kultuuriturism ja veel vanalinna

Näib, et sellest va vanalinnast ei saa üle ega ümber kuna ka koduturistid käivad siin tallinnas just vanalinna nautimas. Liis ja - nüüd tuli Doris - tema ka. Muidugi on suur vahe kus käia ekskursiooni tegemas ja kus käia niisama omapäi. Omapäi olles tuleks muidugi Viru tänavat vältida :)

On üks tore tänav, minu lemmiktänav vanalinnas, mida õnneks turistihordid veel avastanud pole. see on ikka kallis laboratooriumi :) Muidugi ma ei tea, kas see oli hea mõte nimi välja öelda, äkki juhtub midagi hirmsat - karjade viisi inimesi näiteks. Kuigi ptui ptui ptui, eriti tõenäoline see ei ole...
Kohustuslikus korras muidugi käik ka Toompeale ja Karja tänavale ja Laiale, Pikale, Taani kuninga aeda jne jne. Tammutud sai palju ja tore oli.

Ja kultuuriturism? Tublide teadmisjanuliste inimestena käisime Nigulistes. Ikkagi Surmatants ja Mustpeade alar ja....tore oli seegi. Eriti tore muidugi see, et kaasas oli akadeemiline sõber - nalja kui palju ju :) Tuntud absurdihuumor ja olustikunaljad. Nii muutuski Doris mingil hetkel "armetuks mustaks kummituseks" ja mina oma kruiisikotikesega olin peaaegu ehtne turist :)



Täna käisime pühapäeva puhul kohvikus. Loomaaeda ei jõudnud. Kumusse ka mitte, aga korralike kultuurituristidena ostelsime samuti kultuurselt- antikvariaadis ja raamatupoes. Nojah, mingi hetk me mandusime ja sattusime isegi Seppälässe, aga meil olid vähemalt head plaanid. Raamatupood- milline kiusatus. Tahtsin seda ja seda ja seda ja....seekord läks õnneks ja ostsin ainult joonistusploki. Raamatuid, huvitavaid raamatuid, oli aga tõesti nii palju. Nalja muidugi ka, aga kuna naljad on meil nii teravmeelsed, siis neid reprodutseerida ei saa. vot nii!

Kuidas on ilmad?

Kuidas on ilmad?

kuumad...

meil siin sajab,

meil siin valmivad õunad...

(Liisi Koikson - Sinu hääl)

Nii ongi. Ilmad on olnud kuumad, aga lõpuks ometi tuli ka veidi vihma. Ma olen seda äraütlemata kaua igatsenud, arvan et ma pole ainuke. Põllumehed muidugi ka, aga ehk ka linnainimesed nagu mina :) Ja muide, õunad valmivadki :)

Olin Muugal. Magasin telgis, teadmata et sadama hakkab. Õhtul oli jällegi väga mõnus- pugesin teki alla, kuulasin rohutirtse ja unistasin, kuni jäin magama. Hommikul ärkasin vihmasabina peale- oo, milline rõõm! Sirutasin keha - märg! Oo, milline õud! Ei, ma ei teinud alla. Telk lihtsalt ei pidanud vihmakogusele vastu ja õmbluste kohtadest ning ukse alt imbus vesi sisse.

Õnneks oli märg ainut telgi äärtes ja keskel kuivas kohas kerratõmbunult magasin oma une täis. Kahjuks ma oma unesid ei mäleta, aga unistasin ma ühest järjekordsest temast. Tasapisi hakkab siis see frigiidsus ehk üle minema ning "enam kui sõprus" tundub jälle ahvatlev. Vähemalt sellest unistamine on tore.

Nii ma tasapisi elangi. Mingil määral toidust, rohkem unistustest-varsti Iirimaa, varsti Tartu, loodetavasti varsti ka mõni tema, kes elu natuke ilusamaks ja põnevamaks muudaks....

Iirimaani on jäänud vaid 5 päeva. See tundub uskumatu. Rohkem uni kui tegelikkus. Oma lubadust mitte kulutada, pole ma siiski väga hästi suutnud pidada. ostsin endale trussikuid ja ahvatleva hinna, 99kr, tõttu ostsin endale kaks paari pükse. aga Krissu auks pean ma ju super välja nägema, eksole :)

Vene kunst Kadrioru muuseumis

Mõnikord on meililistidest ikkagi kasu ka. Isegi kui miskit huvitavat üritust on kümnes kohas reklaamitud, siis minusugune inimene vaatab sellest ikka mööda, avastab siis, kui üritus möödas ja kurvastab.

Õnneks sain ma vähemalt ühest asjast õigeaegselt teada. Kadrioru kunstimuuseumis oli nimelt väikene eksursioon praegu üleval oleva vene kunsti näituse kohta. Tore oli olla vahelduseks rääkija asemel kuulaja rollis ja...eks tegelikult see, kas vaatad tuimalt mingisugust pilti või kuulad põnevat juttu kõrvale, muudab paljut. Eriti tore oli muidugi see, et mina kui rohelise kaardi omanik, sain tasuta sisse ja tädigi pidi maksma ainult pileti eest - eksursioon oli seega tasuta. Seda koledam lugu paraku, et kuulajaid oli vaid viis! Meil oli see muidugi nauditav privaateksursioon, aga mina arvasin, et sellised üritused on ikkag popimad!

Muidugi pakub kunst mulle huvi- ise plökerdada ja ka kunstiajalugu õppida. Midagi nagu ma ka teaksin, aga appi kui algelised mu teadmised ikka on :D Noh, vähemalt sain ma eile vähemalt mõne asja võrra targemaks (näis kas meelde ka jäävad) ja eks pildid olid tõesti nauditavad. Kahju, et Kadrioru kunstimuuseumi kodulehel neid pilte üleval pole. Oli mustvalgeid ja rafineeritumaid, aga oli ka väga värviküllaseid ja elavaid maale. Oma maitset ma veel piisavalt hästi ei usalda, et arvustust kirjutama hakata. Ütlen vaid, et näitus, eriti Moskva koolkonna maalid meeldisis mulle väga - impressionistlik laad, mõnusad jõulised pintslitõmbed, erksad värvid... Eks oma silm on kuningas. Soovitan väga vaatama minna !

Näituse kohta on infot siin:http://www.ekm.ee/kalender.php?event_id=307&d_fili=4 Kodulehelt ma paraku rohkem eskursiooniaegu ei leidnud, aga neid peaks veel tulema...iga kuu viimasel reedel vist...

Ja silmailuks mõned pildid kah :)

Muuga

Ma ei salli aiatöid. Kastmine on üks vähestest toredatest töödest. Mullavedu on kurnav, aga saan sellegagi hakkama. Marju, eriti magusamaid, on kah enam-vähem tore korjata. On siiski üks asi mida ma tõesti jälestan - rohimine.
Kõiki neid töid, paremaid ja halvemaid olen ma pidanud oma elu jooksul ikkagi tegema. Mitte, et keegi otseselt sunniks, aga kui teised on aiamaal tööl või keegi ütleb: "greta, ega sa ei tahaks aidata..." siis kuidas saan ma istuda käed rüpes ja laiskvorsti mängida? pooleldi olen ma ikkagi eestalne ja need "töörügamisgeenid", olgugi et väga nõrgad, ikkagi vahel avalduvad.

Nii mulle pole see aiamaa üldse korda läinud. ikkagi see töötegemine on tingitud minu kohusetundest ja teiste mõjust. ometi üritan ma nii hirmsasti laisklemisega tegeleda :) seetõttu ka võimalikult suvilat välitda, sest mina tahan elada pehmet ja laiska elu.

Asjalood on muutunud ja väikestes annustes on isegi tore Muugal aega veeta. Ikkagi vaiksem ja heitgaasivabam (thjahh, eile olevat kuulduste järgi naabrid põõsaid autoga maa seest välja tirinud, kogu õu tossu täis :D) linnud askeldavad ringi ja lilled muudkui õitsevad.

Olen iseseisvunud ja ema toetusel end ka emotsionaalsest tööorjusest vabaks võidelnud :D Tulen kohale, lesin, loen raamatut, võtan päikest, vahin lindude tegemisi. Jah, seda võib nimetada laisklemiseks, aga niimoodi vaikselt mitte midagi teha on uskumatult mõnus :) Ja kui väga vaja, eks siis kastan tomatid kah ära :)

Muidugi on inimesi keda huvitavad kui palju umbrohtu on kellegi peenral ja miks muru on niitmata, aga minu poolest las see rohi vohab. Aeg-ajalt tehakse ikka ettepanekuid- etteheiteid rohimise teemal. Olen siiski üsna lõdvestunud ja rahulik - mulle hakkab Muugal veel meeldima.

Homme peale tööd lähengi ma sinna elu nautima ja....mu lugemisisu on tagasi tulnud- seega ka raamatuid neelama :)
Mõtlen ikka iirimaa peale ja natuke igatsen juba tartutki...

pildistamisest

Tegelikult.... fotomaniakk nagu ma olen, pean ma ikkagi ju oma pildikesi eksponeerima ka. Tahtsin need pildid siin - eile tehtud- eelmisele postitusele lisada, aga blogger on pirtsakas ja mina kannatamatu :D

Olen mööda interneti kolanud ja eriti just bloogides teiste fotosid imetlenud. Mul on ka ilusaid pilte :) Tahtsin albumit teha, eriti kuivõrd ma leidsin väga toreda programmijupi ilusa veebigalerii jaoks. siis aga hakkasin

oma pilte vaatama ja oh häda: ei ole piisavalt palju ilusaid pilte! ehk siis teisisõnu - kui ma pole inimestele veel pideva klõpsimisega närvidele käima hakanud, siis varsti võib see juhtuda...:) Olen teid hoiatanud :D

Kindlasti tuleb siis Iirimaal miljon pilti teha, siis ehk saab 20- 30 mida kõlbab ka teistele näidata :) Berliini 100-st pildist sain näiteks 6, mis mulle tõesti meeldisid. Turistipiltidest on mul kõrini- nad on kõik ühesugused olenemata kas nad on tehtud Saaremaal või Nigeerias.

Poseerimine nimelt. See hävitab kogu meeleolu. olgu, lollitamine on üks asi ja nii sünnib palju naljakaid pilte, aga mingisuguse monumendi ette valveseisakusse võtta on küll veidi nüristav. Samas ei välista see seda, et ma sihukesi turistipilte ka edaspidi ei teeks :D

Noh,minul ei ole muud võimalust kui poseerida, sest enamasti on fotokas minu käes ja... siis kui ma selle kellelegi endast pildi tegemiseks annan, siis olen automaatselt sessamas valvelseisakus. Tegelikult kah, mulle meeldivad salaja või ootamtult tehtud pildid - loomulikud pildid. Need on ilusad :) Kuigi jah, eks nende puhul võib ka väga kolejubeidaid tulemusi saada :D

Pildistan nii loodust kui ka inimesi. Alati on mulle meeldinud just loodus, viimasel ajal jällegi inimesed. Inimestega on lihtsalt see häda, et mu modellidering on piiratud ja võhivõõraste pildistamiseks olen liialt häbelik...

Mul on fotokas, mida võiks nimetada seebikaks, aga saan sellegagi hakkama. Võtan lihtsalt toreda programmi nimega Picasa ja....vajadusel saab s*tast saia ka teha :D Kui õigesti esitada, siis tundub mannetu pilt kohe poole parem :)

ehk siis...üritan nüüd laiskusele vastu astuda ja hakatagi kogu aeg fotokat kaasas kandma ja bloggeri postitusi ka pildikestega ilustama :)

marsruut greta: mustamäe-stroomi-äigrumäe-pärnamäe-muuga

Eile lõbutsesin-looderdasin samamoodi nagu üleeilegi. Keegi mind tööle kutsunud-kamandanud-helistanud ei ole ja ise ma ei viitsi ka initsiatiivi üles näidata. Hiljemalt ülehomme suudan helistada ja veel mõned korrad vanalinnaspetsialisti mängida (seda ma muidugi ei ole :) )

Käisime Liisiga rannas. Stroomil. Ujumas olen ma käinud juba lugematu arv kordi, aga Stroomile jõudsin see suvi esimest korda. Mul oli mingisugune eelarvamus, et tegemist on venelaste rannaga ja kõik on üpris räpane. Ei olnudki. Inimesi oli palju küll, aga selle lühikese aja jooksul, mis me seal olime, tundus kõik täitsa tore. Liis läks oma ilusates trussikutes ujuma. Mina olin häbelik ja arg, ootasin kaldal.

Mingi aja pärast hakkasime tagasi linna poole minema. Liis kuivatas päikese ja kehasoojuse abil oma bikiinide ülemist otsa ja seega pluusi selga ei pannud. Seelik oli küll seljas. ilus ja pikk ja... Eks Liis ikka väga ilus oli; ja julge, ja enesekindel. Nagu noor jumal, öeldakse. Mitte, et ma ei julgeks käia tänavatel väga nappideski rõivastes, aga veidi imelikuna tunneksin ma end ehk ikkagi. Ebakindlalt, see tähendab, sest minu kõht ei ole lihtsalt piisavalt ilus :(
Niisiis, esmakordselt siin bloogis tunnistan ausalt üles, et mõtlen dieedile ja enesedstsipliinile, et saavutada "kaubanduslikum" välimus. Aga tegelikult....olen laisk ja ma ei viitsi sellega tegeleda. Õnneks Liis teeb mulle piisavalt tihti komplimente, et võiskin oma ilusse uskuda :) Küll sügisel lähen ujuma, suvel laisklen ja vahel harva rulluisutan.

Pärastpoole saime Tiinaga kokku ja kutsusime end talle külla. Tiinale tasub alati külla minna, sest nagu üks tüüpiline lõvi ikka, on ta suurepärane võõrustaja - kookide ja viinamarjade ja isegi siidriga. Muidugi on ta ka suurepärane külaline, kes meie ühikatuppa tulles tõi sageli kaasa jäätist või shokolaadikooki. Nüüd, kus Tiina, jäädavalt Tartust ära on kolinud, on magusate üllatustega kitsas käes :(

Saime Liisiga koos näha seda kuulsat Äigrumäed, kuhu noorpere pesa punub :) Maja oli poolik, täiesti poolik, aga mulle meeldis. Meeldivadki mulle imelikud asjad nagu poolikud majad, kus hakakb tööle kujutlusvõime, milliseks see kunagi saab (siia tuleb voodi, siia wc) või ka vanad lagunevad majad, milles on säilinud veidike habrast väärikust ja tasast ootamist, kas maja tehakse veel kunagi korda või pehkib ta nii lõplikult, et on surmale määratud?

Kui tuli aeg koju minna, läksingi läbi surma territooriumi. Jalutasin Muugale läbi surnuaia. Teatavasti on surnuaedades eriline kirjeldamatu aura, mis vähemalt minus tekitab mingisuguse eleegilise igatsustunde. Oli jubaud hiline õhtutund ja teisi elavaid ma teel ei kohanud.
Sain veidi järele mõelda ja natukene ka kõhedust tunda, sest nädalavahetusel Avanemise suvepäevadel räägiti küll maa-alustest, küll päkapikkudest, küll vaimudest. Sain aru, et ega rahvajutud pole tekkinud tühjalt kohalt. eks keegi on ikka näkke ja poltergeiste näinud ning siis edasi jutustanud.
Mina ei kohanud siiski kedagi. Vahepeal haukus kuskil kaugel üksik koer. Mingil hetkel kuulsin krõbinat, aga arvasin, et tegemist on puudes sahistava tuulega, sest ma poleks vaimuga kohtumiseks küll valmis olnud :)

Nii jõudsin muugale, istusime emaga veidi aega terassil ja vaatasime tõrvikutuld. Siis läksin ma telki magama. Muide, ma avastasin, et allüürinikuks on mulle tulnud üks hiigelsuur mardikas :) Kuna ma teda ära muljuda ei tahtnud, siis viskasin ta välja. Läksin siis magama, rohutirtsud tiristasid mulle unelaulu ja ma magasin vägagi magusasti, ärkaminegi oli vägagi tore :)

Kahju ainult, et uni jälle nii segane oli....

kaheksa päeva on jäänud :)

jälle üks päev vanalinnas

Üleeile tulin ma kaugelt maalt - Valgamaalt - tagasi ja kohe järgmisel hommikul läksin rõõmsasti jälle väntama. Tööle cyclingutuuri tegema. Tegin tööd ja siis kui paus tuli, helistasin Liisile, pidi teine linnas olema.
-"Hei, kus sa oled?"
-"Ee..ma ei tea, siin peaplatsil"
-"Vabaduse väljakul? Tule Viru tänavale"
-"Milline see on?"
-"Noh, kas sa Raekoja platsi oskad minna?"
-"Siin ma olengi"
-"Noh, siis olles näoga raekoja poole, hakka mööda vasakut tänavat tulema..."
-"Milline?"
jne jne.Umbes selline me vestlus oli. Vahepeal küsis üks minu kõrval olev noormees, samuti giid, et kes ei tea, kus viru tänav asub. Lõppude lõpuks, üsna kergesti isegi, leidis Liis mu üles ja mina tema samuti.
Oi kui ilus ta oli. kirjeldamatu hipi :D Punane veidi korsetti ja dekolteed näitav pluusike ja ilus pikk seelik. Kõndis me kaunis Liisike paljajalu.
Võtsin Liisi oma hõlma alla, tuli tema koos turistidega sadamasse, kuulis bussis ekskursiooni lõpusõnu, nentis, et tema seda tööd teha ei suudaks...

Ostsime salatit ja jäätist, sõime. Siis läksime minu poole. tahtsin oma t-särgist ja valgetest pükstest koosneva kostüümi ümber vahetada, et ka naiselik välja näha :D Liis tahtis siis enesele mõne välismaalase õngitseda. Mina ausalt öeldes olen tõesti frigiidseks muutunud, sest need mehed mind kül lpeaaegu üldse ei erutanud. samas oli tore mõnele koledamapoolse mehikese põnevust täis pilgule vastata ja nentida, et vajadusel ma saan selle nn flirdiga hakkama küll.
Ja eks ilusaid isendeid on niisama ka tore vahtida.

Nõnda me kaks igavlevat fertiilses eas noort naist mööda vanalinna jõlkusime. igav oli ja ega neid ilusaid "vaatamisväärsusi" eriti polnudki. enamuses ikka vanamehed, kes tõsi küll, üsna maialt eriti Liisi vaatasid.

Vene tänaval jalutasime mööda ühest vanast ja ühest noorest mehest. Noor prillidega mees vaatas meie poole ja ütles midagi. Liis vastas: "hi!" Mina aga prahvatasin: "appi kui hale!" Pärast muidugi tegime nalja ja iroonitsesime mõlemad, aga rohkem kommenteerimata peaks see siis näitama minu suhtumist.

Kuidas seda analüüsida? Kibestumine või lihtsalt sellistest mõttetute tähelepanuavalduste nautimisest väljakasvamine?

minu bloog, vingun kui tahan!

Eile oli mul kah ekskursioon. minu elu kõige kehvem rühm muide (minu kvaliteeti peavad teised hindama) Ebaviisakad ja paraku ka jõuetud inimesed. Näib, et paarisajameetrine matk on siiski liig, sest kui olime kõndinud Mere puiesteelt Viru väravateni, teatas üks naine, et sellel ekskursioonil kõnnitakse liiga palju ning tema läheb tagasi. Nojah, mis saab mul selle vastu olla?Aga... Kas siis laevas ei öeda inimestele kui palju peab kõndima?

Esimene ebameeldiv kogemus ka. Minuga mitte, aga ühe vanema naisega küll. Vöökott kadus ära ja jäigi kadunuks. Passid, laevakaardid ja raha ka. Ega's muud kui seda, et kahele inimesele tähendas Tallinn eksursiooni USA saatkonda. Eelmine aasta ma ikkagi nägin mõnikord vanalinnas politseipatrulle. See aasta pole ma ainsamatki näinud :( Eks parasiidid peavad ka elama, aga kas nende elu peab siis nii lihtsaks tegema?

Ebaviisakad? Üks vanahärra, kes väitis enese Saksamaalt pärit oleva (emigreerunud?), rääkis mulle et tema teab nii mõndagi Baltimaadest jne jne. Siis küsis ta mult, et miks pealinn nime vahetas? See 0li ju vanasti Riga?
Eksimine on täiesti loomulik, ma ei pane seda kellelegi pahaks, küll panen ma pahaks seda, kui keegi püüab nii väga näidata, et tema teab nii palju, mina nii vähe, ise ennast sealjuures lolliks tehes...

Vingun. Loomulikult ei tasu seda juttu liialt tõsiselt võtta. Mulle meeldib mu töö,paremat ei oskagi tahta. Mulle meeldib suurem osa kõigist inimestest, keda kohtan. Nad on toredad ja lahked, natuke ka eksootilised. Lihtsalt juuli lõpp on lähedal ja ausalt öeldes hakkab kogu lugu mind tasapisi juba tüütama.


14 päeva veel

seesugune lugu

aga ma pean end nüüd kokku võtma ja korralikult bloogi kirjutama. nii mitu päeva on juba mööda lennanud ja ei ühtki sõna :D Lihtsalt suviti on kuidagi kole keeruline blogida, ometi on suvel just rohkem äksjonit...hmmm...

Olen teaatris käinud ja ästi palju ujumas käinud. Syrrealistid Viinistus ja Vargamäe kuningriik Tammsaare muuseumis. Polnud viga, täitsa toredad mõlemad, mõne eriti põneva ja meeldejääva kohaga kah, aga mingit erilist vaimustust ma siiski kahjuks ei saanud :(

Üleüldse olen ma praegu antisotsiaalne ja enesesse tõmbunud. Pooleldi olen ma selleks lihtsalt sunnitud sest kõik mu kallikesed on ilma mööda laiali. Alati saaks ma helistada ja mingi põneva ettepaneku teha, aga näe, ei tule põnevaid mõtteid :( Võõraste meestega on sama häda. Võiks ju kohtuda, aga eriti ei viitsi. See ainuke kes mingitki imepisikest entusiasmi tekitas, kadus ka ligi kaheks nädalaks kuhugile maanurka ära.

Niisiis ongi mu ainukene lohutus pidev ujumas käimine. Muide, Vääna rand on lihtsalt võrratu! Soe vesi, õige ajastamise korral vähe inimesi ja suured naljatlemiseks ja niisama möllamiseks ideaalsed lained. Ainuke mure on kaugus Tallinnast, aga auto olemasolu korral on see väikene mure ja mis veel kõige parem - mina sõidan :D Mu ema on nimelt suutnud mind lõimida ka Tallinna pöörasesse liiklusesse :D Sõidan muidugi siis, kui autosid vähe - varahommikul ja hilisõhtul, aga protsess on veel alles poole peal ning...kes teab, ehk suudan mingi aeg juba ka Tallinna kõige koledamas liikluses hakkama saada.
Agressiivsuse ja ülbuse tase on praegu muidugi veel väga madal ja kummalisel kombel üritan ma olla viisakas ja järgida ka liikluseeskirju. Nii et..eks näis kas on võimalik sõita ka korralikuks jäädes :)

Mis sõitmisse puutub, siis enesekindlus on meeletult kasvanud :D Kui juhtubki midagi koledat, siis võtan end kohe kokku ja parandan vea. enne olin peale midagi seesugust ju täiesti halvatud seisus :D Käike on ka nii tore vahetada. Eile suutsin valgusfoori eest esimesena minema startida. Ema keelas kihutada. ma ei kihutanud. Kiirus jäi ilusti 50 piiridesse, aga kõrvalreas seisev auto oli täiesti maha jäänud. fafafaa :D

Aga Lalaa on omaette teema. vist lõppenud teema. Ta hakkas mind juba meelitama ja moositama kui väga ta tahaks kohtuda jne. Olen antisotsiaalses seisus ja mind heatahtlikkuse tase on ka kõvasti kahanenud. Ütlesin talle siis, mida mõtlesin (tunnete mind, üsnagi leebelt ikkagi), kirju pole rohkem saanud, ainult ühe veinireklaami :D

Unne on vanameeste teema tagasi tulnud. Unes ju võib. Alter ego las siis võtab endale armukeseks vana ja kortsulise näo kuid äärmiselt vitaalse ja seksika ratsutamistreeneri, pärismina selleks vist võimeline poleks, eriti veel kui mees on abielus. fuhhh!

Loen ikka päevi lennuki õhkutõusuni. Kogun raha, käin tööl ja üritan olla igati kena, ilus ja armastusväärne. Mõtlen imelikule Briti saarte kraanide süsteemile ja parempoolesele liiklusele. Kas Iirimaal on ka liiklus tagurpidi? Ma võin sisi ju auto alla jääda :D Noh, igatahes tulen kohale ja olen nagu tulnukas, loodetavasti, aga lõbus tulnukas, kes saab end täielikult välja elada :)

16 päeva....

numeroloogiline iseloomustus.

põhilselt endal hea lugeda - bloggerist saab kergelt kätte kah , aga ehk pakub huvi teistelegi...
igaüks saab muidugist enese kohta sama välja selgitada. Link on siin: http://www.nomad.ee/~mart/numer.shtml


Isik: Greta T...Sündinud: 7. märts
Sünnitähtkuju on KALAD

Tüvenumber viitab inimese iseloomu eripärale, kosmose poolt edu võimaldavatele eluaastatele,soodsamatele ja ebasoodsamatele ajavahemikele aastas, edukamatele nädalapäevadele ja haiguste suhtes enam ohustatud piirkondadele kehas.

Tüvenumber on 7
Oled mitmekülgsete huvide, rikkaliku fantaasia, hästi arenenud intuitsiooni ja omapärase mõttelaadiga inimene. Oled leplik,kaastundlik ja jahedavõitu. Kohaned olukordadega hästi, armastadvaheldust, reisimist ja üksindust. Soodsalt mõjub viibimine metsas, samuti rohked toalilled eluruumis. Vaim hõljub pidevalt ringi, mistõttu sa ei talu üksluist tööd ja kodust koristamist.Oled reibas ja kütkestav, kuid armastuses ei ole enamasti õnne.Ohtlik on sügav vesi.
Edukaimad eluaastad on 1., 7., 10., 16., 19., 25., 28., 34.,37., 43., 46., 52., 55., 61., 64., 70. ja 73.

Soodus aeg aastas on juuni.
Ohtlikud ajad on jaanuar, veebruar, juuli ja august. Ohustavad südame-vereringe, seedeelundite, liigeste ja külmetushaigused. Nahk on õrn ja võib olla kalduvus liighigistamisele. Samuti on oht,et mälu võib alates keskeast hakata nõrgenema.

Sünnikuupäev lisab: Armasusväärsus ja intelligentsus.
Elutee number viitab kosmilistele mõjutustele, mis võivad muuta meie elu kergemaks võiraskendada meie püüdluste täitumist.

Elutee number on 7
Positiivne variant - täiuslikkus. Sel teel elav inimene otsib teadmisi, elab rahulikku ja tasakaalukatelu ega hooli eriti materiaalsetest asjadest. Sageli on see filosoofi, teadlase, kunstniku, arsti või preestri elutee. Abielus leiad õnne siis, kui on valitud väga sobiv partner. Negatiivne variant: Sel teel elav inimene on kinnine, reserveeritud ja salakaval. Pead õppima teiste inimeste probleemidega tegelema. Sageli on see vaesuse ja üksinduse tee.

Apogeed on täiendavad võimalused või ka suursaavutuste võimalus teatud eluaastate jooksul. Apogee numbri mõju algab sünnipäevast, mitte aasta algusest.

Esimene apogee kestab elu algusest eluaastani 29 Apogee number on 1
Ideaalne number.

Teine apogee kestab eluaastatel 30 kuni 38 Apogee number on 22
Väga tähtsad saavutused, suur aktiivsus. Kui elu on elatud negatiivselt, siis moraalsed kannatused.

Kolmas apogee kestab eluaastatel 39 kuni 47 Apogee number on 5
Sagedased muutused, reisid. Selle numbri all alustatu ei kesta tavaliselt kaua. Number lisab seksuaalset veetlust ja soodustab meeldivate armusuheteteket.

Neljas apogee algab eluaastast 48 Apogee number on 9
Tähtsate saavutuste periood, edu ärialal. Rohkelt reise, ka välismaale. Isiklikus elus võib olla ebaõnne ja konflikte.

Väljakutsed on numbrid, mis viitavad võimalikele raskustele või puuduvatele omadustele. Viiitavad sellele, millest tuleks jagu saada või mida peaks omandama.Väljakutse numbrid suunavad meie mõtted iseendale ja aitavad meid eneseanalüüsil ning enesekasvatusel.

Esimene väike väljakutse on 4 ja see mõjub eriti elu esimese poole jooksul, kuid mõningal määral elu lõpuni.Rohkem tähelepanu tööle ja hoolikust detailides, kuid ära üle pinguta. Elunditest on ohustatud vereringe ja hambad.
Teine väike väljakutse on 1 ja see mõjub elu teisel poolel. Kas soov oma tahet teistele peale suruda või vastupidi - tahtejõu puudus. Elunditest on ohustatud süda, pea, silmad, kõrvad, nina ja nahatundlikkus.
Peamine väljakutse on 3 ja see mõjub kogu elu. Ära ole nii endassetõmbunud. Elunditest on ohustatud maks ja kurk.

Kosmos teeb mõnele inimesele sünnipäevakingituse, mõned jätab sellest ilma. Kingitust ei ole inimesel, kes on sündinud 1.-9. kuupäeval ja 11. ning 22. kuupäeval.Kosmilist sünnipäevakinki kahjuks ei ole.

Kosmoses eksisteerib püsiv üheksa-aastane tsükliline liikumine. On üldkosmilised võnked ja inimese isiklikud võnked. Olenevalt sünniajast tõmbame ligi erineva kosmilise mõjuga võnkeid.

Kosmiline aasta on 8, isiklik aasta on 9.
Kokkuvõtete tegemise ja tasakaalustamise aasta. Vaja lõpetada kõike poolikut, katkestada kõik ebameeldivad ühendused, lepingud jne. Sel aastal ei tohi alustada midagi, mida lõpetada ei jõuta. Küll aga võiks teha plaane järgnevaks aastaks. Näiteks ei ole sobiv minna uuele tööle,abielluda jne. Tsükli positiivselt elanuile on aasta õnnelik, valesti elanuil on kõikvõimalikke kaotusi ja keerulisi probleeme.
Ka kuude ja päevade osas on kosmoses tsükliline võnkumine, 9-kuuline ja 9-päevane tsükkel.Isiklik kuu on praegu 7. Hea aeg õppimiseks, samuti kokkulepeteks.Isiklik päev on täna 3.Hea päev lepinguteks ja loominguks.

Elutee number näitab kogu elu vältel mõjuvaid kosmilisi võnkeid, tsüklid on täiendavad võimalused. Nagu apogeedki võivad nad muuta meie elu kulgu.

I tsükkel kestab sünnist 2007. aasta alguseni. Selle number on 3. Lapsepõlv heades tingimustes. Võimalik varane loominguline andekus, eriti kunstis.
II tsükkel kestab 2035. aasta aprillini. Selle number on 7. Hea aeg õppimiseks. Enamik selle tsükli inimesi ei abiellu.
III tsükkel kestab elu lõpuni. Selle number on 6.Turvalisus ja kohustused. Viimaseid tuleb korralikult ning naeratades täita.

Eelmise elu elasid mehena. Elukutse eelmises elus oli: Silla- või majaehitaja, leiutaja, psühholoog. Sünnikoht eelmises elus: Borneo. Iseloomult olid eelmises elus: Väsimatu reisija ja uurija, pidevas liikumises.
Sündisid umbes aastal 825.
Käesoleva elu ülesanne on:Arenda endas armastust ja entusiasmi ning kingi seda teistele.

kes vingus, et igav?

Kes vingus siin, et elu igav on? Noh, nüüd siis lubatakse veidi põnevust. Nimelt on see kallis härra, kellega meil kokkupõrge toimus, ähvardanud asja kohtusse viia. Temaga vestelda on väga raske, eks igaüks jääb kindlaks oma teooriale juhtunu kohta.Täna helistas ta mulle ja hakkas rääkima palju ma talle võlgu olen. Kui ma palusin tal päev-kaks peale õnnetust asjast ametlikult oma kindlustusse teatada, ta keeldus. Ei osanud ma muud välja pakkuda, kõik jäi sinnapaika. Nüüd, peale kuuajalist vaikimist selline kõne... Kahju, et mingisugust kokkulepet ei ole võimalik saavutada ja et härra üritab täiesti tühiste asjadega mind hirmutada. Väga väga üritab ta mind uskuma panna, et mina olen süüdi olen, omamata nagu mitte mingeid tõendeid. Paraku on ta suutnud näidata vaid enda väga inetut iseloomu.Kole lugu aga seesuguseid inimesi on maailmas nõnda palju.

Mina teda igal juhul ei karda, kui kohtusse, siis kasvõi sinna. Tehtagu siis seal kindlaks kes kõige eest vastutav on. Kui otustatakse et mina - olgu. Keegi ei ole eksimatu aga seesugusele väljapressimisele oleks ju veel hullem alla anda. Minu südametunnistus on puhas, olen talle mitu korda öelnud, et see oli meie mõlema õnnetus, kumbki meist ei saanud midagi parata. Kahjuks kokku leppida ei ole võimalik. Tema jääb endale kindlaks, eks siis minagi. Vaatame, mida tulevik toob ja ärgem rutakem sündmustest ette :)

(muidugi olen ma siin kõike väga üldiselt kirjeldanud. võibolla olen mina ainuke kellele see korda läheb, aga palun, kui kommenteerite, siis nii et väljendaksite oma arvamust selle põhjal mis kirjas või kuuldud, mitte selle põhjal et minu poolt olete )

too darn hot

On üsna kohutav kui pavus hakkab ründama juba kella seitsme paiku hommikul ja kella kuue paiku õhtulgi pole veel põrgukatlais kütmist lõpetatud :( Kohutav, kõik on kokku kuivanud ja mu süda valutab Tartusse maha jäänud kaktuse pärast. kaktus küll, aga natukene vett tahaks temagi. paraku peab ta janu kannatama augusti lõpuni. Janu kannatamisest hullemat saatust ma ei tea. Olen hakanud tema pärast muretsema. samamoodi nagu väike prints oma lille pärast muret tundus. loodetavasti peab ta ikkagi vastu- kaktusel on lootust :)

Üleüldiselt on kõik kokku kuivanud. esiteks metsatulekahjud, ohtlik kuivus looduses, kus inimese hoolimatus võib saatuslikuks saada, teiseks kuivamine isiklikul tasandil. mida kuumem on, seda loiumaks inimesed teatavasti ju muutuvad. Tahtejõu puudumine on üks asi, teiseks muidugi see, et kui ma veel päikesepistet saanud ei ole, siis varsti võib see küll juhtuda ning minu mõistust- jah, ega ta oli nagu ta oli varemgi - kindlasti selgemaks ei muuda.
Kõik on kokku kuivanud. ka igasugused armumised või tugevamad tunded. salamisi ma muidugi igatsen ja loodan, et tuleb mõni särv prints või kasvõi keskpärane kerjus ja muudab mu elu huvitavamaks. paraku pole mul praegu eriti jõudu muuks kui kuumuse käes ägamiseks.

Ainuke, mis olukorda veidigi leevendab, on ujumine. Reede oli meie fantastilisel naisperel (mina, ema, tädi) plaanis veidi eestimaad avastada. avastusretk toimus, nägime ilusaid kohti, aga kohustuslik oli iga mõne aja tagant ujumas käia. ainult see päästis meid kõige hullemast.

Näib, et meie ei ole ainukesed inimesed, kes ujumises pääseteed näevad. oma avastusretkel käisime tallinnast kaugemal ja üsna varajasel ajal-vett oli palju, inimesi vähe(m), aga Tallinnas laupäeva õhtul polnud enam erilist lootust ujuma pääseda. sõitsime kakumäele ja leidsime eest enneolematult pika järjekorra parkimiskohta otsivatest autodest. Loomulikult oli sellise palavusrga võimatu randa ratta või bussiga minna. Olukord näis lootusetu ja pidime tagasi pöörduma. Tol õhtul flirtisin külma dushiga (vabandust et sh, lollakas blogger ei lase shaad kirjutada, kukub publishima kohe) aga salamisi unistasin merest.

Õnneks Dublinis Krissu jutu järgi põrgut ei ole. Ju on nad sääl siis ikkagi tublid katoliiklased. Nagu näha tickerilt, on mul veel 24 päeva oodata. Vot see on asi, mille suhtes mu tunded pole kokku kuivanud, vaid aina süvenevad. isver, ma ei jõua ära oodata :P

musid- kallid :)

ootusärevus

ma ei viitsi eriti kirjutada. Minu tähelepanu on koonunud sellele, et varsti saab lennata üle merede ja minna viimaks ometi Krissule külla. Selle tähtsa sündmuse ootuses otsin endale netist abistava ussikese, kes loeb, mitu päeva veel jäänud on. Vaadake üles bloogi pealkirja alla.
Praeguse seisuga on oodata veel 28 päeva :)

üks sissekanne

Minu uusim meetod on midagi kirjutada. ütleme nii neli või viis lauset, see tekst läbi lugeda ja siis maha kustutada. salamisi olen ikka perfektsionist olnud kuigi see omadus mulle eriti ei meeldigi ning olen selle alla surunud, nüüd viimasel ajal on see aga minu üle lausa võimust võtnud. kole lugu. Hetkel näis, et sain üle oma sellest piirist, kus kustutamine aset leiab. Lauseid on vähem kui viis, aga need on pikad laused :)

Elu on ikka lõõgastav. Töö ja puhkus käsikäes. varajane tõusmine mind eriti ei häirigi. vastupidi, on tore kui saab elada pikki päevi ärkvelolles. ma ei alatähtsusta muidugi und. ma armastan und ja õnneks näen ma veel küllaldaselt unenägusid ka :) Lihtsalt, novembrist märtsini, kui niikuinii pime on, sobivad keskkonnaolud magamiseks paremini.

Eile oli see pidu. Hämmastaval kombel suutsin ma isegi neli isiklikku külalist kokku saada. Eva oli mulle truu ja nõustus tulema, isegi kui alguses näis see võimatu, ja Tiinagi tuli peale seda kui ma olin teda pool tundi telefoni otsas veennud. apelleerisin sellele kui õnnetu ma olen, et keegi peale eva ei tulnud ja...õnnekombel see mõjuski. tänud tiinale, et ta ikkagi tuli. evale muidugi ka :) Leilile ja Marekile, kes Tiina saatjad olid, saadan samuti oma tänud :)
Minul oli igatahes täitsa tore. isegi kuigi ma olin ainuke, kes kostüümi kandis. noh, eks ma sain siis särada ja modelli mängida ning ema kõrvalt komplimente napsata :) Tiinat-Leilit-Marekit sundisin ma jällegi tübeteikasid kandma - natukenegi idamaist hõngu....

Jah, nüüd olen ma siis põhjalikumalt kui kunagi varem Marekit näinud. Täitsa tore inimene. Vähemalt on on tal huumorisoont ja naerda saime neljakesi küll täitsa kenasti.
ilu on muidugi teine asi. pole tal viga midagi..eks Tiina ilu teeb tema ka kenamaks.
üleüldse kuna mulle mingil põhjusel meeldivad tuttavad paarikesed- nad näivad nii armsad :) - siis oli mul täitsa tore nende kudrutamist jälgida :)
Mina olen ikka meestetu kuid mitte sugugi nukker. tegelikult ma lihtsalt ei viitsi jännata ja ega ma eriti kurb ka ei ole. Too, kellesse ma vahepeal üsna kiindunud olin, jättis mulle kahjuks väga halva mulje ja...nüüd olen kibestunud :DTuleb kannatlik olla ja loota, et mingi hetk kuskilt sobilik tüüp välja ujub :D Keegi, kes mind rõõmsaks teeks, suuri ebareaalseid nõudmisi ei ole, kõik võivad kandideerida :D

Unedes jällegi on nii pulmi kui ka enda tunnete paljastamist talle. Tema jääb aga minu puhtaks, rikkumatuks salaarmastuseks vist veel kauaks kauaks. Ühelt poolt on see muidugi argpükslikkus, aga teisalt... ilus tunne, millest pole asi küll edasi arenenud kui mis aeg-ajalt jälle endast märku annab ning, mis on oma hapruses ja salajasuses nii magus ja hea...

see tunne haaras mind jälle. las ma siis lõpetan, et korralikult unistada sellest, mis ilmselt kunagi tõeks ei saa mujal kui minu unenägudes :)

seda ja teist :)

praegu istun nagu truu tütarv kunagi ema töö juures ja ootan kuni ta oma väikese nõupidamise ootan. Muidugi pole mul sellest ootamisest suurt midagi - ongi hea võimalus veidi bloogi täiendada. samas, eks ma pean kiiresti tegema, sest kes teab kui kiiresti see töötegemine otsa saab ja me minema lendame :)
Ma olen ära hellitatud muidugi. Ma ei viitsi üldse bloogi kirjutada sest seda on lihtsalt ebamugav teha. kodus nimelt. vana arvuti lihtsalt on nii-iii-iii-iii aeglane. Kuna nii aeglane siis...ma ei hakka oma närve rikkumagi ja ei kirjutagi :) Pealegi, eks suvel ole muudki teha kui arvuti ees krõllida :)
samas, ei tea kaua ma vastu pean ja võibolla soetame endale ruuteri. siis olen ma jälle rohkem virtuaalselt esindatud. Ruuteri ostmine tähendab aga seda, et tuleb minna arvutipoodi ja küsida lolle küsimusi kas ja kuidas see riistapuu töötab, kas ma saan selle paigaldamisega ise hakkama jne jne :) kui ma võtan kokku julguse lolle küsimusi esitada, siis saab see teoks :)

Mis muusse elusse puutub, siis elu lihtsalt lendab mööda. Juba on 28. juuni ju! Minu kuulsast romaanist :D pole olemas lausekestki ja ega ma muidu ka peale suure lõõgastumise miskit teinud pole. paar ekskursiooni vaid.

Jaanilaupäev mööduski Helikaga Rapla lähistel. Ratsutama ei jõudnud, aga sportlik ettevõtmine oli redelit mööda mingise torni otsa ronimine. Natuke oli jube ka. Nimelt fakt, et hetkekski ei saa redelist lahti lasta, sest muidu kukuksid alla. aga väikene fear factori tunne oli sees ja mul oli hea meel end veidi nõnda kiusata. peale jaanituld läksime Helika sugulaste juurde öömajale. jagasime Helikaga voodit ja hiljem ütles ta mulle, et ma olen magades nii armas :)
Muidugi kohe me sealt talust ära ei saanud. Natuke tegime tööd ka. Ladusime puid ja karjatasime lehmi. Viimane oli jälle veidi õnevust pakkuv sest kuigi ma tean, et lehmad on sõbralikud ja isegi arglikud loomad, 0li suure lehma karja keskel viibimine siiski veidi veidi hirmutav - ikkagi nii suured loomad ja kui nad äkki ära pööravad? sain siiski hakkama :) Ometi aitaks mulle kahest kolmest lehmast küll :)

Nüüd elan linnaelu edasi. korraks käisin ka muugal, enne seda kurikuulsas Pirni tänava kunstipoes. sealt lahkusime klaasimaali komplektiga. Nagu mu tädi tabavalt ütles- igal lollil oma lõbu. kes rohib, kes tegeleb klaasimaaliga :) tegin veinipudelist kalakestega vaasi ja valgest kruusist naivistliku muinasjutupildi. loodan areneda ja ka veel ilusamaid asju luua :) Tore on oma lõbuks plätserdada hoolimata sellest, mis välja tuleb :)

Üks "projekt" on ka käsil. Nimelt ema sünnipäevapeo korraldamine. me oleme laisad inimesed ja eriti midagi suurejoonelist ei plaani kuid väikene vaheldus peab siiski olema ja see aasta tuleb aiapidu-sünnipäev idamaises stiilis. Külalistel peaksid olema kostüümid (karta on, et keegi eriti vedu ei võta :( )toidud natukenegi idamaised ja aiakujundus samuti. eks näis, mis saab :)
muide, minagi tähistan oma sünnipäeva. Olen teatud inimesi juba kutsunud ja kutsun veelgi. Paraku ähvardavad need väljavalitud mind õnnetuks teha ja mitte kohale ilmuda :( Palun ärge nii tehke :(

relax, take it easy

Lõõgastungi. muusika, raamatud. Tugitool lahtise akna all ja tass aroomikohvi. Lõunainak. ei mingeid muresid. Täna enam nii palav ei olnud, aga oma nina ma siiski välja ei pistnud.
olen hakanud harrastama õhtust eluviisi. Eile käisin kümne paiku õhtul rulluisutamas ja nautisin mp3-mängijast muusikat.(vist ei maininud, et peale paarikuist vingumist raatsisin selle endale siiski osta) Praegu ootan Helikat. ta peaks mulle helistama. siis lähme rattasõidule, merd nautima loodetavasti. nii lihtne see elu praegu ongi.

samas, mingi hetk satun sellest erakuelust masendusse. Liis on kättesaamatu, Tiina suhtes ma vist lootusi ei hellitagi ja...Helika läheb ju varsti praktikale. Kaob mul silmist :( Õnneks on mul vähemalt Eva ja...Tartut tuleb mingi hetk samuti kindlasti külastada. Doris ju nii igatseb :)

Tipphetk on muidugi Iirimaale reisimine. Tõesti, iga päev mõtlen kui tore see saab olema. Kuigi Krissu tuleb mulle vastu ja saab minu nn karjatajaks, on see siiski minu iseseisev reis, kus ma saan ometi otsustada veidi sültumatult selle üle, kuidas oma aega veeta ja...loodetavasti veidi meeletusi teha ning seigelda :)

Homme on muidugi jaanilaupäev. pidu pidu? eks ikka. Lähen ilmselt Helikaga Raplamaale, sest- andestaga minu küünilisus- nagu arvata võis, jääb Tiina pidu ära. Ma pole eriti suur tähtpäevade meeleolusse sisseelaja. Jõulud on liiga kommertslikud, iga-aastane uusaasta ilutulestik on muutunud rutiinseks. Munadepühadel pole viitsinud munegi enam värvida.. Jaanipäevgi erilist erutust ei tekita, kuid ta on siiski üks mõnusamaid noist tähtpäevadest. suvi, avarus, lõke, veidi purjakil inimesed ja muru peal keksimine, nö tantsimine. Lihtne ja loomulik ning seetõttu mulle kõige meeldivam :)
ja äkki saab seal raplas ka ratsutama minna :P

mul on veel seda-teist öelda, aga trükkida on tüütu, pealegi järgmiseks postituseks on ka materjali vaja. praeguseks seega kena sõnajalaõie otsimist ja muidu ilusat! :)

suvi on väsitav

uni uni ja veelkord uni. üheksane ärkamine ja kella kümnene uinuine. see ei ole ju ometi normaalne? kas tõesti olen ma kõik oma jõuvarud laastava sessi käigus ammendanud? magada tahaks tõesti kogu aeg ja midagi mõistlikku ma teha ei suuda, sest lihtsalt liiga palav on. kui päike enam ei kõrveta, siis võiks ju elada ja toimetada, aga siis on mul juba liiga suur uni :(
Lõug see-eest paraneb kenasti. Rattasõitu ma ei karda kuid palju arglikum olen ma küll. õnneks on tallinnas minu liikumispiirkonnas siiski enamasti rattateed ja suuri tõuse-laskumisi ka eriti pole. kui veab, saab homme niidid välja võtta...sundisin küll Liisi seda tegema - ikkagi praktika talle, kuid pole kahjuks sugugi kindel, kas ta üldse kunagi tallinna tuleb. Loodan siiski, et tuleb :)

Uudiseid ei ole. nagu ütlesin. kulub aeg põhiliselt magamisele ja unine olemisele. natuke üritasin raamatut lugeda, käisin eval külas ja tööl käin ka kuid seiklustega on veidi kehvasti. loodan, et ühest nädalast piisab minu eluvaimu täielikuks taastumiseks ning siis hakkan elama märksa põnevamat elu.
kas just põnevat, aga...vähemalt veidi aktiivsemat. kaoks ometi see meeletu kuumus ära ja tuleks normaalne 23-25 kraadine ilm....

Ma pole viitsinud eriyi kirjutda ja tegelikult ei viitsi praegugi, aga võtan ennast kokku sest bloogi kirjutamine on ikkagi veidi mõistlikum harrastus kui näiteks telekavahtimine. samas, suvi on kätte jõudnud. (tegelikult on juba liigagi palav) ja veelgi mõistlikumaid tegevusi jätkub küllaga. Näiteks rattaga sõitmine või rulluisutamine või kasvõi niisama värskes õhus passimine :)

Rattaga sõitmisega läks küll natuke kehvasti. kas usute, et täpelt enne eksamile minekut õnnestus mul sattuda avariisse? sõitsin vanemuise mäest alla, pidurdasin autoderivi taga, hakkasin uuesti sõitma ja kui minu ees olev auto pidurdama hakkas, siis mina enam pidurdada ei jõudnud. tegin hoopis õhulennu :) Autol läks tagatuli katki ja minul lõug. Õnneks viis autojuht mind siiski esmaabisse ja minu kallal tehti veidi õmblustööd. siiski kõigest 2 õmblust. pole viga.
ehmatus oli see-eest õige suur.

kes on süüdi? ei tea. politsei kutsumise peale ei suutnud kumbki meist tulla. niisiis, see jääbki selgusetuks. ise arvan ma, et see lugu on üks noist lollidest asjadest, mis ikka juhtuvad. ega kumbki meist poleks vist midagi teha saanud. Mina ei jõudnud enam pidurdada, temal oli teeandmiskohustus paremalt tulijale....ometi mõeldakse ikka mis oleks kui...

muidu läheb mul hästi ja suviselt. eksam millele ma jõudnud, sai järgi tehtud ning ma sain lausa A :) Nüüd on veel see proseminar millest me ei räägi, kuid üldiselt on käes suvepuhkus ja suvine töö.

rääkida on veel paljustki, aga teate ma ei viitsi :) täna mitte. mõni teine päev kindlasti :) eks käige ikka vaatamas ja kommenteerimas. see mind peaks ju motiveerima...

palju õnne kõigile, eriti Krissule :)

vot nii

width="240" height="180"
alt="Goddess Readily Exchanging Thrilling Affection"
border="0" />

täitsa nõus ka. võiks selline olla küll

eestimaal saab alati nalja

Igalpool küll ei saa. Meie ühikas siiski alati. Kui on igav, leiab lahenduse. Eile näiteks ei teinud me küll pesumasinale peedist trumlit, aga küll riietasime end meesteks.
Rõõmu kui palju muidugi :)
et maailm teaks, siis siia mõned pildid sellest, kuidas ilusatest naistest saavad koledad mehed .

nagu näha, on Liisist saanud mingi põhjajoonud alkohoolik.
ta on kole, aga edev. Vaadake vaid neid vuntse!
Noh vähemalt on ta mõnusalt karvane
















Minusugusest "nunnust" on jällegi saanud üks piimahabemest rõve ja kiimaline poisinolk:D ma arvan muidugi, et ma olen eriti "tegija" mees :)
Muidu on nii, et Liis ütles, et ma täitsa kena mees olen ja nüüd kus ma taas naisestunud olen, ei suuda ta enam minu feminiisust tõsiselt võtta :D


















ja siin on meie "sõbrapilt" :)

veidi tibijuttu:
ärkan täna hommikul, mölutan. Siis hakkan sättima autokooliks. Mõtlen, et ei viitsi täna vaeva näha - juukseid kammida niikuinii mõtet ei ole, meiki ka ei tee (ainult veidi huulevõõbet) Et veel kauem laiselda, lähen rattaga. Sõidan mõnuga, kiiremini kui tavaliselt. Seisan ühe valgusfoori ees ja näen, kuidas mingi mees mind kõrvalt vahib. Vaatan siis, et mis värk on... TEMA! Eks ikka peab oma ihaldusobjekte nägema siis, kui ise kõige sandim välja näed. Oeh jah.
Need paarteist meetrit mis meil ühiselt läbida oli, rääkisime sellist mittemidagiütlevat juttu. Mjah. Emotsioonitu ja hale. Kurat - ilus oli ta ikka! Mõtlesin, et see jama lõppeb ära, aga ei. Nüüd jälle miski närib. fui! fui fui

Reedel on mul eksam nr 4. Kas ma õpin? Teoreetiliselt on mul nii palju teha, et mul pole aega Liisiga juttugi ajada. Kohe teisipäeval tuleb ju eksam nr 5 otsa. Mida ma tegelikult teen? Eks ikka bloog, laupäevaks olen endale eksursiooni organiseerinud ja tahan nädalavahetusel veel kluppi ka minna. Raamatuid lugeda ei viitsi ja...täna õhtul lähen vist veel Dorisega elust irooniat otsima.

tegelikult hakkas nüüd südametunnistus piinama. Ma siis lähen ja teen vähemalt nägu, et ma õpin. Kui ma loen, ehk ma siis saan kirjandusele keskenduda ja lõpetada endale korrutamise, et ma ei ole armunud, et see on lihtsalt kinnisidee...

mnjah. kole lugu

küll ma võin enese üle uhke olla.... :D

isevalitseja 200. sünnipäev

Palju õnne mulle, võimsale bloogpidajale! Eelmine irooniateemaline postitus oli nimelt kahesajas. Nüüd annab Liis mulle šokolaadi ja me hakkame seda läbi oma maitsmismeele tähistama.
Meie naaber Leena tõi meile juba torti, et tähistada tema peatset ülikooli lõpetamist.
Alles eile saabusin ma kursaõe Pireti autojuhilubade kättesaamise peolt, sõin palju ja natuke jõin ka.
Kuid....tähistada võib veel ja veel ja veel. Lisaks söömisele tuleb kindlasti veel ohtralt teed juua. Meie kõhud on nimelt kummist :)
Nii, nüüd tähistan seda sünnipäeva väikese printsi juurde tagasi pöördudes....

oo üllas iroonia

Oo, iroonia, küll sa oled mulle hästi sappa haakunud. Kõik, mille üle viimasel ajal üldse reageerida suudan, on seotud kokkusattumuste ja juhustega - irooniliste juhustega. Nii juhtuski , et kui olime Dorisega käinud Kustit ülikooli eest tänamas ja istusime parasjagu pingil rääkides sellest kui ebaedukalt me enda arust eksamit tegime, jalutas just selle aine õppejõud meist mööda. Veidi hiljem rääkis Doris kui nõmedad olid prantslased ja nende revolutsioon. Kes meist siis mööda läks? Eks ikka minu prantsuse keele õpetaja :) Ja selliseid juhtumisi on kuhjade viisi.
Irooniline on seegi kui tubli ma täna olen olnud. Terve päeva ainult oma prantsuse keelega tegelenud? Miks, eks ikka olude sunnil - homsest arvestusest saab ikka läbi ainult siis, kui oled ettevalmistunud.

Irooniaid jätkub ja jätkub. On nii, et mees A on leidnud kuskilt Liisi kontaktid, varsti on A sattunud ka minu MSNi. MSNis on Liisil mees B, kes ka minuga suhtleb. Siis on mees C, kelle kohta ma ei teagi, kas ta soovis tutvust otsida enne minuga või Liisiga. Mõlemiga ta aga meelsasti suhtleb. Siis on mees D (või siis ka Ü), kes armus Liisi kuid hoidis mitut rauda tules ja üritas mindki "võrgutada",jäädes seega ilma mõlemist. Siis on E, kellega Liis veidi semmis, kuid huvi vist kaotas. E otsustas siis Helikat meelitama hakata. F-i võib teatud mööndustega nimetada Liisi eksiks. Üllatav küll, nüüd on F otsustanud, et minuga on põnev kirju vahetada.
Üksvahe juhtus isegi, et G, kes oli olnud Tiina msn-i "armastus" tundis, et kui Tiinast asja ei saa, tuleb flirtida minu ja Liisiga...
Vähemtähtsaid Haasid, Iiisid, Jotte ja teisi tegelasi jätkub kuni Üüni välja. Kui veel mitte, siis varsti küll. Mis neid kõiki ühendab? see, et nad meie rafineeritud maitsele ei kõlba kas oma igavuse pärast või siis jultumuse pärast hakata mesimagusaid suhteid arendama ühe või teise neiu parimate sõbrannadega...
olgem ausad - see on lausa totter tegelikult...

vaba päev

täna on mul täiesti vaba päev
pigevaba, plaanivaba, tegevustest vaba, suhtlusvaba ja ajuvaba.
Tõesti jube lugu. Vingun jah, aga on ju uskumatu, et täna olen ma suutnud ca 15lk teksti lugeda (mis siis et osaliselt pr keeles) pelmeene süüa ja arvuti ees küürutada. Olgu sellel nüüd lõpp. Ma arvan, et hoolimata sellest et sajab vihma, lähen ma jalutama ja kui kaugemale ei jõua siis vähemalt veeriku poeni.
Miski ei mõju mulle paremini kui liigutamine värskes õhus....
näkemiin!

eufooriline sess

Kui kummaline on üks sess. Kunagi kui ma olin noorem, nägin ma üht vana tuttavat kunstikoolist. Ta nägi jube välja- silmade all mustad rõngad ja näost kole kahvatu. "Mul on praegu sess," ütles ta tookord. See seletas kõik. Mul tekkis suur austus tudengite vastu kes on vaimselt ja füüsiliselt nii võimekad, et kallavad sisse liitrite kohvi, õgivad kilode viisi šokolaadi ilma, et neil paha hakkaks, jõllitavad pungis silmil suurtesse paksudesse raamatutesse ja vahel panevad pea lauale ja tukastavad sealsamas raamatute seltsis. Tudeng olla näis nii raske nii raske.

Mina sain ka tundengiks. Alguses olid mul muidugi suured helesinised unistused kuidas minust saab tõeline raamatukoi, kes pühendab kõik oma vabad hetked veelgi paksemate ja targemate raamatute lugemiseks kui need, mis on kohustuslikud. Ja esimesel semestril olid paljudel meie kurususe tudengitel kaasas raamatud, mida loengute vaheajal lugeda- ikkagi kirjandustudengid ju!

Siis tuli esimene sess, märkamatult teine ja kolmaski. Nüüd juba neljas! Kummalisel kombel on iga sess tõsidusest aina kaugemale jõudnud. Ei ole mul olnud musti ringe silme all, ei ole ma joonud ülemäära palju kohvi kui üldse midagi siis... jah, unest on küll vajaka jäänud. Tõsidusest ka.
Ehk siis teisisõnu: on hea kui sul on Akadeemiline Sõber, kes on sama jabur kui sa ise ning ajab sind iga pisimagi asja peale naerma. See on närvipinge, üleõppimine ja kes teab mis veel, kuid eksamid tähendavad kummalist veidi ülepingutatud eufooriat segatud iroonitsemisega iseenda suure "tarkuse" kallal, mille tulemusena on tegelikult kuni eksamini täiesti ükskõik kuidas see läheb.

Eile oli mul elu pikim raamatukogupäev - üheksa tundi! Muidugi pausid, lühemad ja pikemad, seesama iroonia ja lihtsalt loba, kuid siiski! Igatahes olin ma kell kümme õhtul kunstiajaloost saanud üledoosi. Akadeemiline Sõber ka. Nii et kui me möödusime TÜ Raamatukogu endise direktori reljeefist, siis olin ma naerust kõhtu kinni hoidmas, sest tema portree näis sama hullumeelsena kui meiegi - silmaiiristeta kaootiline kujutis mehest veidi upsaka pilguga. Akadeemiline Sõber pidi hakkama ka minu lapsehoidjaks sest suurest naeru kõhutäiest olin saanud nii palju energiat, et märkamatult kõnelesin liiga kõvasti ja liiga kergemeelselt sellise tõsise ja auväärse asutuse kohta nagu seda on üks sessiaegne raamatukogu.

Läksin koju ja kõikjal viirastusid mulle gooti portaalid, piilarid, kapiteelipungad ja ehisviilud. Ei saanud ma enne rahu kui olin jõudnud oma punase nõukogude ajast pärineva ühika juurde. Õnneks pole nõukogude arhitektuuril kunstiga peaaaegu midagi ühist ja selline kunstiline tühjus mõjus minu kunstideemonitest kurnaud hingele vägagi rahustavalt. Kummaline oli aga see, et 7. korrusel lifti ees oli vereloik. See müstiline märk jäi aga minupoolse tõlgenduseta. Mõtlein vaid vastik ja kõndisin kurnatuna oma tuppa.

Täna oli eksam. Kaks küsimust hea teema ja kehvem teema. Kirjutasin kehvasti midagi kokku, tegin optimistlikku nägu kui oma sirgeldused õppejõule ulatasin ja kadusin auditooriumist. Küll siis hakkas paha. Eufooriale järgneb paraku ka pohmell. Kõigepealt mõtlesin kui häbiväärselt kehvasti ma kirjutasin, siis tundsin, et ma oleksin võinud rohkem õppida ja lõpuks....kohutav väsimus.

Nüüd olen juba toibunud. Täitsa normaalse inimese moodi. Ei naera ma hullumeelse kombel, ei mõtle lollimaid mõtteid kui tavaliselt. Olen tagasi oma tavalise intellektuaalse laiskuse juures, mis tähendab, et õpin kui tuju tuleb, istun MSN-s kui tuju tuleb, filosofeerin kui tuju tuleb.
Paraku on mul veel kaks eksamit ees. Seega võib hullumeelsusehooge sel kevadel veel esineda....

tereee

tuba nr 728 on elusorganism, mulle tundub. Ta on vaikne ja eelistab öiseid eluviise kuid siiski annab ta enda olemasolust aeg-ajalt märke. Eile kobisin voodisse, vedelesin seal ja üritasin magama jääda, mõtlesin omi mõtteid, peaaegu nägin juba und kui järsku - naks! Veekeetja nupp teeb vahel hääli. Kummaliselt kombel ehmatasin ma selelst täiesti tavalisest helist täitsa ära...
Üritasin magamisega jätkata. Siis hakkas järsku radiaator tähelepanu nõudma. Korrapäraste intervallide järel kostis sealt seest mingeid õrnu lööke. imelik lugu.

See, et külmkapp undab ja kõrvaltoast inimhääli kostub, on normaalne. Kuid kas ka see, et mõnikord hakkab taldrik riiulis lihtsalt heast peast värisema ja tekitab seesuguseid helisid, et pool tundi tuleb mõelda mis see on ja kust see tuleb. Niisuguseid asju on siin aga ette tulnud..vot ei tea...

Mis unesse puutub, siis pole enam tükk aega korralikku und näinud. Seesugust, millel oleks süžee ja naljakaid detaile. kas ma hakkan vanaks jääma? Kui kole. Unenäod on midagi sellist, mida ma iial kaotada ei tahaks :( Mõningaid oeln ma muidugi näinud ka, aga pole kallist toakaaslast ja seega pole kellelegi homikul neist rääkida- noh, et meelde jääks.
Tänagi nägin midagi unes. Pingutasin hoolega, et meeles püsiks aga...ei püsinud :(

nüüd hetkel ei tule mul rohkem häid mõtteid. eks ma pean siis raamatukokku minema ja tegelikult ka homseks eksamiks õppima hakkama. Basiilikad,portaalipungad, raiddetailid jms juba ootavad mind.
Au revoir!

natuke juttu

Pole ammu kirjutanud. Vahepeal lihtsalt ei juhtunud miskit põnevat. Siis tahtsin kirjutada, aga internet kadus ära. Mitte, et sellest suurt häda olekski, sest niikuinii olem viimastel päevadel rohkem lugemisega tegelnud ja...Seenekesega jõudsime geniaalse avastuseni - raamatukogus vedeleda on sama hea ja majanduslikult kasulikum, kui mõnes kohvikus :)

Noh, mõte oli hea, aga pühapäeval olid nii kohvik kui ka R-Kiosk suletud ja õppimine nagu ka eriti ei õnnestunud. Vot läksime hoopis oma tühja kõhtu täitma ja raha raiskama :) Muidu oli tore nagu ikka. See tähendab absurdihuumorit ja olustikukomöödiat :)

Liisi pole :( Kolis eksamite alguseni maale. Mina olen ühikas ükis alles kolmandat päeva, aga nati kurb on juba. Jah, ma saan paremini keskenduda aga igaõhtusest säutsumisest ja naljast on juba puudus. Nii igav oli, et ma isegi koristasin (mis siis, et nüüd kõik kümme korda hullem välja näeb kui enne) nii igav, et lugesin Murri raamatu läbi, madame Bovary läbi, tormese lazarillo läbi, loen läbi veel Narruse kiituse ja Koerte kõneluse. hmmm...äkki tema ajutine eemalolek tuleb ikkagi kasuks? Eiiiii!!!!

Aga kell on juba palju. Varsti tuleb toast välja ronida. Ees ootab aoutosõit ja siis tuleb raamatukokku minna, end kokku võtta ja hakata ometi kolmapäevaseks eksamiks õppima. Söön kõhu täis, passin veel nati ja hakkangi tegutsema.

PS, tundub, et lennupiletitega saab nüüd ometi korda ka:) Niisiis, Krissu, varsti on august käes- tee oma kapp tühjaks :)

tragikoomiline elu

Kui ma reedel rongijaama jõudsin, oli rong juba läinud. Tegelikult oli rong täiesti olemas, aga ma Elvasse eriti minna ei tahtnud, seega jäin kurvalt perroonile. vaatasin ennist ometi mitu korda internetist ajatabelit. Jah, rong justkui oleks väljunud 18.59. vaatasin topelt, tulemus jäi samaks. Hiljem selgus, et ma olin vist ikkagi kõõrdi vaadanud, sest rong läks nagu alati välja kell 17 ja minut enne seitset oli hoopis rongi Tallinna jõudmise aeg.

Ega's midagi - väga närvilisena oma plaanide luhtumise pärast läksin ma buss nr 5 peale ja teele bussijaama. Õnneks mul ikkagi vedas ka - nr5 (millele ma suht õnnelikule juhusele lootes peale istusin) viiski bussijaama ja reedele vaatamata sain ma ka pileti. Jõudsin Tallinna kuigi vahepeal tundus, et kisub ikkagi Elvasse. Nimelt on toimumas mingisugused teetööd ja buss sõitis kõigepealt Maarjamõisani ja eiteakuhu.

Noh, siis vastasin ma järsku pühapäeval, et olen oma rahakoti ära kaotanud. Tegin oma seljakoti täiesti lahti, kompisin põhjalikult läbi, võtsin jope välja- katsusin kõik taskud läbi. Ei ole! Proovisin korra veel ja veel korra. Ikkagi polnud. Kole lugu, ega ometi see soliidne turist, kes tegi kummalise žesti ja mulle seljakotti selga aitas?
igaks juhuks helistasin oma bussijuhile. Äkki mu rahakott jäi peale eksursiooni lõppu bussi? Õnneks see nii oligi. Tormasin siis kaubamaja juurest sadamasse tagasi. Seekord vedas, kannatada said vaid närvikava ja ego.

Täna juba Tartus. rattasõit läks kenasti kuni tegin äkk pidurduse ja...pidurdus jäi püsivpidurduseks. Nimelt kiilus tagumine pidur kinni ja ratas enam ei liikunud - nummi! tegelikult oligi ratas mul rohkem ristiks kaelas- tahtsin Zavoodi minna... noh, sokutasin selle siis
Kaubahalli Rademari. sain lahti. Eks homme paistab palju jälle raha läheb....urr!

Ükskord elus tahtsin malet mängida. Otsin täna Tiimarist malekomplekti. Ja mis te arvate mis edasi sai? tegin paki lahti ja....on ainult valged malendid. Või olen mina loll ja ma ei mõista imaginaarset malet. Nüüd tahtsin Dublini piletid ära broneerida. Kõik oleks ju korras aga...U-Netil esineb ajutiselt tõrkeid.

Hakka või needustesse uskuma. :S
See kõik on lihtsalt nii haige, et ajab lihtsalt naerma. Palun, kallid sõbrad, tooge mulle torti ja õnneeliksiiri. Ehk saab mu ratas siis imeväel korda,eksamid saan kõik A-d, päike hakkab paistma, ma õpin lendama ja üldse...supertorenummiägelahe!

natuke nalja

kogu aeg ei pea ju kirjutama ka eksole. Vahel võib lihtsalt meelt lahutada ka mmmmultikate abil :) Mulle igatahes meeldisid need klipid. Autoriks on märgitud Pierre Coffin. Muide Jõehobu ja kutsa(kui nad räägivad) on prantsuskeelsed, seega mulle ikkagi veidike kasulikki :)

kuidas mutid tänapäeval pidu peavad...


hambapesu võib ka tore olla :) Umbes nii me ka Liisiga koos seda teeme...

ääremärkustega postitus absurdsest väikeajumeeleolust ja soolisi stereotüüpe kummutavatest sujektiivsetest tähelepanekutest

Oo, mis ambitsioonikas pealkiri:D

Kell üheksa oli äratus. Söömine, siis väikene lugemine, mis kvalifitseerub õppimise alla ja hommikune internetidoos.... Päris päev algas pool kolm, kui asusin jalgratta seljas võitlusesse kurjade tuultega ja sõitsin kesklinna, et sõita....autoga. Irooniline, kas pole.
Alguses läks mul iseendalegi üllatavalt hästi. Siis enam ei läinud vist eriti hästi. Igatahes järeldasin seda, et ei läinud õpetaja kommentaarist "nii võinuks sa kellegi ära tappa".
Loomulikult voolas kogu minu positiivne energia ja enesekindlust minust välja. Et see oleks absoluutselt kindel, koperdasin veel võrdsetel ristmikel. Paaniline paaniline olukord, mis pani mõtlema miks ometi ma end sellesse autosõidu õppimisse mässisin. Tegelikult see mulle täitsa meeldib, aga on lausa frustreeriv, et sõiduõpetajal on aega nii vähe. Minu iseloomuga sobiks kokku intensiivne harjutamine seni, kuni asi selge. Aga selline tasane munemine minust mittesõltuvatel asjaoludel on küll nõmenõme.
Kui ma ratta selga tagasi ronisin, tundsin kuidas enesekindlus minusse läbi lenksu tagasi voolas. Kaks ratast, tasakaal ja kole tuul...aga kontroll iseenda ja vähemalt ühe põhiliselt metallist koosneva sõiduvahendi üle :)

Pärast saime Seenekesega kokku, et homseks eksamiks õppida. Õppimine lõppes kopsaka, arvega Maailmas, kusjuures selle asemel et kunstiajalooga tegeleda, me lihtsalt irvitasime nagu paadunud kanepisõbrad. Seeneke ütles, et tal on depressioon. Minul on lihtsalt tulevast sessist maniakaal-depressiivsed hood. Nii me seal siis olimegi: kaks akadeemilist sõpra.

Akadeemilised sõbrad käisid raamatukogus ka. Seeneke jäi riiulite vahele istuma, nagu eksinud marjuline. Arutlesime selle üle kui hea oleks ööbida ramatukogus mõnes riiulis. Kui peaks tulema mõni raamaukogutöötaja, siis tuleks talle öelda, et "ma olen suur ja paks raamat, tarkust täis!" Tundub, et sessiga vältimatult kaasaskäiv "väikeajumeeleolu" on juba täies hoos.

Õhtul pressisime end Maoga*(Mao, mitte madu) Mozzarella juurde. Vaatasime MacAivari tagasitulekut- seda Tartu keemiatudengite filmi. Peale seda hakkas mingine "õuduspõnevik" Film filmiks, aga mul on alati hirmus eelarvamus sõnakombinatsiooni õudus+film suhtes. Tundsin juba 5-minutilise vaatamise järel (poiss proovis kapis kellegi vanu riideid selga), et ma ei suuda. Hakkasin tõmblema ja lolli mängima ja imiteerisin Maailmas esitatuga võrreldes teises helistikus hullusehoogu :D igatahes, ma tulin tulema ja läksin hoopis pessu. Loogiliselt oli järgmine samm MSN. Ja bloog ka, nagu näha.

Mehed on mulle enamasti ikka meeldinud, aga nüüd on mulgi vist tüüpiline etapp kus ma neist aru ei saa, sest nad ei käitu vastavalt minu ootustele ja mul tõesti juba tõeline tüdimus nendega tegeleda on. Niisiis... ma ei tea. Ma tõesti ei viitsi enam aktiivne ja kaval olla, proovides neid panna käituma nii nagu ma tahaksin. Oleks mul siis ükstapuha...see oleks lausa suurepärane.
Aga nagu näha, meestele mõjuvad intrigeerivad MSN-i nimed. Just siis kui ma olin loobumas, pööratakse mulle tähelepanu**. Närvi ajab! Olen ju nõrk ka ja minu otsus " enam mitte tegemist teha" võib hetkega haihtuda!

Nüüd ma peaksin oma eksamiga tegelema, aga ma olin juba tubli. Kui ma üldse veel midagi mõistlikku teen, siis on see magamaminek.
Mis homsesse puutub, siis peale eksamit on plaan minna tõsta toost Kusti*** auks (kes oli nii tore ja meile ülikooli asutas) ja siis juua. Kolmapäeval muidugi Kauri loengusse ka. Mul pole ammu paha olnud, joomisest ainult üks kord. Ma arvan, et nii see jääda ei või. Homme näis....
__________________________________________________________________

ääremärkused:
*Mao on Liis ja Seeneke on Doris ja Mozarella on Tiina. Mõtlesin, et vahelduseks oleks ju põnev ka hüüdnimesid kasutada. Lähen sellele ehk täiesti üle, sest see on ikkagi "avalik" bloog. Pole eriti vaja et Liisi Lalaad google'i otsingusse Greta+ Liis panevad ja siis salaja linkide kaudu tema bloogi hiilivad, kus saavad enda kohta vapustavaid fakte teada Kahjuks nii kaugele see asi ei ole veel arenenud.

**Ma ei tea miks ma olen sattunud tüüpide otsa, kes MINULT aktiivsust eeldavad. vastupidiselt üldlevinud stereotüüpidele on minu armuavantüürides mehed need, kes midagi ei keerutavad ja muidu udujuttu ajavad mitte ühtegi ei'd või jaa'd, annavad mitmetimõistetavaid vastuseid. tahavad, ei taha....mina arvasin, et see on naiste viga, aga vot siis!

***Kusti- tore mees, kes meile ülikooli asutas

ood emmele

Nii tore et minu vingumisele eelmises postingus nii positiivselt vastati. Sel juhul ma muidui kirjutan ja kirjutan ja kirjutan veel ja veel :D Noh, eks ma jätkan oma mis-ma-täna-sõin ja kuidas-liisiga-lolli-mängisime teemadel.Võibolla tasub Mariti eeskujul kah selline arukam bloog teha? Kultuur ja puha...sellekso n muidugi vaja tõesti arukat juttu rääkida ja ma tõesti ei tea, kas ma viitsi...eks näis.

Ood emmele
Täna tahaksin ma veidi oma emmest rääkida. Eile oli ju ikkagi emadepäev!
See ei tähenda muidugi, et teda teistel päevadel kiita ei või, aga kui on just
selline eriline päev reserveeritud siis kasutame juhust :D Emme on mul lihtsalt vapustavalt tore ja nurr. Ilma temata...ma ei tea mida ma ilma temata teeksin, sest mulle tundub sageli, et meie kaks oleme oma pereringis ainsad emotsionaalselt veidigi taskaalukamad inimesed. Vähemalt kaks hirmsat rahmeldajat ja paljus ülereageerivat iskut ikkagi on. Kui me ei saaks kokku hoida...oo õudust :D Eks ma olen ajapikku ära harjunud ja saan isegi hakkama, kuid siiski- koos on ikkagi palju kergem.
Nalja saab ka alati :) Alates sellest, kuidas ma naersin nii, et pisarad jooksid tema tehtud lolli lõusta üle, mille mingine seadeldis KUMUs suurele ekraanile projitseeris kuni selleni, kuidas Berliinis istus ta Seaworldis laste joonistuslaua taha ja hakkas kalapilti värvima. Saksa tädidel, kes seda nägid, vajus suu lahti, aga mulle see meeldis :) nalja ja naeru on palju.
Vahel harva -tõsi - ka tülisid või arusaamatusi. keegi meist pole täiuslik, teatud asjadega ma pole nõustunud. Või olen ise midagi valesti teinud, aga oleme alati kõigest üle saanud ja lisaks sugulussidemetele on meie vahel suur suur sõprus. Ilmselt olen ma tema järgi kasvanud ka, sest oleme paljuski üsna sarnased: spontaansus, huumorimeel, tundlikkus.
Me käime koos kinos ja teatris ja rattaga sõitmas jms. Temaga on hea koos aega veeta ja juttu puhuda :) Tolerantne ja nooruslik on ta :)
Lisaks nooruslikkusele on ta ilus ka :) Vahel ole ma sellest isegi mitte aru saanud, aga Leedus käies külavati ta komplimentidega üle - ilus eesti naine :D. Tundub, justkui oleksin seda veel mujalgi kuulnud....
Ehk on ee liiga moosine jutt, aga emmesid võib ikka idealiseerida :)
nojah, rahaasjades on lood ehk veidi kehvad ,aga minu vegeteervat eluviisi ta ikkagi toetab :)
Kahjuks kirjutab ta o m a bloogi liiga harva kah....

mulle tundub, et...

mu bloog on väga igavaks läinud. Asi on selles, et ma lihtsalt kirjutan liiga palju. Ma jätan siis iga kolmanda korra vahele ja teen selle asemel midagi konstruktiivset. Proovin, aga lubada ei saa....
emm...peaks magama minema või raamatut lugema või eksamiks õppima või...
tegevusi on vägagi palju.
oijahhhh....

kuidas ma mitte ei õppinud

Teispäeval on eksam, aga kui ma Dorisega Pirogovil maha postasin, polnud meil kummalgi õpi tuju. Ega tulnudki. Vahtsime mis me vahtisime ja läksime hoopis rattaga sõitma. Mööda jõekallast üha kaugemale. See oli teine kallas, mitte see millel tavaliselt jalutan. Seetõttu ma nägin põnevaid asju, näiteks liivakivi seina Emajõe ranna läheduses ja....loomulikult nagu sellistel pukudel ikka- fotokat polnud. eks see ilu ongi ainult silmades, mitte pildil.
Sõitsime sõitsime. Mõnus oli, veidi kurnav ka. Siiski on mul hea meel, et vingerdasin ja eelistasin õppimisele sellist poollooduslikku matka.

Muide, käisin ära sellel paljuräägitud näitusel ka. Ehk siis Dialoog pimeduses. Väga tore oli küll. Kas tore on õige sõna? Pime olla ei ole ju eriti tore, aga just see oligi näituse eesmärk- mis tunne on olla pime ja loota kõigele muule peale oma silmade. Alguses oli muidugi väga abitu olla. Õnneks oli giid väga abivalmis ja nii me õnnetud nägijad üritasime väga väga tasakesi kõndida nii, et millelegi otsa ei komistaks. Ajapikku läks asi veidi lihtsamaks. Saab hakkama ka teiste meeltega (suletud ja ohutus keskonnas muidugi) ja..ega pimedaks jäämine ei ole säärane katastroof, kui tunduda võib. Väga tõsine asi küll, kuid igatahes on võimalik hakkama saada :)
Soovitan soojalt näitus üle vaadata- mõttemaailma avardab see kindlasti.

Homme ma vist ka eriti ei õpi-ometigi on ju see! pallaadium cup! Olen ikka ja alati tahnud ratsavõistlusi vaatama minna, aga küll on olnud seda, et need liialt kaugel või siis, et ma lihtsalt ei tea, aga nüüd kus mägi lausa muhamedi juurde tuleb, pean kindlasti minema :)
Loodetavasti leian selleks endale kaaslase ka. Hobused on väga väga väga toredad. Ei tea, kas neile suhkrut ka anda tohib :p?

soojad ööd

mida suvisemaks lähevad ilmad ja pikemaks päevad, seda vähem tahan ma magada või kodus istuda. Palju parem on veeta aega Pirogovil või jalutada niisama soojal hilisõhtul. Eile oli tore koju tulla ehkki veidi painav. Ilus oli see, et tänavatel ei tulnud vastu keegi peale kasside, painav see, et oli mingi kummaline tunne. Kas süüdi on Minni kes rääkis vaimudest?
Tulime just jalutamast. Ma tahtsin end liigutada ja nii käisime Liisiga piima ostmas. Uskumatu, me tegime sörkjooksu lausa. Korra kuus võib ikka trenni teha.

Liis magab, aga mina ei taha magada. Ehk tuleb mu Itaalia päkapikk MSN-i? Saadan Tiinale mailile fotosid ja kuulan Suzanne Vegat. Unelen. Teistmoodi olek on. Ehk tuleb kauaoodatud inspiratsioon või kui ei tule siis...olen niisama.See on ka omamoodi tore. Loodan, et Liis väga ei pahanda klaviatuuriklõbina peale....

kellele seepi, kellele raamatuid

Kõigil on oma väikesed nõrkused. Liis näiteks armastab hullupööra seepi. Isiklikult pole ma teda nuuskimas ja nuhkimas käinud, küll on ta aga rääkinud selelst, kuidas ta kaaluseepe ikka ja alati vaatab ja sageli ka ostab. Ka lihtsalt palmolive'd ajavad asja ära. tänu tema suurele seebiarmastusele, oleme alati ka kätepesuseebiga varustatud. Tõepoolest, enne lõppeb meie majas otsa WC-paber kui seep. Minul ka seebid muidugi meelidivad kui see aasta pole ma vist ainsatki killukest ostnud. Kasutan Liisi seepe. Muidugi kalleimaid ja parimaid ma raisata ei söenda, pesen niikuinii vaid käsi. Aga Tiina kinkis meile jõuludeks ka seepi - tema puhul muide ma kahtlustan, et see oligi väga heatahtlik ja üldsegi mitte irooniline- ja nüüd kus sel teemal jutuks läks...mõnus vaarikalõhnaline seep, mis on kahjuks Tallinnas. Unistan ja igatsen väga...seniks lohutan end dušigeeliga....

Mina olen hirmus raamatuahnitseja. Eriti meeldivad mulle luuletuskogud ja pisiformaadilised ilusasti kujundatud raamatukesed. Nüüd alles äsja oli Prima Vista kirjandusfestival kus loomulikult toimus ka raamatulaat- olen kahe teose võrra rikkam. Kohustuslik kirjandus on üsna oluline, oma raamatuteks aega ei jäägi. Ometi aina ostan ja tassin neid kokku. Jube lugu. Lihtsalt hea tunne on kui sul on oma raamatud, mida saab ikka ja jälle sirvida või siis lugeda hästi hästi aeglaselt, pikkade lausa pooleaastaste pausidega. tegelikult ma loengi alati mitmeid raamatuid korraga. Jätan pooleli, võtan mõne teise teose, unustan esimese, lõpetan teise, alustan esimesega katkijäetud kohast uuesti.

Muidugi jätame märkimata selle, et kodus Mustamäel riiulid pungitavad ja raamatuid lihtsalt ei ole kuhugi panna. Ikkagi! Siin ühikas aknalaual ja riidekapiriiulil eel veidi ruumi on... niisiis käisin eilegi lahkesti raamatuid juurde hankimas. Tädi klassiõde pakkus mulle raamatuid, mis kodukorrastuse käigus üle jäid. uurisn ja puurisin. Leidsin üht ja teist. Hoidsin end siiski tagasi teades, et on asju, mis ahvatlevad, aga mida ma niikuinii kunagi ei loe, kas lihtsalt ei jõua või ei viitsi. Sellegipoolet sain oma viis köidet..Noh kogun siis paberit ja saan seda keskeas ise mõnele noorele raamatuhuvilisele sokutada. Loodan, et sel ajal veel raamauid ka loetakse :S
Raamatukogu on ka üks tore asutus. Väga väga meeldiv. Kui ainult 50-krooniseid viiviseid maksma ei peaks :(

Muust elust ja naljast kirjutan ehk teises sissekandes...

Beliin, Berliin

Olen tagasi ning täiesti elus ja terve. Vähemalt nii olen MSN-s kõigile vastanud :)
Olen siis korralik ja kohusetundlik ning annan panen mõned muljed kah kirja. :)
Esimene tore asi oli muidugi lennukiga sõitmine. Viimati juhtus see 6. klassis ja pimedal ajal. nüüd oli ilm selge ja niivõrd ilus oli tõusta üles õhku ja vaadata alla Tallinna ja Eesti põldude peale. Hiljem kui lennuk juba kõrgemal oli sain kilgata - Hiiumaa! Saaremaa! Üsna täpselt sellise kujuga, nagu maakaardi järgi harjunud ollakse, ainult veidi lapikumad :D



Berliin ise - eelkõige kontrastide linn. Uus ja vana on nii segunenud, et ma ei teagi täpselt mis sellest arvata. Julged berliinlased, mis muud. Schlossenbrücke skulptuurid ja DDR-i suur lammutatav hoonemonstrum, Riigipäevahoone ja suur klaaskuppel keskel, Marienkirche ja Jalgpallilik teletorn.
käidud on siis Brandenburgi värvate juures, Charlottenburgi lossi juures, Berliner Domis ja mujalgi.
Berliini müürikest- seda osa, mis veel järgi- nägime kah. Ega ta midagi erilist ei olnud. paljudele pakub see aga huvi.
Noh see on nähtud

Eks me veetsime oma aega üsna turistilikult. Sehenswürdigkeiten ja spatzieren. Sõitsime ka tõelise turistibussiga, kõrvaklapid peas, mööda linna ringi ja vaatasime pungis silmil, mida linnal näidata on.
Hiljem veel omapäi linnakaart käes üritades aru saada, kus me
siis täpselt oleme. Seiklesime busside, trammide ja metrooga :)
Mina muidugi pildistasin palju :D Mis siis, et tõelised turistipildid, ikkagi tore. Nautisme ka kevadet, mis Berliinis on täies elujõus -
kohe kohe hakkavad seal õitsema sirelid, mmmm....

Berliini aura? Vägagi põnev. Seal oli tunda, et elu keeb kuid puudus närvilisus ja anonüümsus, mida on tunda Tallinnas.
Võibolla ma idealiseerin, aga see, et Berliin on multikultuurne- türklased, mustlased, kes iganes veel -teeb linna kirvemaks
ja kuidagi elujõulisemaks. Tore oli näha, kuidas kergemeelsed üritasid võita sõrmkübaramängus ja alati ikka lihtsalt rahast ilma jäid. Mitte, et ma tunneksin rõõmu teiste rumalusest, aga lihtsalt...eksootiline! Tore, et ikka ja jälle oli kuskil mõni tänavamuusik. Üsnagi tühjas metroos mängs vuntsidega räpaks mustlane akordionil romanssi. Räpane, aga siira naeratuse ja lopsakate vuntsidega.

Inimesi oli kõikjal palju, aga kordagi ei tekkinud tunnet, et ruumi oleks vähe. Tänavad on siin ikka tunduvalt laiemad ja...Hoonete vahel on rohkem vaba ruumi. Lisaks sellele on Berliin üks vägagi roheline linn.
uskuge või mitte aga meie üürikorteri lähedal(mis asus üsnagi kesklinna lähedal) oli surnuaed, kus laksutas ööbik ja silkasid ringi jänkud.

Kolm päeva on mudugi liialt vähe, et kõike näha ja avastada, aga alustuseks paras. Suurte reiside sõber ma niikuinii ei ole. See lühika aegao li ideaalne nägemaks, et tegemist on toreda linnaga kuhu tagasi tulla ja....ehk mõnda aega eladagi... (kui ainult kohvi hinnad madalamad või sissetulek suurem oleks :D)

Pilte on muidugi palju-palju, mõned tulevad fotobloogi üles ka :)

Kui Greta Tiinaga koju jõudis, oli Doris sõpradega juba Pirogovil. Varsti helistas ta mulle ja kutuss mindki "piknikule" Kuidas saanukski keelduda kui ilm nii ilus ja Pirogov nii kutsuvad olid. Võtsin Tiina kaasa ja läksimegi. Kaugel elamise puudus on muidugi see, et selleks ajaks kui me kohale jõuame, võivad teised juba purjus olla. Noh, igatahes hakkas vahepeal seltskonnal külm ja nad käisid püssikas, suundusime siis ka sinnapoole kui saime jällegi teada, et nad on muru peal tagasi.

Leidisme seltskonna üles. Meile pakutui barankasid ja veini. Istusime ja lihtsalt olime kuni jälle külm hakkas. Siis istusime Sviidis. telliti ka vesipiip. Tegin vaid kaks mahvi aga pea hakkas oi oi kuidas surisma :D Rääkisime edasi, svahepeal sain ka teada edasised plaanid- kevadpäevade tõrvikurongäik ja Tõnis Mägi.

Sinna eagi suundusimegi. Kontsert oli aga tasuta- palju sooviaid, piiratud rum. seega palju trügimist muidugi. Oi, milline kogemus :D Selline litsumine ja trügimine, et.... noh, vähemalt meie pääsesime sisse ja nautisime. Tõnisel on ikka väga väga hea lauluhääl, muusika selline, et kordamööda sai oma mõtetes uidata ja Tõnise lauldavaid sõnu kuulata... Ta istus üleni valges riietusese valge klaveri taga, ainuke punane element oli talle laulmise lõpetades kingitud punane roos...

Kui lisada esmaspäevale veel autokool, ujumine, maalimine ja kunstinäitusel käimine, võib päeva üsna tegusaks pidada....

Eile jätkusid kevadpäevad... Njah. Paraku oli eilseks saavutuseks vaid üks loeng. Ülejäänud aeg...ei teagi kuhu see sai. Istusime Pirogovil, vaatasime kevapäevade üritusi, jalutasime, istusime Vildes ja...oligi kell juba seitse: taas autokooli! Seal käidud, läkisn Zavoodi. Suhtlesin inimestega ja nii see teisipäev mööda saigi. Enne koju jõudmist sõidutasin veel Dorist naljapärast pakiraamil Herne poodi. Lõbus oli.
Mina: "Kuhu suunda?"
Doris."paremale..ei ikka vasakuke"
mina:"ja nüüd?"
Doris: "paremale"
Mina: "paremale, kindel?"
Doris:"paremale jah!...
Ei ei ei, ikka vasakule"


Nüüd popitan taas. Mõtlesin, et valmistun korralikult Tallinna sõitmiseks. uleb välja, et ega siin midagi nii väga valmistuda polegi... Olgu, ma siis lõõgastun niisama :D
ja kes veel ei tea, siis...pühapäeval lähen Berliini vallutama
Palavad õhusuudlused, Greta lahkub lavalt...

niisiis

Lalalaaa. Nädalavahetus oli täiesti tore :) Igasugu asju sai tehtud. Üks noormees kutsus külla, läksin ka. Teine tore noormees kutsus rattaga sõitma, olin nõus :) Koju jõudsin mõlemal korral alles õhtupimeduses, nägin taevas nii ilusaid tähti, õhk oli nii mõnus soe. Oi kuidas ma armastan (ja ma ei väsi seda ütlemast) kevadisi ja suviseid öid... Üldse...tundub, et minu elust võib veel asjagi saada. Pean silmas seda, et masendus on täiesti kadunud. Mu isiklikud kiiksud teevad ainult rõõmu ja olen nii isepäiseks muutunud, et väga ei hooligi mida minust arvatakse. Vot.

Tundub, et ma jälle tahan giiditööd teha kuigi eelmisel sügisel oli sellest nii suur tüdimus,et ajas lausa öökima. Nüüd- oh saaks jälle ameeriklaste ees esineda ja kuulda kui tark ilus ja osav ma olen. Muuhulgas seda ka, et Tallinna küla on väga kena :) Palka saada on muidugi ka väga väga kena :)

Aga autokooli tunnid kaovad meeletu kiirusega. Juba on kolmveerand ära haihtunud. Noh, eks ma midagi juba oskan ka, aga viimati sain ma suure ehmatuse osaliseks. Õpetaja pidurdas. Seda pole ta minu eest peale 4. või 5. tundi teinud. Ma tõesti ei näinud seda tumepunast autot, mis paremalt sõitis. Šokk oli suur, pea pisarateni ehmatav. Siiski suutsin ma end kokku võtta :)

Täna oli nii ilus ilm, et läksin rattaga sõitma. Täiesti üksi muide. Ja mida mina nägin tee peal? Liisi ja Lalaa-d. Muidugi ajas selline ootamatu kohtiumine mind naerma. Nagu Liis ütles: "Algul ma vaatasingi, et mingi lollakas sõidab meie poole, ise naerab täie suuga. Siis nägin üllatusega et ooo see polegi lollakas, see on hoopis Greta" :):):) Sõitsin muidu väga suure naudinguga Tartust välja. Üsna tühjal maanteel, põldude vahel siras päike ja õhk oli nii soe nii soe...Sõitsin ja sõitsin ja kuidagi ei tahtud tagasi pöörduda. Noh, lõpuks jõudsin sellisesse kohta nagu... Hanitse?

Hiljem sai õrna seebiooperliku varjundiga stseen ka läbi elatud. Tulin sõitmast,näost punane ja väsinud. Igaks juhuks koputasin uksele. Vastas Liis hirmunud häälega "oota" Noh, nii läksin ma poodi ja ostsin endale uue pluusi. väga kasulik ju :) Aga Lalaad nägin ma sellegippolest. Mul oli vast veidi ebamugav. Ei teagi miks, aga oli tore oma uudishimu rahuldada ja seda "müstilist" tegelast näha...

Aga eile rahmeldasin ma suures energiahoos nii, et tuulasin toas ringi. Kiskusin kogu oma hirmuäratava musta pesu koguse põrandale, sorteerisin. Pesin ära :) Nii tore :) Kõik mõttetud sodipaberid viskasin ka ära, katkise koti, endise lemmiku suutsin ka ära visata. Nii läks prügi hulka ka see õudne lamp. Noh, eks prahti tuleb varsti jälle aga hetkel on justkui uus eluetapp alanud :D

no comments....

You Are Barney

You could have been an intellectual leader... Instead, your whole life is an homage to beer You will be remembered for: your beautiful singing voice and your burps Your life philosophy: "There's nothing like beer to give you that inflated sense of self-esteem."

The Simpsons Personality Test

veel üks test

.
.see tühjus pole mitte pinge kruvimiseks, vaid selleks, et see suur pilt linkide peale ei satuks
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
..
.
.
.
.
..
..
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.

much more emotional" vabandab muidugi välja selle, miks ma matat ei osanud/sallinud....

Much More Emotional You have: 55% SCIENTIFIC INTUITION and 85% EMOTIONAL INTUITION

The graph on the right represents your place in Intuition 2-Space. As you can see, you scored well above average on emotional intuition and about average on scientific intuition.Keep in mind that very few people score high on both! In effect, you can compare your two intuition scores with each other to learn what kind of intuition you're best at. Your emotional intuition is stronger than your scientific intuition. Your Emotional Intuition score is a measure of how well you understand people, especially their unspoken needs and sympathies. A high score score usually indicates social grace and persuasiveness. A low score usually means you're good at Quake. Your Scientific Intuition score tells you how in tune you are with the world around you; how well you understand your physical and intellectual environment. People with high scores here are apt to succeed in business and, of course, the sciences. Try my other test! The 3 Variable Funny Test It rules.

My test tracked 2 variables How you compared to other people your age and gender: You scored higher than 16% on Scientific You scored higher than 95% on Interpersonal

Link: The 2-Variable Intuition Test written by jason_bateman on Ok Cupid, home of the 32-Type Dating Test

kas kirjutada või mitte kirjutada?

Muidugi kirjutada! Möla on ikka juurde vaja ja...isegi on inimesi kes minu teksti lugemisega oma aegha viidavad ja lausa meelt lahutavad. Loodan, et see kellelegi kohustuseks pole saanud :D

tänane hommik algas kenasti. Esiteks veristasin oma kätt vastu konservipurki. Kindlasti saan teetanuse. Siis aevastasin nii hoogsalt, et lõin oma pea vastu ust ära. :D
Aga eile võtsin ma lillepritsi ja tegin Liisi täiesti märjaks :D tema viskas mulle selle eest märja teekoti vastu larvi. Lõbus. Lapsemeelsus jäägu alati meisse!

õppisin veidi prantsuse keelt. homme on kontrolltöö. Mitte ei oska. tädi hala prantsuse grammatika kohta hakkab ka minule üha südamelähedasemaks saama. Midagi väga hullu ei ole ka, aga ikkagi...varsti jätkan, kuigi toredam oleks rääkida Liisiga ja Krissuga ja Taneliga ka.

Ja Jänes kutsub meid raadio kaudu kodulinna korrastama. Jänesest polnud mul mitte mingit arvamust, aga kui ma nägin teda UrmasOti saates, siis hkkas ta mulle meeldima. Jänku on tore linnapea :D Täiesti apoliitiline vaatevinkel muidugi.

muidu eriti midagi pole. Dumbkopf kaotas oma e-kyla parooli ära ja nüüd ei saa üüri maksta. Vii. Küll ma juba tean mida selle "ülejääva" rahaga peale hakata :D Tegelikult...saatsin ma neile kirja ja...ilmselt nad vastavad mulle ka. Ning üür tuleb ikkagi maksta.

Muidu on elu tore....

Viljandi, Soomaa, Tallinn, Tartu

Palju sõitmist. Olenemata meie deviisist "me ei planeeri" suutsime siiski neljapäeval Viljandisse minna. Tahtsime küll Haapsalut aga noh, mis teha kui sinna Tartust vaid korra päevas buss käib. Viljandi oli ikkagi ka väga tore :) Ma ei teadnudki, et nii tore.

Turismiplaani meil polnud. Lihtsalt saabusime ja tutvusime ümbrusega. Esimene asi, nagu tsiviliseeritud inimesele ikkagi kohane - pood! Sõõrikud ja Dorise suur sõber Rubiin. Järgnevalt läksime lossimägedesse ja olime sääl. Siis tutuvsime kohaliku arhitektuuri ja vapustavalt ilusa kassiga. Nalja sai ja üldse oli igati tore. Ümberjutustust tegema ei hakka, sest siis näiks kõik ehk mõttetu. Aga oli hea olla, mulle meeldis :)

Reedel Soomaa. Traditsiooniline perekondlik käik rappa. Uudist küll polnud. raba nagu raba ikka, aga seal oli linnainimesele vajalikku rahu ja vaikust, kevadise boonusena linnulaulu ja vete vulinat. Heh, ja nagu igale reisile kohustuslik- võileivad ja söömine. Lausa grillvorstid :D
igal juhul oli tore. Looduses käia on alati tore.

Tallinn. Mis teha, ei ole üldse minu maitse. Istusin oma toas ja mõtlesin sellest, kuidas mulle ei meeldi siin olla. tekib mingi kole tunne, et tahaks kohe ära. Rahutus ja...ei teagi, seda on raske kirjeldada. igal juhul elasin üle. Lugeisn hoolega raamatuid, selle asemel et kududa, harutasin veidi kampsunit. Tegin kaks "energiapilti" ja nii see eluke läkski. Vennal käisime ka külas. Ta on ka nii tore. Nüüd, kus ma teda harva näen ... :D

Aga parim on siiki Tartu. Isegi kui ma siin laisklen ja sama mõttetu olen kui Tallinnas, pole siin sellise olekuga koos seda imelikku tunnet. Tartu aura lihtsalt on teistsugune. Ja Tartus on Aura, kuhu ma homme lähen taaskord...:)
Muide, täna tulin rongiga. jalgrattaga ka :) Niisiis, kevadhooaja tähtsaim komponent on kõigele muule lisatud :) Ei enam talve tule :)

Nüüd ehk aitab arvutist. Leidsin põneva raamatu. peaks seda lugema. ja tegelikult on mul neid raamatuid mida lugema peaks nii nii nii palju.... Tuhin on peal, see tuleb ära kasutada ...

aga reisipildid panen ka ehk üles....