlased, hullud, käivad aga kohati juba sügismantlites ringi. Turistid, hullud, lühikestes pükstes ja plätudega.
Ja vähem turist ja rohkem kohalik olen ma nüüd ka selle poolest, et mul on nüüd vähemalt üks kohustuslik lilla riideese. Liis on ju pajatanud ja mina ise ka, kuidas enimlevinud värvid riietuses on lilla ja must. Must, noh, on nii klassikaline valik ja nii laialt levinud, et seda itaallased küll patenteerida ei saa. Aga lilla, see lilla! Eks Eestis kantakse ka lillat, aga siin tundub vahel, et peale lilla muid värvi riideid ei tehtagi...Ja nüüd olen ka mina samm lähemale "kohalikule" rahvale. Ent mantel sellise ilmaga? No ei! Mõnel hommikul, kui ma ebainimlikul kellaajal hakkan Frascatist Rooma tulema, on väljas juba tõepoolest üsna jahe - nii 15-16 kraadi. Aga kuidagi ei suuda isegi õhukest vihmamantlit selga ajada. Pigem kannatan need 10 minutit bussiootamist ära. Seda küll ei saa öelda, et hambad suurest külmast plagisema oleks hakanud. Õudusega mõtlen siiski sellest, et varem või hiljem mantliilm ikkagi saabub. Juttude põhjal on Rooma talv vastikult niiske. Eriti jõe ääres. Ja arvake ära, kas ma asun Roomas jõe ääres või mitte?
Ma ei tea, kas see on nüüd kohalikkuse tundemärk, aga kohvi joon ma nüüd ka....ei saa öelda, et nagu hobune, sest nii palju kui ma tean, hobused kohvi ei joo. Itaallaste kaheksa tassi tasemele ka veel ei küündi. Aga ühest espressost on tasapisi saanud kaks ja praeguseks hetkeks kõigub päevane kogus kuskil kahe ja nelja tassi vahel. Jah, on küll pisikesed tassid, ent ometi. Olen ma nüüd kohvi mõjul inimesena särtsakamaks muutunud? Mine sa tea. Mõned asjad, millele ennem pihta ei saanud, on nüüd iseenesestmõistetavad. Selle arvel kokutan ja viivitan vastusega vähem küll.
Mis keele õppimisse puutub, siis oma grammatika unustasin ma suurejooneliselt Eestimaale ja uut ei raatsi osta. Või siis olen endast liiga heal arvamusel. Loomulikult räägin ma päevad läbi puist keelt, aga ma saan aru ja minust saadakse ka aru. Enamasti. Mis sõnavarasse puutub, siis praegu korjan tahtlikult või tahtmatult just labaseid ja argiseid sõnu. Ja siis sõnu, mis lapsi huvitavate teemadega seostuvad. Lapsed, või vähemalt see kõige noorem, on mere ja dinosauruste fänn. Tjah. Nüüd ma oskan siis näiteks öelda balena ja squalo. Vot nii!
laupäev, september 25, 2010
Vecchio frack
Domenico Modugno - Vecchio frack
ja tõlkekatse:
Vecchio frack Vana frakk
E' giunta mezzanotte On kätte jõudnud kesköö
si spengono i rumori väljalülit hääled
si spegne anche l'insegna ja välja lülit ka viimase
di quel'ultimo caffè kohviku silt
le strade son deserte tänavad on tühjad
desterte e silenzione, inimtühjad, vaiksed
un'ultima carrozza viimane voorivanker
cigolando se ne và. kriuksudes läheb mööda
Il fiume scorre lento Jõgi voolab vaikselt
frusciando sotto i ponti kahisedes sildade all
la luna slende in cielo kuu hiilgab taevas
dorme tutta la città magab terve linn
solo và un'uomo in frack. kõnnib vaid frakis üks mees
Ha il cilindro per cappello Tal mütsiks peas on torukübar
due diamanti per gemelli varrukail kaks mansetinööpi teemantist
un bastone di cristallo käes kristallist jalutuskepp
la gardenia nell'occhiello nööpaugus gardeenia
e sul candido gilet ja lumivalgel vestil
un papillon, kikilips
un papillon di seta blu kikilips sinisest siidist
s'avvicina lentamente ta aeglaselt läheneb
con incedere elegante elegantsel kõnnakul
ha l'aspetto trasognato tundub unistavat
malinconico ed assente nukralt, eemalolevalt
non si sa da dove vien pole teada, kust ta tuleb
ne dove và ega seda, kuhu läeb
chi mai sarà kes küll on
quel'uomo in frack. too frakis mees.
buon nuite bonne nuite buon nuite bonne nuite
buon nuite bonne nuite buon nuite bonne nuite
Bouna notte Head ööd,
va dicendo ad ogni cosa ütleb kõigile
ai fanali illuminati süüdatud laternaile
ad un gatto innamorato ja armunud kassile,
che randagio se ne va. kes lonkides läeb mööda
(musica)
E' giunta ormai l'aurora Nüüd juba saabubud on koit
si spengono i fanali väljalülit laternad
si sveglia a poco a poco ärgatakse tasa tasa
tutta quanta la città kõikjal terves linnas
la luna s'è incantata kuu on äranõiutud
sorpresa ed impallidita imestunud, kahvatunud
pian piano tasa tasa
scolorandosi nel cielo sparirà tuhmudes taevast ta kaob
sbadiglia una finestra haigutab üks aken
sul fiume silenzioso jõe kohal vaiksel
e nella luce bianga ja valges valguses
galleggiando se ne van hõljudes ujub mööda
un cilindro üks torukübar
un fiore e un frack. üks lill ja üks frakk.
Galleggiando dolcemente õrnalt hõljudes
e lasciandosi cullare end õõtsutades
se ne scende lentamente ta tasakesi laskub
sotto i ponti verso il mare sildade alt mere poole
verso il mare se ne và ta mere poole läheb
chi mai sarà, chi mai sarà kes küll on, kes küll on
quell'uomo in frack. too frakis mees
Adieu adieu adieu adieu Adieu adieu adieu adieu
addio al mondo adjöö maailmale
ai ricordi del passato minevikumälestustele
ad un sogno mai sognato unistamata jäänud unistusele
ad un'attimo d'amore hetkele täis armastust,
che mai più ritornerà. mis kunagi ei naase
Lala la la lala la la... Lala la la lala la la...
Muudetud 16.10.2010
teisipäev, september 14, 2010
Olen elus :)
Väga lühidalt:
Blogida? Muidugi ma tahan blogida, aga kogu aeg on midagi muud teha ja nii ma siis eriti ei blogigi viimasel ajal. Nädala sees olen usin koduhaldjas, nädalavahetustel tahan end aga hästi välja magada ja siis....siis on ikka miskit põnevat teoksil. Ja nii ma ei olegi peaaegu kunagi "kodus" Frascatis. Võib-olla sellepärast mul siin Itaalias nii tore ongi - kogu aeg on miskit teoksil. Peamiselt olen ma küll IPi saba, aga IP teeb kogu aeg põnevaid asju ju. Laupäeval näiteks sain ma end jälle keskaegseks daamiks riietada ja seekord jäin isegi filmilindile. Eks pärast montaaži selgub, kas ma ka lindile jään :)
Muidugi ega kogu elu-olu ei ole ainult roosamanna. Vaba aega on vähem kui kunagi varem ja seda väärtuslikum see muidugi on. Tööga seoses on juhtunud tagantjärele vaadates tähtsusetuid intsidente, aga mõni inimene (loe: Greta) võtab asju väga südamesse ja...noh, eks mõni päev on parem, mõni halvem. Lapsed käivad aga nüüd esmaspäevast alates koolis ja elu on palju palju rahulikum. Kuid... ei tohi ju enne õhtut hõisata :) Üldiselt elan üks päev korraga pidevas nädalavahetuse ootuses. Ja üldjoontes on elu päris tore :)
Ainult, uskuge mind - igatsen jahedust. Siin on ikka veel 30 kraadi!
Blogida? Muidugi ma tahan blogida, aga kogu aeg on midagi muud teha ja nii ma siis eriti ei blogigi viimasel ajal. Nädala sees olen usin koduhaldjas, nädalavahetustel tahan end aga hästi välja magada ja siis....siis on ikka miskit põnevat teoksil. Ja nii ma ei olegi peaaegu kunagi "kodus" Frascatis. Võib-olla sellepärast mul siin Itaalias nii tore ongi - kogu aeg on miskit teoksil. Peamiselt olen ma küll IPi saba, aga IP teeb kogu aeg põnevaid asju ju. Laupäeval näiteks sain ma end jälle keskaegseks daamiks riietada ja seekord jäin isegi filmilindile. Eks pärast montaaži selgub, kas ma ka lindile jään :)
Muidugi ega kogu elu-olu ei ole ainult roosamanna. Vaba aega on vähem kui kunagi varem ja seda väärtuslikum see muidugi on. Tööga seoses on juhtunud tagantjärele vaadates tähtsusetuid intsidente, aga mõni inimene (loe: Greta) võtab asju väga südamesse ja...noh, eks mõni päev on parem, mõni halvem. Lapsed käivad aga nüüd esmaspäevast alates koolis ja elu on palju palju rahulikum. Kuid... ei tohi ju enne õhtut hõisata :) Üldiselt elan üks päev korraga pidevas nädalavahetuse ootuses. Ja üldjoontes on elu päris tore :)
Ainult, uskuge mind - igatsen jahedust. Siin on ikka veel 30 kraadi!
reede, september 03, 2010
tagasi tsivilisatsioonis
Nõndaks. Nüüd olen viimaks ometi tagasi "tsivilisatsiooni" jõudnud ja mul on ligipääs internetile. Hurraa-hurraa, täna olengi terve päeva lihtsalt sisutult netis aega viitnud. Enne lõbu, nüüd kohustused! Näete, hakkan nüüd usinalt pajatama oma elust neil päevil, kui mul internetti polnud...
Võtan külmikust kokakoola, et jutt libedamalt läheks ja alustan: Kunagi ammu-ammu....
Mis ammu? Nädalat-kaks tagasi. Niisiis, millalgi mitte nüüd nii väga ammu, tõusin taaskordselt hommikul vara-vara üles (umbes kaks või kolm tundi pärast seda, kui mu öökullist "teinepool" teki alla puges ) kõndisin bussipeatusesse, sõitsin metroopeatusesse, metrooga rongijaama ja rongijaamast kuldse Toskaana päikese alla. Siis sealt L'Aquilasse mägede värskusesse, sealt Frascatisse ja ring otsast peale kuni eilse õhtuni, mil algas minu pikk nädalavahetus itaallasliku hilinemisega - rong jõudis sihtpunkti ei rohkem ega vähem kui 42minutilise hilinemisega.
Üldse on see ajataju küsimus minu jaoks vat see kõige keerulisem küsimus üldse. Vahepeal juba arvasin, et olen sellega ära harjunud, aga vot ei ole. Kohe tähendab kohe või maksimaalselt viie minuti pärast, aga siinmail võib kohe venida isegi 45minuti pikkuseks. Ja kogu aeg on inimestel siin kiire, kohe-kohe on vaja kuskile minna, kuhugi kiirustada, aga tegelikult on alati aega veel üks-kaks asja enne lahkumist ära teha. Ja tuttavatega paari sõna vahetamiseks on küll alati aega. Ükskõik kui kiire ka ei oleks. Ükskord jäid näiteks kaks Rooma linnaliinibussi keset tiheda liiklusega tänavat seisma, sest juhtidel oli omavahel vaja paar sõna vahetada. Mina muidugi samal ajal närveldasin kohutaval, sest olin parasjagu bussist maha jäämas. Ja tegelikult polnud ma mitte sugugi ainuke, kes sellise peatusega päri ei olnud. Aga see selleks. Minu probleem paraku, mina olen see kes hiljaksjäämise ohus närveldama hakkab ja kelle mündid piletiautomaat ilma piletit andmata ära sööb. Kohalikud on aga väga vintsked ja kui muidu on nad sihukesed lõõgastunud võib-olla ehk isegi veidi uimerdavad, siis kriisihetkel muutuvad nad tohutult vilkaks. Või siis jäävad külma närviga hiljaks ja ei tee pärast teist nägu kah. See teine tüüp jääb hiljaks nii, et ronge-busse ei saa kuidagi mitte milleski süüdistada. Olen õppinud arvestama sellega, et kokkulepitud kohtumiskellaajale tuleks nii pool kuni kolmveerand tundi juurde lisada. Samas ei saa end siiski liiga mugavalt tunda - alati on ka neid (isegi itaallaste seas) kes pigem liiga vara kohale tulevad...
Ometi on see erand ja reegel on see, et kõik algab planeeritust hiljem ja kestab seega planeeritust kauem ja seega algab järgmine asi jällegi planeeritust hiljem ja nii edasi, sii edasi.
Samas, eks minagi hakkan tasapisi italianiseeruma. Ripun rohkem telefoni otsas kui kunagi varem ja "olgu" või "mhmhmm" asemel tahan vägisi vabbé öelda. Ja muide, tegelesin ka mina ükspäev täiesti tühise small-talkiga ajal, kui oleksin pidanud asjalik olema. Rääkisin, rääkisin ja lihtsalt "tsillisin" aga lõpuks sain kõigi vajalike toimetusega siiski ilma probleemideta ühele poole. Hämmastav!
Minu elul selle Toskaana päikese filmi/raamatuga erilisi sarnasusi pole, vähem eksootikat ja rohkem argisust, aga elu on vähemalt blogi kirjutamise ajal tagasivaateliselt üha enam nagu tragikoomiline film või romaan, mille tegelased vähehaaval üha rohkem kuju on võtmas. On need, kellega kõige rohkem kokku puutun ja kes saavad üha rohkem tuttavaks ja siis on need "ühekordsed" aga väga eredad tegelased nagu näiteks L'Aquila pool teel olevas bussis kohatud Sitsiillane, kes kandis pisikestes pühakutepiltidest koosnevat käevõru ja kaelas krutsifiksi ja kes kutsus mind oma õele Sitsiiliasse külla. Lisaks sellele ütles ta, et kui ma vaid helistan on ta nõus kasvõi Milaanost kohale sõitma kusjuures ragazzadega tutvub ta aeg-ajal lihtsalt così, ilma mingi erilise tagamõtteta.
Ja siis muidugi need kaks perekonda, millega ma lähemalt tutvunud olen. Kui ma nüüd ei eksi, siis oli see Liis kes vaatas ja imestas, kui harmooniline võib olla üks perekond. Mina ka vaatasin ja imestasin, kui vaikne ja rahulik võib olla üks perekond. See IPi perekond. No vot. Nii lihtne see asi siiski ei ole. Üldjoontes jah, vaikne ja rahulik, aga tegelikult on ses pereelus siiski veidi rohkem särtsu kui esmapilgul tundus. Ma ei ole enam päris võõras ja nüüd näen ma seda särtsu veidi rohkem. Päriselt "oma" ma ei ole, aga siiski natuke vähem külaline. Ja see on tore. Näeb rohkem, on huvitavam. Aga jah: paraku ka veidi kurnavam.
See teine pere, "minu laste" pere on tsipakene "lõunamaisem" ja elavam. Iseenesestmõistetav, tegelikult - väikeste lastega pere ju. Itaalia lapsi ma eriti ei tunne, aga üldiselt pole ma enne näinud lapsi, kes jäätist süües nii jäätist nii korralikult taldriku kohal hoiaks ja kes peaaegu üldse midagi riietele ei tilguta, midagi lauale maha ei aja (kõige väiksem ehk välja arvata). Samuti pole ma enne näinud lapsi, kes nii heldinult ja õrnalt mängiks endast nii palju väiksematega, Kõige huvitavam on minu jaoks aga see hoopis teistmoodi lastekasvatusviis: mulle ei meeldi, et sa teed X; sa peaksid nüüd tegema Y jms tinglikud kaudsed ja mahedad keeldud käsud, mis peale viiendat ülekordamist muutuvad: (karjudes)BASTA! (käskivalt)LÕPETA KOHE X; (karjudes)SILENZIO! (käskides) LÕPETA KOHE VASTUVAIDLEMINE JA MINE Y TEGEMA! Noh, ma ei imesta enam selle üle, et öeldaks, et Itaalias on reeglite asemel pigem soovitused :) Imestama paneb selline kasvatusviis, aga lapsed, need lapsed vähemalt on küll enamasti väga korralikud ja kuulekad....
Ja inimeste jälgimisele lisaks olen ma palju ujunud ja päris palju aega L'Aquilas käinud, keskaegse kostüümi riietatuna rongkäigust osa võtnud ja loodetavasti La Perdonanza* kaudu pattudest priiks saanud ja põhiliselt nagu juba enne mainitud - palju, noh mitte küll päriselt reisinud, aga ühest kohast teise liikunud...
_____
* La Perdonanza Celestiana: Hmm, ma ei tea kuidas seda tõlkida. Olen ju katoliiklusest kaugel. Pühimõtteliselt on tegemist pattude andeksandmisega, mis toimub kord aastas ja mille puhul avatakse kahekümne neljaks tunniks Porta Santa- Püha Uks. See aasta toimus see üritus 716. korda. Tegemist pole siiski vaid religioosse üritusega. Pigem on tegemist L'Aquila linna pühaga. Kahjuks pole wikipeedias selle ürituse kohta inglisekeelset infot. Ainult selline väikene kokkuvõtte ühelt kodulehelt:
Võtan külmikust kokakoola, et jutt libedamalt läheks ja alustan: Kunagi ammu-ammu....
Mis ammu? Nädalat-kaks tagasi. Niisiis, millalgi mitte nüüd nii väga ammu, tõusin taaskordselt hommikul vara-vara üles (umbes kaks või kolm tundi pärast seda, kui mu öökullist "teinepool" teki alla puges ) kõndisin bussipeatusesse, sõitsin metroopeatusesse, metrooga rongijaama ja rongijaamast kuldse Toskaana päikese alla. Siis sealt L'Aquilasse mägede värskusesse, sealt Frascatisse ja ring otsast peale kuni eilse õhtuni, mil algas minu pikk nädalavahetus itaallasliku hilinemisega - rong jõudis sihtpunkti ei rohkem ega vähem kui 42minutilise hilinemisega.
Üldse on see ajataju küsimus minu jaoks vat see kõige keerulisem küsimus üldse. Vahepeal juba arvasin, et olen sellega ära harjunud, aga vot ei ole. Kohe tähendab kohe või maksimaalselt viie minuti pärast, aga siinmail võib kohe venida isegi 45minuti pikkuseks. Ja kogu aeg on inimestel siin kiire, kohe-kohe on vaja kuskile minna, kuhugi kiirustada, aga tegelikult on alati aega veel üks-kaks asja enne lahkumist ära teha. Ja tuttavatega paari sõna vahetamiseks on küll alati aega. Ükskõik kui kiire ka ei oleks. Ükskord jäid näiteks kaks Rooma linnaliinibussi keset tiheda liiklusega tänavat seisma, sest juhtidel oli omavahel vaja paar sõna vahetada. Mina muidugi samal ajal närveldasin kohutaval, sest olin parasjagu bussist maha jäämas. Ja tegelikult polnud ma mitte sugugi ainuke, kes sellise peatusega päri ei olnud. Aga see selleks. Minu probleem paraku, mina olen see kes hiljaksjäämise ohus närveldama hakkab ja kelle mündid piletiautomaat ilma piletit andmata ära sööb. Kohalikud on aga väga vintsked ja kui muidu on nad sihukesed lõõgastunud võib-olla ehk isegi veidi uimerdavad, siis kriisihetkel muutuvad nad tohutult vilkaks. Või siis jäävad külma närviga hiljaks ja ei tee pärast teist nägu kah. See teine tüüp jääb hiljaks nii, et ronge-busse ei saa kuidagi mitte milleski süüdistada. Olen õppinud arvestama sellega, et kokkulepitud kohtumiskellaajale tuleks nii pool kuni kolmveerand tundi juurde lisada. Samas ei saa end siiski liiga mugavalt tunda - alati on ka neid (isegi itaallaste seas) kes pigem liiga vara kohale tulevad...
Ometi on see erand ja reegel on see, et kõik algab planeeritust hiljem ja kestab seega planeeritust kauem ja seega algab järgmine asi jällegi planeeritust hiljem ja nii edasi, sii edasi.
Samas, eks minagi hakkan tasapisi italianiseeruma. Ripun rohkem telefoni otsas kui kunagi varem ja "olgu" või "mhmhmm" asemel tahan vägisi vabbé öelda. Ja muide, tegelesin ka mina ükspäev täiesti tühise small-talkiga ajal, kui oleksin pidanud asjalik olema. Rääkisin, rääkisin ja lihtsalt "tsillisin" aga lõpuks sain kõigi vajalike toimetusega siiski ilma probleemideta ühele poole. Hämmastav!
Minu elul selle Toskaana päikese filmi/raamatuga erilisi sarnasusi pole, vähem eksootikat ja rohkem argisust, aga elu on vähemalt blogi kirjutamise ajal tagasivaateliselt üha enam nagu tragikoomiline film või romaan, mille tegelased vähehaaval üha rohkem kuju on võtmas. On need, kellega kõige rohkem kokku puutun ja kes saavad üha rohkem tuttavaks ja siis on need "ühekordsed" aga väga eredad tegelased nagu näiteks L'Aquila pool teel olevas bussis kohatud Sitsiillane, kes kandis pisikestes pühakutepiltidest koosnevat käevõru ja kaelas krutsifiksi ja kes kutsus mind oma õele Sitsiiliasse külla. Lisaks sellele ütles ta, et kui ma vaid helistan on ta nõus kasvõi Milaanost kohale sõitma kusjuures ragazzadega tutvub ta aeg-ajal lihtsalt così, ilma mingi erilise tagamõtteta.
Ja siis muidugi need kaks perekonda, millega ma lähemalt tutvunud olen. Kui ma nüüd ei eksi, siis oli see Liis kes vaatas ja imestas, kui harmooniline võib olla üks perekond. Mina ka vaatasin ja imestasin, kui vaikne ja rahulik võib olla üks perekond. See IPi perekond. No vot. Nii lihtne see asi siiski ei ole. Üldjoontes jah, vaikne ja rahulik, aga tegelikult on ses pereelus siiski veidi rohkem särtsu kui esmapilgul tundus. Ma ei ole enam päris võõras ja nüüd näen ma seda särtsu veidi rohkem. Päriselt "oma" ma ei ole, aga siiski natuke vähem külaline. Ja see on tore. Näeb rohkem, on huvitavam. Aga jah: paraku ka veidi kurnavam.
See teine pere, "minu laste" pere on tsipakene "lõunamaisem" ja elavam. Iseenesestmõistetav, tegelikult - väikeste lastega pere ju. Itaalia lapsi ma eriti ei tunne, aga üldiselt pole ma enne näinud lapsi, kes jäätist süües nii jäätist nii korralikult taldriku kohal hoiaks ja kes peaaegu üldse midagi riietele ei tilguta, midagi lauale maha ei aja (kõige väiksem ehk välja arvata). Samuti pole ma enne näinud lapsi, kes nii heldinult ja õrnalt mängiks endast nii palju väiksematega, Kõige huvitavam on minu jaoks aga see hoopis teistmoodi lastekasvatusviis: mulle ei meeldi, et sa teed X; sa peaksid nüüd tegema Y jms tinglikud kaudsed ja mahedad keeldud käsud, mis peale viiendat ülekordamist muutuvad: (karjudes)BASTA! (käskivalt)LÕPETA KOHE X; (karjudes)SILENZIO! (käskides) LÕPETA KOHE VASTUVAIDLEMINE JA MINE Y TEGEMA! Noh, ma ei imesta enam selle üle, et öeldaks, et Itaalias on reeglite asemel pigem soovitused :) Imestama paneb selline kasvatusviis, aga lapsed, need lapsed vähemalt on küll enamasti väga korralikud ja kuulekad....
Ja inimeste jälgimisele lisaks olen ma palju ujunud ja päris palju aega L'Aquilas käinud, keskaegse kostüümi riietatuna rongkäigust osa võtnud ja loodetavasti La Perdonanza* kaudu pattudest priiks saanud ja põhiliselt nagu juba enne mainitud - palju, noh mitte küll päriselt reisinud, aga ühest kohast teise liikunud...
_____
* La Perdonanza Celestiana: Hmm, ma ei tea kuidas seda tõlkida. Olen ju katoliiklusest kaugel. Pühimõtteliselt on tegemist pattude andeksandmisega, mis toimub kord aastas ja mille puhul avatakse kahekümne neljaks tunniks Porta Santa- Püha Uks. See aasta toimus see üritus 716. korda. Tegemist pole siiski vaid religioosse üritusega. Pigem on tegemist L'Aquila linna pühaga. Kahjuks pole wikipeedias selle ürituse kohta inglisekeelset infot. Ainult selline väikene kokkuvõtte ühelt kodulehelt:
Of unforgettable charm and real historical importance is the Perdonanza Celestiana (the Celestian Pardoning) in L’Aquila at the end of August. It’s the only jubilee celebration outside Rome, during which, in the XIII century, Pope Celestino V, the Pope of the “Great Refusal” in Dante’s Divine Comedy, granted pardon to the poor and the helpless, who had no other means of obtaining indulgence (http://www.trips2italy.com/Things_To_Do_In_L%27Aquila)
esmaspäev, august 23, 2010
Elu on olnud viimasel ajal üsna sündmusterohke ja üsna internetivaene. Minu Eesti elu on suurel üks paras mölutamine, aga siin on just nagu kogu aeg midagi teha või kuhugi minna või... midagi on kogu aeg teoksil. Nädal aega olin eksprompt "puhkusel" ja hakkasin juba hulluks minema: Rooma sellise kuumusega ei viitsinud minna, aga kodus Frascatis niisama passida oli ka igav. Hulluks ma siiski õnneks ei läinud ja mitteviitsimsest hoolimata, Rooma ma läksin ka. Õige mitu korda. Tasapisi tekivad ka mõned tutvused (kohalikud eestlased) ja nõnda on nii tore ja nii hea :) Tore on, et teistel on selles riigis samad või vähemalt sarnased asjad pinnuks silmas ja tore on rääkida vigase itaalia keele asemel vahelduseks emakeelt, mis...noh peaks olema kui mitte just laitmatu siis väga kõrgel tasemel küll :)
Aga raamatute lugemine on läinud edukamalt, kui oleksin arvanud. Oh, muidugi mitte just Klaaspärlimängu-laadis tippteosed, aga siiski vaatamata kõigele raamatud. Metroos ja rongis on nii lihtne lugeda! Aga pargis, mis on alati olnud lugemiseks parim koht...noh siinkandis on see lootusetu üritus. Kümme minutit maksimaalselt ja juba tuleb keegi kellel on hirmsasti vaja minuga rääkima hakata. Ja siis mõni ninut hiljem ma kuulengi juba seda, kui tohutult ilus ma olen jne. Võib-olla peaksin ma meelitatud olema, aga ma lihtsalt ei viitsi ega taha iga tüübiga rääkida. Enamasti pole neil miskit erilist öelda ja no..ma tõesti tahaksin lihtsalt raamatut lugeda. Aga ei! Tõesti-tõesti pean endale kiiremas korras päikeseprillid muretsema. Väidetavalt toimib päikeseprillide kandmine väga hästi.
Muidu olen ma aga viimasel ajal vähem linnas ja rohkem kas Porto Ercoles oma "perega" või L'Aquilas/San Pios Gino perega. Internetti ei ole ja tegelikult eriti ei olegi teda vaja. Ainult et...üha rohkem koguneb igasugu huvitavaid tähelepanekuid mind ümbritsevate inimeste, itaallaste, kohta. Tore meelelahutus ja samas hariv ning silmaringi avardav. Ehk mõnikord tulevikus ma ka kirjutan oma tähelepanekutest. Aga tahaksin teha seda nii, et see ei kujuneks lihtsalt klatšijutuks...
Aga raamatute lugemine on läinud edukamalt, kui oleksin arvanud. Oh, muidugi mitte just Klaaspärlimängu-laadis tippteosed, aga siiski vaatamata kõigele raamatud. Metroos ja rongis on nii lihtne lugeda! Aga pargis, mis on alati olnud lugemiseks parim koht...noh siinkandis on see lootusetu üritus. Kümme minutit maksimaalselt ja juba tuleb keegi kellel on hirmsasti vaja minuga rääkima hakata. Ja siis mõni ninut hiljem ma kuulengi juba seda, kui tohutult ilus ma olen jne. Võib-olla peaksin ma meelitatud olema, aga ma lihtsalt ei viitsi ega taha iga tüübiga rääkida. Enamasti pole neil miskit erilist öelda ja no..ma tõesti tahaksin lihtsalt raamatut lugeda. Aga ei! Tõesti-tõesti pean endale kiiremas korras päikeseprillid muretsema. Väidetavalt toimib päikeseprillide kandmine väga hästi.
Muidu olen ma aga viimasel ajal vähem linnas ja rohkem kas Porto Ercoles oma "perega" või L'Aquilas/San Pios Gino perega. Internetti ei ole ja tegelikult eriti ei olegi teda vaja. Ainult et...üha rohkem koguneb igasugu huvitavaid tähelepanekuid mind ümbritsevate inimeste, itaallaste, kohta. Tore meelelahutus ja samas hariv ning silmaringi avardav. Ehk mõnikord tulevikus ma ka kirjutan oma tähelepanekutest. Aga tahaksin teha seda nii, et see ei kujuneks lihtsalt klatšijutuks...
kolmapäev, august 11, 2010
...
On olnud paremaid päevi ja on halvemaid päevi. Juhtunud on seda ja teist, ei midagi niivõrd erilist või märkimisväärset, aga neid hetki, neid väärtuslikke eluseiku on jälle üksjagu juurde tulnud. Praegu neid ridu kirjutades tundub kõik nii paigas, et hakkab lausa hirm. Tean, kui ajutine see paigasolemine tegelikult on ja hirm kaob, aga päriselt viimase rakuni rahulolev saab olla vaid mõnel üksikul hetkel elus. Mingi kõhklus, mõni väike kriipiv okas jääb alati alles. Ometi, ka seda täielikku rahulolu on ette tulnud. Just kõige ootamatumas kohas - räämas tunglevaid inimesi pungil täis metrootunnelis avastan järsku selle tunde.
Hetked (eriti sellised hetked) on jätkuvalt olulised. Ja mulle tundub, et sellel maal siin, on nad kuidagi olulisemad kui sellel teisel maal. Muidugi mõeldakse tulevikule, aga olevik, käesolev hetk on siin justkui suurema väärtusega. Või nii mulle tundub. Ja see on just see, mis minu jaoks tundub õige ja hea.
Hetked (eriti sellised hetked) on jätkuvalt olulised. Ja mulle tundub, et sellel maal siin, on nad kuidagi olulisemad kui sellel teisel maal. Muidugi mõeldakse tulevikule, aga olevik, käesolev hetk on siin justkui suurema väärtusega. Või nii mulle tundub. Ja see on just see, mis minu jaoks tundub õige ja hea.
pühapäev, august 01, 2010
Tere uut kuud!
Vahepeal on palju juhtunud. Peamiselt olen ma siiski noh...khõmmm...töötanud. Lisaks sellele aga olen kuumuse käes Rooma linnas ringi vantsinud ja selle tulemusel peaaegu täielikult ära sulanud; korra täiskuuvalgel meres suplemas käinud, raamatuid lugenud, korra pooljuhuslikult rahumeelsest protestist osa võtnud ja...noh, tundub küll, et midagi eriti ei juhtu, aga tegelikult koguneb neid asju päris palju. Muuhulgas ka täiesti ebaeestlaslik rongijaamas tutvuse sobitamine (mis siis, et mina olin passiivne osapool) ja Roomas turistitamine ja lollimängimine, mille tulemusena lisandub minu kollekstsiooni järjekordne hüppepilt, kuulus vaatamisväärsus tausaks.
Siis on jälle argipäev. Lihtsad, mitte millegi poolest märkimisväärne mõttejada. Kuni järsku - aga ma olen ju Roomas! Ma olen ju Roomas. Hämmastav, et ma olen siin ja... (kobamisi ja ettevaatlikult ensele tõdedes) ma elan siin! Vähemalt esialgu on mul hea meel siin olla. Kuigi juba praegu hakkab tekkima väike igatsus...
Ahjaa - ja üleeile oli mere ääres 19 kraadi, paduvihm ja äike :) Mulle meeldis
Siis on jälle argipäev. Lihtsad, mitte millegi poolest märkimisväärne mõttejada. Kuni järsku - aga ma olen ju Roomas! Ma olen ju Roomas. Hämmastav, et ma olen siin ja... (kobamisi ja ettevaatlikult ensele tõdedes) ma elan siin! Vähemalt esialgu on mul hea meel siin olla. Kuigi juba praegu hakkab tekkima väike igatsus...
Ahjaa - ja üleeile oli mere ääres 19 kraadi, paduvihm ja äike :) Mulle meeldis
laupäev, juuli 17, 2010
laupäev
See pole küll mingi üllatus, aga ütlen siiski, et nädalavahetustel on nüüd täiesti teistsugune tähendus. Nädalavahetus on vabadus ja rahu ja puhkus. Mitte, et keset nädalat pidevalt mingi möll toimuks, aga...
teate ehk isegi - ikka on mõnus kui ei pea kuskile minema, kui ei pea midagi tegema.
Perekond, kelle juures ma töötan on väga tore, mõnus võiks isegi öelda. Kõik on sõbralikud, heatahtlikud ja mis vähemalt lastesse puutub, siis nii tore on täheldada nende iseloomuerinevusi ja seda, mida ehk võiks nimetada ealisteks iseärasusteks. Vahepeal teen ma asju ikka valesti, aga keegi ei pane seda mulle pahaks (vähemalt mitte nii, et see välja paistaks), kõik on tore ja natuke aega on tore teha sellist "ajudeta tööd", olen rahulolev ja selle perekonnaga on tore aega veeta kuid - nädalavahetused, mil olen neist eemal, on veel toredamad :) Ja tuleb välja et lisaks kõigele muule olen ma veel ka hirmus materialist. Arvan, et tõelisest rahulolu tunnen ma alles siis, kui palka saan ;)
Samas, ega see tööelu nüüd nii väga põnev ei ole. Kes nii väga ikka tolmupühkimisest ja põrandapesust kuulda tahab? Või sellest, kuidas lapsi ohjes hoida. Ma ei anna küll lubadusi, et ma sellistel teemadel üldse ei kirjuta. Aga vist eelistan edaspidi pajatada ikka sellest, mida ma teen magusatel nädalavahetustel. Magusad on need sellepärast, et nad nii vähe kestavad :)
___
Aga õhtul aknast välja vaadates näeb ümbrus välja selline:
teate ehk isegi - ikka on mõnus kui ei pea kuskile minema, kui ei pea midagi tegema.
Perekond, kelle juures ma töötan on väga tore, mõnus võiks isegi öelda. Kõik on sõbralikud, heatahtlikud ja mis vähemalt lastesse puutub, siis nii tore on täheldada nende iseloomuerinevusi ja seda, mida ehk võiks nimetada ealisteks iseärasusteks. Vahepeal teen ma asju ikka valesti, aga keegi ei pane seda mulle pahaks (vähemalt mitte nii, et see välja paistaks), kõik on tore ja natuke aega on tore teha sellist "ajudeta tööd", olen rahulolev ja selle perekonnaga on tore aega veeta kuid - nädalavahetused, mil olen neist eemal, on veel toredamad :) Ja tuleb välja et lisaks kõigele muule olen ma veel ka hirmus materialist. Arvan, et tõelisest rahulolu tunnen ma alles siis, kui palka saan ;)
Samas, ega see tööelu nüüd nii väga põnev ei ole. Kes nii väga ikka tolmupühkimisest ja põrandapesust kuulda tahab? Või sellest, kuidas lapsi ohjes hoida. Ma ei anna küll lubadusi, et ma sellistel teemadel üldse ei kirjuta. Aga vist eelistan edaspidi pajatada ikka sellest, mida ma teen magusatel nädalavahetustel. Magusad on need sellepärast, et nad nii vähe kestavad :)
___
Aga õhtul aknast välja vaadates näeb ümbrus välja selline:
Silla nimi on Ponte Regina Margherita
kolmapäev, juuli 07, 2010
7. juuli
Nii. Siiamaani on mu koduhaldja karjäär täitsa sujuvalt läinud. Pidevalt ettetulevad pisivead välja arvata. Aga jälle pean ma paratamatult tõdema, et teises kohas on kõik teistmoodi. Muljeid on nii palju, et need peavad veel veidi settima :)
kolmapäev, juuni 30, 2010
pilte ka!
Pantheon pärast vihmasadu. Põrand on märg, sest katuses on ju auk :)
Meelelahutaja
Keerduv ja kitsas tee mäe otsa. Mis hullus see oli, mis peale tuli, ei tea
aga - ülesminekul juhtisin autot mina.
Ma pole küll Mona Lisa, aga lähedal juba :D
Cassino kloostri siseõu
Klooster ja linn
Via Appia, Rooma