laupäev, jaanuar 14, 2006

iseendaga kahekesi

Ma pole ju harjunud üksi olema. Lõppude lõpuks on mul toakaaslane kes oma olemasolust tahes-tahtmata märku annab (täpselt samamoodi nagu mina temalegi) Aga nüüd olen üksi. Eile veel Tiina, aga täna täitsa üksi.
Võtab aega, et ümberlülituda. Pool päeva passisin niisama, võimetu ükskõik millise tegevuse jaoks.

Üks hetk ma õnneks suutsin vähealt lugeda. Ukerdasin aknalauale padjakese, tee ja raamatuga. Vaatasin maailma teiselpool aknaklaasi. Koledast ilmast hoolimata nii ilus oli. Ja värske õhk kaa!

Päris täiuslik kõik veel polnud, aga ma läksin poodi. Ostsin küünlaid ja jäätist.
Teel kogesin veel seda eufooriat, mis mind vahel tabab. Õnnetunne. Põhjuseta ja põhjendamatu. Imekaunis õhtu ja miski seda rikkuda ei saa. Ebakindlus elu suhtes on tagaplaanil, ei häiri helisõda trance'i kuulava naabriga ega ka see, et keegi on külmikust varastanud mu pelmeenid.


Küünlad põlevad, jäätis keele peal on magus ja...
homme olen natukene parem inimene, kui täna.
Muide, ka vaade, mis aknast avaneb on imeilus...

Lucky to be alive

3 ...kaja:

L ütles ...

Mina pole võtnud! Ausõna! :0 Kindlasti oli see naabrimees, vat see kes seal kellegagi dushi all käis ja pärast kontskingadega fotosessiooni tegi ühika koridoris (nagu ma kuulsin) Pärast säärast etteastet pole ju imestada, et kõhuke tühjeneb...:)))

Tegelikult, sissekanne on armas, jälle selline "poeetiline" :))) ma igaks juuks rohkem ei ütle midagi :) Aga armas on!

HL ütles ...

See on niii ilus sissekanne, et ei oskagi seda kohe kommenteerida.

Minu intelligents niii kõrgele ei küündi (niisiis lõpetan)

K. ütles ...

aga vat mina kommenteerin, kama kui k6rgele mu intelligents seal kyyndib v6i ei kyyndi :D

nii sydamlik :)
oi mind tabab ka vahel mingi eufooria laine ja 6nnetunne....k2in ringi suu k6rvuni ja ise ka ei tea miks....inimesed passivad imelikult, nagu naeraks ma sisimas nende yle vms :D